Saturday, November 21, 2015

Miks mina ometi selle peale ei tulnud?


Sel kuul ilmus Andrus Kivirähki järjekordne lasteraamat. "Oskar ja asjad". Ma muidugi ei oska öelda, kas see ikka on lasteraamat, sest mina ei suutnud lugedes itsitamist järele jätta. On ka võimalus, et ma lihtsalt ei olegi ikka päris täiskasvanu.  Aga no ausalt, kui raamat algab sellega, et hernesupi söömiseks tuleb ette kujutada, et see on mulksuv sügav mädasoo, samal ajal kui frikadellisupis ujuvad punaste ja valgete jäämägede vahel  pontsakad merilõvid, siis ajab naerma küll. Lastele pidada ka sellised asjad õudselt meeldima, ütles mu sõbranna, kel vanemate lastega rohkem kogemust kui mul, kui ma talle seda ette lugesin. 
Mulle endale meeldivadki ehk Kivirähki lasteraamatud just sellepärast, et need ei ole sellised tüüpilised ninnu-nännu lasteraamatud.  Suure tõenäosusega on tema edu saladus see, et ta oskab lastele kirjutada keeles, mis neile meeldib. Lasteraamatus justkui ei sobiks ju kasutada sõnu "kaka" või "lollakas", aga Kivirähki raamatus sobib. Ja kusjuures ei ole ju ainult nii, et see meeldib lastele, see meeldib ka vanematele.  
Etteruttavalt ütlengi ma, et raamat on õudselt hästi kirjutatud. Kivirähkilikult. Mulle meeldis. Nii nagu kõik, mis selle mehe sulest ilmunud on. Sellest ajast kui aastal 2000 ilmus "Rehepapp" ja ma selle Tartust Tallinnasse sõidul ühe hingetõmbega läbi lugesin, olen ma Andrus Kivirähki loomingu austaja olnud. "Kaka ja kevade" ilmudes muigasin ma omaette ja ütlesin, et midagi nii nõmedat mina küll lugema ei hakka ja olin kindel, et lõpuks ometi on ka tema midagi halba kirjutanud. Minus rääkis puhas kadedus.  Mitu aastat hiljem sattusin ma siiski ka seda raamatut lugema ja pidin tõdema, et kirevase päralt, see raamat oli suurepärane. 

Aga tagasi Oskari ja tema asjade juurde.

"Oskar ja asjad" on suurepärane reisikaaslane. Sõltumata vanusest.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et lapsena suvel maal vanaema juures olles meeldis mulle ette kujutada, et nii majal, puudel, toolidel, suhkrutoosil ja teistel asjadel on oma lugu rääkida. Mulle ei olnud seal teisi lapsi, kellega mängida ja nii pidin ma kasutama oma fantaasiat. Ma kujutasin ette, et kõik (mängu)asjad ärkavad öösiti kui mina magan, ellu ja seepärast sättisin ma asju enne magamaminekut ikka nii, et keegi ei peaks end üksikuna või mängust väljajäetuna tundma.

Ma ei olnud ainus "veider" laps, paljud mu sõbrad tegid sama. Meil ei olnud kunagi igav, me suutsime välja mõelda maailma kõige põnevamaid mänge lihtsate vahenditega. Ma tean küll, et järgmisi lauseid kirja pannes kõlan ma nagu üks neist vanadest tädidest, kes lapsi põsest armastavad näpistada ja öelda, et meie ajal olid asjad ikka teistmoodi, kuid tõesti. "Oskar ja asjad" peategelane Oskar unustab maale minnes maha oma telefoni, mis  ei ole "niivõrd helistamise kui mängimise jaoks. Tal oli telefonis mitu toredat mängu, millest ta just praegu puudust tundis", ilma telefonita maal suve veetmine kõlab kõige suurema karistusena. Ja mis veel hullem, välja võisid ju ilmuda maalapsed, kes "veavad teda punnimisest hoolimata oma onni. Ning siis metsa ja kalale ja kes teab, mis hirmsatesse kohtadesse veel".  Ees oli ootamas kohutav suvi ilma telefoni ja arvutita. Tänapäeva lapsed ei oska hakkama saada ei telefoni ega arvutita, Isegi mitte päeva. Rääkimata siis tervest suvest. 

Suurest igavusest meisterdab Oskar endale puutükist telefoni. Natuke on piinlik, et ta nii titalike asjadega tegeleb, kuid midagi muud ka maal teha pole. Vanaema piinab teda igavate lauamängudega ning kadunud vanaisa lemmiktoitudega, peale selle ei saa vanaema midagi aru. 
Oskari suureks üllatuseks muutub aga puuklotsist meisterdatud telefon võlutelefoniks, millega saab asjadele helistada ning kõik muutub päeva pealt. Muidugi muutub kui sa ühtäkki saad teada, millest unistab tool nimega Nässu, kellega on abielus hambahari, kellega soovib kohtuda põrandahari, mis teeb rõõmsaks suhkrutoosi ja koorekannu, kuidas saab aidata soome kelku ja kaaneta mannergut, kuidas teha õnnelikuks televiisor ning ravida terveks korv. Ma lugesin seda kõike ja mõtlesin, et miks ometi mina ei tulnud selle peale, et omal ajal asjadele helistada. Ma ei oleks pidanud oletama, mis asjadele oleks meeldinud, ma oleksin saanud seda neilt otse küsida. Ausõna, ma ei tee üldse nalja. Ma olin kade, et ma ei olnud lapsena millegi sellise peale tulnud. Mitte et ma olekski saanud selle peale tulla, sel ammusel ajal kui ma veel laps olin, ei osanud mobiiltelefonist isegi Doc Brown ja Marty McFly unistada. 

Oh, oleks vaid mul selline telefon olnud! Ma oleksin saanud ka rääkida puu otsas tormiga tantsiva upsaka punase õhupalliga, ma oleks osanud hoiduda tikripõõsa all lebavast roostest naelast, kes igavusest ootas jalga,kuhu auk torgata, ma oleks osanud talle soovitada hoopis näitlejaks hakata, ma oleks kuulanud udusulgede edvistamist ning riidekapi lugusid verd armastavast mantlist ning kaklevatest linikutest. 

"Oskar ja asjad" on mingil määral silmiavav raamat. See peaks meid üles äratama unenäost, kus ainus elu toimub Facebookis ja Instagramis, Snapchatis ja Twitteris. Lapsevanematena on meie kohustus aidata oma lastel pealtnäha elututele asjadele elu sisse puhuda, mitte mugavusest minna kergema vastupanuteed ning pista lapsele kätte iPhone või iPad.  Ja endise lapsena ütlen ma, et kõige olulisem on last mitte iga hetk keelata. Meile võib küll tunduda, et kempsus olev söögitool on vale koha peal, kuid võib-olla on tegu maailmaränduriga. Me ei taha ju rikkuda kellegi ümbermaailmareisi? Samamoodi ei pruugi laual olev koorekann olla valel kohal, vaid on lõpuks ometi leidnud õige koha oma elu armastuse kõrval. 
Aga kõige rohkem soovitan ma teil nüüd hakata tähele panema sipelgaid. Võib juhtuda, et ta kannab oma seljas musi. Sipelgad on head sõnumitoojad.

Kui teil tekkis huvi Andrus Kivirähki uue lasteraamatu vastu, siis ühe sellise suurepärase raamatu loosin ma ka teie seas välja. 
Loosimises osalemiseks palun ma teil hakata Apollo Raamatud Facebooki lehe jälgijateks SIIN ning jätta kommentaaridesse oma nimi ja kontaktandmed. Äärmiselt vahva oleks kui te jagaksite kommentaarides ka oma lapsepõlve lemmikmänge/tegevusi. 

Raamatu võitja loosin ma välja 26.11.2015.

Neljatunnine reis pole ammu nii kiiresti läinud.


41 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Oi 26.11 mu poja kuues sünnipäev, seega peab kohe loosist osa võtma :)

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Kahju, et see raamat nii kallis on, läksin seda juba Apollo lehele ostma, aga tulin selge ees tagasi ja osalen loosis. Äkki ikka veab :)

    Kõige rohkem meeldis mulle lapsena vennaga mängida - ehitada onni toas või õues, ehitada ehituspuidu jääkidest (erinevas suuruses klotsid, ristkülikud, rattad ja kolmnurgad, mille isa meile saagis) autosid, hobuseid (teki panime "selja" peale sadulaks ja ratsutasime) ja igasuguseid muid asju. Kahju, et ema nendest pilte ei teinud, meil oli piiritu fantaasia ja ehitusjäägid olid ikka nii suured, et autod tulid ka sellised, kuhu sai sisse istuda. Käed olid küll pindu täis ja saime hulganisti sinikaid suurte puuklotsidega mängides, aga lahe oli, tegevust oli terveks suveks. :)

    Lugeda meeldis mulle ka väga. Samuti tetrist või super mariot mängida. :D

    Liivi.Sidron@hot.ee

    ReplyDelete
  5. varsti tulekul ka bestseller: kaka, kevad ja zujevid- Starring maksuamet ja EV- mõnus komöödia. 2016.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas sul hakkas kergem nüüd kui said enda arvates vaimukas olla? Päev korras ja linnuke kirjas? Sellisel juhul on mul su üle vaid hea meel.

      Delete
    2. Inimesed! Mis teil viga on?

      Delete
  6. Siiri Lääne - siiri.laane.009@gmail.com

    Minagi pidin kujutlema erinevaid võlumaailmu kui üksinda kodus olin. Ronisin puude otsas ja roomasin mudas (sest halb kivinõid tahtis mind konnaks nõiduda). Minu arvates areneb laps niimoodi palju paremini, ei ole vaja igasugu arvuteid ja tableteid :) Ma ei teagi mis mu lemmik võis olla, aga mul oli enamasti mäng, kus oligi see sama kuri kivinõid ning erinevates stsenaariumites tahtis ta mulle halba :D Nagu võimukas ja poisilik printsess ikka, siis lõpuks mina võitsin :D ( võib-olla mängis siin ka rolli kurikuulus ETV telesari, mis mu lemmik oli... :) )

    ReplyDelete
  7. kristi.liraud@free.fr

    Nukkude meeldis mulle ülekôige aega veeta.

    Kristi

    ReplyDelete
  8. Epp Karu karuepp88@gmail.com

    Mina kasvasin ka ilma nutitelefonide ja muude asjadega ja selle üle on mul vaid hea meel. Mul oli suviti kaaslaseks sama vana tädipoeg ja temaga võisime me lõputult kõike teha. Üks mu lemmikutest mängudest oli Kinder muna mänguasjadele linnade ja elamiste ja töökohtade ehitamine ja väljamõtlemine. Vanasti olid munade sees palju põnevamad ja kvaliteetsemad mänguasjad ja nendest sai loodud terveid perekondasid ja igal ühel oli oma pere ja töö ja maja ja kopikad olid nende rahaks ja nii me võisime päevi mängida või teine asi oli, et võtsid ruudulise vihiku ja hakkasid sinna joonistama maa-alust linna. Ja seal sõitsid ringi igasugused põnevad kartuliautod või porgandibussid jne jne.. Lapsepõlves oli fantaasia tõesti piiritu.

    ReplyDelete
  9. Minu 5-aastasele telefonisõltlasele võiks see raamat olla tõesti maailmapilti avardav!

    Aget
    aget1989@gmail.com

    ReplyDelete
  10. Minu 5-aastasele telefonisõltlasele võiks see tõesti olla maailmapilti avardav raamat!

    Aget
    aget1989@gmail.com

    ReplyDelete
  11. Mulle meeldis kohutavalt puu otsas ronida. Naljakas muidugi, et kui ma kujutan ette oma last sinna puu otsa samamoodi turnima, siis millegipärast see mõte nii tore ei tundu, pigem hirmutav.
    Kivirähk meeldib mulle väga ja kavatsen sellegi raamatu kindlasti läbi lugeda.
    Karin
    Karini88@yahoo.com

    ReplyDelete
  12. Kätlin katlinmesila@gmail.com

    ME ronisime ka venna ja onupojaga suuuure kuuse otsa. Me kujutasime ette, et me oleme karud ja meil oli seal terve nö linnak. Muide. kui kuuse tippu ronida, siis saab kuuse okste pealt alla liugu lasta. Muidugi siis tuleb arvestada, et all on karjuv vanaema :D
    Raamatut tahaks lugeda küll. Ilmselt jagaksin seda elamust oma noorema õe ja viiksin ka tööle (lasteaeda) lugemiseks :D

    ReplyDelete
  13. Mari-Liis, mariliis.truusoot@gmail.com
    Mulle meeldis kõige rohkem vanaisaga koos lauamänge mängida, nii tore oli,keegi teine eriti viitsinudki mängida minuga :D

    ReplyDelete
  14. Eveliis! Vaata siis,kui ruttu ma oma sõnu söön. Osalen ikka küll loosis. "Anna hambad" sai meil 4 õhtuga loetud. Kivirähk on meil ka raamaturiiulis esireas.Kui varem väiksem poiss polnud ettelugemisest eriti huvitatud,siis see oli esimene raamat,mida ta kuulas (sõnu kajana järele korrates).
    Enda lapsepõlvest mäletan paljusid mänge,aga kõige meeldejäävam sarimäng oli meil Tartu naabripoisiga siis selline: talle tõi keegi välismaalt (tegu on peaaegu 40 aasta taguse ajaga) piiiiisikese kummist Miki-Hiire. Ma polnud armsamat mänguasja näinud. Nii sai minu sünnikodu õuel kasvavast Kuldsest Renetist laev,mis pidevalt sattus piraatide piiramisrõngasse jne. Laevaks muutusid viletsamatel ilmadel ka meie mõlemi kodus asuvad voodid.Naabripoiss Üllar oli mu esimene parim sõber ja see ning paljud teised mängud on mul meeles siiani.Aga Miki-Hiire seikluste vastu ei saa miski!
    kaljund@hotmailcom

    ReplyDelete
  15. Lugesin kohutavalt palju. Vanaema oli päris kuri, et kogu aeg söögilaua taha raamatu kaasa vedasin. Ka praegu on magama minnes raamat kohustuslik kaaslane.

    Sirje
    hiiusirje@gmail.com

    ReplyDelete
  16. Lemmiktegevusi otse ei oska isegi meenutada - aga ma mäletan seda, et meid sai tuppa alati suure surmaga, kui enam kuskile lükata ei olnud:) Ja meil ei olnud kunagi igav. Alates liivakastimängudest ja lõpetades siilidele/hiirtele korraldatud matuseprotsessioonidest....:D

    Merike
    merxu@hotmail.com

    ReplyDelete
  17. Sandra.metsis ät gmail.com

    Oii. Mulle meeldid omaette "ühiskonda" mängida. Igadugused küünelaki, liimi jms pudelid, kellel kõigil olid nimed ja iseloomud. Käisid koolis ja tegid igasugust tsirkust. Ja nii tunde järjest. Jube põnev. Mul siiani meeles nt tumelilla küünelakk Brenda ja liimipulk Laura - kooli ilusas ja targad :D

    ReplyDelete
  18. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  19. Raili talveneiu@gmail.com

    Minu lemmikmängud lapsena olid luurekas ja maastikumängud. Koos naabrilastega sai ikka päris päris suure ala peal luuratud ja igasugu võsades ning kraavides ennast peidetud :)

    ReplyDelete
  20. Ines
    wanessa007@hot.ee
    Vanaisa suures õunapuuaias oli lahe sõpradega kõiksugu seiklusi ette võtta..., nii puude all, kui nende otsas

    ReplyDelete
  21. Heli Raag Helitegi@gmail.com
    Tagantjärele tundub, et oli õnnelik lapsepõlv :D Elasime maal, oli olemas hoidjatädi, kellele käisin ennast aeg-ajalt näitamas, et olen ikka olemas. Lähim naabritüdruk elas üle raudtee poole km kaugusel, lähemal olid üksnes poisid, niiet nukud olid minu jaoks suht tundmatu teema, aga puude otsas ronimine, kevadeti parvetamine, onnid ja jalgpall... Hiljem, kui kolisime keskusesse, tegime naabritüdrukuga pisematele nukuteatrit. Oli tore aeg :D

    ReplyDelete
  22. Helerin Väronen- varonen.helerin@gmail.com
    Kasvasin üles maal koos tibude ja kassipoegadega ning mu lemmikmänguasjadeks olid ema heegeldatud tegelased. Mäletan, et suviti ehitasime võrgust ja tekkidest-patjadest omale onne, talviti aga sai onni tegemiseks kõik lauad ja toolid ärakasutatud :D

    ReplyDelete
  23. s2rasilm@gmail.com

    Minu lemmikud olid raamatud. Kuhjadega raamatuid :)

    ReplyDelete
  24. Liisu
    liisuliisu7@gmail.com

    Lapsepõlve lemmikud olid minul raamatud. Ja tundub, et ka minu lapsele meeldivad need väga.

    ReplyDelete
  25. Mina võisin väiksena päev otsa kiikuda ja selle juurde omaloomingut laulda. Peamiselt olid teemaks kutsu ja kiisu ning nende tegemised ja laulud kestsid terve päeva. Vanaema olevat kirja ka pannud, et kunagi suurena on tore lugeda, kuid kahjuks ei ole neid kirjutisi enam alles. Mõned aastad hiljem sai mu koer kutsika ning selle koeraga koos tegin kodus oma raadiot. Mina laulsin, kutsikas tegi oma hääli ja kogu asja võtsin linti. Õhtuti pidi terve pere kuulama ja kommenteerima :D Kui mul endal laps sündis, tuli see koeraga raadio tegemine mulle meelde ja tahtsin kassetid üles otsida ema juures, aga avastasin, et olin pubekana need kassetid ise hävitanud. Kui minu laps samuti sellise omaloomingu ja leelotamisega kunagi tegelema hakkab, hoian asitõendid kindlas kohas, sest praegu on mul väga kahju, et minu ajast neid enam alles ei ole.

    Eliisa Silmet
    eliisa.rauzer@gmail.com

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõesti kahju,et pole alles neid kassette. Mul olid kõik Onu-Remuse jutud plaatide pealt meeles ja samuti lugesin need väiksena (pakun,et umbes 4-5 aastaselt) kassettidele,millele siis mu vanemad vennad mingi hetk muusikat peale lindistasid :) . Kahju on minulgi.Oi kui lahe oleks praegu kuulata ja oma lastele ette mängida.

      Delete
  26. Emma
    emma.kask@hotmail.com

    Parimaks mälestuseks on suved, mis said vanaema-vanaisa juures veedetud. Eriti lemmikud olid need korrad, kui vanaisa võttis oma töökotta kaasa ning lasi mul ka "meistriteoseid" valmistada. Samuti ka kalalkäimine - hommikul kell 6 ärkamine näis ilmvõimatuna ning siis pidi veel 3 jopega paadis istuma ja merel ulpima (ise ju aerutada ei jaksanud haha). Lemmikmänguks oli klassikaline peitus :)

    ReplyDelete
  27. mannukaz@gmail.com
    Meie mängisime pidevalt peitust ja ukakat. Lemmikuid ei oskagi välja tuua, eks ilmselt need samad olid mida pidevalt mängitud sai

    ReplyDelete
  28. Ene Soosalu
    E.soosalu@gmail.com

    Meeldis pargis kanu taga ajada, sest seda ei tohtinud teha :)

    ReplyDelete
  29. Kadi

    kadi.laanemae@gmail.com

    Ka minu lapsepõlv jäi mobiili- ja arvutivabasse aega. Väga nautisin kõikide naabrilastega kambas koos mängimist. Kujutlusvõimest mul puudu polnud, seega vajadusel lõbustasin end alati ka üksinda ära, Barbie-dega mängimisest kuni väljamõeldud põnevike lavastamiseni, milles kujutlesin end tihti pahade eest põgenevaks kangelannaks (kaasas pakitud seljakott ja veepüstol) või siis raskematel juhtudel näiteks sõjaprintsess Xenaks :D Oijah, olid ajad.

    Aga lasteraamatuid ma lihtsalt ARMASTAN, just selliseid, mis lastega ninnunännukeeles ei kõnele, vaid endas ilustamata (ja kiiksuga) reaalsust kätkevad. Lastele arusaadavas vormis. Kivirähk suudab seda hästi. Ma jõudsin raamatupoes selle Oskari raamatu vaid korraks lahti lüüa, kohalt, kus kirjeldati vanaema kotlettide probleemi. No täiega hea!

    ReplyDelete
  30. Katre
    katrevoolaid@gmail.com

    Minul oli vahva lapsepõlv Haapsalu paneelmajade piirkonnas. Majade vahel sai mängitud ukakat, 12 pulka, pallimängu neli nurka, kivikuju, keksu jne. Majade taga oli kohe mets, nii et käisime seal onne ehitamas ja tiigi peal parvetamas. Viimane tegevus pakkus palju närvikõdi, sest oli vanemate poolt keelatud, aga loomulikult seda põnevam:) Meid oli seal koos mängimas ikka päris suur kamp, nagu omamoodi Bullerby:) Kui nüüd lapsepõlvekodus vanematel külas käin, on nukker näha, et enamasti ulub majade vahel vaid tuul, ei ole enam jooksvaid ja rõkkavaid lapsi, palliplatsi asfalt on murenenud ja kossurõngad kaduma läinud....hakka või ka ohkama, et meie ajal oli lastel ikka ehedam lapsepõlv. Lisaks eakaaslastele meenub mulle tollest ajast alati ka mu vahva vanaema, kes oli eriline selles mõttes, et viitsis minu ja mu vennaga igasuguseid mänge kaasa teha ja ka ise välja mõelda. Mõnikord oligi nii, et kui vanaema meil külas oli, siis mängisime õues hoopis temaga, mitte teiste lastega, kuigi käisime juba algklassides. Näiteks ehitasime koos memmega metsa oma onni ja tegime selle ümber puuokste ja käbide näituse, ujutasime ojas purjekaid, joonistasime liivale suuri pilte:)

    ReplyDelete
  31. Minu lemmiktegevuseks oli raamatute lugemine.

    Kadi
    kadi1002@hotmail.com

    ReplyDelete
  32. Mulle meeldis kõige rohkem lugemine. Kõige toredamad olid vihmased päevad, kui sain hommikust õhtuni rahulikult raamatute maailmas olla ja keegi ei teinud etteheiteid, et ma õues ei mängi.

    katrian.vismann@gmail.com

    ReplyDelete
  33. Meelike (villup79@gmail.com)
    Mul on vanemad vennad, seega pidid nad+nende sõbrad aega veetma koos minuga :), nt talvel lumelinna ehitama, metsas sõda mängima või suvisel ajal mind ratta pakiraamil maasikale viima

    ReplyDelete
  34. Ehh, loos vist kestab veel :) Proovin ka õnne, raamatuid ei ole kunagi liiga palju - Eveli ja mutukamoos (ät) gmail.com

    Lemmiktegevus. Khm. Ma arvan, et ma olin tavaline laps oma lemmikute tegevustega. Võibolla ehk veidi nohik ja nokitsesin palju ka omaette :)

    ReplyDelete
  35. Osalen :) Madli
    Madli.madli@mail.ee
    Minu lemmik mäng oli must notsu :)

    ReplyDelete
  36. Minu lemmik mäng oli must notsu. Muidugimõista mängin nüüd seda oma põnnidega :)
    Madli.madli@mail.ee

    ReplyDelete