Silmad pärani kinni

Mutrike on Suure ja Tähtsa Ettevõtte alam olnud juba mõnda aega, täna selgus, et liiga kaua, sest Kuningriik on jõudnud Mutrikesse oma jälje jätta. Siiani elas Mutrike naiivses usus, et ta pääseb enne sellist sündmustekäiku rohelisemale murule. Selgus tabas Mutrikest ühest tühisest dialoogist kolleegiga, mis Mutrikese silmad avas. Silmad mis on pärani kinni.
Mutrike uuris ühe müügiartikli olemasolu - iroonilisel kombel oli tegu mutriga:D
Mutrike: Kui ma mingil veidral põhjusel tunneksin vastupandamatut soovi müüa vidinat X, siis kuidas mina teda müüks - mille sisse see peidetud võiks olla?
Kolleeg: Üks on olemas laos, selle nr all. ütlesin laole ka, et Välismaale vaja saata, igaksjuhuks peaks vist kontrollima, kui kauba saatmine on
Mutrike: ega sa ei taha öelda, et ma peaksin ise minema sinna laadimise kõrvale seisma ja po russki käske jagama?
Kolleeg: Ma ei taha viimasel ajal eriti midagi öelda
Mutrike: Miks?
Kolleeg: Pole pointi
Mutrike: Miks?
Kolleeg: Kakoi miks?
Mutrike: kakoi kakoi - kas kolleeg ei tohi tunda huvi miks fellowkolleeg on arvamusel, et meie rahvusvahelises kontsernis ei ole mõtet rääkida?
Selline suhtumine tekitab minus kui nooremas ja kogenematus kolleegis segaseid tundeid - kuidas me saame sellise suhtumisega edasi minna?? MIS SUL VIGA ON?
Kolleeg: õõõõõvastav…….., mis sul viga on?
Mutrike: Mina kuulsin, et uued/noored/kogenematud ikka tüütavad lollide küsimustega vanemaid/targemaid/tegijamaid - seega on minul täielik õigus saada vastus küsimusele, miks sa ei näe pointi rääkimisel?
Kolleeg: Sa ple miski uus enam, täiega vana juba
Mutrike: ja mis sa sellega öelda tahad, et mina ei või enam küsida? mulle ei pea enam vastama?
Kolleeg:Just, et sulle ei pea enam eriti vastama, sa vastad küsimustele ise. Ja kuna sa oled juba nii vana, siis sa ei julge enam küsida!
Mutrike: Teen pöörase järelduse, et kaugel pole enam aeg kui Suur ja Tähtis Ettevõte on mu endasuguseks muutnud - milline õõvastav perspektiiv mu tulevikule. ps: meilivahetuse point on meelest läinud...
Kolleeg: Ja nii jäigi see vidin Välismaale saatmata, sest Mutrike küsis porque!

Selliseid "sisukaid" jutuajamisi tuleb ikka ette, toovad naeru suule ja ergastavad natukenegi muidu halli argipäeva, hirmuäratav oli see aga sellepärast, et selles oli rohkem tõtt kui Mutrike oleks tahtnud. Kui Mutrike siia Kuningriiki sattus, oli ta avatud ja naiivne, ütles asju otse välja, ei keerutanud, ei kartnud. Ei mõistnud "vanu", et miks nad ometi vait on, miks nad midagi ei ütle. Miks?
Mutrike pole ise tähele pannud, et temast on saanud samasugune "vana" - istub vaikselt oma nurgas ja teeb midagi, ei ütle enam ammu, mis ta arvab, ei avalda arvamust. Mutrike on vait! Kui küsitakse, siis vastab. Mitte enne. Omaalgatuslikult. Kui halvasti öeldakse, kuulab ära. Ei ütle midagi vastu. Ei kaitse ennast. Miks asjad nii on - küsida enam ammu ei julge! Vaatab pealt, vangutab pead.
Pole kaugel aeg, kui Mutrike ise ütleb: "Aga nii on asjad alati olnud!"
Kas on siis üldse imestada, et Mutrike kuulab ära Tatraveski mured, tunneb kaasa ja on temaga ühel meelel. Pärast salaja sisemas mõtleb, et miks Tatraveski üldse temaga suhtles. Mis on selle põhjus? Tagamõte?
Kas on siis üldse imestada, et Mutrike kustutab ära read, mis ta Firma B Raamatupidajale esimese hooga kirjutab ja näeb vaeva, et õiged sõnad ritta seada.
Kas on siis üldse imestada, et Mutrike noogutab kaasa Tähtsate Inimeste ideedele, naeratab ja seljataga või sisemas salaja kritiseerib.
Endalegi arusaamata on Mutrikesest saanud "vana olija" - ahv, kes teab, et banaani puutuda ei tohi ja trepist üles ronida. Miks, seda ta ei tea. Aga ei küsi ka.
Nii on asjad ju alati olnud!