Kuidas me korraks Prangli saare mu jaoks ära rikkusime

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse "Suvereporteri" ja "Võsareporteri" saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me "10 väikest neegrit", kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui...



Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Kuidas ma SEB-st laenu ei saanud

Märtsikuus tekkis mul võimalus ja vajadus oma korter maha müüa. Kuna mul erinevatel põhjustel oli täpselt sellist rahasummat vaja, mis ma korterimüügist saanud oleks, kirjutasin panka, et uurida, millised on müügist saadud raha endale jätmise võimalused, kui korter on ka mu laenu tagatiseks (lisatagatiseks oli ka maja, mille turuväärtus on ca kolm korda suurem mu laenujäägist).

Kõik algas ilusasti. Selgitasin laenuhaldurile põhjusi, et oleks ju totter tagastada laen ja siis samas suurusjärgus laenu uuesti taotlema hakata, laenuhaldur oli minuga ühte meelt. Vastasin tavalistele rutiinsetele küsimustele, miks ja kuidas ja kas jne. Ja siis hakkasid tulema lisaküsimused ja nõuded. Aprillikuuks olin ära maksnud ka meile valesti esitatud  inkassonõude (st et nõue oli eksituse tõttu meie nimel) , kuna laenuhaldur soovitas, et see võiks saada takistuseks, siis oleks lihtsam nõue likvideerida ja pärast inkassofirmaga probleem lahendada. Edasi hakkasid tulema nõuded, mis oleks tähendanud väljaminekuid ja notaritehinguid. Kui ma poleks uurinud, kas need tõepoolest on ainsad takistused, oleksin ma raisanud sadu eurosid, et siis ikka teada saada, et ka nendest dokumentidest poleks piisanud ja pean igal juhul laenujäägi tagastama.

Aprilli lõpus jõudsime hüpoteeklaenuni. Selgitasin oma laenuhaldurile, et müün korteri kindla eesmärgiga, et enne kui hakkan järjekordseid kulutusi tegema, tahaksin põhimõtteliselt olla kindel, et saan laenu, sest vastasel juhul müün korteri ja olen vajalikust rahasummast ikka ilma. Laenuhaldur ja ka teised SEB konsultandid, kellega ühendust võtsin, väitsid kui ühest suust, et " kui hüpoteeklaenu tagatiseks on kinnisvara olemas, siis võin laenu võtta kasvõi kingade ostmiseks, sest laenu sihtotstarve ei ole kindlaks määratud".

Kinnitasin laenuhaldurile, et nii nagu kokku lepitud tagastan kogu oma laenujäägi ja taotlen kinnisvara tagatisel hüpoteeklaenu. Sellega ei oleks tohtinud olla mingeid probleeme, sest 1) SEB-sse tagastan kogu oma laenujäägi 2) minu sissetulek on vähemalt kolm korda suurem nõutavast netosissetulekust 3) minu ainuke laenukohustus on igakuine õppelaenu tagasimakse 50 eurot.
Esitasin jälle kord vajalikud dokumendid ja kuigi laenu sihtotstarve ei ole määratud täpsustasin nii palju kui võimalik ka, millele raha kuluks. Erinevatel põhjustel asjad venisid.

Maikuuks oli korteriostja juba närviliseks muutumas ja nii pidin edasi minema korteri ostu-müügi tehinguga. Lihtsalt vahepalana sain kliendihaldurilt ka küsimuse, et "kas kavatsen laenujäägi tagastada?". WTF? Juba aprillis olin saanud vastuse, et pean kindlasti raha tagastama, kust siis nüüd selline küsimus? Lisaks veel mitmed muud täiesti ebaadekvaatsed nõuded ja küsimused. Nt kas kustutame ka teise tagatise hüpoteegi, kuigi oli teada, et see jääks ka uue laenu tagatiseks. Oma imestunud küsimusele, et miks ma hüpoteegi peaksin kustutama, sain vastuseks, et ei, loomulikult ei pea ma seda kustutama jne jne jne.

Juunikuuks olin lõpuks kodulaenu tagastanud ja hakanud taotlema hüpoteeklaenu. Ja kõik hakkas otsast peale. Miks on inkassonõue, miks on see ja teine ja kolmas asi... Selgitasin uuesti, et tegu on eksitusega ja lubasin vajadusel saata ka kirjavahetused/dokumendid, mis selgitaks, et ma ei ürita lihtsalt pada ajada.
 Ei, seda polnud vaja, vastas laenuhaldur. Vaja oli vaid laenutagatise hindamisakti.

     Kusagil juuni keskel sähvatas mul aga küsimus, et kas ma tõepoolest ikka pean uue hindamisakti tegema, kui maja on niikuinii SEB hüpoteegiga koormatud. Ja kas maja ikka kindlasti sobib tagatiseks, kui me ei suuda arhiivist teatud jooniseid leida. Et ma lihtsalt ei tahaks raisata 240 eurot kui saan teada, et tegelikult maja ei sobigi enam tagatiseks. Vastust ma laenuhaldurilt ei saanud. Julgesin saata oma küsimuse SEB üldmeilile. Ja juba päev hiljem sain oma laenuhaldurilt vastuse. Meili pealkiri oli rohkem kui kummaline (täpselt niimoodi suurte tähtedega): "VASTUS KLIENDILE, ESIALGU , KAS SOBIB VÕI ARVAD, ET ON VAJA MUUTA SÕNASTUST? kONTO ÜLEV KOHTA EI OSKA VASTATA,"

     Kirja sisu lubas, et laenuhaldur täpsustab hindamisakti vajaduse päeva jooksul. Päev hiljem sain laenuhaldurilt vastuseks: " et laenuotsus on negatiivne, sest laenude andmisel tugineb pank headest pangandustavadest ja vastutustundliku laenamise põhimõttest, võtab arvesse taotleja tegevusvaldkond ja jumal teab, mida veel". Ma ei teadnudki, et ma nii kahtlases ettevõttes töötan, et see mu laenusaamist mõjutab. Vähe sellest, et ma ju lihtsalt küsisin, kas pean hindamisakti esitama, aga vastus oli hoopis midagi muud. Kui küsisin selgitusi, sain vastuseks, et pank ei pea oma otsuseid selgitama. 

     Vihastasin end siniseks ja uurisin edasi, miks juba märtsis mulle ei öeldud, et minu tausta ja sissetulekutega ma niikuinii pangast laenu ei saakski, et miks oli mul vaja läbi käia kolme- neljakuuline kadalipp, miks oleks ma pidanud esitama erinevaid dokumente, mis KÕIK oleks tähendanud väljaminekuid, et siis juulikuus teada saada, et mul poleks olnudki lootust laenu saada. Seda oleks saanud mulle öelda KOHE.  Minu kohustused ja sissetulekud ning tagatise ligikaudne väärtus oli teada juba aprillis, eitava vastuse oleksin võinud saada juba siis.

      Vastuseks sain hoopis, et kuna ma soovisin laenu saada ilma tagatise hindamisaktita, siis pank tuli mulle vastu ja tegi otsuse ilma hindamisaktita. Ja et laenuhaldur ei ole mitte kui midagi valesti teinud. Ma ei suutnud ära imestada, et kuna ma siis hindamisaktita laenu soovisin? Seda ma ka kirjutasin. 

    Ja sain seekord vastuseks, et laenutaotluse läbivaatamisel vaadati abikaasa kohustusi ja maksekäitumist. Et siis enam ei olnudki vajalik tagatise hindamisakt? Et enam ei olnudki vaja arhiivist jooniseid? Et poleks vahet olnud, kas kinnistu oleks olnud minu nimel? Nüüd jõudsime me hoopis abikaasani. Mõelda vaid...kõigest neli kuud jooksutamist mööda arhiive ja ametnikke selgus, et laenu mittesaamise põhjuseks on hoopis meie leibkonna maksujõuetus. Aitäh SEB pank! 

    Samal ajal kui mina pakun 20 000 eurose laenu tagatiseks kinnisvara ja saan eitava vastuse, saavad laenu miinimumpalgaga inimesed selleks, et reisile minna. Täiesti arusaadav ja loogiline! Ja veidral kombel teine pank, kust laenusaamise võimalusi uurisin, suhtub minusse nagu oleks ma juba aastaid nende kuldklient olnud.

 

    

 

Emotsioon nr 47

Istusin ülemisel korrusel laua taga ja klõbistasin arvutis Brutselee lugu kirjutada kui Janek ühtäkki altkorruselt hõikas: "Sa oled üleval hoopis vä?"
"Jah," vastasin ma.
"Ma arvasin, et sa oled vannitoas, hakkasin juba mõtlema, et pean vist vaatama tulema, mida sa seal nii kaua teed, et ega sa ei nuta ometi!"
Oma reedese nutupurskega olen ma tänaseks Janeki nii kaugele viinud, et kui ma liiga kaua eemal olen, siis  tuleb ta erinevate ettekäänetega kontrollima, et ega ta jonnipunn  jälle salaja ei nuta. Armas, kas pole;)

Emotsioon nr 46

Alles hiljuti keegi küsis minult ja Janekilt, et kuidas mul siis värk nende tujude ja hormoonidega on, et kas jauran ikka ka niisama lambist ja lambi asjade peale. Raputasime mõlemad pead ja vastasime, et pole mingeid muutusi täheldanud.
Päev hiljem istusin ma diivanil ja vaatasin oma jalgu. Ainuke kena osa nende juures oli värskelt maniküüritud varbad.

Ja lihtsalt niisama oma varbaid uurides tundsin ma, kuidas pisarad mööda põski alla jooksma hakkasid. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Vaikselt. Püüdsin neid Janeki eest varjata, kuid üks reeturlik pisar sattus silmanurka just siis kui Janek trepist alla tuli.
"Mis sul viga on?" küsis ta murelikult.
"Midagi," pomisesin vastu.
"Aga miks sa siis nutad?" uuris ta.
"Ma ei nutagi," valetasin ma ja pisarad hakkasid paljunema.
"Räägi ära!" palus Janek.
Äkää, raputasin ma pead ja peitsin end pleedi alla.
"Räägi!" keelitas Janek. Äkää, raputasin ma uuesti pead ja pugesin sügavamale pleedi alla peitu, samal ajal nuuksudes ja nina lüristades.
"Kas sa nutad selle pärast, et sa rase oled?" küsis Janek. Äkää, lüristasin ma vastu.
"Kas siis sellepärast, et sa ümaramaks oled läinud?" (milline viisakas lähenemine, kas pole?)
Noogutasin. Ja löristasin edasi. Kõvemini.
"Oh, sa rumaluke," paitas Janek mu pead. "See on ju loomulik, et sa oled juurde võtnud, see läheb mööda."
Äkää, nuuksusin ma pleedi all edasi. "Ma olen nii rõve!"
"Kust sa seda võtnud oled?" imestas Janek.
"Ise sa ütlesid!"
Janek tegi suured silmad: "Kuna ma seda öelnud olen?"
"Noh eile, kui ma pediküürist tulin, siis sa ütlesid, et ilusad varbad, et midagi peab su juures ju ilusat ka olema!"
"Ja sellest järeldasid sa, et sa oled rõve?" ei suutnud Janek ära imestada. Noogutasin. Ja lüristasin nina.
"Kas sa siis oma meest ei tunne?"
"Tunnen. Ja sellepärast ma saangi aru, et ma olen rõve."
"Ma ei ole öelnud, et sa rõve oled, ma pole seda isegi arvanud. Sa oled ilus rase. Sul ei ole mitte midagi viga," lohutas ta mind nii kuis oskas. "Ma ei julgegi sulle enam midagi öelda."
"Parem oleks," nuuksatasin ma vastu ja pugesin pleedi alt välja, "näed, kuidas mu hormoonid möllavad."
Rahusin maha.
Ja minut hiljem nutsin ma uuesti. "Ma ei saa saarel isegi ujuma minna, rannarahvas vaatab, et hüljes on randa uhutud ja tuleb mind harpuunidega püüdma!"
Janek haaras mu kaissu. "Jäta ometi rumal jutt!"
"Aga vaata mind!" nõudsin ma ja viskasin oma 73kg puhast naiseilu talle vaatamiseks letti.
"Sul ei ole mitte midagi viga," kordas ta rahulikult ja järjekindlalt. (Ehh, kuidas ma ta viisakust hindasin.)
"Ja kui sa tahad, me võime ka öösel ujuma minna. Kahekesi. Teeme romantikat."
Rahunesin uuesti maha. Olin nõus. Ülejäänud aja lubasin ma saarel ringi patseerida salli sisse mähituna. Et keegi mind hülge pähe võrku ei püüaks.

****
Reede õhtul elas Janek mul seljas nagu takjas. Ja korrutas, et ma olen maailma kõige ilusam naine. Ma sain alles nüüd aru, et see polnud alkoholi süü. Ta ilmselt muretses mu pärast ja tegi kõik endast oleneva, et ma end atraktiivsena tunneksin. Ja enesetappu ei teeks. Sest ma ju näen välja nagu liikuv diivan:)

Elu Alksiga

Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi "Kellukest".
"Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata," itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: "Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!"
"Kellega?"kiljatas Janeki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
"Alkoholiga oli elu ilusam,"täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. "Ja mina mõtlesin juba, et..."
Jah, just siin kogu suguvõsa ees hakkaks ma rääkima, et elu kellegi Alksiga oli palju ilusam kui Janekiga:D

Uks tulevikku

Kui kõik läheb nii nagu peab (ja miks ei peaks!), siis juba kahe kuu pärast saab uks avatud. Äge;)

Harjumaa retk vol 2 ja hiired tuules

 Ma Harjumaa retke teisest päevast ei hakkagi pikalt jahuma. Selle võib lihtsalt kokku võtta lausega "Tunne oma kodukanti". Ehk siis me oleme Ussipesas elanud juba seitse aastat, kuid lähikandi vaatamisväärsustega pole meil olnud aega tutvuda. Ma ütleks, et me oleme ekstreemselt mugavad ja laisad olnud. Või siis on põhjus ka selles, et ma ei saa enam igal suvalisel hetkel veinipudelit lahti korkida ja niisama mugavalt päikese käes tugitoolis lebada;)  Igatahes jõudsime me Harjumaa retke teisel päeval ära käia Paldiskis ja Padisel. Padise oli tõeline pärl. Mul on tegelt ka hea meel, et Heily meid retkele kaasa kutsus. Me muidu ei teakski kui palju kauneid kohti meie enda kodu lähedal on. 

Järgmisel aastal läheb retk Pranglisse! 

Mingis mõttes võib "Tunne oma kodukanti" retke lõpuks lugeda eilset Dagö kontserti Padisel* Kallaste turismitalus. Ma küll kodus diivanil vedeledes korraks tundsin, et traditsiooniline mina hakkab võitu saama, et ei viitsi ikka minna... nii nagu ikka. Et kodus on nii hea ja mugav ja mõnus ja ma olen väsinud ja....Aga seekord otsustasime end ikka kokku võtta. Ja oi, kuidas ma oleks kahetsenud kui me poleks läinud (tegelikult ma ju muidugi ei teaks, kui palju ma kahetsenud oleks, aga see selleks.)
Mulle jubedalt meeldivad kontserdid tillukestes paikades. Ja kui see juhtub olema veel üks mu lemmikbändidest ja kodu lähedal ka, siis meeldivad need mulle veelgi rohkem. Sellised tillukesed kontserdid on kohe kuidagi palju mõnusamad, muusikast saadud emotsioon palju ehedam. Ja mulle meeldib Lauri Saatpalu sarkasm.
Ühest on mul muidugi kahju. Mul on kahju, et eestlased kipuvad tuimad olema ja selle asemel, et täiega kaasa rokkida, istuvad nad vaikselt pingil ja õõtsuvad vaikselt omaette muusikarütmis kaasa. Mina kaasa arvatud. Ma tegelikult oleks tahtnud pingil püsti seista ja kõvasti kaasa laulda ja tantsida. Aga ma  olen selliseks emotsionaalsuseks liiga eestlane. Sellest on mul kahju. Sest kontsert oli kuradima hea! Kui ei usu, minge ise kuulama. Nad hetkel tuuritavad tillukestes Eestimaa paikades, nagu Padise ja .... Tartu;) Minge kindlasti. Ja tõuske püsti!

Aga kallid lapsevanemad, palun taltsutage natukene oma lapsi. Ma saan aru, et teile endile on jube vahva kui nad kilgates mööda lava ringi jooksevad ja alguses on ehk teistele ka nunnu ja aaaawww kui armas, aga tegelt ka mingil hetkel läheb seda liiga paljuks. Ja kui te muidu aru ei saa, siis vähemalt siis kui teile sarkastiline märkus juba tehakse, oleks õige aeg lapsed lavalt kokku korjata. Sest jah, "lapsed on elu lilled, sest ka tõrvalill on lill" oli sarkasm, kui te aru ei saanud!
Aga veelkord. Kontsert oli kuradima hea!


* Nii veider kui see ka pole, siis vähemalt eile tundus küll, et Padisest on saanud selle suve kontsert-pealinn. Samal päeval ja suht üksteise lähestikku toimus lausa kolm kontserti. Kloostrivaremetes oleks saanud Mahavoki ja Riho Sibulat kuulata, Padise mõisas Uku Suvistet ja Luisa Värki ning tsiteerides Saatpalu "need, kel silamnägemisega kõik korras ei ole" said valida Dagö kontserdi Kalju-laval.

Emotsioon nr 45

Nägin eile kontsertil üht meesoost tuttavat oma pojaga. Nii tore oli vaadata, kuidas isa pojaga tegeles. Ma ei ole kunagi varem lastega inimesi sellise pilguga vaadanud. Pigem on lapsed mind ikka häirinud.
"Noh, kunagi hakkad sina ka niimoodi kontsertidel käima vä?" müksasin ma Janekit.
"Tal on  poeg!" vastas Janek pahuralt nohisedes.
"Ja siis? Kas isad-tütred ei võigi niimoodi koos üritustel käia?" imestasin mina.
Janek oli korraks vait ja vastas siis: "Ma ei saa tütrega kontsertidele käia. Tal on nii nooruslik isa, et siis arvatakse, et ta on endale noore naise võtnud."
Räägi veel kõrgest enesehinnangust.
(Ma ei hakanud seda kõrge enesehinnangu hetke ka rikkuma faktiga, et selle aja peale kui tütart võiks isa nooreks naiseks pidada, on Janek ise juba kuuekümne ligi:D)

Stop'n'gonuts ehk siis kui ma külalise ära unustasin

Ma olen ikka veel unustamise/sassiajamise lainel või siis pole ma harjunud, et mu puhkusepäevad nii sisutihedad on. Nii juhtuski, et kell üks ootas mind Ussipesas külaline ja Tallinna kesklinnas ühe lepingu allkirjastamine. Minulik. Selle peale ei saa ju isegi pahaseks saada, eksju;) Ikka juhtub.
Kuid ma olen Johnny'le* sammuke lähemal. Nüüd hakkas ikka natuke hirmus ka, sest mõtted hakkavad päriselt reaalseks muutuma.
*järgmise Püha Ürituse (kui see peaks tulema) nimeks saab raudselt Stop'n'gonuts:D Nii tüütu on asjalik olla, see väsitab mind, asjaajamine ajab hulluks...

Siis kui ma joogas käisin

Mõtlesin siis mina ka eeskujulikuks rasedaks hakata ja seadsin eile sammud rasedate joogasse. Piilusin ühest uksest, piilusin teisest. Ei midagi. Rasedaid olid kõik ruumid täis, aga keegi neist ei olnud sellise näoga nagu oleks nad kohe joogaga alustamas.
Ei jäänudki mul muud üle kui registratuurist järele uurida. "Millises ruumis jooga toimub?"küsisin ma. Mulle vaadati suurte silmadega otsa.
"Täna tahate joogasse minna?"
Noogutasin.
"Täna joogat ei ole. On rasedate kunstiteraapia,"vastati mulle.
"On see siis homme?"küsisin. Selgus, et joogat polnud ka homme. Oli hoopis film sünnitusest.
Ma tean, et see, et ma kuupäevad sassi ajan, ei tohiks mind imestama panna. Seda ikka kipub juhtuma. Kasvõi hiljuti. Kui ma Õhtusöögi Seitsmele, Katsikute ja Juubeli asemel hoopis Rootsi sattusin. Aga seekord võin ma pea anda, et mind viidi juba eos valeinfoga eksiteele. Ma tean. Sest ma kirjutasin aja kohe seal samas, kui mulle info anti, kalendrisse.
Ja ma ei saa ju peast nii rase olla, et ajasin sassi 23.07 kl 16 ja 02.08 kl 18:30 (mis nagu guugeldades selgus on õige aeg)???

Liikuv diivan ehk märtsist juulini

Veebruari lõpus hakkas mulle tunduma, et midagi on valesti. Mulle tundus, et mu kaal oli tõusnud, kuigi ma ei olnud söönud rohkem kui tavaliselt. Märtsi alguses selgus ka põhjus. Mina igatahes tundsin end juba jube suurena. 

Aprilli lõpuks/mai alguseks olin ma juba üüratu suur. Janek näitas mulle eile pilte ja tuletas mulle meelde, kui suureks ma selleks ajaks paisunud olin.
 Tuleb tunnistada, et tegelikult nägi see "üüratu suur" pigem pekivoldi moodi välja. See häiris mind veel rohkem. Ma kujutasin ette, kuidas inimesed vaatavad ja kommenteerivad, et miks see paks naine end ometi käsile ei võta ja trenni ei lähe. Suvi on ju tulemas.

Kõht oli küll veel peidus, aga ebaõnnestunud soeng tõi kenasti välja mu niigi suured põsed, mis üha suuremaks hakkasid minema. Nägin välja nagu üks korralik matsakas maanaine. Pluusid kippusid rinnust kitsaks jääma. Aga põlved olid veel täiesti olemas!

Mai lõpuks hakkas kõht endast veidi rohkem märku andma. Keskkoht hakkas ka ära kaduma

Juuniks olin ma veel suuremaks paisunud. Olin jälle üüratu suur. Nagu liikuv diivan. "Mammutiks peab saama" oli mu lööklause.

Põlved olid täiesti kadunud. Mu jalad olid asendunud  korralike rasedajalgadega. Pole siis ime, et Janek hiljuti ehmunult küsis, et mis mu jalgadega juhtunud on. No mis nendega ikka juhtus. Paksuks läksid ära:(
Aeg-ajalt ma ikka kiusan teda, et nüüd nad jäävadki elu lõpuni selliseks. Ja siis ma hakkan hästi lühikesi seelikuid kandma. Nii et tselluliit ka paistab. Ja siis ma hoian tal kõvasti käest kinni kui me linnas käime, et kõik ikka aru saaksid, et ma tema naine olen:D
Sülitan igaks juhuks kolm korda üle õla!

Tänaseks päevaks näen ma välja nagu kakuke. Veerev kakuke. Selline suur ja ümar.

 

Ja mu kintsud on sama jämedad kui oli veebruaris mu keskkoht. Jäänud on veel kolm kuud (kui ma õigesti arvutanud olen. Ma ju ei oska:D).

Mul on veel kolm kuud üüratu suureks paisuda. Ma tegelt rohkem väga ei tahaks. Sellise kõhuga jaksan ma veel peaaegu normaalse inimese kombel ringi liikuda. Mis sellest, et trepist teisele korrusele ronimine hingeldama võtab.  Tilluke Delisa ja Janek  naeravad, kuidas ma end diivanilt üles rullin.
Mis nad veel siis teevad, kui ma oma varbaid enam ei näe ja kingapaelte kinnisidumisel abi vajan?

Harjumaa retk vol 1 ja kuidas mind nädalavahetusel proovile pandi

Nädalavahetus algas seekord õige vara, sest kui Heily planeerima panna, siis ei ole mingit poole lõunani magamist. Normaalsed inimesed muidugi keelduks puhkuse ajal kell seitse ärkamast ja oleks viisakalt aga eitavalt tänanud kutse eest retkega liituda, kuid meie Janekiga ei ole ju normaalsed... Nii juhtuski, et juba enne üheksat kogunesime me Lõuna-Eesti turistidega Vabaduse platsil, et alustada Harjumaa retke. Enne meid olid platsis vaid kajakad ja mõned kruiisituristid.

Heily lükkas kõigile pihku paberi vaatamisväärsuste ja faktidega ning tuur võis alata. Paber oli oluline, sest õhtul pidi toimuma faktide ja tähelepanu küsimustega viktoriin. Täitsa palju jäi meelde. Nüüd võin ma uhkustada, et tean veel vähemalt kümmet päriselus ilmselt üsna kasutut fakti. Näiteks tean ma, et välk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Ma siiani teadsin millegi pärast, et seitse. Ja et Niguliste kiriku tornikiiver taastati 1983. Nende kahe kiriku juures jõudsime me Janekiga korralikult vaidlema minna. Mina raiusin kindlalt, et tulekahjus on kordi hävinud Oleviste kiriku torn ja Janek raius sama kindlalt, et tegu on Niguliste kiriku torniga. Nagu meie puhul tavaline, selgus jälle, et üks rääkis aiast ja teine aiaaugust, aga kumbki ei kuula:D



Edasi läks päeva merereisiga. Tuul oli päris korralik ja merel oli näha laineid, mis ei olnud teps mitte sõbraliku moega. Ma ei suutnud endast aru saada. Miks olin ma lubanud merereisi kaasa teha? Kas ma siis tõesti kunagi ei õpi. Inimene, kes kardab vett ja laevasõitu, ilmselt rohkem kui linde, ei peaks vabatahtlikult paadile ronima. Keri saare reis oleks ju võinud midagi õpetada. Aga ei, mina olin vabatahtlikult jälle paadi peal.  Algus oli päris ilus. 

Ja nii uskumatu kui see ka pole, ka lõpp jäi ilusaks. Lainetest ja tuulest hoolimata. "Kuule, see on ju päris okei laev, et ei loksugi nii hullult," kilkasin ma rõõmsalt ja rüüpasin tassist teed.
"Muidugi ei loksu, me ei ole ju lahest väljagi sõitnud," vastas Janek. Nojah, mulle see sobis, et me avamerele ei sõitnud. Juba reedel ootab mind ju ees uus merereis. Inimese kohta, kes laevasõitu kardab, veedan ma ilmselgelt liiga palju aega erinevates paatides:D

 

Teletornis läks meil kiiresti. Saime vaid kohvikus limonaadi juua. Sest kell oli juba liiga palju ja järjekord liiga pikk. Sisse me seekord ei saanudki. Järgmine kord oleme siis targemad.




Õhtu lõppes nii nagu lubatud vikoriini ja muude perekondlike võistlustega juba Ussipesas. Me Janekiga olime võitmatud. Mina oleks muidugi feilinud tähelepanu küsimustes, aga see eest teadsin ma fakte. Ma ju ütlesin, et ma tean veidraid fakte. Ja nagu näha polegi need iga kord nii kasutud. 
Igatahes rõõmustas meie võit mind nii väga, et pidin karikat iga nurga alt pildistama. 

See on tegelikult ka täiesti arusaadav, sest ma ei ole kunagi midagi võitnud. Vähemalt ei meenu mulle küll ühtegi võitu. Peale Dumle kommide mingis kraapimisloteriis. Nüüd oleme me Janekiga igatahes 2013.aasta parim pere. Kui keegi tahab meist Kroonika esikaanelugu kirjutada vms, võtke ühendust;)

Aga kuidas mind siis proovile pandi, jääb õhku küsimus. Väga lihtsalt. Kui kell oli juba nii palju, et lapsed ja rasedad magama oleks pidanud, ärkasin ma selle peale, et keegi kõrvaltoas justkui oksendaks. Teesklesin, et ei kuule ja mõtlesin, et küll laste ema-isa (kes mugavalt olid telki magama läinud) hommikul koristavad. Teesklemine ei õnnestunud. Järgmisel hetkel kuulsin ma, kuidas kõrvaltoast veel kõvemini oksendati ja kui ma lõpuks sinna tuppa jõudsin leidsin ma eest õnnetu olekuga keset tuba seisva neiu, kelle suust lihtsalt purskus igas ilmakaares...no ütleme siis nii, et kõike. Ma ei osanud midagi teha. Mul ei ole kokkupuuteid oksendavate lastega. Ma ei suutnud esimese hooga isegi selle pärast muretseda, et kes toa ära koristab. Mul oli lihtsalt hirm. Õnneks oli Heily siiski varnast võtta. Laps jäi ellu ja mina ületasin end koristades ära kõik selle, mis põrandavaibal ebameeldivalt mulle otsa vaatas. Mis mul muud üle jäi. Ma kaalusin küll Janeki kaasamist koristustöödesse, aga ei olnud päris kindel, kas veidike švipsis mehe kaasamine oleks just kõige targem mõte. Öösel ei saanud ma korralikult magada. Ikka ja jälle jäin ma kuulatama, kas kõrvaltoas on ikka kõik korras. Nüüd ma siis tean, mida tähendab haige laps. Ma olen veendunud, et Heily oli selle testi mulle meelega korraldanud.

Järgmisel ööl ärkasin ma Hugo niutsumise peale. Selleks ajaks kui ma allakorrusele jõudsin, leidsin ma eest õnnetu olemisega Hugo ja lõhnast võis oletada, et ma olin jõudnud liiga hilja. Nüüd olin ma rohkem kui veendunud, et see oli järjekordne Heily test. Mingil moel oli ta suutnud ka Hugo oma kavalasse plaani kaasata. Eelmisel õhtul oli ta mulle öelnud, et ta ise valiks pigem oksendava lapse kui lapse, kellel on kõht lahti. Mina ei olnud kindel, kumb hullem võiks olla. Last ei olnud tal pühapäevaks oma plaani kaasata, aga ega seal ju väga vahet pole, kas kõhulahtisusega koer või laps. Ühtemoodi rõve on see ikka. Nüüd ma siis tean ka, mida kõhulahtisuse tagajärje koristamine tähendab. 

Heily testist ei jäänud puutumata ka Skype ja Orkut. Kuidagi oli tal õnnestunud ka nemad oma plaani kaasata. Ma olin just saanud voodisse pikali, kui ukse tagant kostus hale "njäu". Skype tahtis õue. Pane end põlema, mõtlesin ma ja üritasin teda mitte kuulda. Skype ei andnud alla. "Njäu" läks veel haledamaks. Mul ei jäänud muud üle kui jälle allakorrusele ronida, et kass aknast välja lasta. Ja mis te arvate, kas see õnnestus? Loomulikult ei tahtnud ta ühtäkki enam välja! Komberdasin voodisse. Olin just magama jäänud kui hale njäugumine uuesti pihta hakkas. Nüüd njäugusid ukse taga haledalt mõlemad kassid. Neil oli ilmtingimata vaja välja saada. Läksin uuele katsele. Kell oli pool neli. Mul ei tulnud enam und. Nüüd ma siis tean, mida tähendab öösel mitu korda ärkamine. 

Hommikul ärkasin ma äratuskella peale. Ma ei tahtnud tõusta. Ma olin väsinud. Terve päev olin ma nagu puuga pähe saanud. Nüüd ma siis tean, mida tähendab magamatus. 

Ma tänan jumalat, et laupäeval ei jõudnud mulle külla mu padurase sõbranna, sest nagu hiljem selgus, hakkas ta just laupäeval öösel sünnitama. Vaid see olekski veel puudu olnud...

Pühapäeva õhtul premeerisin ma end tagasihoidliku jäätiseportsuga. Mul läks süda pahaks ja ülejäänud õhtu veetsin ma iiveldava tunde ja peavaluga voodis. Nüüd ma siis tean, mida rasedusaegne halb enesetunne tähendab.

Koondis Uku

Ma ei olnud juba pikka aega midagi kokku keeranud. Peale rumaluste ma mõtlen muidugi. Ja nii ma siis katsetasin veidi.

Geenid

On vaid kaks varianti: kas minusugune tigepunn või Janeki-sugune rõõmurull. Huvitav kumma geenid on tugevamad?
Aga ühest olen ma aru saanud. Igale emale on tema laps kõige ilusam. Emme on ikka rääkinud, et ma olin kõige kaunim laps maailmas. No ma ei tea.... Isegi minu kõrge enesehinnangu juures;)

Miks Britt-Ida?

Seoses selle nimevalikuga on mu`lt ikka küsitud, et miks mulle nii kummaline nimi meeldib. Sellel on väga lihtne põhjus.

Teismelisena sattusin ma elama Norra ja perekondadega, kelle juurde ma elama sattusin, vedas mul nii, et mind kohe pereliikmeks pidama hakati. Ma olen siiani nende väike "Maria". Britt-Ida oli minu norra "ema" täditütar ja on mu mällu jätnud kustumatu mulje. Just tema tõi mu ellu jõulutunde Ma mäletan oma elu esimesi jõule siiani detailselt. 

Ma ei taha teha liiga oma päris perele, sest ma mäletan ka seda, et lapsena käis meil alati näärivana ja päkapikud ei unustanud mind kunagi, ma mäletan, kuidas hiljem ema alati laua kattis, köök oli täis verivorsti ja kaneelisaiade lõhna, ma mäletan rahvariideid, ma mäletan, kuidas me Tillukese Delisaga enne jõule kinke püüdsime üles leida. Jõuludes oli ilusaid hetki. Kuid mida aeg edasi, seda kurvemaks meie pere jõulud muutusid. Või isegi mitte kurvemaks, kuid see ei olnud rõõmuaeg, seda varjutas tihti kaunist välisilmest hoolimata ka hirm. 

Niisiis olid jõulud Britt-Ida juures minu jaoks nii erilised. Midagi nii teistsugust. Midagi nii muinasjutulist. Tema tegi mulle selgeks kui tähtis on perekond ja ühtehoidmine. Et kõik muu ei ole oluline.

****

Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida.

„Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.

Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid. 

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi. 

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem.

„Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud       autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 14 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“

Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.

„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.

Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.

„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“

„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“

„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.

„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.

Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.

Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.

„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.

Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.

„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.

„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.

„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.

„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist. 

„See, kallis Maria, on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.

Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.

Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i* ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.

„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.

„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake.  Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.

„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et  korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.

„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.

„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.

„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“

„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“

Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Kahjuks küll mitte koos Tillukese Delisa ja Emmega, aga nemadki jõudsid Haugenis mitu korda Britt-Idal külas käia. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist. 

Emotsioon nr 44

Mu kõhul on kaks vastikut sinist veresoont näha. Need ei meeldi mulle üldse. Need häirivad mind. Kui ma peeglist vaatan, siis need kaks torkavad esimesena silma. Nõmedad sellised!

Hugo läheb spaasse

Korra aastas käib Hugo spaas. Nii nagu iga korralik maakoer, eksju;) Tegelikult läheb ta küll koerte hotelli, aga kuna ta ikkagi on puhtatõuline elegantne krants, siis meile meeldib rääkida et ta käib spaas. Ja kui mõelda, et lux-tuba maksab 28 eur ööpäev , siis see nagu olekski spaasse minek.
Huvitav kas toa hind sisaldab hommikusööki voodisse, massööri, pediküüri ja maniküüri ning teatrikülastust? Või oleks need eraldi pidanud juurde tellima? Et Hugol ikka hea oleks.

Koerte hotell asub põhimõtteliselt meie "tänavast" järgmises "tänavas" ning Hugo oleks eile nagu aru saanud, et talle tuba on kinni pandud. Istus veidike keset hoovi, mõtles, nuuskis ninaga ja hakkas õiges suunas minema tormama.
"Oota, Hugo, sul on broneering alles reedest!" hüüdsime me talle järele. Hugo peatus, istus, mõtles ja hakkas uuesti teele asuma. "Oota nüüd, me peame sulle toidu ka kaasa andma!" hüüdsime me uuesti. Sõna "toit" mõjus võlusõnana.
Hugo peatus, istus hetkeks ja tuli siis peale väikest mõttepausi tagasi. Märkas õues jooksvat Skype`i ning hakkas seda taga ajama. "See ei ole toit!" hüüatasime me, "jäta kass rahule!" Hugo ei teinud väljagi. Skype jooksis ühele poole maja, Hugo teisele poole. Maja ees põrkus Hugo Orkutiga ja tardus. Orkut vaatas Hugole otsa, virutas käpaga ja hüppas siis aknast tuppa tagasi, minut hiljem magas ta juba diivanil. Skype vaatas kõike suurte silmadega pealt. Hugo tegi veel ühe katse hotelli poole jooksu panna, kuid loobus poole pealt. Ilmselt sai ta aru, et ilma toidukotita ei ole mõtet minna.

Kui uks sulgub, siis ava aken

Ma seisin maja ees, mille uks oli poikvil.
Koputasin uksele ja see avanes veidike.
Ma püüdsin sisse pugeda, kuid siis see sulgus. Jäin valele poole ust.
Veidi hiljem taipasin ma vaadata, kas mõni akendest ei ole lahti.
Üks aken ongi poikvil.

Heal lapsel mitu nime

Mida rohkem titt endast märku on hakanud andma, seda aktuaalsemaks on muutunud nime teema. Et ikka see õige saaks välja valitud. Juba siis kui ma veel ei teadnud, et ma lapsi tahan, olin ma siiski paar nime välja valinud. Üks neist oli Calista (teadagi, kust tulnud ja lisaks meeldis mulle jubedalt, et see miskis keeles "kõige kaunimat" vms tähendas), aga selle välistasin ma juba siis kui AllyMcBeal enam popp ei olnud.
Edasi tuli Emmeliine, aga selle välistasin ma hiljem Kunksmoori tõttu. Loomulikult oli valikus Johanna Maria, aga kuna ma arvasin, et nimi jääbki kasutamata, sai sellest mu enda nimi ja tänaseks ongi see nimi juba "vanaks läinud".
Mõnda aega peatusime me Eveliine juures, aga mingil hetkel jäi ka see liiga lahjaks. Edasi lisandus nimekirja Britt Ida, igasugused variandid Mari(a)st, lõpuks hakkas minu valik kalduma Lola poole, Tilluke Delisa kallutas Anne-Marie poole, Emme pani mu pähe Iti, aga ükski neist polnud nagu see. Paar nime, mis mulle meeldisid, olid vahepeal oma lastele nimeks pannud inimesed, kes mulle ei meeldi, ja nii ei meeldinud mulle enam ka need nimed. Niii see nimevalik jälle soiku jäi.

Kuni me ühel kenal laupäeva õhtul Janekiga aias istusime ja teed jõime. 

Mis me siis lapsele nimeks paneme, küsisin ma Janekilt. Janek kehitas õlgu. Käisime läbi kõik juba läbi arutatud nimed. Lola Britt Ida juures jäime me korraks isegi mõtlema. Ometigi ei saanud me kumbki ümber sellest, et nimi automaatselt seostus Lollobrigidaga ja olgugi et Gina Lollobrigida on kena naine olnud, ei tundunud see õige. 

Aga Mia Maria, küsisin mina. Janek tegi suured silmad. Mis Mia Maria? See on ju lehma nimi! 

Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Mitut lehma sa oled kunagi kuulnud sellise nimega? Lehmad on ikka Mustikud, mitte Mia Mariad! 

Igal juhul jäi valikust välja ka see nimi. 

Jõudsime jälle tagasi Britt Ida juurde. Põhjuseid, miks ma ise just selle nime poole kaldun, on mitmeid, aga küll nendest kunagi hiljem. Janekile ei meeldinud, et nii hakatakse last ilmselt Brittiks kutsuma. Vaidlesin vastu. Ei pruugi. Temast võib ka Ida saada. 

Ida, Ida, Ida...mõtles Janek. Kas ei olnud nii, et meil mõlemal on suguvõsas Ida? Et siis ju sobiks hästi? Janek oli kindel, et tema suguvõsas keegi Ida oli olemas. Mina nagu olin natuke kindel, et minu suguvõsas oli ka, Ja isegi kui ei olnud, siis Ida tundus olevat täitsa õige. Peaaegu see. 

Aga seal võiks midagi juures ka olla, mõtlesin ma ja hakkasime sobivat lisanime arutama. Ükski ei tundunud see olevat. 

Ida ****, sähvatas ühtäkki Janek. Ma ei suutnud ära imestada, et ta niisama huupi oli välja pakkunud nime, mis mulle ka jubedamal kombel meeldib. Idaga sobis ka hästi kokku. Niisiis. Niisama äkki oligi nimi otsustatud. 

Kuni järgmise õhtuni kui me Janeki sugulastel külas olime. Loomulikult tuli ka seal vastata kolmele küsimusele: kuna laps sünnib, mis soost ta on ja mis ta nimeks saab. Viimasele küsimusele vastasime rahulolevalt eelmisel õhtul välja mõeldud nimega. 

Vanavanaema nimi, ei suutnud nad ära imestada. 

Mis? oli nüüd meie kord imestada ja selgitasime, kuidas me eile õhtul huupi olime nime valmis valinud. Ilmselt see nimi oli ikka Janekil kusagil peas olemas, lihtsalt kokkusattumuseks oleks see kokkusattumus liiga suur. 

See on ilus nimi, kiideti nimi heaks. 

Aga hetkel päris popp, tõmmati teisalt meil indu vähemaks. Võib-olla isegi nii popp, et  ilmselt saaks ühes klassis käima kolm-neli samanimelist tüdrukut. See meile enam ei meeldinud.

Õhtul koju jõudes istusime me jälle aeda ja hakkasime nime üle arutama. Ida *** meeldis meile mõlemale, pealegi oleks sel nimel ka taust olemas, aga see kolm-neli ühenimelist tüdrukut ühes klassis....See häiris meid. 

Aga siis *** Ida ***, pakkusin ma niisama lampi, teades et Janek sellega niikuinii ei nõustu. Aga võta näpust! Janek leidis, et see kõlab hästi. Mina ise ka. Nimi oligi otsustatud. Mõlemad saime oma tahtmise ja nimel on ilus taustalugu ka olemas. 

Sai küll kolm nime, aga me kõik ju teame, et heal lapsel on mitu nime. 

Liblika Lounge'i viimased hetked rohelisena

Ühel ilusal päeval, nii umbes kuus aastat pärast seda kui Janek oli näinud hullu vaeva, et Liblika Lounge'i valged seinad roheliseks saada, sähvatas mulle, et tuba oleks vaja valgeks värvida.
Nii ma siis ostsingi poti valget värvi ja asusin usinalt värvima. Me kõik teame, kuidas see edasi läks. Nii umbes poole peal sai mul jaks ja ind otsa ning edasine töö jäi Janekile. Võib ju arvata, kui õnnelikuks see teda tegi;) Aga ega pooleli ei saa ka enam jätta. Nüüd olen ma teda juba paar päeva põrgukuumuses vaikselt vandumas kuulnud.
Mina see eest olen rahul. Tuba hakkab vaikselt õiget ilmet võtma. Ja ma luban, et vähemalt paar aastat olen ma selle värviga rahul. Võib muidugi juhtuda, et mul tekib vastupandamatu soov tuba tapeediga kaetuks saada... Selle kohta ei saa ma sõna anda.
Kuid mul on kuri kahtlus, et siis ei lõpeks see vaid vaikse vandumisega, pigem kisuks asi siis juba lahutuse poole. Sest rohkem kui midagi muud maailmas, isegi rohkem kui kaerahelbeid, "armastab" Janek tapeedipanekut.

Parem hilja kui mitte kunagi

Seda, et mu eesti keele oskus, st grammatika, üsna kasin on, tean ma juba ammu, aga hakkama olen ma siiani siiski saanud. Ja ütleme siis nii, et kui viitsin veidike süveneda ja vaeva näha, siis saan üheksal korral kümnest õigekeelsusele ka pihta.
Seda, et ma aeg-ajalt (Tallinna mõistes) "veidrat" lõuna-eesti keelt räägin, teavad ka kõik. Ja nii ei imesta enam keegi selle üle, et mu kampsun putsuline on, et ma kontrolltööks pukse kirjutasin, et riided asusid koolis rõivistus, et aken on poikvil, juustes nall ja et ma kefiiri joon. Või keefiri. Terve oma teadliku elu olen ma kefiiri/keefiri joonud.
Niisiis pole imestada, et "Millal Sina viimati keefirit jõid?" mind hulluks ajamas oli. Igakord kui ma seda kuulsin,nägin,lugesin tahtsin ma karjuda, et mis kuradi keefirit, keefiri ju, keefiri, keefiri, keefiri!!!! Ja ma ei saanud enam rahulikult magadagi, ilma et ma unes keefirit poleks näinud. Ma ei saanud aru, miks järsku siis nüüd niimoodi. Ega ma polekski nii ärritunud olnud, kui ma üksi oleks arvanud, et keefirit vale on, teised arvasid ka, et see kriibib kõrva. Minust palju targemad. Nemad olid ka keefiri joonud. 
Ma olin juba peaaegu kesklinna plakatiga vehkima läinud, et mis siis nüüd lahti on. Selline räme eksimine ja keegi ei reageeri ega võta linnaruumist häirivaid reklaame maha (viltuse peenise reklaam võeti küll kibekiiresti maha. kuigi ma siiani kahtlen selle vajalikkuses, aga see selleks.) Igaks juhuks mõtlesin ma ka ÕS-ist asja uurida. Et ikka kindel oleks. Ja mida ma näen?

.keefir <9:-i, -it> kefiir ▪. Kaks klaasi keefirit

Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Mis mõttes? Kas tõepoolest on tegu nii ulatusliku vandenõuga? Vandenõuga minu vastu. Selleks, et mind hulluks ajada. Et siis õige ongi keefirit? Et keefir käändub nagu album ja kefiir nagu toon?  Et nagu päriselt? Päriselt päriselt? Ma olen 32 aastat elanud nii olulist fakti teadmata!

Ma tunnen end nii rumalana. Palju rumalamana kui muidu. Isegi rohkem rumalamana kui siis kui ma "karussell" ühe s-iga kirjutasin.

**********

Aga võib-olla ma olen siis terve elu kefiiri joonud? Ja sellepärast on "uus" vorm mulle nii võõras? Ma võin nii ka mõelda. Et end veidike paremini tunda:D  Aga olgu selle õigekeelsusega kuidas on, keefirit ma jooma ei hakka ikkagi! Juba põhimõtte pärast.