Wednesday, March 4, 2015

Kui kahepalgelised olete teie?


Ma ei ole iseloomult lihtne lilleke. Ma ärritun kergesti, ma ütlen tihti enne kui mõtlen (kuigi, ma pean ennast kiitma, viimasel ajal olen ma ennast märgatavalt parandanud, ma oskan oma keelt ka hammaste taga hoida), ma unustan asju, ma olen laisk, mugav. Ometigi ei pea ma ennast halvaks inimeseks. Seega on mind väga lihtne ära kasutada, mul hakkab väga ruttu inimestest kahju, ma usaldan inimesi rohkem kui peaks. Ma olen ka üsna naiivne. Lapsemeelne. Ma arvan inimestest head. Aga inimesed (suuresti) ei ole head ega isetud.*

Kõige parem näide on eilsest päevast kui üks mu tuttav ei saanud oma autot käima. Ta sai abi ühelt juhuslikult samal ajal parklas viibivalt inimeselt, mõtles veel, et vat kus on ikka häid inimesi olemas. Kui ta poest tagasi tuli, oli see inimene ikka ta auto juures ja palus abi eest 25 eurot. Minu endaga on juhtunud üsna samasugune asi. Üks inimene aitas mind ühe ürituse korraldamisel. Tasuta. Ma pakkusin tänutäheks talle lõunat Diibis. Paar päeva hiljem arvas ta, et tal pole ikka aega lõunatama tulla, aga ta võtaks hea meelega mu käest siiski 50 eurot, sest üritus oli talle ikkagi ajakulu. Ja aeg maksab. 

Mõnda aega tagasi suhtlesin ma ühe ettevõttega (mul oli vaja toetajaid), neile ei pakkunud see mingit huvi, nad olid üleolevad ja ükskõiksed. Paar päeva tagasi sain ma neilt sõbraliku kirja, sest nad olid kuulnud nEST projektist ja tahtsid sellest osa võtta. Ma ütlesin, et mõtlen. Selle peale nad solvusid. 

Selliseid näiteid on veel ja veel.

Edasi tulevad kõikide blogijate sõbrad, perekooli käod. Kas te teate, et osa neist (ERITI KURJADEST) kägudest peavad olema inimesed, kes meid tunnevad. Rohkemal või vähemal määral. Minu arvates on see kahepalgelisuse tipp. Ma tean, et need inimesed ei ole küll mu sõbrad, aga nende seas võib olla mu tuttavaid. Tuttavaid, kes minu EES mulle otsa naeratavad, selja taga aga perekooli ja mujale kurje kommentaare kirjutavad. 

                             

Nagu öeldud, minu suurim viga on see, et ma inimesi usaldan, ajan segamini sõbrad ja töökaaslased, kuigi see viimane on mulle juba kolm korda tõestanud, et töökaaslased ei ole sõbrad. Ma kipun ikka uuesti sama reha otsa astuma. Viimane näide on siis mu viimasest töökohast, kus selgus, et ma ei tunne inimest, keda oma sõbraks pidasin, üldse. Ma arvasin, et me oleme ühel lainepikkusel ja sarnaste maailmavaadetega, kuid ma eksisin. See tegi haiget. Miks, ma isegi ei tea. Ei tohiks ega peaks tegelikult.
Hüpoteetilise küsimusena küsin, et kui te saate palka 2000 eurot ja räägite inimesele, kelle sissetulek on 200 eurot, et raha pole maailmas ÜLDSE oluline, kas te arvaksite, et ajate adekvaatset juttu? 


                             '

Kõige  vähem kannatangi ma inimesi, kes on silmakirjalikud, valelikud ja ilmselgelt kahepalgelised.  Selliseid on NII palju, LIIGA palju nagu ma viimasel ajal olen aru saanud. Inimesed, kes valetavad otse näkku ja vaatavad süütute silmadega otsa, öeldes, et ei, nemad kindlasti mitte midagi sellist ei teeks. Järgmisel hetkel tuleb aga vale välja. Ja siis ma mõtlen, et milleks sellised valed, mis niikuinii välja tulevad. Ma tahaks neilt inimestelt OTSE küsida, miks. (Kui mul see võimalus tuleb, siis ma seda ka teen.) Miks ei julge inimesed ausad olla, ausad ja otsekohesed. Otsekohesus teeb teinekord haiget, aga sada korda vähem kui vale.

Valesid enda ja Mareki kohta olen ma kuulnud selliseid, et ma ei suuda seda isegi uskuda. Pahatahtlike ja õelaid jutte, et meie tegemistele kaikaid kodarasse visata. Ma ei mõista seda. Mina ei ole selline. Ma ei soovi inimestele halba. Jah, natuke kadedust on ka minus. Igas inimeses on. Näiteks tunnen ma teinekord, et olen kade Malluka peale, sest tema elu tundub olevat nii lihtne (kui muidugi need anonüümsed kommentaatorid välja arvata). Ma olen kade oma õe peale, sest ta on nii ilus ja arukas. Ma olen kade oma sõbranna peale, sest ta on nii positiivne, selline "arukas blondiin". Jah, ma olen teinekord kade. 
Samas ei mõista ma kunagi neid kommentaare kui julgen näiteks öelda, et Sheinside on mõttetu, siis olen ma ilmtingimata kade, et midagi sellist ütlen. Selliste asjade peale ma kade ei ole. Ja kunagi ei ole ma kade sellisel määral, et kedagi laimama/halvustama/mudaga loopima hakkaksin. Mul on näiteks alati hea meel kui keegi lotoga võidab suurema summa ja saab oma unistused täide viia. Muidugi olen ma nö kade, et miks minul ei vea, aga mul on hea meel, et kellelgi teisel veab.

Mul on viimasel ajal aga aina rohkem tunne, et inimesed mõtlevad VAID iseendale, on kadedad, õelad ja kibedust täis. Kahepalgelisust kohtab igal nurgal ja igas valdkonnas. Miks? 
Viimati kuulsin ma linna pealt juttu, et Diipi ei saa enam sööma tulla, sest me teeme Diibis toite poolfabrikaatidest. Ma olin hämmingus. Kust sellised jutud ja milleks? 



Ennetades kommentaare stiilis "mis sa arvad, et sa oled miski Ema Teresa või" ütlen ma, et ei, loomulikult ei ole. Küll ma ka sisistan ja susistan, kuid kõike seda, mida ma julgen selja taga või oma mõtetes susistada, julgen ma otse öelda ning teha. Oma tegude ja sõnade eest vastutada. Mu jaoks on kummaline, et täiskasvanud inimesed seda väga tihti ei julge.

Minu vanatädi andis mulle eluteele kaasa ühe lihtsa, aga väga olulise tarkusetera, mida aeg-ajalt endale ja teistele meelde tuletada. Ära tee teisele kunagi midagi sellist, mida sa ei tahaks, et sulle tehakse! Mõelge selle peale enne kui järgmine kord kellelegi halvasti ütlete, kellelegi valetate, kellelegi halba soovite.

Kas teie olete kahepalgelised?

*ja siis on olemas inimesed, kes lihtsalt heast südamest, sest on jõulud, kingivad mulle mu lemmiklõhna. Mäletate?





26 comments:

  1. Ma aeg ajalt mõtlen kui naljakas oleks kui ühel hetkel tekiks arvutites mingi rike, et anonüümsus kaoks ja nähtavale tuleks päris nimed. Sellised arukad mõtisklused mul :D
    Ise lähtun samast tarkusest, et teisele ei tee mida ise ei tahaks kogeda.

    ReplyDelete
  2. Oi, ma nii tahaks olla kahepalgeline! Siis saaks... ma ei tea, ma kujutan ette, et siis saaks sama hästi susserdada ja elus lihtsamini edasi, kui paistab, et need kahepalgelised susserdajad saavad? Aga ma ei saanud isegi füüsikas spikerdamisega hakkama kooli ajal, nii et pidin õppima hoopis. No mis sa spikerdad, kui see kõigile näha nagunii, kuna su nägu tulipunane ja käed värisevad sellise amplituudiga nagu 10-palline maavärin :D
    Aga susserdada ma ei oska lihtsalt sellepärast, et mul on niiiii kehv mälu - no mitte ei kujuta ette, et mulle meelde jääks, mida ma kuskil kellelegi rääkinud olen ja kellele mida valetama pean. Nii et respekt neile, mõnes mõttes, kes suudavad. Kuigi ma olen veendunud, et seda aju- ja mälupotentsiaali, mida nad sellele kulutavad, saaks palju paremini ära kasutada.

    Põmst ma olen lihtsalt kade, et ise ei suuda? Vist.

    ReplyDelete
  3. Just selle aitamise kohalt - oleme ilmselt kõik kahepalgelised, sest enda aeg tundub alati väärtuslikumana kui teiste oma. Küsid abi ja saad, rahast otseselt ei räägi. Pärast tuleb välja, et teine inimene siiski midagi ikka ootab. Nagu sa isegi, eksju. Mäletad küll seda pikka postitust, kus kirjutasid, kuidas sinu aeg maksab ja selliseid tasuta aitamisi enam eriti loota pole :) Peaksid selles valguses ju aru saama ka sellest inimesest, kes 50euri küsis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja siin ka artikkel, millele vihjasin: http://diipkunstiinimene.blogspot.fi/2015/02/norrast-ehk-kallid-inimesed-mul-on.html

      Delete
    2. Ja sa arvad, et need on võrreldavad asjad? Vau! No sellisel juhul olen ma tõesti kahepalgeline. Tema pakkus end tasuta aitama, millele tänutäheks pakkusin mina midagi omalt poolt vastu, aga sellest otsustas ta loobuda ning küsis hoopis raha. See on siis sama, et mu mees käib maal onu aitamas, vastutasuks aitab onu teda siin, aga ühel hetkel ütleks onu või mees, et kuule tegelt ma seekord küsiks hoopis raha?
      Tegelt ka on need sinu arvates võrreldavad olukorrad?

      Delete
    3. Sa ju ei kirjeldanud siin nii täpselt seda 50-euri olukorda- kui lähedased tuttavad, palju tunde ta projektile pühendas, mis täpselt enne ürituse korraldamist öeldi jne jne jne. Võis olla vabalt mööda rääkimine? Et tema pakkus end appi ja summat ei maininud, st tema ehk eeldas, et nii suure pingutuse/vastutuse eest tema aeg ikka kuidagi tasustatakse? Sina samas sellest järeldasid, et tema teed seda tasuta ning sinu mätta otsast vaadates ehk ei olnud nii suur töö kui tema seda nägi? Või siis konkreetselt ütles otse niimoodi, et "kuule, ma aitan sind ja seda täiesti tasuta"? Esimesel juhul ma isiklikult siiski poleks küsima hiljem midagi hakanud (sest raha-asjad ikka arutatakse ette ära, mitte hiljem), aga samas, inimesed on erinevad ja osad inimesed on juba sellised, et eeldavad/loodavad/arvavad, aga konkreetselt ei täpsusta. Teisel juhul aga muidugi on asi hoopis teisiti ja kui algselt on ta selge sõnaga öelnud, et "teen seda tasuta", siis hiljem midagi hakata nõudma on enam kui veider.

      Sorry, kui minu kirjutis kuidagi ründav/süüdistav tundus, ei olnud niimoodi mõelnud. Püüdsin lihtsalt variante pakkuda, et mis selle teise inimese peast võis läbi käia. Ma ise olen väga konkreetne mutt ja selliseid olukordi üldse ei tekigi. Suures äris ligi 10a, olen oma kooli igas võimalikus teemas saanud.

      Aga see, et inimese enda panustatud tunnike tundub inimesele endale alati väärtuslikum, kui kellegi teise panustatud tund, on küll väga levinud ja inimlik :)

      Delete
  4. Eks ma ikka vahel olen kahepalgeline. Ma arvan vähemalt nii, kuna ideaalseid inimesi pole ju olemas. Kuigi püüdlen pidevalt paremuse poole :)

    Mina olen aru saanud, et üldiselt nende õelutsejate pärast pole tarvis põdeda, jäägu neile nende arvamused - who cares? Mina olen ikka mina ja oma susserdamistega teevad need kahepalgelised lõppkokkuvõttes omale kurja. Mina (olen samuti naiivne) usun, et kõik, mida teistele teed, tuleb sulle omale tagasi!

    Edu sulle!!!

    ReplyDelete
  5. Oleks jumala huvitav näha, kuidas hr Lääts köögis tülpinud näoga mikroka ääres mingeid poolfabrikaate soojaks kütab - see on nagu kõige jaburam solvang/anekdoot, mida ma viimasel ajal kuulnud olen :D Märksa tõenäolisem tundub see, et mul lähima viie minuti jooksul ükssarvik akna alt läbi galopeerib.. Inimeste õel fantaasia hakkab vist vaikselt kuivale jooksma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii nagu keegi jõudis siin juba mainida, siis Toomas meil enam ei tööta, tema teed viivad nüüd Itaaliasse EXPOle eesti toitu tutvustama.
      Ma ei teaks kedagi, kes võiks olla selleks sobivam kui Toomas Lääts, fantastiline TIPPkokk ja äärmiselt intelligentne ning huvitav inimene. Mul on hea meel ja suur au, et oleme koos töötada saanud.
      Ja ma usun, et see poolfabrikaadi-jutt ilmselt mõeldigi välja sellest, et nüüd kui Toomas meil enam ei tööta, siis raudselt hakatakse pakisuppi pakkuma. Mingit muud loogilist põhjust sellisteks juttudeks ei oska leida. Aga mis seal ikka, konkurents on tihe, kui kuidagi teisiti ei oska, siis tuleb mustata.
      Pean neid inimesi aga kurvastama. Ei paku me pakisuppe, küll aga pakume varsti midagi ka veganitele:)

      Delete
  6. Lääts ei tööta ju enam seal ;).

    ReplyDelete
    Replies
    1. M.O.T.T.

      Kas sina, kallis sõber, oledki ehk üks neist, kes räägib, et nüüd kui Toomas enam meil ei tööta, kasutame poolfabrikaate? Mulle tundub ka, et me teame üksteist rohkem kui vaid suvaline blogija ja anonüümne kommentaator. On mul õigus?

      On. Me mõlemad teame seda;)

      Delete
    2. Minus puudub igasugune huvi selliseid jutte tänaval levitada, sest ma ei usu, et see nii on. Kuid minu jaoks on Diipi kvaliteet alla käinud ning arvata, et selle taga on hr Lääts on minu meelest ebaõiglane. Sellepärast jagasin seda infot. Vabandust, kui tahtsite seda saladuses hoida. Kuid Läätse ajal olin Diipi suur fänn :).

      Delete
    3. Miks me peaksime seda tahtma saladuses hoida? Ma kahjuks ei saa sellest aru, mida sa pead silmas sellega, et midagi on hr Läätse suhtes ebaõiglane.
      Aga kurb kuulda, et niimoodi arvad meist nüüd.

      Delete
    4. Menüü tundub ju tore: http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2015/03/voida-ohtusook-kahele-diip-restos.html

      Delete
  7. Aga siin üks kena postitus http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2015/03/kui-kahepalgelised-olete-teie.html#comment-form

    ReplyDelete
  8. Õige siis see, vabandust :) http://krentu.blogspot.com/2015/01/minu-sunnipaev.html

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, postitus on nii siiras ja armas:) Tõesti äärmiselt positiivseid tundeid tekitav

      Delete
  9. Sinus on midagi sellist, mis inimesi ärritab rohkem kui mõndade teiste inimeste puhul. Kunagi lugesin ühte teadustöö kokkuvõtet, kus väideti, et kui ühiskond/sootsium tajub, et ühe inimese enesehinnang ei ole kooskõlas tema sootsiumi poolt tajutud väärtusega, siis hakkab ühiskond/kollektiiv koos alateadlikult töötama selle nimel, et seda inimest allapoole tirida. See võib isegi sinu puhul kõne alla tulla, sest olgem ausad, tagasihoidlikkuse ja alandlikkusega sa ei hiilga. Oled uhke oma saavutuste üle ja minu poolest ongi nii väga õige. Olen ise ka uhke inimene ning sama fenomeni kogenud. Ise juba tean, et teatud olukordades, kui häirib selline sinu kirjeldatud tagajärg, on kergem seda ennetada ja ise end lihtsalt alandlikumaks ja sõbralikumaks teha. Minu poolt tuleb pakkumisele lihtne ilma emotsioonideta fakt - su kirjeldatud kannatused kaoksid, kui näitaksid end alandlikumana, viitaksid oma saavutustele stiilis "ah, mis nüüd mina", teeskleksid suurt tänutunnet oma "vedamiste" üle, selmet ise krediiti võtta jne. See pole siin mingi rünnak sinu vastu ja mind isiklikult sinu uhkus ei häiri, ilmselgelt, kuna mina pole kunagi su vastu sõna võtnud. Kirjeldan ühte võimalikku hüpoteesi. Muuseas tulles tagasi selle uuringu juurde, siis olin ise ka üllatunud seda lugedes, sest arvasin, et sootsium tahab allapoole tirida inimesi, kelle väärtust sootsium ise kõrgeks hindab, noh nagu neid rikkaid-ilusaid-edukaid ikka. Kollektiivne vastutöötamine hakkab aga just siis, kui sootsium hindab inimest nõrgemalt kui inimene ise. Tundub ka loogilisem, kui võtta näiteks sind enim tabanud kriitika - on ju vist midagi sellist laadi, et ise oled üks didriksoni jopega tavaline naine ja diip ei mahugi top10 restoranidesse jne. Ma ikka lõpetuseks soovitan sulle minna elust läbi pea püsti nagu senigi :) Kaasnev taak kuulub ehk asja juurde ja tuleb õppida sellega elama ning õlalt maha raputada.

    ReplyDelete
  10. Ma ei pea end kaugeltki ideaalseks või isegi heaks inimeseks, aga tahan loota, et ma pole kahepalgeline ja silmakirjalik. Mõne inimese tegusid, kes on mulle väga haiget teinud, võiksingi just kahepalgeliseks nimetada ja ma loodan, et mina kellelegi nii pole teinud. Häbi oleks.
    Praegu on kõige eredamalt meeles see, kui mu lähisõpruskonna üks liige ütles mulle mitmel korral, et minu haiguse tõttu ei taha mitttttte keegi sellest seltskonnast minuga suhelda, olen kõigi arvates koorem ja nad tahavad, et ma neist eemale hoiaks (tükk maad hiljem selgus, et kui ta ütles "kõik arvavad" ja "mitte keegi ei taha", mõtles ta vaid ennast, tahtis vist mulle lihtsalt muljet jätta, et kogu sõprusringkond on mu vastu). Hoidsin. Paar kuud hiljem planeeriti jälle mingit ühisüritust ja kui ma sellele samale inimesele oma mittetulekust teatasin, sain vastuse: "Kas sa tõesti jätad oma sõbrad niimoodi maha? :( " Olin need paar kuud peaaegu ihuüksi veetnud, ainult mu noormees suhtles sel ajal minuga, sõpradest, kelle ma väidetavalt ise olin hüljanud ja kes "tegelikult minuga väga suhelda tahtsid", ei olnud kuulda ei kippu ega kõppu. Lisaks on too inimene minuga toimunud konflikte mu noormehele teistmoodi edasi rääkinud. Ikka nii, et mina jääks halba valgusesse. Mulle räägib pärast, et ega ta ei mäleta täpselt, kuidas oli.
    Oehhh. Eks ma ise olen ikka ka vilets inimene, et kedagi niimoodi taga räägin, aga see valu ja kurbus, mis kõigest sellest draamast on tekkinud, on väga sügav.

    ReplyDelete
  11. Mina sind ei tunne, aga blogi pohjal oled kyll yks tanamatu ja vinguv naine. Sp voibilla häirdki

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vinguv. Kindlasti. Tänamatu? Selle kohta kohe tahaks näiteid:)

      Delete
  12. Ja mu arvates oli sellel inimesel vaga oigus, kes sinult aitamise eest raha kusis. Ise sa kyll ju kedagi vabast tahtest ei aita. Omakasupyydlik ja ebameeldiv. Ja seda yldse mitte oma kogemuse pohjal, puhtalt sinu enda antud info pohjal:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Muidugi ma aitan sind tasuta," ütles ta.
      "Aitäh! Teen sulle selle eest lõuna välja," vastasin mina.
      Möödus paar päeva.
      "Kuule mulle ikka ei sobi lõunatada, aga äkki maksad 50 eur, sa lõuna ju niikuinii tahtsid välja teha ja üldse aega läks rohkem kui arvasin."

      Aus tõesti. Aga las ta jääb. Kui tundun omakasupüüdlik, siis seda on muidugi kurb kuulda, kuid elu ei jää selle pärast seisma, et keegi nii arvab.

      Delete
  13. . Ometigi ei pea ma ennast halvaks inimeseks. Seega on mind väga lihtne ära kasutada, mul hakkab väga ruttu inimestest kahju, ma usaldan inimesi rohkem kui peaks. Ma olen ka üsna naiivne. Lapsemeelne. Ma arvan inimestest head. Aga inimesed (suuresti) ei ole head ega isetud.*


    Oh sind orna lillekest kylll oma ideaalses maailmas. Boo fu""king hoo. Vota kokku ennast, sa oled taiskasvanud 50
    Aastane naine. Ara hala ja ole roomus ka millegi yle vahel:))

    ReplyDelete
  14. Hei 50 aastane täiskasvanud, vinguv, halav, tänamatu...jne lilleke oma ideaalses maailmas! Vota ennast kokku ja ära pane neid anonüümikuid tähele. Ise ju ütled ka, et ega elu sellepärast seisma jää. Et siis, anna aga tuld, nagu öeldakse. Mulle ja paljudele teistele su blogi meeldib.

    ReplyDelete