Britt Ida Loviisa käis ka Diipi uudistamas

Alles see oli, eksju;)

Britt Ida Loviisa käis viskas ka pilgu peale kohale, mis ta vanematele hetkel nii palju stressi tekitab. Ega tal muud midagi öelda polnudki kui et: "Ärge nüüd enam alla andke! Te olete nii kaugele jõudnud! Päriselt! Te saate hakkama!"

(Isegi lastenurga nukumaja jõudis täna kohale.)

Lootusetu juhtum

Just siis kui ma tunnen, et olen piisavalt (kui seda saab piisavaks nimetada) magada saanud, ennast korda teinud (Heilyl oli õigus, et duši all käimine käib nüüdsest kiiruga kiiruga),  Ida magama saanud ja meilid läbi lugenud ning plaanin veidike kodu koristada, sest päikese käes näeb see välja lausa K-O-H-U-T-A-V, läheb elekter ära ja jätab mind siia niisama passima.
Jube äge küll! Ma ei saa aru, kuidas saab niimoodi mitte vedada.
Alla korrusele ei taha minnagi, sest päike on liiga ere ja ma näen liiga hästi kui must ja koerakarvane on põrand. Kõike katab paks tolmukiht. Oot, aga tolmu saaks ju pühkida ka elektrita?

Kurat, kui vihaseks see olukord mind hetkel teeb.

Lisaks sellele üritasin ma dropboxist arvutisse download´ida kõik need tuhat kakssada pilti, mis me nädala jooksul Idast klõpsinud oleme, aga kustutasin need hoopiski ära. Õnneks on need siiski veel telefonis alles.

Kui ma nüüd julgen natuke pahur olla, arvavad kõik, et mul on depressioon:D

Kerge sarnasus?

Õhtused jutud ja muud

Õhtul kui Marek koju jõuab, teeb ta lahti oma märkmiku ja räägib mulle edasi, mis Diipis päeva jooksul toimus. Eilse seisuga on meil olemas kokad ja supersommeljee, valmimas on wc-mööbel (mis pidi olema nii ilus, aga millest Marek unustas pildi teha!), ühesõnaga kõik, mis meie poolt vajalik restorani avamiseks on põhimõtteliselt olemas.

Probleemiga, mis meid nagu nõeltel istuma paneb ja lükkab avamise kindlasti vähemalt mingi aja edasi, tegelevad inimesed, kel rohkem teadmisi ses valdkonnas. Me kõik hoiame hinge kinni ja loodame mingitki progressi selle nädala lõpuks.

Kui Marek on oma jutud lõpetanud, räägin mina, mida meie päeva jooksul tegime, mida ma "tite käsiraamatust õppisin" ja millised olid meie päeva saavutused. Ilmselt küll suht koba peale, aga ma suutsin Ida sülle võtta nii, et sain tal korralikult tagumiku kraanikausis puhtaks pesta. Great success! Rääkimata sellest, et õhtul läks esimene vannitamine, mida me Marekiga mõlemad tiba kartnud olime, suhteliselt valutult. Veidrad asjad, millest rõõmu tunda, eks?

Lisaks avastasin ma, et Hugo on endale võtnud lapsehoidja ameti, iga krigina peale tõstab ta pead ja vaatab, kes hällis lebavale imelikult liigutavale olendile liiga teeb, kui kassid liiga lähedal on, ajab ta need eemale, arglikult hiilib ta hällile lähemale, et täpselt aru saada, mida ta valvab.

Ja teate mis kõige hullem. Tädi Merlel ja teistel oli õigus. Esimesena unustad sa ära maniküüri, ütles ta. Never, raiusin mina vastu. Kuna ma aga sattusin sünnitama samal päeval kui mul oli maniküüri aeg, ei jäänud mul nüüd kodus muud üle kui küüned ise maha lõigata. Ma ei tahaks uskuda, et ma vähemalt enne kuud aega maniküüri jõuan.
Küll sa hakkad teda sülle võtma iga asja peale, lisas ta. Ei usu, pärast ongi kogu aeg süles, vastasin mina. Kui ma ise Idat sülle ei kraba, siis saan ma ta vaid voodisse panna, kui juba järgmisel hetkel on ta Marekil süles. Me püüame siiski end sellest kombest võõrutada:)
Küll sa ka hakkad last heldimusega vaatama, kui ta lõpuks olemas on, ütlesid teised. Ja-jaa, vastasin mina. Nüüd aga istumegi õhtuti kui Marek töölt tuleb kahekesi diivanil nagu totakas vanapaar ja vahime lapse grimasse.
Imetamine on rõve, ütlesin mina. Küll sa teisiti hakkad arvama, öeldi mulle. Vangutasin pead ja ei suutnud seda uskuda. Nüüd olen siruli nagu kutsikaid imetav labrador ja ei tee teist nägugi. Polegi rõve. Veider, ma tean.
Kaal ja kõht on viimased asjad, millele sa mõtlema hakkad, öeldi. Selle peale ma vaid naersin. Ja-jah, sest mul on ju suva, kui peaksin elu lõpuni 85-kiloseks jääma. Mu kõht on hetkel küll korsetiga nii kinni tõmmatud, et hingatagi ei saa, aga tegelikult on kaal tõepoolest üks viimaseid asju, millele ma mõtlen. Vähemalt mõneks ajaks.
Tagatipuks aga vana hea klassika, mille pärast ma siiani teisi narrinud olin. Miks öeldakse, me sööme ja me kakame, kui tegelikult teeb seda vaid laps? Täiesti kontrollimatult ütlesin ka ise: me sööme, kuigi ainuke, kes sõi oli Ida. Mina üritasin samal ajal hoopis aru saada, kuidas teda kõige õigem ja parem ja mugavam oleks süles hoida.
Veider, kuidas ühel päeval tulevad mul asjad täitsa okeilt välja ja järgmiseks hetkeks olen ma kõik jälle ära unustanud. Küll ma kipun ikka mähkmeid valepidi jalga toppima (õnneks ma nüüd juba saan aru, kui seda jälle tegemas olen) ja unustan ära, kuidas imetada või naba puhastada.

Öösel lugesin ma aga  Malluka blogi  ja ei suutnud ära imestada, et inimesed teda halvaks emaks nimetavad vaid selle pärast, et ta ei tahaks, et laps teda "emmeks" kutsuks (või et vaid laps võib ja  keegi teine ei või vms). Inimeste käitumine paneb mind imestama. Vahet ei ole mida ta teeb või ei tee, ikka on õelad heledast valgusest kannustatud kommentaatorid tal seljas nagu hagijad. Ma püüdsin mõista, miks. Ja imestan, et minult last kohe haiglas ära ei võetud. Sest mähkme panin ma valesti, pesta ma ei osanud, ei teadnud, et laps peab 24/7 olema teki all esimene päev ehk siis üldse ei jaganud biiti. Ma peaks hüüdma:  hei, lastekaitse mina olen siin! 
Ka täna öösel olin ma halb ema. Suutsin toitmise ajal kogu aeg ise magama jääda, nii et iga kord kui ma ärkvele võpatasin, olin ma ära toitnud terve voodi, aga Ida suhtes ma nii kindel olla ei saanud. Ja pepu suutsin ma ka lapsel punetama ajada, nii et muidu nii rahulik ja mõistlik laps on sunnitud oma rumala ema tõttu vaid nutma.

Suures plaanis saame me aga hakkama. Päris kenasti. Kõige keerulisemaks on kujunenud hoopis lapse kõrvalt igasugu muude tegevustega hakkama saamine. Näiteks telefonile vastamine. Või katkise õhksoojuspumbaga hakkama saamine, mis tundub olema manuaalne, sest kui seda iga natukese aja tagant stepslist välja ei tõmba, annab see otsad ja maja läheb külmaks. Ja kamina materjali vastuvõtmine oli ka suht mission impossible. Selgitada vihmas, kuhu materjal tõsta, samal ajal kui toas on vääksuv laps, püüda leida koormakatet, et materjal kinni katta, sest "see on küll kiletatud, aga võib ikka juhtuda, et saab märjaks, et pange ikka midagi peale". Kurat, teile sai ju öeldud, et olen lapsega kodus ja ei saa väga abiks olla, kui raske oli seda siis paremini kiletada? Õnneks jäi vihm järele. Ja lõppkokkuvõttes, mul on olemas kamina materjal. Nii lähedal valmiskaminale ei ole me veel olnud.

Põrandapesu ja söögitegemine jääb aga ära. Mina ei tea, mida me õhtul sööme. Mina söön hetkel kapist ära viimase kohupiimakreemi, aga mis edasi...Nii kaugele ma ei jaksa mõelda. Ilmselt sureme nälga. Ehk peame nädalavahetuseni vastu. Vanavanaema lubas siis appi tulla!

Paide elamuhooldus

Justkui mu elus oleks hetkel liiga vähe põnevust, on mu telefoni number sattunud ka Paide elamuhoolduse poolt hallatavate korterite üürisedelitele, nii et ma saan kõnesid Paide elanikelt, kelle radiaatorid on külmad.
Kui ma vastan, et kahjuks ei oska kuidagi aidata, saan ma vastuseks: "Aga Teie number on ju siin kirjas?!"
No mis ma siis nüüd tegema pean? Paidesse sõitma radikaid reguleerima? Ma saan aru, inimesed, et teil on külm, aga uskuge mind, minul ei ole sellega mitte mingit pistmist:D
"Kas te saate kuidagi aidata?" küsitakse minult. KAS TE GOOGLE´IST OLETE MIDAGI KUULNUD? VÕI INFOTELEFONIST? KUST KURAT PEAKSIN MINA TEADMA, MIS ON PAIDE ELAMUHOOLDUSE TELEFON? JA MIDA TEIE RADIKATEGA ETTE VÕTTA?

Aga vähemalt suutsin ma kogu selle tänase tohuvapohu keskel Britt Ida Loviisa sünni ära registreerida. Minult on ikka ja jälle küsitud, et miks selline valik. Sellepärast. Ja sellepärast. Sellepärast ka.  Mitte et me lihtsalt tahtsime lapsele mingit erakordselt "erilist" ja "fäänsi" nime panna. Mulle meeldib, et nimel on oma lugu rääkida.
Kas ma nüüd pean ootama, kuni see on menetletud, et saaksin sünnitoetust jms taotlema hakata? Või kuidas see asi nüüd siis käib?

Samal ajal Diipis

Ma lihtsalt enam ei suuda inimesi mõista. Kuigi ma arvasin, et olen kõike näinud ja kõike kuulnud, nii et midagi mind enam ei üllata, aga säh sulle kooki moosiga. Probleem, see üks ja ainuke, kisub nii kriitiliseks, et me enam ei oska isegi midagi muud teha kui peaga vastu seina taguda.
Kõige kurvem on see, et kui oleme inimestega palunud kohtumist, et asju selgitada ja probleem lahendada, siis sellest keeldutakse, nähvatakse vaid, et "meil on oma elu ka, et meil pole aega". No shit, Sherlock! Meil kõigil on oma elu.
Ja kui me julgesime seda ka välja öelda, saime vastuseks, et kui sellisel toonil jätkame, siis nad on põhimõtteliselt meie restorani vastu.

Ometigi on nad mitu kuud tagasi oma kirjaliku nõusoleku andnud. See, mida nad meilt nüüd nõuavad on sama absurdne kui peaksime faktidega tõestama, et terassil keegi ei suitseta enne kui oleme terrassi avanud. Enne kui me isegi teame, kas meil terrass tuleks:D
Kuidas ma peaksin saama seda tõestada?

Multitasking/rööprähklemine

Tänane öö oli esimene, kus me põhimõtteliselt suutsime täitsa edukalt koostööd teha, mis tähendab, et ma olen ju täitsa välja puhanud ja saan selle aja, mis Ida nüüd magab tegeleda kõigi saja vajaliku ja tähtsa asjaga, millega kodused emad ikka tegelevad:D
Üks osa minust tahaks lihtsalt harjumuspäraselt visata jalad lauale ja vaadata telekast mõttetuid seriaale, et noh nii lõõgastuda. Selle mõtte matsin ma kohe eos.

Teine osa minust tahaks koristada, sest paari päevaga, mis me kodus oleme olnud, on koerad ja kassid saanud vaba voli ringi jalutada, kus jumal juhatab ja terve kodu on kattunud loomakarvade alla. Nii et enam ei saa aru, kus algab vaip ja kus koera-ja kassikarvad.

Kolmas osa minust püüdis aru saada, kui kaugele Diipis asjad on jõudnud. Mitte et ma kahtlustaks, et Marek hakkama ei saaks, aga lihtsalt tahaks ka rongil olla. Sain rongi viimasele vagunile. Väga asjadesse ei süvenenud, nii et kui ma inimestele ikka täitsa arusaamatuid kirju saatsin, siis ma loodan, et saan selle pregnancy brain´i kaela ajada.

Neljas osa minust tahtis selgust saada oma rahaasjades ja maksta ära mõned arved. Arved said makstud, aga kas ka õiged ja õigetele inimestele ja õigetes summades... See on juba omaette küsimus. Rahaasjadest ma ikka aru ei saanud. Kunasest ma siis emapalka saama hakkan? Veebruarist? Dziisus! Tegelt? Kuidas see võimalik on?

Viies osa minust tahtis lugeda "tite kasutusjuhendit", lootes et saan sealt teada nipid, kuidas titte õigesti käsitseda. Osa asju olen ma küll juba selgeks saanud, aga suurem osa on ikka veel müstika.

Kuues osa minust tahtis uurida, miks mul pole absoluutselt söögiisu ja mida imetamise ajal peab ja ei pea sööma. Liiga palju infot oli netis. Andsin alla.

Seitsmes osa minust püüdis aru saada, kuidas lapse sünd registreerida ja nimi panna. Kas tõesti ei saa seda teha interneti teel? Aastal 2013? Ja me peame kohale minema? Kuhu? Mida veel vaja teha on? Kuhu taotlused või avaldused esitada?

Kaheksas osa minust...kaheksas osa minust sai aru, et Ida magab hetkel maksimum kolm tundi, kõigega ma niikuinii selle vahemiku sees tegeleda ei jõua. Kõige olulisem on vist hetkel tegeleda Diipiga. Sest ikka veel ei suuda osa inimesi meist aru saada ja ajab oma jonni. Ega muud ei olegi, aga iga päevaga mis me venitame, kaotame me raha. Ja raha meil ülearu pole:(
Et elu liiga ilus ei oleks saimegi samal hetkel kui ma siin seda postitust kirjutan, meili, kust põhimõtteliselt võib välja lugeda, et keegi polegi meile luba andnud restorani ehitamiseks ja et me oleme ise rumalalt riskinud. Mul tekib ahastust, sest ma saan aru, kui piiripeal me hetkel mängime. Mis avamisest me üldse enam räägime.
Aga palun seletage mulle, kuidas me saame testida toidulõhnade levikut ja seda kas meie ventilatsioon on piisav, kui meil ei lubata ventilatsiooni paigaldada? Paberite ja jooniste järgi on kõik korrektne, aga luba me ei saa, sest me ei ole tõestanud, et meie ventilatsioon on piisav. Paaripäevase lapse kõrvale selline lisastress veel vaid puudu oligi:(

Oota, aga kuna ma pidin hakkama kaalust alla võtmiseks trenni tegema? See pidi ju ka päevaplaani mahtuma:D

Ahjaa. Kallid sõbrad, ma loodan, et te saate siis aru, kui ma telefonile või meilidele ei vasta. Ma alles harjun selle multitaskinguga. Kusjuures nii veider kui see ka pole, siis kõige rahustavam ongi väikest Idat vaadata, isegi siis kui ta nutugrimasse teeb.

Emotsioon nr 99

Ma olen elus! Ma sain hakkama! Ma jäin päriselt ka ellu! 

Emotsioon nr 98

Nii veider kui see ka pole, "gaasiballoon" oli 23.10 hommikuks siiski veidike oma tööd teinud ja ma tõepoolest liikusin edasi teisele korrusele sünnitustuppa. Perekonda valdas elevus. Hakkabki pihta. Lõpuks ometi! Kella kümneks oli kohale jõudnud ka Marek ning me istusime rahulikult toas ja ootasime, et tilguti hakkaks oma tööd tegema. Õhtuks on see kõik läbi, ütlesime me teineteisele ja arutasime Diipiga seonduvaid asju (nagu emotsioon nr 100-s mainitud).
Kella kolmeks kui Marek oli ühelt kohtumiselt just tagasi jõudnud, saadeks seal kommentaariks, et "mis, sa tulid ikka kohtumisele, kui su naine sünnitamas on?" (mis teha. kui tahame siiski 8.11 avada, tuli seda teha.) , olid mu valude vahed juba vaid kaks ja pool minutit. Vaatasin ktg-masinat ja olin pettunud, et see registreeris vaid 50-60% emaka tööd. Kui valus see päris valus siis veel on, mõtlesin ma. Sest see oli juba ikka piisavalt valus. Aga kohe varsti on see ju läbi, lohutasin ma end. Mõned tunnid veel. Mina panustasin kella üheksale. Marek lausa kella kaheksale.

Umbes kella neljaks kui arst mind läbi vaatama tuli, olid mu valud veelgi intensiivsemad, "aga mitte tapvad" lisasin ma, kuid selgus, et "läänerindel on ikka kõik muutusteta". Ma olin nutu ääre peal. Mu valud olid  täiesti tulutud. Kuidas see võimalik on?
Ja aina hullemaks need valud läksid. Iga valuhoo ajal hoidsin ma pead vastu külma akent ja surusin käed aknalauda, väljas läks pimedamaks ja ma hakkasin väsima. Seista ma enam ei jaksanud, sest mu jalad olid vahepeal muutunud Fiona omade sarnaseks. Ka need läksid iga tunniga aina hullemaks. Ja mina veel olin varem kilganud, et jumal tänatud, et mu jalad paiste ei läinud. Ja kuidas veel läksid!

Mul tekkis vaikselt hirm. Jalad läksid paiste, mu vererõhk hüppas lakke ja peavalud olid hirmsad. Ma hakkasin üle mõtlema. Samal ajal olid Marekil teised hirmud. Tema kartis, et kogu protsess on liiga kaua aega võtnud ja jälgis seetõttu pingsalt kõiki näitajaid. Ma ise ei suutnud enam neid numbreid vaadata, kuid Mareki nägu oli kui avatud raamat, ma sain kohe aru, kui talle midagi ei meeldinud. Samal ajal läksid murelikuks ka juba pereliikmed. Kell hakkas saama kaheksa, kuid ma ei olnud sünnitaja nägugi. See tähendab, et ma muidugi piinlesin põrgulike valude käes, naerugaas ei aidanud mitte muhvigi, aga sünnitusprotsessi algusest ei olnud kippu ega kõppu. Järjekordne arsti läbivaatus näitas, et viie tunniga oli edasiminek vaid 2cm. Ma oleksin reaalselt tahtnud kolmanda korruse aknast välja hüpata. Puudu oli veel 5 cm ja sellise ajagraafiku juures oli mul tunne, et sünnitan järgmise aasta aprillis, kui ma enne ise end kääridega lahti ei lõika, ära ei sure või aknast alla ei hüppa.

Kas Ida tõesti kavatseb venitada kaheteistkümneni, et ikka Skorpion ja Madu tulla, nii nagu talt eeldatud oli, mõtiskles Marek. Ma lootsin väga, et nii see siiski ei lähe. Vahemärkusena tuleb öelda, et kuigi Marek ise tundis end kasutuna ja arvas, et ei aidanud oma kohalviibimisega mind kuidagi, siis siin ta eksis rängalt. Sellest oli nii palju kasu, et keegi lihtsalt rääkis, teistel teemadel, istus kannatlikult mu kõrval ebamugaval taburetil ja lihtsalt oli olemas, mis sellest et ma ei vastanud, aga tema hääl rahustas mind. PS: nüüd saan ma ka aru, miks haiglakotis peaksid olemas olema vahetusriided mehele;)

Kella üheksaks oli selge, et meil läheb veel pikalt. Et valudele leevendust saada, oli järgmiseks sammuks epiduraal. Hirmuäratav, aga kui ma hetk tagasi olin nõus ise end kääridega lahti lõikuma, siis ma isegi ei suutnud seda niivõrd karta. Ma võdisesin pärast süsti külma käes ja tundsin, kuidas valud vaikselt talutavamaks muutusid.  Ktg- masin näitas küll ajapikku aina suuremaid kokkutõmbeid, kuid tänu iga kahe tunni tagant saadavale uuele süstile, suutsin ma valude vahel isegi magada või noh uneleda. Isegi Marek suutis tunniks ebamugavas tugitoolis silma kinni lasta. Niimoodi tiksusime me umbes kella kolmeni hommikul. Ilma süstita olid valuhood tapvad, pärast süsti jälle enam-vähem talutavad. Meile tegi muret edasi-tagasi siiberdav õde, kes aina mu vererõhku mõõtis, oli selge, et see koos intensiivse peavaluga ei olnud parim näitaja, perekond muretses selle pärast, et lootevesi oli juba liiga kaua aeg tagasi ära tulnud ja Marek muretses kõikide asjade üle korraga, püüdes samal ajal olla minu ees nii rahulik kui võimalik, kuid nagu öeldud oli teda võimalik lugeda kui avatud raamatut, ning edastada infot ka muretsevale perekonnale. Ma teadsin, et nüüd kaalutakse juba keisrilõiget ja mõtlesin, et miks te kurat siis mul nii kaua siin piinelda olete lasknud, kas te ei oleks seda kohe kell neli võinud teha.

Kella viie paiku kui ämmaemand mind uuesti vaatama tuli, sain ma teada, et nüüd läheb hoopiski sünnitamiseks. Ma olin nii kurnatud ja väsinud, et ei saanud esimese hooga arugi, mida mulle öeldi, alles siis kui Marek mingi aja pärast  välja kupatati ja mul pressima kästi hakata, sain ma pihta, mis lõpuks algamas oli. Minulikult ei saanud ma muidugi esimese hooga aru, mida ma tegema pean ja karjuda oli ka kuidagi piinlik (jah, kujutate ette, minul oli karjuda piinlik), aga kui ämmaemand ütles, et meil võib veel tund minna, mõtlesin ma hell no! ja pressisin nii nagu suutsin ja karjusin. Mul oli täiesti suva, mida ma sealt peale Britt Ida Loviisa veel välja võiksin pressida.

Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või "nii ilus, et muudab lõpuks naiseks"  vms.
Aga kui te nüüd küsite, kas ma seda valu veel mäletan, siis ma olen üks neist debiilidest, kel tõesti on valu juba meelest läinud. Selles mõttes, et ma oskan vaid öelda, et see oli kõige hullem kogemus mu elus, aga valu ma enam kirjeldada ei oska, seda lihtsalt ei anna mitte millegagi võrrelda ja seepärast ta ilmselt ka meelest ära kipub minema.

Külastage meid jälle, ütles ämmaemand kui me lõpetanud olime. Yeah, right, vastasin ma mõttes.

Kodus

Ma tegelikult olin haiglaga juba täitsa ära harjunud, lõppude lõpuks oli see ju viimase kahe nädala jooksul rohkem koduks olnud kui oma kodu, aga täna tundsin ma küll, et kui pean veel ühe päeva ühispalati roosade kardinate vahel veetma, siis vôtan tite ja pôgenen.

Niigi ôhutus ruumis sai viimaseks piisaks kui saabus üks isa, kes saapad jalast ära vôttes täitis ruumi meeldiva juustuaroomiga ning tagatipuks norinal magama jäi. Siis ma môtlesin, et faakkk! alles lahkus vene perekond, kellel terve üheksakorruselise majatäis rahvast külas käis, samal ajal kui minust oli tramm üle sôitnud, ja nüüd see.

Ônneks saime me aga koju. Sest kôik need väga olulised hinded ja näitajad olid maksimumid vôi korras. Maailma parim tunne on kodus olla! Loomulikult tunnen ma ikka end nii kohmaka ja rohmakana ja me ikka ei suuda päris hästi kokkuleppele saada, kas öösel magada või mitte ja kuidas või kas öösel süüa või nutta, aga ega need kokkulepped haiglaski paremin välja oleks tulnud.

Küll me ühel ilusal päeval üksteisega ära ka harjume ja mingisuguse kokkuleppe ikka saavutame. Mis meil muud üle jääb;)

Emotsioon nr 97 ehk naiseks olemise võlud

Ma olin juba täitsa kindel, et rasedaks ma jäängi, sest mitte midagi ei mōjunud. Ma arvan, et mul olekski lastud rasedaks jääda, kui mu igatsugu näitajad oleks teistsugused olnud.

Niisiis sain ma arstilt neljanda päeva hommikuks teada, et olen "lootusetu juhtum" ja et meie püha üritus tablettidega on täielikult läbi kukkunud. "Aga pole hullu," lisas ta optimistlikult, "me paigaldame ballooni ja see oma raskusega peaks kaela ikka lahti tegema."

Ma kujutasin ette, kuidas mu sisemusse topitakse midagi gaasiballooni suurust, kuidas see oma üüratu raskusega mind lahti tirima hakkab ja üleüldse tundsin ma end überseksika ja naiselikuna. 

Eelmine kord kui ma spaa-internaatkoolis aega veetsin, virisesin ma, et protseduurid on jamad, et vaid ktg ja vererōhk. Selle peale  pandi mind 24h-ks kanistrisse oma uriini koguma. Tundsin et enam naiselikumaks minna ei saa ega rohkem piinlikumaks. Sai küll! 

Balloon, mis mu sisemusse paigaldati oli tegelikkuses küll peenike voolik, mitte pärissuuruses gaasiballoon, aga see ei teinud asja vähem ebamugavamaks vôi piinlikumaks. Käia ringi nii, et su jalgevahel tilbendab ühest otsast jala külge plaasterdatud voolik, mille teine ots on torgatud jumal teab kuhu...ei saa öelda, et see mind end väga seksikalt tundma pani. Hiljem lisandus mu jala külge veel ülielusuuruses side, sest muidu oleks ma mööda haiglat lisaks niigi piisavale alandusele veel veriste jalgadega ringi jooksma pidanud. 

Otseloomulikult sattus esimest verejooksu nägema ka Marek ja õuduse järgi, mis ta silmist peegeldus, arvasin ma korraks, et ta minestab ning tuleb ise haiglasse paigutada. "Ärge muretsege, see on tavaline," rahustas arst, "see tähendab, et asi on protsessis."

Mul oli hea meel. Kuigi tundsin end nagu...ma tegelikult ei oska isegi kirjeldada, millega antud enesetunnet võrrelda... Mul oli hea meel, et olime lõpusirgele jõudmas. Olime kindlad, et nüüd küll on kôik. Hiljemalt hommikuks on kôik läbi. 23.10ks. Nagu veidi viltu planeeritud. 

Muidugi ei olnud ma tegelikult kusagil isegi lõpusirge lähedalgi.

Beebiblogi, siis beebiblogi

Et mulle ette ei heidetaks, et Idat peidus hoian;)

Me lihtsalt hetkel peame konstruktiivseid koostöö läbirääkimisi, et kuna ja kaua magada, kas seda teha pigem öösel või päeval, kuidas süüa ja kaua jne. Lisaks üritan ma selgeks saada, kuidas last hoida ilma et kardaksin, et ta katki teen, kuidas mähkmed jalga käivad, sest loomulikult suutsin ma esimese korra seda valesti teha (mina ju;), kuidas kurat kõikide teiste käes pesemine ja lapse liigutamine nii kerge tundub. Mul oleks käte asemel nagu karukäpad. 

Ehk siis... Pildistamine on hetkel teisejärguline. Sinna faasi me ilmselt veel jôuame:D

Aga üks on selge, Ida on oma Miss Estonia välimusega emalt pärinud punnpôsed. Nagu ka juuresolevalt pildilt näha. 

Emotsioon nr 96

Korraliku internaatkooliõpilasena olingi ma juba pühapäeval tagasi. Läksime Marekiga lihtsalt linna asju ajama, kuid tundsin end kehvasti ja tundus ôigem parem karta kui kahetseda. Isegi minusugune loll, kelle preeklampsia näidud olid piiripealsed ja kelle väga rahulik ja tšill ämmaemandki ütles, et ei julgeks mind kodus hoida, sai aru, et see haigus pole naljaasi. Eks ma hakkasin murelikuks ka muutuma, sest trall oli ju kestnud juba pea 2 nädalat. Marekile ei julgenud ma oma hirmudest rääkida, sest ma teadsin, kuidas tema reageerib ja ma ei tahtnud, et ta veel rohkem muretseks. Ma nägin, et juba vaid kōrge vererõhk tekitas tas paanikat. 

Samal pôhjusel ei maininud ma preeklampsiat, pôletikku ja haiglasse tagasisattumust ka teistele. Haiglasse sattumisest pidin ma siiski teavitama peret, sest pärast dr. Szirko käe alt läbi käimist (sain ka siis oma esimese meesgünekoloogi kogemuse. Väga sürreaalne tunne on seal tselluliidise ja paistes jalgadega kena meesarsti ees hargitada. Väga sürreaalne!) sain ma teada, et sünnitust hakatakse esile kutsuma ja no ma olin kindel, et hiljemalt uueks hommikuks on kogu see üheksa "elu kôige ilusamat" kuud läbi. 

Arstid, ôed ja ämmaemandat tervitasid mind kui vana tuttavat ja naersid, et juba kolmas kord tagasi olin. Mind paigutati tagasi vanasse heasse 007 palatisse, kust ma kaks nädalat tagasi alustanud olin. Hetk hiljem panin keele alla tableti ja jäin pōnevusega ootama. Nii veider kui see ka pole, ma päriselt ootasin valusid, sest mul oli väga kopp ees haiglast edasi-tagasi käimisest. 

Kerged toonused algasidki mône aja pärast, aga võttes arvesse kui koledaid hääli ma olin naiste suust kuulnud, ei julgenud ma neid toonuseid valulikeks küll nimetada. Sest vastasel juhul oleks sünnitus tôesti justkui sada panda silitust, aga sellist võrdlust tegelikkusega ei olnud keegi peale Mallu toonud. Ja tema vist ütles seda ka kerge sarkasminoodiga:D

Ka ktg masin rääkis sama. Ööseks oli selge, et sünnitama ma ei hakka. Samal öösel jõudis muidugi haiglasse minna Kristina ning loomulikult ka sünnitada, hommikuks oli sama kiirelt sünnitanud ka Mareki õde. Mina ei olnud sünnituse nägugi. Mingeid muutusi ei näidanud ka mu emakakael. 

Algas uus päev. Mu tabletikogust suurendati, sain lisaks eilsele veel kaks tabletti. Kõik oli sama, mis eile. Valud tulid ja läksid, ôhtuks oli kôik jälle rahulik. Kuulsin valude käes naisi kohutavaid hääli tegemas ja sain aru, et ka täna ei juhtu midagi. 

Lähenema hakkas juba 23.10. Kuupäev, milleni olin Idal palunud oodata. Tubli tüdruk, kuulas emme sõna, aga ta oli asjadest valesti aru saanud, sest ma pidasin silmas, et ka haiglasse ei satu ma enne 23.10t. Tahtsin enne seda käia ära veiniklaase valimas ja osaleda teisipäevasel koosolekul. Ja pealegi olin ma ekslikult arvanud, et Skorpioni tähtkuju algab 23.10, mitte 24.10, nii et minu poolest oleks Ida juba 22.10 sündima võinud hakata. 

Me kôik olime kindlad, et 22.10 saabki mu haiglaelu otsa.  Mu emakael arvas aga muud. See oli jonnakalt muutusteta. Kuigi mulle oli manustatud hobusedoosi jagu rohtusid. Olin kindel, et ämmaemandad teevad juba panuseid, et kuna ja kas see naine üldse sünnitab. Mina ise panustasin juba järgmise aasta aprillile. Olin juba nõus haiglasse sisse kolima ja maeitea flaiereid jagama vms, et oma kohta haiglas õigustada.

Juba kolm päeva oli möödunud. Ma vandusin, et Ida-Tallinna Keskhaiglat või ühtegi teist haiglat ei taha ma enam näha. After all, ma olin haiglas pmst juba eelmisest teisipäevast, vaid reede ja laupäeva olin ma saanud kodus veeta. Haiglatoit oli mind hulluks ajamas. Valude käes naiste oiged ajasid veel rohkem hulluks. Jutud, mida koridori peal kuulsin, tekitasid õudu. Hakkasin muretsema. Üle mõtlema. Mu vererôhk püsis tänu rohtudele piiri peal, mul tekkisid tugevamad peavalud ja jalad läksid aina rohkem paiste. Kas kõik on ikka korras? Marekile püüdsin ma kõike vōimalikult rahulikult seletada. Sest ma tundsin ta olekust, et ka tema on juba mures. Olime mõlemad salaja mures.

Emotsioon nr 100

Ma täna aknast välja pole küll vaadanud, aga ma loodan, et lipud lehvivad, fanfaarid puhuvad, tänane on rahvuspühaks kuulutatud või Savisaar korraldab Vabakal vähemalt lasershow'd, sest mina tunnen end totaalse kangelasena. Ja Marek on ka selle ära teeninud. Kui teda polekd eile mu kõrval olnud, oleks ma mingi hetk ilmselt kolmanda korruse aknast välja viskunud. Sest mul oli tunne, et see õudus ei saa kunagi otsa. Ja mina veel raiusin varem, et kindlasti pole meest sinna vaja. Oli küll! 

(kuni hetkeni kui.., ofkoors;)

Muidugi mingi hetkeni polnud mul aimu, mis mind ees ootab. Tuhude vahel valisime me kangaid Diipi salvrättideks,samal ajal kui mina valude ( mis nagu hiljem selgud polnud päris valudele ligilähedasedki) käes veidralt aknalaua najal hööritasin, tegeles Marek Diipi ventilatsiooniga ja jõudis isegi ühel ärikohtumisel käia. Töö ja sünnitus käsikäes.

Tundus, et mis see siis ära ei ole. Oi, kuidas ma eksisin! Sünnitus on julm. Ebainimlik! Heitsin vahepeal pilgu Mareki murelikesse silmadesse ja mul oli ta'st kahju. Temal minust ka.

Põhimõtteliselt elasin ma üle veidi liialdades 24h sünnituskogemuse, millele eelnes (again) neli päeva haiglat, kus sünnitust prooviti sajal erineval meetodil tulutult esile kutsuda. Kõigist neist üleelamistest hiljem emotsioonides 96-99.

Ma imestan,et ma elus olen. Minu pärast öelge, mis tahate, aga ilma epiduraalita ilmselt poleks ka! Ja ma luban pühalikult, et Britt Ida Loviisa jääb ainsaks lapseks, kes minu kerest välja tuleb. Never again!  Valu üheks asjaks, aga minu ja Mareki närvid ei peaks vastu. Ja täna hommikune tulemus tundub täitsa ok, vähemalt magades, nii et võib jääda küll ainsaks minupoolseks panuseks lastelaste-osakonda;)

PS: öösärgi sain ka Molly-temaatilise:

Oh,baby!

Ei ma pole sünnitanud, kui arvasite, et seepärast rôkkan. Uskuge mind, see päev kui ma sünnitan, kuulutatakse rahvuspühaks, Savisaar korraldab Vabaduse väljakul lasershow ja pasunad puhuvad. Sest ma olen kangelane!

Hetkel ma lihtsalt olen nii vaimustuses neist "Oh,baby" kruusidest, et ei jaksa ära oodata, kuna me saame sealt magustoitu pakkuda. Midagi ägedat. Ja diipi.

Ps: kelle jaoks liiga kriipi, siis "tavalised" nõud on ka tellitud;)

Emotsioon nr 95

Mu jalad on paistes, mu kõht on veninud põlvedeni, nii et seda kaasas tassida on jube tüütu, mu tagumik on suur nagu pool maakera ning mu nägu ei mahu enam peeglisse. Mind hakkab see " elu ilusaim seisund" ära tüütama. Nagu ma targematest aru olen saanud, siis õige põnevad ja naiselikud hädad ootavad mind veel ees, aga... See on ju pärast. Praegu on praegu.

Rumalad inimesed

Ma ei kannata rumalaid inimesi. Veel vähem kannatan ma rumalaid inimesi, kes peavad end targaks ja kaagutavad kaasa asjades, millest nad mitte midagi ei tea. Ja nad ei süvene. Aga nende otsus on oluline ning nendega peab viisakalt käituma, kuigi tegelikult tahaks nad juba ammu puu taha saata. 

Me oleme Diipis oma asjadega jõudnud nii kaugele, et meil on paigas isegi menüü ja veinikaart. Kohal oleks ka mööbel ja köök, kuid me ei saa asju sisse viia ja oma kohale paigutada, sest ikka veel on meil puudu kaks allkirja. 

Tegime rumalat nalja (ja sülitasime küll kolm korda üle õla), et pane tähele, et isegi kui kõik dokumendid esitame, nii nagu peab, leitakse ikka, et midagi oleks veel vaja. Ja voila! Saimegi teada, et midagi on ikka puudu, kuigi firma X kelle allkirja me ootame, ise saatis meile ülevaate vajalikest dokumentidest. Kaks nädalat oli vaikust ja kui me nüüd uurisime kaugel nad oma asjadega on, saime vastuseks küsimuse, kuidas meil edeneb, kas nõusolekud on olemas ja kas üks uus dokument on samuti olemas. 

Dear Mother of Jesus, miks? Miks see nii vaevaliselt läheb? Samal ajal kui kõik muu sujub. Ma tunnen suus juba küülikuleeme ja piruka hõrku maitset, aga ühest tillukesest koerasabast üle ei saa. Mis järgmiseks? Nõusolek Savisaarelt, eriti nüüd kui ta jälle linnapea on (mis on juba hoopis omaette teema ja tekitab minus küsimuse, kas Lasnamäe ikka on üldse Tallinn)?

#cutenessoverdose

Ma ei olegi midagi nii nunnut näinud. Minu sapise pealispinna all peidus olev nunnumeeter läks küll täiega lakke. Heily on hull! Mitte et ma oleks teda kunagi normaalseks pidanud;)

Emotsioon nr 94 ehk koll Molly on arukas tüdruk

Loomulikult ei saanud koll Molly veel pesast välja tulla, sest ta sai aru, et tulevane ema ei ole ennast ju üldse veel korda sättida jõudnud. Need kaks haiglasse sattumist olid lihtsalt selleks, et mulle näidata kui ootamatult ja kiiresti kõik käia võib. Et, naine, ole nüüd hea ja mine käi ükskord juba ilusalongis ära!
Tõsi ta on. Vaene laps, niigi peab siin maakate perekonda sündima ja siis veel esimese asjana oleks pidanud nägema, milline rääbakas ta ema on.
Nii ma siis koll Molly soove arvesse võttes otsustasingi selle käigu ette võtta. Ma muidugi olin surmkindel, et ma aega ei saa, aga võta näpust.
Vaba pediküüri aeg oli täitsa olemas. Proovisin ka veel juuksuri aega, aga no sellega enam nii hästi ei läinud. Hea küll, vähemalt sardell-varbakesed saavad ilusaks!

Jõudsin ma vaevu ilusalongis maha istuda, et oma aega oodata, kui minu juurde tuli juuksur. "Kas sa tegelikult tahtsid ka tukka lõigata?" küsis ta. "Jah," vastasin, "aga teil polnud vabasid aegasid." Järgmisel hetkel näkitses juuksur juba mu tuka kallal.
Samal ajal kui ma soojas vees varbaid leotasin, leidis kosmeetik aega, et ka mu kulmud korda teha. Lamasin toolis ja mõnulesin kui uksele koputas juuksur. "Kui sa tahad juukseid värvida, siis mul praegu oleks võimalik seda teha, ma just panin kliendile värvi pähe ja saaksin sinu ka ära värvida," pöördus ta minu poole. Tegelt? Ma ei suutnud oma õnne ära imestada. Ja juba oligi ta tagasi koos värvitopsiga. Üks toredatest naisterahvastest mudis mu varbaid, teine sama vahva askeldas mu peas. Tõeline vip-treatment!
Või nägin ma juba nii kehv välja, et neil vaesekestel hakkas mu´st lihtsalt kahju;) Et suur nagu emavaal niikuinii, olgu siis vähemalt kena. Sest sünnitama minnes on see ju kõige olulisem asi üldse! 

Kaks tundi hiljem olen ma kodus tagasi. Ma tunnen end kohe sada tuhat korda paremini. Ja isegi, et kenana. Nii kenana kui sellises staadiumis ja suuruses see üldse enam võimalik on. Nüüd olen ma valmis. Ja koll Molly ei pea häbenema, et ta metslase seest välja peab ronima.
Aga ma mõtlen, et nüüd sobiks kui ta 23.oktoobrini ootaks, siis oleks poliitiliselt ka kõik korrektne. Et tulevaste vanemate rõõmuks ikka Skorpion ja Madu. Nii nagu me arvestanud oleme. Kõrvalekaldeid plaanidest ei ole ju tegelikult vaja;)

#diip

Koosolekul käidud. Enesetunne palju parem kui haiglas. Kodu poole sõit. Rahuliku südamega. Britt Ida Loviisa mürgeldab. Juba harjumuspäraselt. Ilus reede! 

Mõnikord ütleb pilt tõesti rohkem kui sada sõna

Arva ära, kumb on haiglatoit ehk ma sain (kasvõi korraks) internaatkoolist välja;)

Emotsioon. Numbrita.

Ma ütlen, et kui ma reede õhtupoolikul just ei sünnita, siis mina pean siit haiglast välja saama. Veini degusteerimisest jään ma niikuinii ilma, aga ma keeldun ilma jäämast ka menüü ja  nõude koosolekust. Ilma mõjuva põhjuseta. Ma ei suudaks rahulikult haiglaspaas lebada pärast nii põnevat meili:

On 17.10.2013, at 21:13, "t@diipresto.eu"

Õhtust

Kõigest lühidalt:

1. LINIKUD - täna pandi posti 4 erinevat kanga näidist, saan homme need kätte. 

2.KÖÖGI TARVIKUD/VÄIKEVAHENDID JA SAALINÕUD - Vaatame saalinõud homme veelkord üle. joogiklaasid ja veinipokaalid peame lihtsalt F-st valima koos, ma ei osanud seal üksi otsustada:)

5.MENÜÜ - paberil olemas, kindlasti muudan veel, õnneks  muutmiseks veel max 10 päeva aega. 

Kas pole põnev? Nii et, kulla Britt Ida Loviisa, on täitsa sinu teha, kus ja kuidas me reede õhtu veedame. Aga teeme nii, et valida on kas sünnituse või menüü koosoleku vahel? Niisama voodis Poirot korduste vaatamise jätame vahele. 

Just thinking...mõnikord ikka juhtub

Kas ei peaks olema nii, et kui meie lubaks ühel ettevõttel Diibis oma tegemisi reklaamida, noh nii et see justkui oleks seinakaunistus, aga tegelikult on puhas reklaam nende logoga ja nende põhimõtteid tutvustav, kas siis Diip ei peaks sellest mingit kasu saama? Nii teoorias või nii. Sest me pakume reklaampinda, eks? 

Me aga saime hoopis huvitava pakkumise: "selle tahvli eest me teilt raha ei küsiks". See kõlab ju veidi valesti? Pinna pakume ju meie ja reklaami tahavad nemad. Ei oleks kuidagi loogiline, et me selle eest maksaks. 

Või olen mina reklaami põhimõttest valesti aru saanud? 

Samas ega väga vahet pole, lihtsalt mõte eos tundus äge. Ikka juhtub, et kõik koostöövariandid ei toimi nii nagu oleks tahtnud:) 

Emotsioon nr 93

Mul on selline veiniisu, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Siiani nii väga hullu janu polegi olnud, kuigi ma olin veel aasta alguses arvamusel, et elu veinita on võimatu. Nüüd aga juba nädal aega keerlevad mu mõtted veini ümber. 

Ei tea, kas sellel on mingi seos sellega, et poisid panevad kokku veinikaarti ja otsustavad, milliseid veine kellelt vōtta? Lisaks veel, et juba käivad mōtted avamispeo/pidude ümber ja nii tarnijad kui Diip rendipinna omanik, kes samuti restoraniäris tegutsev, lubavad avamiseks tuua kastide kaupa head veini. 

Ma tunnen, kuidas ma tahaks sellest veinijoomisest osa saada. Ma jooks ja jooks ja jooks. Kuigi, tõenäosus on, et isegi kui ma saaks, piisaks vist vaid poolest klaasist, et pilditu olla. See poleks ka lõbus.

Meanwhile kodus: Koll Molly tuba ongi mänguasjade alla mattunud:) 

Emotsioon nr 92

Ühtepidi on mul oksendamiseni kōigest, mis puudutab tittesid ja tittedega seonduvat. Ma tunnen, kuidas mul hakkab sees keerama kui loen/kuulen heietusi "beebsudest" ja "tibudest". Jätkuvalt tunduvad need kaks väljendit mulle kõige vastumeelsemad. Ma ei taha kuulda midagi tittede sünnikaalust, pikkusest, hindest vôi ma ei tea veel millest.

See kōik pidavat muidugi muutuma "kui ma ise kord seda imelist tunnet kogen ja mōistan milline õnn ja au ja uhkus on emaks saada". Võimalik, aga hetkel on mul sellest niiiiiii f....g kõrini!!! 

Ometigi olen ma viimased kaks tundi veetnud netis titeasju otsides. Teate ju küll seda maailma kōige ilusamat titevoodit, mille emme koll Mollyle ostma pidi. Seda: 

Jah, ma ilmselt pole tõesti kenamat voodit näinud, aga ma ei suuda uskuda, et igas maailmanurgas peab selle eest välja käima nii palju raha kui siinsetes beebipoodides. Nii ma surfan. Tulemusteta! Ei leia sarnast. Isegi sarnast voodisisu ei leia. Kõik on elevantide, klounide, printsesside või südametega. Ja pole siis ime, et ka see mind juba öökima ajab. 

Sellest, millist vastumeelsust ma tunnen igasugu rasedusaegsete vaevuste suhtes, ei viitsi ma isegi rääkida. Mul on täitsa ükskõik, kellel, mis häda on. Eeskätt on mul muidugi juba kōrini iseendast. Murphy seadusena on haiglas kõik mu proovid ja näitajad korras, sünnitama ei aja mind keegi, väikesed valud ja kummaline enesetunne käivat asja juurde, nii kui ma jälle koju saan, on näitajad pekkis. Ma juba tean ette, et kui peaksin homme koju saama, siis paari päeva pärast kamandatakse mind siia tagasi. 

Tagasi külma vorstikastme, sünnitusele minevate ekstreemsete valude käes kannatavate naiste ja nutvate tittede keskele. Jumal hoidku, kaua veel? 

Tooge mulle šampust! Ja ärge küsige, kas olen juba sünnitanud.

Ega ma seda saladuseks niikuinii jätta ei saa ega kavatse:D

Emotsioon nr 91

"Ja lõuna jätkus, nagu oli alanud - bien. Lamedale fois gras pirukale paksus kuid hõrgus metsaseene- ja asparaagusekastmes järgnesid salveiga maitsestatud Sisteroni lambalihavorstikesed magusast punasest sibulast confiture'iga ja eraldi lamedal taldrikul kartuligratään, mis polnud paksem kui mu salvrätik, üksainus krõbe kiht, mis sulas suus," loen ma raamatust ja naudin külma vorstikastet. Tundub olema haigla klassika. 

Samas olgem ausad, mõne restorani söögiga suurt vahet just pole. Peale hinnavahe (tasuta vs kaheksa eurot).

Ma olen tagasi haiglas. Varsti võiksin maskotina raha teenima hakata. 

Diip, diibi, diipi!

Meie väikesesse, aga vahvasse ja vaprasse kollektiivi mahub veel paar liiget. Kas see võiksid sina olla?

Emotsioon nr 90

Haiglast lasti mind eile siiski lõpuks minema, kui lubasin, et hoolitsen enda eest ja viin hommikul kohe uued proovid. Ühtepidi ju mõttetu edasi-tagasi sõitmine, aga sada korda parem on ööbida kodus kui haiglas ja ma pigem sõidan.

Igatahes hommikul ei lubanud Marek  mul üksi koju jääda. Tööle ta oma rasedat naist kaasa tilbendama ka ei tahtnud, et tema siis ei saa oma asjadele keskenduda kui ma tagaruumis või selja taga ohin, et siis ta vaid muretseb minu pärast ja ei saa midagi muud teha. Ära siis muretse, pakkusin ma välja variandi, aga see ei sobivat. Tema lihtsalt muretseb ja kõik.

Mis me siis minuga teeme, uurisin.

Sinu viime tädi Merle ja onu Tarmo juurde lasteaeda, otsustas Marek! 

Ma ise olin küll plaaninud kodus veits kraamida ja pesu pesta, sest mu enesetunne oli/on hea, aga kuna ma oma hädadega olen kõiki, kaasa arvatud iseennast suutnud veidike ära hirmutada, siis ega ma väga vastu vaielda ka ei julgenud. Peaasi, et me siis koju piisavalt hämaras jõuame. Nii et ma ei näe, kui must põrand tegelikult on.

Nüüd ma siis lasteaias olengi. Tädi Merle ja onu Tarmo valvsa pilgu all. Nii et Marek ei pea muretsema ja saab tööd teha. Mitte et ta niikuinii ei muretseks. Ma ju tunnen teda:)

Enne lasteaeda minekut, kuna me niikuinii linnas olime, sain ma kaasas olla ka kohtumisel Since Design'iga. Ma usun, et mööbel, mis sealt tuleb, on üliäge. Ühe lambi krabasin juba kaasa. 

Nii tore oli korraks mittehädine olla! 

Emotsioon nr 89

Ma polegi vist kogu üheksa "ōnnistatud" kuu jooksul olnud nii lähedal sellele, et kellegi pea reaalselt otsast hammustada. Sest ma istun juba neljas tund NÄLJASENA valvearstil ja ootan oma proovide vastuseid. Tulin andma tavapäraseid proove, aga kuna ma pühalikult olin lubanud, et iga väiksemagi kaebusega tulen kohe valvetuppa, siis kerge peavaluga ma ka sōnakuulelikult siia tulin. Ja istun nüüd plasttoolil ja ootan, et tuleks mōni arst, kes mulle ütleks, et.... Ausalt öeldes suva mida. Ükskōik mida. Ma ei jaksa enam siin plasttoolil istuda. 

Ja mu pea valutab. Mu selg valutab. Mu vererōhk on kōrge. Mul on silme eest must. Ei, mul ei ole ilmselt midagi muud viga, kui et MA TAHAN SÜÜA!

Ma olen varsti nōus kasvōi Elutuppa tagasi minema, kust me küll eile kogu seltskonnaga saime elu kōige halvima toidukogemuse üldse, aga ma olen varsti nōus ka sinna minema. Vōi siin kedagi ära sööma!!

Rase ja päeva otsa söömata naine istumas neljas tund plasttoolil EI ole hea kombo. Ma tahaks kogu selle punkri kuhugi krōbedasse kohta saata!!!!

Michaelangelod

Terve nädalavahetuse, mis meie Heilyga veetsime Ussipesas pläägutades, veetsid mehed (pool)vabatahtlikult Michaelangelotena Diipis lae all kruntides, krohvides, pestes, värvides. Pühapäeva õhtuks olid nad üsna kurnatud nägudega, aga see eest naiste nägudelt paistis lai rahulolev naeratus. 

Milleks kōigeks mehed valmis ei ole, et oma naisi õnnelikuks teha!

Emotsioon nr 88

Ma ju ütlesin juba ammu, et ilmselt oleks ma nii loll, et ei saaks arugi, kuna ma sünnitama hakkan, ja tuleb tunnistada, et ega ma palju mööda ei pannud. 

Poole päeva pealt hakkas mu kōht end iga natukese aja tagant kokku tōmbama. Mitte valusalt, vaid lihtsalt ebamugavalt. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest noh ma teadsin, et sünnituse algusega pole siin mingit pistmist. Ma oleks oodanud valusid. Vōi siis seda, kuni ma kogu pōranda looteveega üle ujutan.

Mōne aja pärast olidki kokkutōmbed kadunud. Sama järsku kui nad olid tulnud. Elu läks edasi. Nagu ühel tavalisel laupäeval ikka. Kuni kokkutōmbed jälle ühtäkki tagasi olid. Mina poleks neile jälle tähelepanu pööranud, sest valus ju polnud ja ma olen aru saanud, et kōik sünnitusega seotu on valus. Ōnneks olid mul külas way rohkem kogenud Heily ja Mari, kes hakkasid rääkima (ōudus)lugusid sellest, kuidas kōigil polegi raamatu järgi sünnituse alguse tunnuseid, et alguses polegi valus jne jne. Ehk siis lühidalt öeldes hakkasin ma kartma. Et nüüd on küll vaid loetud minutid jäänud ja kohe kohe pistab keegi oma pea mu seest välja.

Vahepeal tekkis jälle vaikus. Ja siis läks trall samamoodi edasi. Heily soovitusel hakkasime me kokkutōmmete vaheaegu jälgima. Jällegi, mina poleks seda teha taibanud. Minu ōuduseks avastasime me teatud seaduspärasuse. 10 minutit. 7 minutit. 10 minutit. Siis juba viis. Kolm. Jälle 10. Marek oli juba näost kaame;) Mina segaduses. 

Ja siis seaduspärasus katkes. Me ei viitsinud enam vahesid jälgida. Koll Molly lōi mind jalaga ribidesse ja oligi kōik. Kokkutōmbed olid kadunud. Lihtsalt niisama, nagu polekski midagi olnud.

Täiesti sürreaalne. Aga vähemalt ma tean, mida ja kuna järgmine kord jälgima hakata. Äkki peaks mōni varem sünnitanud inimene oktoobriks mu juurde kolima;)

Meil on suuremat maja vaja

Kui Koll Mollyle jätkub selline asjade juurdevool, siis pole meil varsti mitte puudus kummutitest ja kappidest, vaid meil on suuremat maja vaja. 

Aga kas pole armas? Ma ei tea miks, aga ma ise jumaldan karvaseid mänguasju, neid ei saa kunagi liiga palju olla, isegi siis kui tundub, et maja vōib nende alla mattuda;) Vōi?

Diip siin ja praegu

Kōigi takistuste kiuste teeme me kōik endast oleneva, et 08.11 avada. Hoiame pöidlad pihus, et ka bürokraatiamasin liikuma saaks.

Miks? karjun ma täiesti rahulikult, et mitte ärrituda;)

Mul on tunne, et keskmine eestlane on esialgu vastu kõigele, mis on uus või teistmoodi või eristab teist eestlast keskmisest eestlasest. Ma ei tea, kas selle taga on kadedus või lihtsalt kius, aga liiga palju on näiteid, kus keegi lihtsalt jonnib. Jonni pärast. Kui mu sõbranna oma mehega hakkas tegelema ühe elamuprojekti arendusega, said nad igalt poolt vastu päid ja jalgu, vahet ei olnud, mida nad tegid või ei teinud, ikka leidsid nad kiuslikku vastuseisu, motokrossi rajast, mis meie olematus külas kirgi küttis, ei hakka ma enam uuesti rääkimagi ja ka Diip ei saa avatud ilma kiusuta.  Ikka peab keegi kusagil vastu olema.

Me oleme umbes kuu aega tegelenud ventilatsiooniprojektiga. Tuleb tunnistada, et esimene projekt läks tõepoolest kogemata nihu, aga viga sai parandatud. See vastab kõigile meile ette kirjutatud nõuetele. Aga selle asemel, et see kinnitada, jooksutab grupp inimesi meid erinevate institutsioonide vahet. Vaja on veel kinnitust sealt ja siis sealt ja siis veel sealt ka. Info selle kohta, mida jälle lisaks on vaja, muutub iga päevaga. Esitad ühe dokumendi ära ja saad vastuseks, et vaja on kolme uut. Esitad kolm uut ära ja saad vastuseks, et vaja on veel kahte. Ja nii see pall muudkui veereb ja veereb. Selle taga ootab nii köögitehnika kui mööbel, rääkimata erinevatest lubadest, mis meil linnaosavalitsuselt saada on vaja. Me tammume paigal. See teeb mind kurvaks.

Ma saan aru, mis selles grupis inimestes hirmu tekitab ja miks nad on ekstraettevaatlikud, aga majade ehituspraagis ei ole kuidagi süüdi meie, ma saan aru, et keegi ei taha elada nn friikartulilõhna sees, aga sellepärast me ka kiiresti projektis muudatuse tegime. Meie eesmärk ei ole kellegi elu halvemaks teha,  tunne jääb nagu tahaks me korraliku restorani asemel avada bordelli, trance-klubi või 24/7 avatud drive-through hamburgeriputkat.

Me oleme kaasanud oma tiimi Eesti ühe tippkoka, meid toetavad ja aitavad paar teist tunnustatud tippkokka, kõik selleks, et avada üks kvaliteetne ja korralik toidukoht, me panustame ettevõtmisesse iga keharakuga. See ei loe aga midagi. Ikka jookseme me peaga vastu seina.
Mind teeb kurvaks, et inimesed ei süvene sellesse, mida me pakkuda tahame. Ma saaks aru, et me oleksime juba avatud ja siis selgub, et meie tegevus tõepoolest kedagi segab või et me oleme midagi valesti teinud. Ma saan aru kui siis keegi meiega sõdiks. Palju lihtsam oleks võimalikke vigu parandada kui ennetada vigu, mida suure tõenäosusega kunagi tegema ei hakkagi. Aga me ennetame. Raiskame aega. Raha. Närve.

Aga ma olen rahulik. Karjun vaid vaikselt endamisi, et maenameijaksa! Nii et mu vererõhk ei tõuse. Ja ausõna, ma olen diivanil pikali. Puhkan. Samal ajal kui vaene Marek püüab ehitada baariletti ja riiuleid, suhelda tarnijatega ja saada projektile vajalikud kinnitused. Jumal tänatud, et teised poisid on võtnud enda kanda kõik, mis puudutab kööki ja baari, Heily ja Tauno panustavad viimistlustöödesse ning Tilluke Delisa tegeleb turundusega (ps: juba praegu on meil päris mitu korralikku broneeringut. Veider, kas pole?).
Mina olen kasutu, täiesti kasutu. Ma vahepeal ikka mõtlen hirmuga, mis oleks saanud siis kui Marek ei oleks otsustanud töölt ära tulla. Kes siis kogu seda hullumaja ühes tükis hoiaks? Mina oleks selle aja peale juba käed üles tõstnud ja loobunud.

Kodus

    Kuigi ma ei saa väga kindel olla, et mu kodusolek väga pikaks jääb, aga krt! kui hea on kodus olla! Ümbritsetud kassidest ja koerast ning värskest ōhust. Sest nii kaua kui kedagi teist kodus pole, saan ma mōnusalt jahedas majas vedeleda. Küll nad siis ōhtul kütavad, kui selgub et siin nagu külmkapis on. 

Mu jalad, mis meenutavad pigem puupakke kui jalgu, vajavad jahedust. 

Ma tahaks küll sada tuhat asja kohe tegema hakata, aga ma lubasin, et olen vaid pikali ja puhkan. Mitte et ma varem poleks seda lubanud, aga nüüd ma päriselt ka puhkan. Ma ei taha haiglasse tagasi. Mitte niisama passima vähemalt. See on liiga tüütu! 

Ainult üks asi oli tore. Vōi pigem harjumatu. Me pole Marekiga kunagi väga sōnumisaatjad-tüübid olnud, aga kaks ōhtut saatsime me Viberis üksteisele sōnumeid stiilis "mine magama", "ei, sina mine enne", "ei, sina". Nagu kaks värskelt armunud puberteeti. 

Ja mitte et ma muidu ei arvaks, et Marek on väga hoolitsev, aga nüüd tōusis see kohe hoopis teisele tasandile. Selline armas softie!

On ikka vaks vahet, kas olla kodus vōi haiglas:)

Samal ajal Diipis

Samal ajal kui mina kasutult niisama vedelen on Marek ette vōtnud baarileti ehituse ja Toomas (jah, meie tiimis on veel üks äge liige) kohtumised kohvifirmadega.

Mu süda tilgub verd kui loen meile, et kas keegi tahaks veel/on huvitatud kohtumistele tulekust? Ma tahaks kirjutada: "Mina, mina, mina. Et kui haiglast kella kolmeks välja saan, siis mina tulen!" Aga mu meilid ei lähe telefonist välja:D ja ma tean, et keegi ei lasekski mind kuhugi.

Ma tean, et koju saades seob Marek mu diivani külge kinni, et ma kuhugi jälle ei jookseks. Nii tüütu! Et need asjad kōik ühte aega peavad jooksma. Kohtumised, rasedus, restorani avamine, tähtaeg. Katsu siis aru saada, mis esmatähtis peaks olema;)

Emotsioon nr 87

Ma olen ikka veel sanatooriumis. Söön gurmeetoitu ja vaatan Poirot'd. Vahepeal jooksen koridoris kokku valutavate naistega ja tunnen hirmu. Sest see kõik ootab varem või hiljem ka mind ees. See tundub nii valus. Igavuse peletamiseks käisin imetamise loengus. Ka see tundub nii valus. Ja keeruline. Hoidsin käes kolmekilost nukku. Krt, kui raske see oli. Püüdsin nuku pead toetada. Ei saanud päris hästi vist hakkama. 

Pooled inimesed tahavad mind vene keeles kõnetada. Või alustavad juttu ja küsivad siis, mis keeles ma räägin. See on naljakas.

Koju ma täna ei saa. Aga ilmselt sünnitama ka ei hakka.

Emotsioon nr 86

Ma oleks nagu sanatooriumis, veidike igavas sanatooriumis, aga ikkagi. Eriti nüüd kui Marek haiglakoti koos kōige eluks vajalikuga mulle järgi tōi, nii et ma ei pea mööda haiglat ringi lippama tissid-paljad-öösärgi vōi äärmiselt kareda hommikumantlilaadse asjaga, ma sain käia duši all, pesta hambad, panna jalga sussid ja saan edasi vegeteerida. 

Uhiuues hommikumantlis. Sest see oli kotist puudu. Ja hoolitsev mees pidi uue ostma. Polegi ju nii paha haiglasse sattuda;)

Ja kui teisiti puhata ei oska, siis polegi ju muud varianti. Nüüd olen ma sunnitud siin lebama. Ainuke nôme asi on see, et ma ei tea, mis edasi saab. Kas saan päeva peale koju vōi....

Ahjaa, ma olen netist ja foorumitest lugenud, et ITK ei pidanud üldse tore ja sôbralik koht olema, et kôik normaalsed sünnitajad valivad Pelgulinna. Ei saa öelda, et see mus natuke hirmu ei tekitanud, ikka ju kipud kôike netist loetavat puhta kullana vôtma. Aga ma ei tea, mul pole siiani küll ühtegi halba sôna öelda. Kôik on sôbralikud ja hoolivad. Naeratavad. Vôib olla kollid on veel kusagil peidus? Aga siiani, ka eelmise aasta operatsiooni kogemusest, pole ma ühegi kolliga kokku puutunud. Äkki ei puutugi? Ja kôik jätkub sama sōbralikult?

Emotsioon nr 85 ehk haiglasse/haiglas

Jälle kord ähvardati mind haiglaga. Nüüd on mu vererōhk piiripealne. Ma pean end hoidma ja mitte erutuma. Hehhhh, teoorias nii lihtne! Aga kuidas ma saan mitte erutuda, kui restoga on nii palju teemasid lahti. Teemasid, mis mind irriteerivad ja ei lase magada, ja teemasid, mis mind rōōmustavad. Kōik see mōjutab mu vererōhku. 

Igatahes peaksin ma seda nüüd ōhtul veel mōōtma. Kus? Kui see on tōusnud, pean ma (jälle) haiglasse tormama. Aga siis on tōenäosus, et välja mind enam ei lasta.

See ei sobi mu plaanidega. Järgmisel nädalal on tähtsaid kohtumisi. Pōnevaid. Kasvōi nōude lōplik valik. Ja oeh, nōud on ägedad:)

Lisaks pole ma veel pediküüri jōudnud. See on ju elulise tähtsusega!!!! Kahjuks (vōi ōnneks) oli Marek täna arsti juures kaasas ja temal juba meelest ei lähe, mida täpselt arst käskis jälgida. Ma muidu ise unustaks selle tänase vererōhu mōōtmise ära...

EDIT ehk kuidas Tilluke Delisa ja Marek muretsema panna: haiglas me istumegi. Mina lasen oma vererõhku ja muud mõõta, teised vaatavad hirmunult, kuidas järjest kõik sünnitama lähevad. Vea tõttu pani arvuti mind ka sünnieelsesse palatisse. Ämmaemand naerab: "Noh, otsustatud!" 

Aga välja ma täna siit ei saagi. 

EDIT 2: haiglakotist ei ole tolkugi kasu, kui see kodus on. Nüüd olen ma seksikas haigla outfitis. Ja tänan jumalat, et on olemas nutifonid, et Marek viskas hommikul mu kotti laadija, et Tillukesel Delisal olid kaasas kõrvaklapid ja et on olemas ERR.

Emotsioon nr 84 ehk kuidas ma oma pere terroriseerin

Sellest oleme me juba aru saanud, et olen ōel ja emotsionaalne, nüüd lisandus positiivsete iseloomuomaduste listi ka "äärmiselt egoistlik". 

Juba mitu mitu nädalat olen ma mōelnud, et küll on soe sügis, et kodus ei pea kütma ja isegi ōhksoojuse vōib välja lülitada ja aknaid lahti hoida, aga ikka on nii soe, et saab poolalasti ringi kalpsata. Muidugi pole ma tähele pannud, et samal ajal kui mina olukorda naudin, on Marek jalga tōmmanud villased sokid. Vōi noh, ma olen seda näinud küll, aga ma ei saanudki aru, et miks. Soe on ju. Eile panin ma lisaks Mareki villastele sokkidele tähele, et ka Tilluke Delisa diivanil kägaras istus. "Teil on siin nii külm, et mul ninaots ka külmetab," piiksatas ta. Ka Marek julges lōpuks suu lahti teha: "On jah, ma juba kuu aega külmetan, muudkui panen puhurit kōrgemale temperatuurile, aga Eveliis muudkui keerab selle maha."

Ja nii nad siis tegidki mulle selgeks, et tegelikult on elamine jääkülm ja vaid minu pärast on nad seda kannatanud. 

Ōhtul kui magama läksime, panin ma tähele, kuidas terve pere, kassid ja Hugo kaasaarvatud, olid koondunud kägarasse ühte nurka puhuri alla. Et sooja saada. Samal ajal kui mina ōndsalt ja egoistlikult laiutasin diivani teises otsas. Täna luban ma neil ahju kütte panna. 

Aga see pole veel kōik. 

Ma vihkan norskamist. Ka kōige vaiksemat ja rahulikumat nohinat. See segab mind ja Marek saab tihti küünarnukiga ribidesse, sest ta segab mind. Juba mitmes päev ütleb Marek mulle, et ma olen norsanud. "Nii piinlik! Miks sa mind ei ole toksanud vōi äratanud?"olen ma küsinud. 

"Ma näen kui sügavalt sa maganud oled, ma ei taha sind äratada," vastab Marek rahulikult. 

Aia, hoop jalaga kōhtu! Mina ju näen ka, et Marek magab rahulikult, aga see ei takista mind teda vihaselt togimast. 

"Mind see ei sega, lihtsalt telekas tuleb kōvemaks keerata," lisab ta rahulolevalt. Mina tunnen end halvasti. 

Täna hommikul magasin ma ōndsalt teleka ees. Kui ma silmad lahti teen, vaatab Tilluke Delisa mulle otsa ja itsitab: "Sa norskasid!" 

Jälle on mul piinlik. 

"Ma jäin kohe kuulatama, et kas tōesti. Eveliis Kund-Zujev norskab???"

"Miks sa mind ei äratanud?"küsin ma. 

Saan sama vastuse, mis Marekilt. Ainsa erinevusega, et tema pole isegi telekat kōvemaks keeranud, sest ta ei tahtnud mind äratada. 

Vot selline ma siis olen. Norskav ja teisi surnuks külmetav terroriseerija. 

Emotsioon nr 83

Ma väga loodan, et raseduse lõpp muudab kõik naised emotsionaalseks ja asi ei ole vaid minus. Muidu olen ma ikka üks vägagi ebastabiilne ja ebameeldiv naisolevus. 

Pisiasjad ajavad mind nutma. Mitte et mu nutukraanid varemgi väga kõvasti kinni oleks olnud, aga nüüd hakkab mul palju tihedamini ja suvaliste asjade pärast endast kahju. 

Mul on tunne, et kõigil on mu'lt midagi vaja, aga kedagi ei huvita, et kuidas minul läheb, et kas minul võiks ka abi vaja olla. 

Eriti löövad mul lained pea peal kokku kui ma saan töölt telefonikõnesid, et kas ma saaksin aidata. Siis ma tahaks küll karjuda, et hei! ma olen viimaseid nädalaid rase, püüan hakkama saada pea kolmkümmend kilo raskema keha ja paistes jalgadega ning väsin ära sokkide jalga panemisest, no offence, aga ma tõesti ei saa lubada, et olen iga hetk valmis telefonile või meilile vastama, isegi kui ma olen lubanud. 

Ma olen rase, emotsionaalne ja väsinud! Laske mul olla. Või aidake vahelduseks mind. Tundke huvi ka minu vastu! 

Ahjaa, järjest rohkem hakkab mul hirm tekkima. Kõik on nii lähedal ja reaalne. Marek peaks juba ammu päevad läbi Diipis mööblit nikerdama, aga ta peab mind valvama. Mina ei ole talle seda ülesannet muidugi määranud, aga ju ma siis suudan nii hädise mulje jätta, et ta ei julge mind järelvalveta jätta. Kui ma tal linnas kaasas tolknen, ajan ma ta endast välja, sest ma väsin ära ja muutun kärsituks. Nii et ta ei saa rahulikult tööd teha. Ja no natuke olen ma selline nännipunn ju ka, et... Tahan ju natuke rohkem tähelepanu hetkel. 

Lisaks enesehaletsusele, ülekaalule ja erinevatele hirmudele ning ebakindlusele, olen ma ka väsinud. Mōnikord ma tunnen, kuidas mu silmad päeval kinni tahavad vajuda, aga mul pole aega magada vōi puhata, sest guess what, ka restoran nōuab oma osa päevast. Just kui ma olen plaaninud veeta päeva kodus, tuleb tormata linna erinevatele kohtumistele. Ma ei saa kōiki Mareki kaela ka jätta ja ega ei taha ju ka, sest nüüd ongi juba tegu nende pōnevate kohtumistega. Menüüd, nōud, personal... Et aga mitte iga päev vōi päevas mitu korda 60 km kärutada, mahutame me pōnevate kohtumiste vahele ka "igavad" kohtumised, mis on seotud seadmete jms-ga. Päevad kujunevad minu jaoks pikaks, koju jōudes olen ma nagu sidrun. 

Ma ei suuda mōeldagi, et jōuaksin ka kodus veel midagi teha. Nii peab Marek lisaks minu eest kantseldamisele ( et kas ma ikka olen jalgade alla pannud, et veri paremini ringi käiks jne) tegelema ka tolmu imemise ja muude minu vastutusalasse kuuluvate töödega. Aga see pole ju veel kōik. Ma ju ootan, et ta teeks valmis kapi ja teeraja ja paneks kokku kunstnikerdustega esmaabi kappe ja otsiks autole uued rehvid ja parandaks teist autot ja tegeleks Diipiga.  Ja mōtteid vōiks ta ka lugeda, et ta saaks aru, kuna ma oma mōtetes olen jōudnud nii kaugele, et just nüüd on see päev, kus ma olen nii stressis, et ootan, et ta kōigi nende viie miljoni tegevuse vahel leiaks ka vōimaluse, et salaja poodi tormata ning mind üllatada suure lillesülemi, uue parfüümi, tahaks öelda et seksika pesukomplektiga, aga sobiva leidmisega vōib hetkel probleeme tekkida, nii et sellest ma loobun, vōi igatahes millegi romantilisega.

Samal ajal kui mina vedelen hädise ja väsinuna diivanil. 

Öelge mulle, et ma pole ainuke ülitundlik ja mōistmatu naine, kelle tujud ja emotsioonid on ettearvamatud! Ma "blogidraamadest" ja muudest pühadest netiavarustes leiduvatest tarkuseallikatest lugesin küll, et nii nōme on kui rasedad vigisevad ja virisevad ja ei mōtle positiivselt, aga ma tahtsin  viriseda. Ma tahan mōnikord hädaldada. Ja hädaldan.

Homme on ilmselt hoopis teistsugune päev. Kōige pealt ultraheli, mis mus natuke  pōnevust tekitab, kuigi ma ei tea, miks. Ma ju tean, kes mu kōhus elab. Vaevalt ta vahepeal koll Mollyks vōi pikakarvaliseks taksiks on muutunud. 

Ja siis juba kohtumine kokkadega, kes terve nädalavahetuse on tegelenud restoranide menüüde analüüsimisega ning pannud kokku erinevad ideed meie enda menüüks. Selle kohtumise ees olen ma nii pōnevil, et unustan isegi väsimuse ja torina:)

Eilne ja tänane Koondis Uku

Kõik sai alguse sellest, et mu karjuv vajadus kummuti järele läks juba nii karjuvaks, et läksime poodi ja ostsime selle kõige igavama Jyski kummuti ära.

Lootuses, et sellest annab teha midagi veidike ägedamat ja "valgesse tuppa" sobivamat. Mulle endale tundub mission completed. 

Et teine toasolev kapp ka veidike paremini ansamblisse sobiks, tuli seda ka veidike lilledega täiendada.

Kokkuvõttes hakkab tuba juba seda õiget roosamanna-tooni võtma. Sellist aaaawwww-nii-nunnut. Muidugi paha lugu on see, et süües kasvab isu ja nüüd häirib mind, et toas on puudu voodi nende paganama titekardinatega. 

Nii vähe oligi tegelikult vaja, et naine õnnelik oleks, aga Marek sattus hoogu. Ilmselt oli talle harjumatu, et naine ühtäkki nii vait ja rahulik on, ei krigise ega kääksu ja ta sai aru, et oli naelapea pihta tabanud. Nii on ta juba teist päeva ametis erinevate käsitööprojektidega.

 Muudkui aga nohistab omaette ja söödab naisele ette uusi valmivaid asju. Ja ühes on tal õigus. Naine on tõepoolest rahul. Kõige pealt valmis suvalisest suvelaternast lamp. Vaja oli vaid veidike kuldset spreivärvi ja lambijuhtme komplekti. Sisust sai tänuväärne teeküünlaalus. 

Edasi jätkus katsetus pildiraamidega. Mina jäin rahule, Marek peaaegu ka. Igatahes mõte hakkas meil mõlemal ühes suunas jooksma, et kus neid veel kasutada saaks. Küll veidike teistes toonides ja natuke teisel kujul. 

Vot ja nii "lihtne" ongi üht rasedat naist rahulolevana hoida. Näha on, et ka Marek on rahul, et vahelduseks naine millegagi rahul on. Ei tea, kas see oleks juba liiga piiride kompamine kui öelda, et täiuslikust rahulolust on puudu veel vaid üks tagasihoidlik seinakapp;)