Kõigest seitse aastat hiljem

  Samal ajal kui meie käisime Ida ja Hugoga talvisel ja harival jalutuskäigul imekaunis looduses inthemiddleofnowhere, tegi Marek kodu korda. Me kõik teame, et minu koristamine on selline saaks-kiiresti-kaelast-ära-tüüpi koristus, aga kui Marek koristab, siis tema on põhjalik. Väga põhjalik. Puhtaks saavad kõik kõige väiksemadki praod, kuhu tolm ja kassi-ning koerakarvad võiksid mahtuda.

Mul on ta'st kahju. Ei, mitte sellepärast, et ta endale sellise saamatu naise on valinud, sinna pole midagi parata:) Mul on kahju, sest kodu sai puhas olla vaid 24 tundi. Päev hiljem olid põrandad ja kõik väiksemadki eile tolmust puhtaks imetud praod täis krohvisegu peenikest tolmu. Kuid tulemus on seda tolmu väärt!

Meie majas on lõpuks korralik ahi. Kas saaks veel midagi paremat tahta? 

Läks kõigest seitse aastat. Ja üks õnnetu Rudolf pidi end ohverdama. 

                      

Aga olgem ausad, natuke on see ahi majas ka tänu Britt Idale, sest ilma temata oleks ma leidnud sada muud moodust selle raha raiskamiseks. Nii palju kingi oleks saanud...Kodus oleks villased sokid varba otsa tõmmanud ja  kirunud edasi igakuiseid elektriarveid. Külmetades. 

Aga nüüd on meil ahi. Isegi kingad ei trumpa seekord seda tunnet üle.

Väsinud isa

Uhhuuhuuuu. Kuna viimane kord Tartus lõigati mu tukk nii valesti kui üldse veel võimalik on, siis nõudsin ma täna hommikul, et Marek last hoiaks kuni ma juuksuris käin. "Ma ei suuda end enam peeglist vaadata!" kaeblesin ma.  

"Kaua sa käid?" küsis ta hirmunult. "No nii, kolm-neli tundi," vastasin mina ja vaatasin, kuidas Mareki silmad suureks läksid. Mis mul siis üle jäi, kui talle välja öelda, et tegelikult läheb mul koos sõiduga maksimum pool tundi. Marek oli ikka hirmunud näoga. Nagu olekski ma teda väikese gremliniga üksinda jätnud. "Me ei ole ju varem vaid kahekesi olnud," lausus ta ikka veel hirmunult kui ma uksest välja jalutasin. 

Tough luck, mõtlesin mina. Asi neil siis nüüd kahekesi hakkama saada. Kui ma poolteist tundi hiljem (sest mul õnnestus väikese ootamisega saada aeg ka kulmude korrigeerimisse) koju jõudsin, leidsin ma eest laps süles mööda tuba jalutava närtsinud ja väsinud isa. 

"See ei ole ju võimalik!" kurtis ta. "Ta üldse ei maga, või kui siis ainult süles ja kui ma jalutan, panen ta käest ära, kohe on silmad lahti ja nutab."

Ma tean seda tunnet, mõtlesin ma vaikselt endamisi, seda juhtub tihti. Eriti õhtuti. Britt Ida hea lapse limiit oli otsa saanud ja viimased õhtud ning ööd on ta üsna vähe minu tahtmisega arvestanud. "Ma isegi ärritusin korraks," tunnistas Marek.

Hmmm. "Aga kuhu jäi see soovitus, et tuleb vaid rahulikuks jääda?" küsisin ma kahjurõõmsalt. 

"Ah, mõnikord ei ole see lihtsalt võimalik," vastas Marek ja ulatas mulle poolrahuliku beebi, kes minu süles hakkas kisama nagu ratta peal. Ja enam ei mõjunud mitte midagi. Mitte kui midagi. Nüüd vaatas Marek mulle kahjurõõmsalt otsa:)

Pool tundi hiljem tõstsin ma ikka veel nutva Britt ida vankrisse. Paar minutit hiljem saabus vaikus. Britt Ida magas. Magas kolm tundi jutti.. Kui ma teaks, kuidas beebimonitor töötab, siis ma oleks saanud terve teise korruse rahulikult ära koristada, nüüd ma aga istusin köögiakna ääres ja valvasin. (Hea ettekääne laisklemiseks, eks?)

Mul on tunne, et varsti me kolime ta ööseks ka õue. Siis ta ju magaks. Mitte ei korraldaks oma (st meie) voodis lärmakaid pidusid;)  Ja ega ma nii halb ema ka ei oleks, et ma ta üksinda õue jätaks ööseks. Hugo ju valvaks. *

Aga mul on kahju, et Britt Ida täna issiga kodus olles end halvemast küljest näitas. Ilmselt Marek mind rohkem enam kodust ära ei lase. No mis seal siis ikka. Vaid kulmud kasvavad puhma ja juuksed lähevad sorakaks. Rohkem ei midagi.  Ongi ehe maanaise värk:D

* tegin jälle nalja.  igaks juhuks. muidu pärast tulebki veel keegi kontrollima et ega ometi vaene Britt Ida tõepoolest nüüd õues ei maga.

Huvitav nupuke.Peab ju teistega ka jagama.

Mitte et ma ise oleks seda leidnud. Kaidi leidis selle vahva nupukese Pere&Kodust. Natuke hea tunne on ka selliseid positiivseid nupukesi lugedes. Eriti peale kõiki neid probleeme  väljakutseid.
Nii jõuab kohale, et kõik see oli pingutusi, magamata öid ja isegi veel sünnitustoas salvräti kangaste valimist väärt:) Mõnikord ma ei suuda ikka veel uskuda, et Diip on olemas. Mitte ei eksisteeri enam vaid minu mõtetes.

Üks mõte

                                                                                                                                                                  Mul on üks mõte. Ma olen seda juba mõnda aega mõelnud. Nimelt on meil perekonnas terve trobikond
osavate näppudega naisi. Kes oskab õmmelda, kes heegeldada, kes kududa, kes tikkida, värvida, küpsetada, kaunistada...ühesõnaga you name it. Ainuke, kes suurt midagi ei oska, olen mina. Aga mul on selle eest kõige rohkem mõtteid. Siiani on suurema osa mu mõtetest pidanud Marek teoks tegema, sest mina ise olen lihtsalt liiga kärsitu.  Ma olen ideaalne projektijuht.
Siiski, mõned projektid, mis hõlmavad valget värvi ja salvrätikuid on minu teetassike. Aga kuhu ma oma jutuga tüürin?

Öelge, et see ilus laps sel pildil ei meenuta Britt Ida Loviisat? 

Ometi on see imekaunis laps hoopis tema ema:)

Armas diy kingisildi idee, kas pole?

Kui tädi Merle oli Britt Idale jõuluks meisterdanud imekaunid voodipesukomplektid, ütlesin ma oma mõtte välja. Ma arvan, et me peaksime sellest tegema oma pere ettevõtte. Tegeleks selliste romantiliste sisustuskaupadega. Käsitsi tehtud. Taaskasutus. Hingega valmistatud. Aga mitte hingehinnaga.

Mulle endale on lisaks romantilisele stiilile südamelähedane  ka Skandinaavia stiil. Puhas, selge. Maalähedane. Miks mitte ka veidi diip;)

Mina ise arvasin, et kliente oleks küll. Kasvõi minusgused tuutud, kes sellist kraami armastavad, aga ise teha ei oska. Pere mehed muidugi arvasid, et kes see ikka ostaks ja kellele seda ikka vaja oleks, aga neid ei taha ma väga uskuda. 

Öelge mulle, kas ma olen ainuke loll, kes usub, et mõttel on jumet? 

Lisaks võiks me pakkuda stilistika teenust. Teate küll, mida ma mõtlen. Noh, et tuleb preilil metsast idee korraldada romantiline teejoomine sumedas augustiõhtus ja voila! kohale tulevad meie pere naised, kes seda teostada aitavad. Midagi sellist, noh. Või ükskõik mida. Lastesünnipäevad, peod... Saate ju aru.mida ma mõtlen?

Olen ma siis lolliks läinud või mitte? 

Glamuursel jalutuskäigul käisime ka täna. Mina lõbustasin end Instagramiga ja mõlgutasin môtteid, Hugo tutvus lehmadega, Ida pōõnas. Külaplatsi rohelisel murul peeti laste jōulupidu. Vot minu glamuurne elu. Seal, kus ringi jalutavad noored kaunid emad;)

Kuidas ma inimesi šokeerin

 Ikka on asju, mida ma algaja emana ei tea ja kipun seega etiketi vastu eksima. Nii juhtuski ühel ilusal päeval kui me külas olime, et ma Britt Idale ütlesin, et kuule, elajas, ole sina veel natuke aega hambutu.  Enda õigustuseks ütlen ma kohe, et ütlesin seda vägagi armastaval ja naljatleval toonil, aga inimesed minu ümber olid šokeeritud. Kuidas sa oma lapsele ütlesid, küsisid nad üle, et kas nad ikka kuulsid õigesti. Kordasin, et ma tõepoolest ei kutsununud teda tibuks, musirulliks, printsessiks, nunnuks, vaid just nii nagu nad kuulsid. 

Ma kutsun teda veel igasugu nimedega, lisasin ma õli tulle. Ei oleks vist pidanud. Sest rokareedik, sita-aadu, sitavares,  isegi punnpaabu ja väike troll olid samuti ekstreemselt šokeerivad ega leevendanud olukorda. Inimesed katsid oma printsesside kõrvad ja vaatasid mind etteheitva pilguga. Ka lasteta inimesed vangutasid päid. 

No mõni lihtsalt ei sobi emaks, ütlesin ma ilma midagi mõtlemata, arvasin et teen nalja. Selle peale sain ma aga tõsimeelse vastuse, et ma sellisest mõttest lahti laseks ja emaks hakkaks. Ma olin üllatunud. Või isegi pettunud. Pettunud, et mind tundvad inimesed arvasid, et ma tõepoolest seda tõsiselt mõtlesin. Sealt lahkudes kripeldas mul hinges, et kuna ma oma last 24/7 printsessiks ei kutsu, siis olen ma halb ema ja ilmselt nüüd arvataksegi, et ma Britt Idast sugugi ei hooli ning kahetsen, et lapse olen saanud. 

Ma ei tea. Ma ise arvasin, et need hellitusnimed ei tee minust veel sobimatut ema. Ma lihtsalt olen veidike teistsugune. Loomulikult kutsun ma Britt Idat ka musiks ja tibuks, lausa tibulinnuks. Ikka tuleb ette, ka minul:) Aga kui ta ikka suudab terve selja täis kakada, siis meenutab ta rohkem sita-aadut kui printsessi. Teadupärast printsessid ju ei kakagi;) 

Ja kui nüüd veel edasi õigustada, siis ma olen üles kasvanud teadmisega, et need ülalpool mainitud sõnad pole roppused, ma ei teadnud, et etikett ei luba selliseid sõnu kasutada. Nüüd ma pean aga leppima teadmisega, et kusagil on inimesed, kes arvavad, et ma olen sobimatu ema ja tunnevad Britt Idale kaasa, et ta sellise nõmeda ema otsa sattus. Kui ma sellega leppida ei suuda, siis pean ma teda lihtsalt õppima vaid printsessiks kutsuma. 

Aga kui igas teises peres kasvab printsess, siis ühes peres keset metsa võib ju väike paha troll elada? Ega ta siis sellepärast koledam või halvem ole. Ikka on ta maailma kõige ilusam ja "väikeste" mööndustega ka parim laps. 

Brutselee ronib sahtlist välja!

Ma olen jonnakas ja kärsitu. Kui ma midagi pähe võtan, siis ma pean selle tehtud saama. Ehk siis nii mõnedki raamatuideed on siin lörri läinud, aga nüüd leidsin ma, et mul on vaba aega piisavalt (?), et Brutselee jälle sahtlist välja võtta ja temaga edasi minna. 

Tänu "anonüümsele kommentaatorile" leidsin ma toreda keeletoimetaja, kes loojuba jaanuari alguseks "söödavaks" muudab, siis on vaja Marekit hakata tagant utsitama, et ta jälle joonistama hakkaks, sest ühes korralikus lasteraamatus peavad ju ka pildid olema ning näha on, et Marek on kenasti üht oma annet siiani mu eest varjata suutnud. Not anymore! Nüüd ma tean:) 

Edasi pole muud kui hakkan kirjastuste uksi kraapima. Ja isegi kui saan eitavad vastused, siis alla ma ei anna. Nagu ikka. Saab ka teisiti. Johanna Maria sai. Saab ka Eveliis;) 

Oli möödunud juba mitu päeva sellest kui Tilluke Delisa viimati Brutseleega juttu oli ajanud. Tilluke Delisa koputas küll pruuni seinakapi uksele, sosistas alguses vaiksemini „Brutselee“, siis aga aina kõvemini, kuid kapist ei kostnud sellest hoolimata ei kippu ega kõppu.

„Küllap ta on kuhugile ära sõitnud,“ lohutas ema Tillukest Delisat. „Tal võib ju samuti maal vanaema olla või äkki on nad perega puhkama sõitnud?“

Tilluke Delisa noogutas nukralt, kuid ei uskunud tegelikult, et Brutselee võiks maal vanaema juures olla või puhkusel. Ta ju ise ütles, et nad ei käi kunagi torudest väljas. Ja pealegi kui kogu Brutselee perekond elab torudes, siis mille pärast peaks ta vanaema torudest väljas elama.  Brutselee vanaema elab kindlasti kolmandas sektsioonis esimese ja teise korruse vahel torudes, mõtles Tilluke Delisa. See on piisavalt kaugel, aga samas ka mitte liiga. Tillukese Delisa pruuni seinakapi tagusest torudest tuli Brutseleel siis vaid kolm korrust torusid üles ronida üheksandale, kus sai ronida kolmanda sektsiooniga ühenduses olevatesse torudesse ja sealt oli Brutseleel vaid siuhti otse alla vanaema juurde sõita. Tilluke Delisa oli peaaegu veendunud, et ta kuulis sõpra kileda häälega kilkamas kui see kiire hooga torudest alla vanaema juurde sõitis.

Huvitav, milline Brutselee vanaema välja võiks näha, mõtles Tilluke Delisa. Kas ta on samasugune nagu Brutselee ja teised tema pereliikmed? Siis aga meenus Tillukesele Delisale, et ta isegi ei tea, kuidas sõber välja näeb. Nad ei olnud sellest kunagi rääkinud! Ja Brutselee ei olnud ju end kunagi Tillukesele Delisale näidanud! Tegelikult ei teadnud ta Brutseleest rohkem kui et too elas oma õe Brutseleeni, ema Brutselaa ja isa Brutselooga kuuenda korruse torudes. Viimati kui Tilluke Delisa Brutseleega juttu ajas oli too just hakanud oma perest rääkima, aga siis kutsus ema sööma ja Suur Õde kolistas vannitoas oma purkide ja totsikutega, nii et Brutselee nii ehmus, et suure kolinaga minema jooksis. Loodetavasti ei saanud ta kiirustades haiget, mõtles Tilluke Delisa ja talle meenus, et ta õigupoolest selle pärast Suure Õe peale pahane pidi olema.  Ta oleks suurima hea meelega Suure Õe tuppa marssinud ja käed puusas Õega pahandanud, kuid ka Õde oli juba viimased kaks päeva kodust ära olnud. Sõbranna juures.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe Showst uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi andis mõne asja Tillukesele Delisale päriseks.  Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus. Tillukesel Delisal oli igav.

Siin me siis oleme. Kirjanduslikud väljamõeldised: Suur Õde ja Tilluke Delisa

Nonehh

Vaatasin netist ilusate inimeste jõulutervitusi, ise samal ajal veel pidzaamas ja pesemata hammastega,  naudin hetkeks vaikust ja mõtlen kui laisk ma olen, et ei viitsinud Ida esimeseks jõuluks korraldada ei kuuekäigulist õhtusööki ega end pidurüüsse riietada ja milline egoist, sest lõppkokkuvõttes olin ma ainuke, kes sellest "sel-aastal-kinke-ei-tee-kokkuleppest" kinni pidas.

Pugesin siis ise kinke avades vabanduse taha, et sel aastal lihtsalt ei jõudnud ja sain aru kui leim vabandus see on. Eriti kui emme ütles, et ega ta kinke ootagi, et on sellega harjunud. On ikka küll nõme ema olla. Minu ema. Kes oma imekaunilt suurelt tütrelt saab kingituseks jonnivat Idat hoida:)

Glamuurseid ja/või nunnusid meie-pere-esimesed-jõulud pilte kuuse taustal me ka ei teinud, sest... Sest no me lihtsalt polnud glamuursed või nunnud. Me lihtsalt olime. Sellised igavad ja mitte ùlearu jõulused. Vaatasime filme, sõime niivõrd kuivõrd jõulutoitu, mina hoidsin kapsast ja muust eemale nagu katkust, kuid ometi õnnestus mul endale sisse ajada midagi sellist, mis Idale gaasid tekitas, nii et me täna öösel magasime rähkleva ja kägiseva Ida kõrval tunni kaupa. Klassika! Aga ma isegi ei kurda. Ma ei viitsi. 

Sest mingil veidral kombel mulle selline igav jõul meeldis. Päriselt! Ida oleks küll vôinud rahulikum olla ja Tilluke Marian oleks ka võinud Ussipesas olla, nii et me oleks kõik tekkidesse keeratuna vedelenud hommikul diivanil, vaadanud sajas kord "Toskaana päikese all" ja oodanud, kel kôht esimesena tûhjaks läheb ning süüa tegema hakkab. 

Film sai siiski  vaadatud ka Tillukese Marianita, kaneelirullid said tehtud ka ilma suhkruta, jõulud said veedetud ka koristamata kodus. Taevas ei kukkunudki alla.  Võib olla polegi alati vaja täiuslikkust taga ajada? Piisab lapselikust süütusest, sest see on ju kõige tähtsam asi! (Never loose your childish innocence, it's the most important thing!)

Aga kinke saada oli tegelikult ikka tore küll! 

Väike kröösus sai uue Burberry kleidi ja edev emme ei jõua nüüd ära oodata, et Ida rutemini kasvaks:) Michael Korsi mobiikott jõudis ka minuni. Tund peale seda kui olin oma telefoni jälle maha kukutanud ja katkist klaasi vaadates vandunud, et miks mul küll mobiilil midagi ümber pole:) Murphykas!

Ja Diip Kunstiinimene Marek sai diibi kikilipsu. Diip, eksju? 

Järgmise aasta jõuludeks valmistun ma ka paremini. Mul on üle 300 päeva selleks aega. Mulle meeldib tegelikult kinke teha. 

Klassika

Kus: Ussipesa, taustaks käib televiisorist Dave Bentoni jõulukontsert
Millal: Jõululaupäeva hommikusöögilaud
Tegelased: Mina, Marek, Emme ja Britt Ida Loviisa

Mina: Ei tea, kas kõikide lauljate lapsed peavad ka saama lauljateks ja näitlejate lapsed näitlejateks? 
Marek: Päris nii ka ju ei ole...
Mina: No aga vaata, kõik näitlejad ja lauljad veavad oma lapsed ka lavale, kas need lapsed siis kõik on andekad? 
Marek: Nad on lihtsalt käe pärast kohe võtta.
Mina (vaatan omaette askeldavat Britt Ida Loviisat): Huvitav, kes siis meie lapsest saab? 
Marek (mõtiskledes): Ei teagi...Oma vanemate järgi tuleb ta'st siis...
Emme (kes siiani on vestlust lihtsalt vaikides pealt kuulanud, katkestab meie vestluse): Mitte keegi!

Maffiapealik on rääkinud. Teema lõpetatud. Järjekordne "Emme Klassikaline" on välja hõigatud. Lepime teadmisega, et oleme mittekeegid, et meie lapsest tuleb mittekeegi ja sööme vaikselt hommikusööki edasi.
Taustaks laulab Dave Benton koos oma lapsega.

Igaks juhuks jälle ütlen, et see oli huumor. Mitte et me "keegid"  oleksime, aga noh, päris heidikuteks emme meid ka ei pea. Vist;)

Üks beebiteemaline küsimus ka

Kuna ma ju kôige kirkam ema ei ole, siis mul ikka tekib erinevaid beebiteemalisi küsimusi. Suurem osa küsimusi saab targast raamatust vôi internetist vastuse, aga ühele küsimusele pole ma vastust leidnud. Kas jôulude ajal tuleb beebid kindlasti päkapikuks riietada? Paljud teevad nii. Ja poes on komplektid ka müügil. Siis ma ka teaks. Ja soetaks Idale ühe. Ei tahaks ju et homse OOTD-ga feilida;)

EDIT: tegelikult pean ma tunnistama, et on olemas ka nunnusid poolpäkapikkudeks riietatud lapsi, selliseid, et vaatad ja mõtled, et krt! lapsed on ikka armsad küll. (Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, et ma üldse end sellistelt mõtetelt leian. Varem ei pannud ma lapsi tähelegi.) Need, mis mind häirisid, olid sellised väsinud ja närakatesse päkapikumütsidesse, kus valge karvaäär on juba kollaseks tõmbunud, topitud lapsed. Neid oli FB-s päris palju. 

Ohh, kui elulised olulised probleemid, eksju:)

Pühadesoovid!

Teate, mis! Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha jõuludeks mitte midagi. Mitte midagi muud, kui et Diip rahule jäetakse. Et me saaksime korraks veeta aega pere seltsis, mitte tegeleda kõige absurdsemate probleemidega.
Me lepime kokku, et kuna ilmselt toidulõhnade levimises on süüdi ehituslik viga, siis arendaja püüab selle probleemi lahendada ja meile antakse teada tulemusest. Selle asemel saame me aga kirja, et probleemiga on vaja tegeleda, sest muidu kaasnevad sellega "suured kahjud". Ma ei tea, kas ma olen loll või ma ei saa enam aru, kuidas veel rohkem saaks tegeleda kui juba see, mis kokku lepitud.
Ma lihtsalt tahaks, et me saaksime korraks neist probleemidest puhata. Kasvõi jõulude ajal. Aga ei. Seda ei ole ju palju palutud?

Kõigile teile, armsad sõbrad, soovin ma aga kauneid pühi. Nautige aega pere ja lähedaste seltsis. Ja veelkord aitäh teile kõigile, kes meile hea sõnaga toeks on olnud!

Iga päev uued rõõmud

Diip on endale saanud uue sõbra. Sõbra, kes eile meile teada andis, et ta teeb kõik, et restoran kinni pandaks ja rõhutas, et samas tahaks ta meiega sõbralikult läbi saada. Kas need kaks lauset juba üksteisega vastuolus ei ole? Just saying...
Lisaks toidulõhnade probleemile häirib meie sõpra nüüd ka suitsetamine. Jaa, ma sellest aru. Aga ma ei saa aru, kuidas teda ei häiri oma maja elaninikud, kes suitsetavad tema ukse ees ja akna all, küll aga segavad teda inimesed, kes suitsetavad tänaval (mitte meie ukse ees, kus me oleme suitsetamise keelanud). Need tänaval suitsetajad teda häirivad, sest tegu on restorani külastajatega ja nemad segavad, oma maja klemmide suitsetamine on aga okei. Loogika? Kas ainult mulle tundub, et puudub?
Ma ei oska selle peale enam midagi öelda. Kuigi ma eelistaks (pärast lapse sündi), et inimesed üldse mitte kusagil mitte kunagi ei suitsetaks, saan ma ju aru, et ma ei saa inimestel keelata parklas või tänaval suitsetada.

Samuti levitab keegi kuulujutte, et oleme avatud ilma lubadeta, et meie vastu on seetõttu esitatud kohtule kaebus ja et kogu korteriühistu, kui mitte kogu Kalamaja on meie restorani vastu.  Huvitav, kas see võiks olla sama sõber?
Samas saan ma aga majaelanikelt vaid positiivset tagasisidet, inimesed on toetavad ja ei kurda üldse ja pole kaugeltki mitte restorani vastu.

Tõeline jõulutunne tuleb kohe peale tänu uuele sõbrale:) Hakka või inimeste headusesse uskuma.

Mina ja mu twisted maailm

Ma sain jõulutervituse, kus oli kirjas: "mida soovida inimesele, kellele on kõik olemas. Imearmas pisitütar, vinge restoran, maja metsa sees, tonnide viisi kingi ja jutu järgi ka päris hea mees." ja ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest. Mul on kõik olemas. 

Sellest ei julge ma enam kirjutada, et see imearmas pisitütar jälle kaks päeva mind hulluks on ajanud, sest esiteks oleks patt vinguda kui ta terve nädal on olnud musterlaps ja ega ma ei julge ka enam väga, muidu veel arvatakse, et olengi last lastekodusse andmas ja ise enesetappu tegemas, lastekaitsega aga ma lihtsalt ei viitsiks hetkel asju ajada* . Piisab hulludest naabritest ja Grinchidest. 

Niisiis. Mul on kõik olemas. Ometi ma ei ole alati rahul, mu aju töötab kummalisel viisil, mõnikord käivad mu mõtted veidraid teid pidi ja mõnikord ma solvun ning jonnin. Mõnikord, mitte tihti. 

Näiteks eile hakkasin ma mõtlema, et kas nüüd ma olengi vaid koduperenaine ja ema, kelle mees tegi restorani. Sellele mõttele pani mind eile ilmselt täiesti süütu vahejuhtum, kus eduka restorani avamise puhul sooviti õnne kõigile. Marekile, kokkadele, teenindajatele. Kõigile, peale minu, kes ma veidi eemal last söötsin (lutipudelist, et te ei arvaks, et oma palja büstiga õnnitlejas ebamugavust tekitasin ja ise veel aru ei saa, et miks ta eemale hoidis). Ma tundsin end puudutatuna. Ja solvusin. Sest mulle tundus, et kohe ütleb keegi veel, et mida sa üldse siin oma titega jalus tolkned, lase mehel tööd teha või et mis omanik sa oled, mees lihtsalt lubab sul siin lilli kasta ja "omanik" olla, et sa veidike kodust välja saaksid. **

Nii ma olingi solvunud. Ma tundsin end kõrvalejäetuna, just nagu ma poleks mitte midagi teinud ja et mu aju juba niikuinii igasugu ideid välja genereerimise lainel oli, siis hakkasin ma mõtlema, et kas ma üldse tohingi nüüd restorani oma nina pista, et see on ju äri, aga mina olen nüüd ema ja kodune. Kodused emad ju ei tegele restoraniga. Juba see, et rase restoraniga mässas oli arusaamatu, kuid nüüd ei tohiks ma küll ära unustada, mis on minu roll siin maailmas. Ema olla! Ehk siis mul pole õigust solvuda. Mulle ju sooviti õnne tütre sünni puhul! 

See oli mu eilne esimene solvumine. Teinegi solvumine ei jäänud tulemata. 

Marek unustas poest mulle tuua sepikut, mida ma olin spetsiaalselt palunud. Loomulikult tõlkisin ma selle keelde, et ta ei hooli minust, sest kuidas sa unustad ära sepiku, mida naine palub tuua. Tõeline kuritegu. 

Noh ja siis avastas Marek kuuse külge riputatud kingipaki. "Minule või?" küsis ta. "Sinule ikka, ma ei hakka ju endale jõulukinki tegema," vastasin mina, mille peale Marek tegi suured silmad ja ütles, et me ei pidanud ju kinke tegema. Mis te siis arvasite, et ma ei solvunud uuesti või. Mulle tundus elementaarne, et me üksteisele ikka väikese kingituse teeme, ma arvasin, et oleme need ära teeninud ning jõulud annavad lihtsalt hea ettekäände. Samuti olin ma terve kuu andnud vihjeid, et mida ma siis sooviksin. Ilmselt aga ei olnud poolpaljalt mööda elamist ringi jooksmine piisav vihje selle kohta, et mul oleks pidžaamat vaja või  noh kõik need mustmiljon vihjet, mida ma olen talle ajakirjadest ja reklaamlehtedest ja isegi poest näidanud, piisavalt selged. Igatahes. Ma solvusin.  Teist korda ühe päeva jooksul. Ilmselgelt tähendas see, et Marek ei olnud jõulukingi peale mõelnud nüüd juba seda, et ta tahab kindlasti koduse kartuli apelsini vastu välja vahetada. Oma peas mõtlesin ma loomulikult edasi veel asju, mille peale ma sisimas veelgi rohkem solvusin, aga Britt Ida ei lasknud mul õnneks kõike välja pursata ning nõudis, et me ülejäänud õhtu temaga tegeleksime.***

Igatahes selline mu twisted mõttemaailm mõnikord on.  Kõik on olemas. Ja ilus. Aga mina ikka virisen. Ja solvun. Keeruline natuur, mis muud. Ega ma muidu ei solvuks kasvõi  sellise asja peale, kui Marek ei loe pulma-aastapäeval mu mõtteid ja ei oska aimata, et ma tahaksin minna botaanikaaeda. 

*Jumala eest, igaks juhuks jälle maininin, et tegin nalja. Ja pildil olevas klaasis ei ole vein - ma ei laku end depressioonist igal õhtul maani täis. Seal sees on täitsa vesi. 

** Ma saan ju ise ka aru, et tegelikult keegi nii ei mõtle, aga kui ma solvun, siis ma hakkan üle mõtlema ja mu aju võib välja mõelda kõige kummalisemad mõtted, mida ma mingi hetk võin isegi uskuma hakata. Ei tea, mida Heily ja Tilluke Delisa mõtlevad, kas neid on õnnitletud? Mina ei ole;) 

***Ka praegu nõuab ta, et ma istuksin tema kõrval ja iga viie minuti tagant torkaksin talle suhu tagasi luti, et ta saaks selle uuesti välja sülitada ja siis seda otsima hakata ning end unest üles rahmeldada. (Ma ostsin mitu uut lutti, ükski neist ei püsi suus). Nii me "magame" juba teist tundi. Koristamine jäi ka seetõttu ära. Aga õnneks läheb juba hämaraks. 

Detsembris meil ikka juhtub asju

Küll on detsembris meil katki läinud auto, küll on mind üllatanud üüratud elektri- või telefoniarved, isegi koondatud on mind detsembris. Ka see detsember ei ole erand. Seekord käisid meil päkapikud. Aga mitte sellised head jõulurõõmu jagavad isendid, vaid Grinchi sugulased. Võtsid kaasa rahasahtli ( väikese saagiga, aga ikka), parimad konjakid ja mahlapressi. Luku muukisid ka lahti. 

On ikka õõvastav kell neli öösel saada telefonikõne, et teate, te peate nüüd siis tulema, sest teile on sisse murtud.

Aga teate mis kõige veidram? Ma ei jaksa isegi enam kurvastada, olukord on lihtsalt juba liiga absurdne. Ma ei jaksa probleemide üle kurvastada. 

Ma hoopis rõõmustan. Rõõmustan, et kõige kiuste on meil ikka tööl suurepärane meeskond, me oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet, saanud sellest innustust ja uusi ideid tulevikuks ja krt! me pakume oivalist lambakotletti, tegelt ka. 

Ahjaa, "Tallinna esihipster"*, tõeliselt minu masti diip kunstiinimene on ka meiega. 

* diip sinine turukott on selles uues hüüdnimes süüdi. Popid New Balance tossud aitasid veidike kaasa. Hipsterlikult diip või diibilikult hipster. Vahet pole. Tuju hoiab igatahes üleval. Ka s...s olukorras. 

No nii, diibid kunstiinimesed ja muidu diibid tüübid! Tulge meile aastavahetuseks Diipi külla!

Diip vürtspiprakana

kondiga kanafilee, kartulipüree, marineeritud kõrvits ja porgand, estragonikaste

Indeed, Lord!

Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas me viimased paar päeva oleme jagelenud ühe inimese kaebusega, kuidas restoranist tulevad küüslaugleiva (?) lõhnad rikuvad inimeste kallihinnalisi kasukaid ja mööblit ja kohe nii, et elamine on võimatu ning vaja on ära kolida, sest isegi ilma inspektsioonita (mis ka tänaseks päevaks on tehtud ja ühtegi rikkumist ei tuvastatud) teadsime me, et see kõlab väga kahtlaselt ning ei tohiks tõsi olla. 

Mind paneb lihtsalt imestama inimeste viitsimine kaevata. Selle asemel, et meiega otse suhelda, kutsutakse kohale MUPO, et nad tuvastaks elu häirivad lõhnad ning aitaks restoran kinni panna. Sest nii elada on võimatu. Kui siis aga MUPO + veel rahvast kohale jõuab ja ka meid retsorani esindajatena kaasa kutsub, väidab kaebuse esitanud inimene, et talle hetkel ei sobi oma korterit ette näidata. Kui lõpuks korterisse siiski saadakse ja seal keegi kohutavat küüsalauguleivalõhna ei tunne, väidab inimene, et on päev otsa oma elamist õhutanud, samuti keeldub ta ette näitamast lõhnast rikutud kasukat ja kui seegi lõpuks lõhnatuna kõigile nuusutamiseks tuuakse, ütleb et ka seda on ta päev otsa tuulutanud. Midagi ei lõhna. Ometigi sai MUPO kaebuse, et korteri kallis sisustus ja riided on lõhnast kõik rikutud. 

Kui kõik on ühel meelel, et lõhna ei ole, leiab kaebuse esitanud inimene, et me oleme kõik ära ostnud. Nii linnavalitsuse, teised majaelanikud kui ka MUPO. Mis ma selle peale oskangi öelda...

Kusjuures kui me esimest korda  võimalikest probleemidest  kuulsime (lisaks segas teda ka koristamise heli, ka päevasel ajal) hakkasime me kohe suhtlema ehitajaga, kes teostaks vastavad mõõtmised, sest mine tea, võib-olla ongi kusagil viga, see aga ei rahuldanud kaebajat. Tema tahtis, et restoran pannakse kinni kohe või probleem (mida tuli välja et polegi?) lahendatakse kohe. Kohe. Nii ju asjad ei käi? 

Lisaks mõtlen ma, et ma olen kaks korda osalenud ühistu koosolekul, mõlemal korral on räägitud sellest, et teinekord kipub tuppa tungima toidulõhn. Kõrvalmajas, kus ei ole meie restorani. Sama probleemi olen ma kuulnud ka teiste uute majade elanikelt. Et kui naaber küpsetab, siis mõnikord levib tuppa toidulõhn. Tundub, et uutel majadel on korteritel ühine ventilatsioon (meie restorani ventilatsioon on aga juhitud läbi šahti katusele). Naabril me ei keela pannkookide küpsetamist ära või ei palu linnavalitsusel neid korterist välja tõsta, aga kohe kui majja tekib restoran, on 100% kindel, et kõikides võimalikes probleemides on süüdi vaid restoran ja nad tuleb ära keelata, muid variante enam ei kaalutagi. Restoran on süüdi! Mis sellest, et ka kuus kuud enne restorani avamist/valmimist/köögi olemasolu segasid inimesi ka toidulõhnad. 

Ma ise olen üles kasvanud üheksakordses majas. Kui keegi praadis kala, lõhnas terve koridor kala järgi. Kui keegi tegi pannkooke, levis see lõhn üle koridori. Alati oli teada, mida keegi söögiks teeb. Ma ei ütle, et see normaalne oleks, aga ma ei saa ka öelda, et see meid nii häirinud oleks, et me oleksime pidanud minema kolima. Läksid kalalõhnalisest koridorist läbi, panid oma köögis pliidi huugama ja pakkusid vastu omapoolseid toidulõhnasid. Üheksakordse maja kordoris võis tunda sadu erinevaid toidulõhnu päevas. Ja ma jäin ellu. Ei haisenud ka toidu järgi. 

Ma ei oleks selle peale tulnud, et selle peale oleks võinud kuhugi kaevata. Ilmselt oleks mind selle kaebusega välja naerdud. Nüüd aga peab sellisele kaebusele reageerima, kohe, selle kohta siis raporti esitama ja jääma ootama järgmist korda, mil kasukad ja kardinad lõhnast rikutud.

Ja kes ütleb, et see inimene ise küüslauguleibasid ei valmista? Või nüüd suurest jonnist oma kasukat nimelt küüslaugus ei marineeri, et siis jälle näpuga meie peale näidata?  Kui te tahate suhelda, siis tulge meile restorani külla ja me suhtleme teiega hea meelega:) 

Ahjaa, ja kui juba kaebustest rääkida, siis paar päeva tagasi nõudis üks preili järsku juhatajat. Sest tema oli oma saapaninaga läinud vastu maja välisfassaadi, mille tõttu saapanina sai veidike kannatada ja me oleme sunnitud  nüüd tema saapapaari kinni maksma. Selver ja Rimi on mulle selle loogika järgi võlgu tonnide kaupa kingi, sest ma pidevalt jooksen kingakontsad nende porimattidesse kinni ja nii mõnelgi paaril on kontsad kannatada saanud. 

Sellise kaebuse peale ei osanud me ka midagi öelda. Ma ise vist oleksin küsinud, kus varjatud kaamera on, aga õnneks Marek ja teised oskavad diplomaatilised olla ka sellistes olukordades. 

Õnneks on positiivset tagasisidet rohkem kui negatiivset. Selle üle on mul hea meel. 

Üks küsimus ka - kas mänguasjade poes on müügil puidust klotse? Tahaks lastenurka ka midagi poistele, hetkel on seal karvaste mõmmide ülekaal, aga poisid ju selliste asjadega ei mängi. Või mängivad? 

Nii minulik

Mõtlesin, et katsetan siis täna seda vankriga-väljas-magamise-nippi, et äkki tõesti magab ka Britt Ida õues hästi, nii nagu teised lapsed. Siiani olin ma veidike kartnud, et panen ta liiga õhukeselt riidesse või ma ei tea mida muud, aga kui mu tuttav kogenud kolme lapsega "rongaema" rääkis, kuidas tema laps ka -25 kraadiga õues magas ja ellu jäi, siis julgesin proovida. 

Nipp toimis. 

Veidike muretsevalt jätsin ma vankri õue, Hugo valvsa pilgu alla. Hugo täitis oma valvuri ülesannet päris hästi ning haukus kõvasti iga lennuki ja varese peale, mis julgesid Britt Ida und häirida. Seda, et ta oma haukumine võiks Britt Ida üles ajada, ta ära ei jaganud. Õnneks oli ka seekord nii, et kui Britt Ida ikka magama jääb, siis ta magab.

Ise läksin tuppa, et veidike kraamida. Ma polnud ammu valges kodus olnud ja seepärast polnud väga ka koristamise peale mõelnud, aga täna vaatasin, et kodu lausa karjus, et kuule naine, ole nüüd nii hea ja liiguta veits oma suurt tagumikku ning ole vahepeal korralik koduperenaine ka. 

Tolmud imetud, asusin ma ühest kohast teise liigutama jõulukalendri pakke (neid oli juba nii vähe alles jäänud, et nad ei sobinud enam trepi külge rippuma). Mõtlesin, et teen veel selle liigutuse ära, siis teen endale tassi teed ja naudin seda jooki teleka ees, kuumana, nii nagu teed jooma peaks, sest põrandaid ma niikuinii pesta ei saa, kuna pole vahendit. Las see jääda nädalavahetuseks Marekile, mõtlesin ma, siis peaks tal Diibist vabad päevad olema, et mis ta ikka puhkab neist 24/7 tööpäevadest, parem pesku põrandat.

Ja siis see juhtus.

Avastasin, et ühest kingipakist oli köögilauale välja voolanud mingi vedelik. Alkohol, lootsin ma ise vaikselt, et siis oleks ma ju sunnitud seda veidike sealt laualt limpsima, sest kuidas ma lasen kingitusel raisku minna:D 

Aga kujutage ette, pakis, millesse ma kogemata kääridega augu torganud olin, oli täitekotis Ajax Floral Fiesta. Milline saatuse iroonia! 

Vaikselt nirises põrandapesuvahendit laualt põrandale. Mis mul siis üle jäi, kui see kokku kraapida ja põrandat pesema hakata. Tee jäi joomata. Selle eest said põrandad pestud. Uskumatu asjade kokkulangevus. Selliseid asju juhtub vaid minuga.

Ja Britt Ida magab kolmandat tundi juba (ma küll vahepeal jõudsin ta vankriga esikusse tõsta, sest mingil hetkel näitas ta ärkamisemärke, kuid nüüd põõnab ta suu ammuli rahulikult edasi). Nii et mina saan vahepeal ka inimese moodi arvutist blogida, mitte ühe näpuga telefonis toksida. 

Ei tea, kas jõuaks veel ka teed juua? Murphy seadus ütleb muidugi, et ilmselt mitte...

Peoloom Britt Ida

INüüd on siis selge, et Britt Ida ei nuta mitte gaasivalude või mõne muu tervisliku probleemi tõttu. Talle lihtsalt ei meeldi siin metsas elada.
Täiesti mõistetav. Sündis ju teine kesklinnas ja vaatas, et päris äge city, siis aga toodi ta kuhugi metsa,  tsivilisatsioonist eemale. Pettumus missugune, eksju? Ja sellepärast ta nutabki. Tema tahab sünnist saati linnapreili ja peoloom olla, mitte maal elav diip kunstiinimene;)

Diibis magab ta nagu karupoeg, sügavalt ja pikalt (väikeste eranditega muidugi, aga ikkagi). Ei häiri teda muusika, külastajad, kolisevad nõud või muu müra.
Tartus oli ta rahulik. Jäi magama ja magas.  Mitte niimoodi 15 minuti kaupa, aga nagu üks maailma toredaim laps. Jäi kell kaheksa magama ja magas kaheteistkümneni, siis kolme-neljani ja hommikul põõnas ühe korra isegi üheksani. Nii et ma juba kontrollimas käisin, kas laps ikka alles on.
Kui meil on külalised, käitub ta nagu musterlaps. On vaikne ja naeratav ning kui ära väsib jääb klõps magama. Küll sülle, aga ikkagi. Ilma igasugu jonnita. Juba kolmed külalised on mulle öelnud, et ma tahan lihtsalt tähelepanu ja olen Britt Ida jonnitujud välja mõelnud. Ei ole ju võimalik, ütlevad nad, sa vaata kui rahulikult magab. Kehitan siis õlgu ja imestan isegi.

Ja jõuame me siis tagasi Ussipessa. Üllatus-üllatus, Britt Ida keeldub magama jäämast. Vaatab oma suurte silmadega otsa ja ei maga. Vähemalt mitte enne 12 ja emme-issi vahel. Nagu ikka. Täna oli ta vist isegi nii pettunud, et minuga Diibist ära pidi tulema, et otsustas oma solvumist mulle häälekalt demonstreerida.
Ma nüüd siin mõtlen, et kes peab Diipi endale miski aseme tegema. Et hakkame Britt Idaga seal magama?

Ometigi oli täna üle  kuu esimene kord kui Britt Ida Mareki tulles juba magas, nii et me terve tunni saime omavahel juttu ajada ilma kedagi samal ajal kussu-kussutades. Pärast seda saime end rahulikult Britt Ida kõrvale magama keerata. Isegi tule saime ära kustutada. 

Peoloom Britt Ida Loviisa valmis lõunastamiseks.

#diy jõuluehted

Kui Britt Ida laseb, siis ma meisterdan. Meisterdaks veel, aga ei julge suuremaid projekte ette võtta. Pisike preili ei kipu just minu plaanidega arvestama ja ärkab siis kui tema tahab. Poolikud asjad mulle aga ei meeldi...

Ja algus seegi. Küll me varsti meisterdame koos:) 

Uusaastalubadus

Ma luban, et kui ma kunagi jälle oma riiete sisse mahun, ei ütle ma enam kunagi, et ma paks olen. Leidsin muude asjade hulgast ühe paariaastataguse pildi, kus ma jälle paks olin. Ma mäletan küll;) 

Kui ma kunagi mahun...Ega ma väga ei viitsi ju vaeva ka näha. Kui Britt Ida mind tagasi ei hoiaks, siis ma lahmiks valimatult endale kõike head ja paremat sisse. Ja vigiseks, et paks olen:)

Esimene päris lõuna Diibis

Ma ei oska kokku lugeda neid kordi kui palju me oleme Diibis vaikuses istunud ja unistanud, et ühel ilusal päeval... 

Me oleme seal söönud Rimist ostetud pizzat ja Hesburgerist kaasa krabatud burkse, et suurem nälg kustutada ja unistanud, et ühel ilusal päeval...

Ma ei oska kokku lugeda kui palju kordi olen ma tuttavate nägudelt lugenud, et nad ei uskunud, mida me teeme ja unistanud, et ühel ilusal päeval...

Seepärast oli nii veider tunne täna astuda Diipi, mis kihas rahvast, mis toimis nii nagu päris restoran. Vist esimest korda elus olin ma iseenda üle päriselt uhke.

Ja kui südantsoendav oli see, et inimesed tulid meid kiitma. Inimesed, kes meid ei tunne, inimesed, kes on meile kaasa elanud läbi blogi, inimesed, kellega viimati suhtlesin keskkooli ajal. See oli nii liigutav!

Mind ootas isegi üks lillekimp. Minu esimene Interflora kimp! Mul on nii kahju, et mind polnud seda vastu võtmas, kuid samas oli mul hea meel, et olin sel ajal Tartus. Muidu oleks mind rõõmustanud vaid lilled, aga Tartus sain ma Kaire endaga kokku saada. 

Vanaema Eve tuli meile Diipi külla. Me sõime oma esimese diibi lõunasöögi. Niimoodi päriselt, mitte köögist näpates. See oli täiuslik kolmas advent! 

Samal ajal kui meie pidasime täiuslikku kolmandat adventi, kaeti kõrval pidulauda. Mis saaks veel rohkem rõõmu teha kui täismaja:) 

Brutselee

Ma olen muude asjade kõrval unustanud selle, et mõnda aega tagasi sain ma valmis ka Brutselee ja Tillukese Delisa loo. Esitasin selle ühele konkursile ja nii lootsin, et sellest saab vahva lasteraamat, aga läks nii nagu läks. Võib-olla peaksin ma vihjest aru saama ja leppima sellega, et ma tegelikult ei oska lihtsalt kirjutada, sest ei tunne nende lugude vastu keegi huvi ega võida ma ka ühtegi konkurssi. Kuid ma ei taha jonni jätta. Ma tahan kirjutada. Ma tahan, et Brutselee lugu saaks lasteraamatuks. Kusjuures see ei ole ju mingi niisama väljamõeldud jutt, vaid mu tilluke naiivne õde arvas kunagi, et kapis elavadki torukollid. Selle geniaalse idee peale tulin ma, et ta sõna kuulama panna. Toimis hästi. Kahju, et ta suureks kasvanud on ja enam torukollidesse ei usu. Mõnikord oleks nii vaja, et ta ikka mu sõna kuulaks;)

Igatahes on mul vaja abi. Kas siin on kedagi, kes tahaks tekstile korrektuuri teha?Et sellest saaks üks sorav kirjavigadeta (eriti vältevigadeta!) lugu.Ma olen pähe võtnud, et Brutselee lugu peab kaante vahele saama. Diip on ju nüüd valmis. Mul on jälle vaba aega.
Või oota, on või? Britt Ida kõrvalt;)

Tilluke Delisa elas oma ema, isa ja suurema õega üheksakorruselise maja kuuendal korrusel. Nagu suurtes majades ikka, kostus ka selles maja seintest igasugu imelikke hääli, kõige koledamat häält tegid Tillukese Delisa arvates wc-s ja vannitoas asuvad torud. Need kahisesid ja sahisesid kurjakuulutavalt.Lausa nii kurjakuulutavalt, et Tilluke Delisa ei julgenud üksinda koju jääda.
"Pähh, need on ju kõigest torukollid," ütles Tillukese Delisa Suur Õde muretult kui torud jälle koledal kombel sahisesid ja kahisesid, juskui oleks neis elu.
"Torukollid?" kordas Tilluke Delisa õlgu võdistades. Torukollide olemasolu ei kõlanud sugugi rahustavalt.
"Torukollid jah,"  vastas Suur Õde, "nad ei ole üldse kurjad, vaid hoopiski sõbralikud."
"Kust sina tead?"
Suur Õde pööritas silmi: "Ma olen nendega ju rääkinud!"
Tilluke Delisa arvas, et Suur Õde ajab talle jälle pada nagu tal kombeks oli ja otsustas seekord õe juttu mitte kuulata. Kuidas saakski torude sees keegi elada? Ja kui seal keegi elabki, siis kindlasti mitte ei saa nad sõbralikud olla. Sõbralikud inimesed ja olevused, isegi torukollid, ei teeks nii koledat sahisevat häält.
"Ise tead," ütles Suur Õde, "kui sa ei taha, ära usu!" ja läks oma tuppa, et Raadio 2-st Märt Rannamäe show'd kuulata.  Ukse tõmbas ka kõvasti enda järelt kinni. Tilluke Delisa teadis, et sel ajal ei tohi Suurt Õde segada. Suur Õde lindistas raadiost kassetti peale laule, mida ta hiljem kuulas nii kõvasti, et naabrid harjavarrega vastu radiaatorit taguma hakkasid.
"Emme, ütle, kas torukollid on olemas?" küsis Tilluke Delisa emalt, kes parasjagu köögis kaneelisaiakesi küpsetas.
"Kes sulle sellist lora ajas," pahandas ema. "Ära kuula oma õe juttu!"
Tilluke Delisa oli ühtaegu rahul ja ärevil. Kelle juttu uskuda? Kas oma Suure Õe, kellel alati õigus oli? Või emme, kes kõike teadis?  Tilluke Delisa tahtis nii väga Suure Õe tuppa minna, et torukollide kohta rohkem teada saada, kuid teadis, et kui ta hetkel sinna sisse astub, viskab õde teda ilmselt juukseharja või mõne muu kättejuhtuva asjaga.
"Targem on oodata, kuni saade läbi saab," otsustas Tilluke Delisa ja vaatas kella. Tund aega venis nagu näts. Ometigi ei suutnud Tilluke Delisa millelegi muule keskenduda ja ootas kannatlikult Suure Õe ukse taga. Kui kell lõpuks nii palju sai, et Rannamäe saade läbi oli saanud, astus ta õe tuppa ja küsis:
"Kuule, need torukollid, kas need on tegelikult ka olemas?"
"Muidugi on," naeris Suur Õde, "kas sa arvad, et ma valetaksin oma tillukesele õele."
Delisa kehitas õlgu. Suure Õe jutus ei saanud kunagi päris kindel olla. Ta rääkis kogu aeg nii palju kummalisi lugusid. millest pooled nagu hiljem välja tuli, oli ta ise välja mõelnud.
"Aga kas sa oled täiesti kindel, et nad ei ole kurjad?" küsis Delisa kõhklevalt.
"Täiesti kindel," vastas õde. "Sa võid ise nendega rääkida, kui sa mind ei usu."
"Kuidas?" ei suutnud Delisa seda uskuda.
"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."

13 reede

13 ja reede möödus Diibis edukalt. Loomulikult tuli ette avamisele omaseid äpardusi, et kassa ei töötanud või et elekter läks ära ja inimesed pidid küünlavalgel veini jooma. Sellest hoolimata saime me palju positiivset tagasisidet ning tundus, et külalistele tõepoolest meeldis. 

Ometigi ei jäänud olemata tilk tõrva meepotis, mis päeva nautida ei lasknud, vaid sundis meid jälle kord kirjutama ametlike kirju ning suhtlema juristiga. Eestlaslik kadedus, kus parim magustoit pole mitte tassikook või panna cotta, on ammu teada ja me olime arvestanud, et peame sellega kokku puutuma varem või hiljem, kuid eilne oli klass omaette. Sellist kadedust ei osanud me ette näha. 

On uskumatu ja kurb kui kadedaid ja pahatahtlikke inimesi leidub. Nimelt otsustas üks inimene kogu Soo tänava maja nimel meie peale kaevata ja palus meie tegevusluba tühistada. Põhjus nagu ikka, et me pole ühistuga oma dokumente kooskõlastanud. Kurb on see, et kõik vajalikud dokumendid on restoranis tutvumiseks olemas, erinevad ametid on meie tegevuse heaks kiitnud, inimene, kes kaebuse esitas, ei tunne aga nende vastu mingit huvigi. Ta ei tule meiega suhtlema ega uurima, vaid ta esitab linnavalitsusele kaebuse ja palub meie tegevus otsekoheselt lõpetada. Just nagu ei peaks me restorani, vaid narkomaanide võõrutuskliinikut, mis ebasobiva rahvahulga kohale meelitaks. Ta on oma isiklikuks agendaks võtnud meile kaikaid kodaratesse pilduda. Maksku, mis maksab! (meie ei maksa). Ma ei mõista...

(Kui muidugi netiavarustest veidike tema tausta uurida, siis ma mõistan, mis inimesega tegu on.)

Mul on kahju, et selline inimene esindab ühistut ning kõiki majaelanikke, aga mul on raske uskuda, et ta räägib kõigi nimel. Mulle ei tundu, et Soo tänava elanikud ise meie restorani vastu on, ainult üks inimene näeb kurja vaeva, et meie uksed sulgeda. 

Sellised asjad teevad nukraks, eriti kui oled kümme kuud midagi hingega teinud ning tahad lõpuks oma töö vilju nautida.  Aga me oleme näidanud, et me ei anna alla. Me ei anna alla ka nüüd! Lihtsalt kurb on,  et me ei saa niisama olla ja nautida, vaid peame igal hetkel olema valmis. Valmis järjekordseks pahatahtlikuks rünnakuks. 

#diipresto

Nii veider on see avamiseelne siblimise ja sagimise tunne. Selline sipelgad kõhus tunne. Ühtaegu mõnus ja hirmuäratav! Aga ma olen uhke meie üle. Uhke, et me hakkama saime!  Ma julgen öelda, et Diip on näide sellest, et kui midagi südamest teha ja tahta, saab see ka teoks. Takistuste kiuste. Me Mariani,Mareki ja Heilyga oleme üks hea jonnakas tiim. Restorani tiim eesotsas Toomase ja Kristjaniga väärib samuti vaid kiidusõnu, nende entusiasm ja pühendumus on olnud uskumatu.

Diibi avamiseni läks kõigest 10 kuud:) 

"Homme kell 13 on kõik hoopis teistmoodi, kui praegu paistab," lubab söögituppa vastu tulnud Diibi peakokk Toomas Lääts. ( Eesti Maitsed Täna)

Kõige esimene roog Diibi menüüs - vürtsikilu, talumuna ja Borodino leib. Menüüst leiab veel siiga, koha, lammast, kana, siga ja veist. Eelroad jäävad hinnavahemikku 5.50-10 eur, pearoad 9.50-18.50, magustoidud 4.50-6.50. Lapsed saavad kalasuppi 3 euro või kartulisalatit 2 euroga.  (Fotod: Lauri Laan, Eesti Maitsed Täna)

Kogu Diip menüü on kättesaadaval meie FB lehele:  https://www.facebook.com/#!/diipresto/app_117784394919914 

Ka esimese arvustuse leidsin netist:  

“Diip Kunstiinimene on oma söögikoha valmis saanud ja see on ootamist väärt olnud. Kuidas ta seda kõike jõudis oma mingi ühekuuse lapse kõrvalt on täiesti omaette küsimus, aga söögikoha kvaliteeti tegelikult ei puuduta.
Diip näeb muidu välja suhteliselt sarnane viimase aja teistele trendisöögikohtadele, mille põhikontingendi muidugi moodustavadki diibid kunstiinimesed. Ka Diipis kohtab kampsuneid piisavalt, aga kuna hinnad ei ole kunstiinimestele just väga soodsad, siis näeb ka kõiksuguseid varakamaid seltsimehi ja -naisi.
Toidud ei ole väga suured, aga on seda maitsvamad. Diip eristub oma eriliste garneeringute ja kreiside maitsekoosluste poolest. Hea koht, tasub minna, isegi kui pole diip kunstiinimene, vaid oled niisama diip inimene. ”

Allikas: http://www.arvustus.com/söögikohad-tallinnas#ixzz2nRtqvZWu

Kaua tehtud, kaunikene!

No nii... Ettekujuteldava trummipõrina ja vahuveini avamise saatel ütlen ma lõpuks sõnad, mida ma juba ammu olen tahtnud öelda. Diip on avatud! Homme kella ühest ootame teid endale külla! 

Ma olen ju alati öelnud, et 13 ja reede on üks kuradima hea kooslus. Ma ise olen ju sündinud sellisel päeval ja vaadake kui hästi ma välja kukkunud olen, seega tähtedeseis on hea;) 

Igatahes teretulemast! Loodetavasti teile meeldib see, mida oleme teinud.