Ometi pidi üks kord saabuma ka see päev, kui ta Diibis rahulik ei ole. Ja loomulikult otsustas ta selleks päevaks valida just ühe neist kui me pidime ühe ettevõttega kohtuma. Ma jõudsin ära öelda tere ja kallata endale tassi piparmünditee kui Ida nihelema hakkas. Ja jonnima. Algul vaikselt trihnudes ja edasi aina häälekamalt. Rahulik oli ta vaid nii, et ma seisin, hoidsin teda süles ja nõksutasin oma keha üles-alla, ühele ja teisele poole. Nagu tõeline retard. Aga Ida oli rahulik. See aga tähendab omakorda, et pool sellest, mida minuga kohtuma tulnud naisterahvas rääkis, läks mul kaduma. Ma loodan, et ma vähemalt noogutasin õiges kohas kaasa.
Just siis kui ma olin rahuliku Idaga uuesti diivanile istunud pidin ma kohe uuesti eemalduma. Mähkmeid vahetama. Hea on, et Marek oli varnast võtta ja sai minu asemel vestlema jääda. Tagasi jõudsin ma siis kui naisterahvas pani mantlit selga ning lausus, et oli tore kokkuleppele jõuda.
Mul ei jäänud üle muud kui totralt naeratada ja tunda heameelt selle üle, et kokkuleppele jõudsime.
Kohe kui naisterahvas lahkus, jäi Ida magama:)
Igavesti vahva blogi, mille ma tänu oma sõbrannale avastasin ja igapäevaselt lugema olen hakanud!!! PS minu beebi-preili on 4,5 kuune. Magamise koha pealt nii palju, et mida vanemaks laps saab, seda erksamaks uni muutub ja enam ei põõna kohe kui vankrisse või turvahälli saab. Vähemalt meil on nii... Hakkab rohkem uudistama ja maailma vastu huvi tundma, kes see siis kogu aeg magada jõuab :D
ReplyDeleteKipub rohkem uudistamajah... jälle uus ja harumatu olukord, sest üksi ta uudistada ei taha, ikka pean ma koos temaga uudistama.) ja magada ka ei taha üksi. Nii me siis näiteks täna olime, et tema magas, hoidis ml pöialt raudses haardes ja mina vaatasin National Geographicut. Päris huvitav oli kusjuures. Võib-olla on täitsa hea, et saab Ida kaela ajada, et midagi ei saanud tehtud ja vahtisin vaid telekat;)
ReplyDelete