Romantiline nädalavahetus ehk kuidas elu põnevaks teha, vol 1

Mutrikese nädalavahetus hakkas pihta sellega, et reede hommikul pani Mutrike selga peene punase kleidi, tikk-kontsaga saapad, mida ta muidu talvel ei paneks jalga ka siis kui keegi eluga ähvardaks, parimad ehted ja pakkis kaasa koti, et kohe pärast tööpäeva lõppu Tartu poole ajama panna. Seera poolt korraldatud uhkele õhtusöögile. Vahemärkusena ütleb Mutrike, et ta ei tee enam kunagi plaane, sest kui kõik saab viltu minna, siis kõik viltu ka läheb.
Pärast seda kui Mutrike oli peened riided selga saanud ja hakkas tööle minema, jooksis koer pruudi juurde. Perekond Mutrikesed leppisid kokku, et ei lähe koerale kohe järgi, sest lumesahk polnud veel käinud ja polnud mingit tahtmist lumme kinni jääda. "Teeme siis nii, et sina mine pärast tööd ikka Tartusse ära ja mina lähen õhtul koerale järgi, mul ehk väga kaua täna ei lähe,"otsustas Mutrikese abikaasa.
Mutrikese õde pidi Tallinnasse jõudma kella neljaks, nii et Mutrike jõuab viiese bussi peale ja pooletunnise hilinemisega õhtusöögile. Mutrikese abikaasa oleks töö lõpetanud kell seitse, käinud koera järel ja jõudnud Tartusse 11-ks, täpselt nii et Mutrike õhtusöögilt ära tuua. Ilus plaan.

Kell neli helistas Mutrikese õde, et hakkavad alles Tartust sõitma. Lumetorm ja sada muud häda. Mutrike helistas Abikaasale, et äkki tema saab ikka varem lõpetada. Selgus, et temal läheb oodatust hoopis kauem - vähemalt üheksani. Kell pool viis oli Mutrike dilemma ees - kas minna oma tikk-kontsade ja kompsuga linna poole, et kunagi siiski bussi peale jõuda või koju, et äkki ikka õnnestub hulkuma läinud kuts koju hõikuda, siis saab Mutrikese abikaasa kohe otse Tartu poole sõitma hakata. Arvutas näppudel, et õde peaks jõudma hiljemalt kell pool seitse, et Mutrike jõuab ikkagi veel Tartusse õhtusöögile. Mõeldud - tehtud! Käis poest läbi, ostis külakostiks kaasa vahuveini ja lasi headel töökaaslastel end koju viia. Koera ei kusagil. Siis tuli Mutrikesel hea mõte. Väljas on veel valge, saab veel jala Hugo pruudi juures ära käia. Viskas tikk-kontsad nurka, tõmbas kleidi alla suusapüksid, sidus kaela salli ja pähe läki-läki, mille alt paistsid pidulikud kõrvarõngad ja pani läbi lume ajama. Ei hakka ju kostüümi vahetama, õhtusöögile tuleb ikkagi jõuda viisakas vormis, mitte teksades või suusapükstes.
Lumi oli nabani, aga Mutrike sumpas vapralt läbi lume ja üle põldude. Saatjaks vaid tuul. Karjus Hugo, hugo, huuugoo, aga ikka vaikus. Naabrimaja oli juba lähedal. "Kui ma juba nii kaugele ära tulin, lähen ikka vaatan naabrite juurde ka, " mõtles Mutrike ja sumpas edasi. Leidiski koera naabrite juurest kamina ees lebotamas.
Juba hakkas pimedaks minema ja Mutrike tõstis tagasiteel tempot. Peaaegu et jooksis lumes. Kodu juba paistis, aga Mutrikesel oli jõud täiesti otsas. Oleks tahtnud sinna samasse lumme pikali visata ja...nagu Arno, kes kabeliaiast edasi minna ei jaksanud. Viimased jõuvarud kokku võttes jõudis Mutrike siiski koju ja kukkus diivanile. Kõik. Läbi nagu latikas.

Kell 18:51 kui õde helistas, et nad nüüd on juba suht lähedal, pani Mutrike end jälle kokku. Värvis huuled ära, värskendas meiki ja vaatas külakostiks ostetud vahuveini. "Tee mind lahti, tee mind lahti," ütles kapinurgal seisev pudel. Mutrike jõi klaasikese. 19:15 kui Mutrikesel oli juba kasukas istudes palav hakanud, tegi Mutrike veel ühe klaasikese, 19:30 kui Mutrike pidi plaan B järgi bussis olema, tegi Mutrike kolmanda klaasikese.

19:36 hakkas Mutrike liikuma bussijaama poole, et jõuda kella kaheksasele bussile.

20:03 jõudis Mutrike bussijaama ja nägi bussi, mis Tartu poole vurama hakkas. Järgmine buss pidi minema alle 21:00. Tore on! Mutrike helistas Abikaasale ja andis teada, et on ikka veel Tallinnas.
Mutrikese Abikaasa oli õnneks just tööd lõpetamas. Mis siis Mutrikesel üle jäi - istus oma kasukas bussijaamas ja ootas. Ja luges minuteid. Saaks siit juba minema, saaks siit juba minema...Appikene, armas jumal, tee nii, et see parm mind tülitama ei tuleks...saaks siit juba minema...pissile tahaks...süüa tahaks, saaks siit juba minema, saaks siit juba minema...

20:48 jõudis bussijaama Mutrikese Abikaasa - oli selge, et õhtusöögile Mutrike enam ei jõua. Korraga tuli Mutrikesele meelde, et ta pole päev otsa midagi söönud ja tundis, kuidas nälg silmanägemist ära hakkas viima. Samal ajal sõid teised kindlasti õhtusöögil pearooga. Mutrike mõistis korraga, mis tunne võis olla Hamsuni "Nälja" peategelasel. "Ostame tee pealt midagi, ÜKSKÕIK mida," ütles väsinud Mutrike Abikaasale. Aga mis te arvate, et tee peal on midagi osta!? Tund aega hiljem, Mäos, sai Mutrike ühe õnnetu šokolaadi, sest kõik kiirtoiduputkad olid oma uksed juba sulgenud.

23:16 jõudsid perekond Mutrikesed Tartusse. Mutrike saatsis Seerale sõnumi: " Annan alla. Olen küll Tartus, aga näljast nõrkemas, väsimuse käes suremas ja peavalu käes vaevlemas."
Maja oli nii lähedal, kui selgus, et läbi lume sinna ligi saada oli kunsttükk omaette. Auto tegi lumevalli sõites õige kahtlast häält ja rattad kaevusid üha sügavamale ja sügavamale. Mutrikese Abikaasa plaanis juba labida järgi minna, kui mingi ime läbi pressis auto end lumevallist läbi.
KOHAL! Lõpuks ometi olid Mutrikese seiklused otsa saanud.
Korraks tekkis Mutrikesel uus energia. Ta pani selga hommikumantli, põlema küünlad ja valas kahte klaasi veini, et lõpetaks selle väsitava päeva natukenegi romantiliselt.

00:15 tegi Mutrike silmad lahti, lükkas pealt pleedi, mille hoolitsev Abikaasa oli talle peale pannud ja koperdas Abikaasa käevangus voodisse. Ja kustus!

Pikk päevatee kadus öösse.

TO BE CONTINUED....