Diip kolis ära ja tõstis hindu?

Ma lubasin, et sel teemal sõna ei võta väga, sest noh...ma nõustun sellega, et what goes around comes around, aga te ju teate mind, vana lapsesuu nagu ma olen, ei saa mitte vaiki olla. Mind ajendas kirjutama blogiauhindade postitusele jäetud kommentaar blogide eetika ja kallutatud arvamuslugude kohta ja ma lihtsalt pean tooma näite restoranimaailmast. 

Meil vahetus peakokk ja tegelikult ka osa meeskonda. Põhjuseks erimeelsused ja usalduse kaotus. Ma ei ütle sugugi, et mina ka süüst puhas olen, tegime vigu ja eksisime, kuid jäime alati ausaks. Näiteks saime me klientidelt tagasisidet, et soovitakse menüüsse Caesari salatit või et pakkuda võiks pannkooke jne jne. Köögist saime me alati vastuseks: "Üle minu laiba, üks korralik restoran ei paku selliseid toite!" Olgu. 

Kui peakokk lahkus, uurisime, kuhu. "Kas kohvikusse X?" Selle peale vaadati meile otsa suurte silmadega ja solvuti sellise "süüdistuse" peale:"Mina? ja SINNA? Kas te tõesti arvate, et ma läheksin SINNA kohvikusse?" Loomulikult täpselt nii siiski läks. Olgu.

Edasi kuulsime me enda kohta linna pealt jutte, mis panid mind tõepoolest kahtlema oma kaines mõistuses. Kas ma olen tõepoolest nii halb inimene ja ei saa sellest vaid ise aru? Ma juurdlen selle küsimuse kallal siiani ega suuda leida vastust. Ma olen oma tegudes ekslik, ma teen vigu, ma annan endast alati parima ning teen asju hingega, ometi kuulsin ma ühtäkki midagi muud. Olgu. 

Kuulujutud on pahad, need teevad mainele kahju. Ma mõistan mida tunnevad need kaks blogijat, kes blogiauhundade üritust korraldavad ning mis paljudele ei meeldi nende maine pärast. Üks kummaline asi see maine. 

Restoranimaailmas on palju asju vaid maine. Palju asju on kallutatud ja palju asju tehakse täpselt nii nagu parasjagu kasulik on. Me kuuleme palju põhimõtetest ja aususest. Kui mängu tuleb raha, kaovad põhimõtted. Siis sobivad menüüsse nii Caesari salat, kanatiivad kui ka šokolaadifondant. Samal ajal on kõige olulisem teha maha neid, kes oma menüüs neid toite pakuvad. Maine värk. 

Kahepalgelisus on teine sõna, mis iseloomustab paljusid ettevõtteid ja tegevusi  selles äris. Ehe näide sellest on allolev pilt.

      

TMW2015 pop up restoranis pakuti "vaid TMW jaoks mõeldud" teriyaki forelli. Seda tutvustati uhkusega ka Terevisioonis. Inimesed ahhetasid ja ütlesid vau kui kihvt, midagi nii uut ja huvitavat. 

Pop up restorani ei teinud Diip resto. Miks on siis nende kahe toidupildi vahel Diip resto menüü. Pange ise 2+2 kokku.

Teriyaki forelli täpselt samal kujul võis veel kuu aega tagasi leida nii Diip resto menüüst kui Klaus kohvikust. Viimases oli hind vaid tibake kallim. Kui üldse selle kohviku menüüd vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks Diip ära kolinud ja hindasid tõstnud. Ma sain ühtäkki aru, miks teatud restoranid Diibi peale viltu vaatasid kui me uksed avasime. Eks nemadki tundsid oma menüü ära. Siis ma seda ei teadnud. 

Mul tekib küsimus, kas selline ongi Eesti peakokkade ja restoranide tase? Millegi pärast julgeksin ma arvata, et tippkokad peaksid une pealt valmistama ja välja mõtlema uusi ja huvitavaid asju, mitte lambakotletiga ühest restoranist teise hüppama. Originaallooming ja intellektuaalne omand ütlete te ehk?  Ka need asjad on töölepingutes väga täpselt reguleeritud. Esimest korda elus tundsin ma, et oleks pidanud advokaatidel laskma oma palk välja teenida, kuid Marek keelas mul samaga vastata ja ütles vaid: "Maakera on ümmargune".

Ausus on üldse kõige võõram sõna selles äris. Need, kes on ausad, neelatakse alla, näritakse läbi ja sülitatakse välja. Ma ei räägi kusjuures sugugi Diibist, ma tean rohkem kui ütlen, sest ma ei taha teistele pahandusi.

Kas mäletate seda arutelu teemal õige prae õiglane hind? Juttu oli ka brunchist, mida me pakkume, et selle hind on natuke liiga kallis. Mis te arvate, kas kohvik Klaus pakub nüüd ka brunchi? Muidugi pakub. Hind? Tibake kõrgem kui Diibis.

Menüü kohta ei oskagi kohe midagi öelda. Mulle tundub, et ma olen seda kusagil varem näinud. Kuidas teile tundub?

Lisan siia veel paar menüüd, juhul kui Kohvik Klausil peaks ideede nappus tekkima. Siit saate häid ideid. 

Mind pani eile muigama kui jutuks tuli blogieetika. Kas sellised võtted ja käitumine restoraniäris on eetiline? Kust läheb piir ausa ja ebaausa konkurentsi vahel? Kas oleks aus kui Klaus Kohvik pääseks näiteks viiekümne parima restorani hulka?
Ma kuulsin linna pealt jutte, et me laseme liugu vanal menüül, sest me ei suuda ise midagi uut välja mõelda. Diibis on täiesti uus menüü. Uus peakokk Siim tegi selle valmis nädalaga. Siiakala on nagu tükike kevadet taldrikul.
Ma julgen öelda, et selline peab olema üks õige peakokk. Lennukate ideedega ja valmis uuendusteks.

Kui midagi tuleks paika panna, siis restoranidele ja peakokkadele kehtiv eetikakoodeks oleks üks õige samm.
Mind ei ärrita (enam) kommentaarid, mida minu ja Diibi kohta kirjutatakse. Mina tean kogu tõde, seda teavad ka paljud teised, kuid tõega saab mitmel viisil ümber käia. Võib-olla ma ühel päeval kirjutan kogu tõest. Aga siis mitte enam vaid Diibist, vaid kõikide väikestest räpastest saladustest.

Kas me oleme selleks valmis? Või kehtiks siin eetikakoodeks? See on üks huvitav küsimus...

Aga olukord ei ole Diibi jaoks sugugi negatiivne. Nüüd saavad ka kõik need inimesed, kes Diipi kalliks pidasid, meile sööma tulla, sest Diibi hinnad on soodsamad kui uue Diibi Klaus kohviku hinnad.