Emotsioon nr 36

Ma ei ole kunagi väga jäätist armastanud. Ei saa öelda, et ma seda üldse ei sööks, aga noh ma pole kunagi tulnud selle peale, et poest ise jäätist osta, niisama, just for fun vōi nii. Jäätisest magustoiduna pole ma kunagi aru saanud. Et mis mōttes nagu? Ei viitsinud päris magustoitu teha, et pakun siis jäätist. See on nagu sohi tegemine.
Nüüd on mul jäätis KOGU AEG külmkapis. Ma söön seda igas asendis ja kōige veidramate lisanditega. Halvaa, kummikommid... Sattusin just lugema, et olemas on jäätis kondenspiima ja moonidega. Miks ma seda näinud ei ole? Miks ma seda juba ei söö? Ma tahan poodi joosta! Kohe! Juuksevärv peas!

Emotsioon nr 35 ehk elu ilma alkoholita

Ma mäletan neid reedeōhtuid pudeli (vōi paari) veiniga ja laisku laupäevahommikuid teleka ees diivanil. "Mōtle, kui meil oleks lapsed, siis me ei saaks endale sellist logemist lubada?"arutasime me.
"Jah, ma ei kujuta ette, et ma ei saaks veini juua. Kui raske oleks rase olla! Mina küll hakkama ei saaks!"lisasin ma alati.
Ja tōepoolest, ma ei kujutanud ette elu vōimalikkust alkoholita. Nagu korralik alkohoolik, AA auliige, eks?
Aga vot vōta näpust. Elu mängis mulle vingerpussi. Ja mis kōige veidram. Ma ei olegi veinita saba andnud! Täitsa vōimalik on elada! Friiki? I know. Harjumatu? Enam isegi mitte. Meeldiv? Pigem jah.*
Ja kuna varem oleks ma saanud endale kella kümneks laupäevahommikul juuksuri aja kinni panna? Ei oleks julgenud. Et mine tea...
Veider uus elu.

*see muidugi ei tähenda, et ma aegajalt veinist puudust ei tunneks. Ja vahuveinist. Ja Dry Martinist. Ja mojitost. Eile ōhtul "vanu armastuskirju" vaadates tundus isegi Sovetskoje nii ahvatlev. Ma oleks ka tahtnud niimoodi vahuveini alla kulistada:D

Emotsioon nr 34

Nii. Nüüd ma siis läksin peast rasedaks ära ja täiesti vabatahtlikult soetasin esimese täiesti mittevajaliku, aga loobumiseks liiga armsa titeasja. Noh, Tilluke Delisa on ka muidugi natuke süüdi. Tema õhutas mind takka, et vaata kui nunnu ja osta muidugi. Ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Siin ma siis nüüd olen. Klikk käis vist ära. They say there's no turning back....

Mu ainuke mõttetu titeasi pidi ju olema Moosese häll. Ja võib-olla äärmisel juhul üks Burberry kleit. Aga kui ma niimoodi mõttetuid asju kokku ostma kukun, siis peab Janek oma naisele tõepoolest uue häärberi ehitama. Või mattub kogu maja titeasjade alla ja kogu ülejäänud elamine kolib ühte tillukesse ruumi. Sahvrisse näiteks.

                                                              Oh my god, mis ma ei tunne ennast ära!Kas see läheb üle???

Ja mis saab siis kui ma ühel hetkel tõepoolest avastan, et ilma sellise Burberry new born gift set'ita ei ole võimalik edasi minna? Sest see on lihtsalt nii nunnu ja tuleb ära osta.  Kui keegi hea inimene tahab Janekit südarist säästa, siis palun kinkige see mulle enne kui ma ära flipin ja ise telimust vormistama hakkan. Sleepsuit on ka täiesti aksepteeritud kingitus;)

Someone please stop meeeeeeee!

Emotsioon nr 33

Ikka  ju juhtub, et mul küsitakse, et kui palju rase sa siis oled. Neli kuud, vastasin ma kogu aeg. Aga kui ma jaanipäeval jälle "neli kuud" vastasin, vaatas Janek mulle küsivalt otsa. Kui ma eile Janekile ütlesin, et viis kuud veel, vaatas Janek mulle jälle küsivalt otsa. Et kui jõuludeni on pool aastat aega, kaua ma siis kavatsen rase olla. Aasta või?
Ja ma siis hakkasingi mõtlema, et ma enam ei tea kui rase ma olen. Nendest nädalatest ja +päevadest ma ei üritagi rääkida, sest eksida nagu ka ei taha, aga samas ma täpselt enam ei tea ka. Mingi arvutus ütleb, et 22. nädalat. +4 päeva? Mitu kuud see on? Neli? Viis?
Kui palju rase ma olen kui ma olen rase umbes veebruari algusest? Vist. Ma ei tea isegi seda. Sest jah, oh õudust, ma ei ole kunagi süvenenud kuna ja kaua ja miks ja millal ja millise vahega mul päevad on olnud. Ei tea.
Ja nüüd ma ei tea kui rase ma olen. Lihtsalt ei tea. Kuna ma lapse kätte saan? Ma ei tea. Nad muudkui muudavad neid kuupäevi. Seda on raske jälgida ja meeles pidada. Alguses oli emme sünnipäev ehk seitsmes november, siis märkas Janek, et kusagil oli kirjas juba 31.oktoober ja mingil veidral põhjusel on mul meeles uus daatum 23.oktoober. Kas see ka õige on, ma ei tea.
                                          Ma lihtsalt ei tea. Mitte midagi. 

Emotsioon nr 32

 Uus ebameeldiv nähtus mu keha juures. Mu kintsud on nii paksud, et käivad omavahel kokku. Kui ma kõnnin siis ma tunnen, kuidas üks jäme kints teise jämeda kintsu vastu hõõrub. Viimati tundsin ma seda tunnet nii umbes 13 aastat tagasi kui mind Norras paksuks nuumati. Nüüd olen ma sarnases punktis tagasi. Mul on hiiglaslikud võdisevad kintsud, mis üksteise vastu hõõruvad. 

Orkut

Ma ei saa isegi aru, miks ma lillede peale raha raiskan kui Orkut saab lauakaunistuse rolliga suurepäraselt ise hakkama.
Varsti võiks teda pidudeks välja hakata rentima.

Jaaniromantika

Minul on hirm. Hirm oma abikaasa pärast. On teine nii rahulikuks ja romantiliseks muutunud. Et lausa vabatahtlikult eelistas jaanipäeval meestega viinavõtmisele oma naisega mööda põlde jalutamist. Hoidis käest kinni ja oli selline armas kohe. Ma muidu mõtleks, et äkki oli "viga" kohas, kus me jaane pidasime, aga järgmisel päeval Tartus ja Ussipesas oli ta samasugune.
Ma ei tea, mis on juhtunud....

Emotsioon nr 31

Ma ei jaksa enam wc-s käia. Nii tihti. Tallinn-Tartu mnt peal oli minu pärast vaja kaks peatust teha. Mäos ma küll julgesin naiivselt, et ehk saan hakkama, aga jumal tänatud, et me otsustasime peatuse teha. Juba Raplas hakkasin ma jälle istme peal nihelema. "Tahan pissile!" Nagu oleks lapsega reisil. Mul hakkas endal ka Janekist kahju.

Shabby and not chic

Elu. Väljaspool Tallinna. Kusagil mujal Eestis. Kulgeb omasoodu. Omas tempos. Oma reeglite järgi. Lihtsalt kulgeb.

Emotsioon nr 30

Olin eile tavapärasest rohkem pahas tujus. Asjad ärritasid mind.
"Same shit, different day," oli Janek mu tuju suhtes ükskõikne.
"Same day, different shit," parandas teda Tilluke Delisa.
"Vaimukad olete," torisesin ma ja olin pahur edasi. Tige nagu väike tikker, pahane kogu maailma peale, nutuvõru suu ümber kobisin ma lõpuks voodisse.
Janek paitas mu pead ja võttis kaissu.
"Mõtle kui uhke ma võin olla," lausus ta.
"Miks?"
"Ma saan korraga kahelt naiselt ümber kinni hoida!"vastas ta.
"Lollakas," ütlesin mina ja mõtlesin sisimas, et hoolimata külmast välisest oskab ta ka armas olla ja mind ikka veel positiivselt üllatada. Enam ei olnud ma maailma peale pahane.

Plaan, kuidas esimesele korrusele uued aknad saada

Ausalt. Ma olen veendunud, et ühel ilusal päeval hakkab Hugo mulle selliseid sõnumeid saatma. Ja siis Orkut. Ja Skype ka. Ja siis me saame Elleni show'sse. Hakkame mööda maailma rändama. Saame rikkaks. Ja siis me saame esimesele korrusele panna suured lahtikäivad verandauksed/aknad, mille ees lehvivad tuule käes valged kardinad. Ja mina saan seal istuda kiiktoolis ja lugeda. Ja mõelda sellest, kui targad loomad mul on ja kui palju raha mu kontol on.

Emotsioon nr 29

  Ma ei ole veel rääkinud sellest, kuidas töö juures mu "õnnistatud olek" avastati. Inimestel oli juba tekkinud kahtlus, aga keegi ei julgenud ju küsima tulla, et kuule, mis värk on, et oled lihtsalt paksuks läinud või on sellel kaduval taljejoonel mõni muu põhjus. Niisiis tundus kõige loogilisem variant teada saamiseks kutsuda vaibale assistent, näidata talle arvutiekraanil üht pilti minust ja küsida: "Nii, on sul meile midagi rääkida?" Ja meil ei ole meessoost assistent, keda võiks sellises teos süüdistada! 

Nojah. Nii ta läks, et eeldati ja aimati, kuid minult ei küsitud midagi. Ma siis ootasin ja ootasin. Seni kuni sain teada, et kõik teavad enne kui ma ise teadsin, et kõik teavad ja nemad teadsid, et ma teadsin, et nad teavad. Selline tore põhikooli/keskkooli-tasemel asjaajamine. Nii nagu 15-aastased omavahel sosistavad. Aga olgu...see mind nii väga ei kõigutanud. 

Küll aga kõigutasid mind naljad, mida minu arvates teatud positsiooniga inimesed endale lubada ei tohiks. Mina ise võin teha igasugu nalju, Janek võib teha igasugu dna-testi nalju, minu sõbrannad võivad neid nalju teha, aga ei ole okei kui minust kõrgemal ametikohal olev inimene alustab jutuajamist lausega, "et käisite ju koos nii palju töölähetustel ja nüüd jäi Johanna Maria lapseootele". See ei ole naljakas. See on madal. Ja absoluutselt ebasobiv.

Ja üleüldse, kas ma tundun kuidagi seda sorti tüdruk olema, kes kõigi oma kolleegidega valimata magaks? Tegelt ka! Millegi pärast tulid mulle jälle need stereotüüpide videod meelde.

Rasedusnõuanne. Tõsiselt.

Rasedad ei tohi ujumas käia. Minu tuttava tuttava tuttav loobus spaakülastusest, sest tema naine on rase ja rasedad ei tohi vette minna. Miks? Sest laps upub ära.
Pole vist kõige kirkamad kriidid karbis.

Isn't this a fun fact to know!?!?

Maakas ja pervert

Ma ikka aegajalt haiglasest uudishimust piilun neid perekooli foorumeid, kus maailma kõige targemad inimesed nõu annavad ja asjade üle arutavad. Ja eks mullegi on silma jäänud teemad, kus keelatakse seksida, sest see on rõve (loe lisaks ka delfi beebiblogi kommentaare) ja üleüldse ennast liigutamast ning endale mõtlemast, sest need üheksa kuud on all about the baby.
(Ja siis järgnevad 18 aastat või 32 või 48 on muidugi ka all about the baby.)

Igatahes.  "Kas sa teadsid, et rasedatega seksivad vaid perverdid ja maakad?" pöördusin ma reklaamipausi ajal Janeki poole. Janek tegi suured silmad ja tunnistas, et seda ta ei teadnud. Vaatasime telekat edasi.
"Seksime!" pöördusin ma uuesti tema poole.
"Ma ei ole pervert!" hüüatas Janek.
"Aga maakas? Ja pervert ju tegelikult oled sa ka. Seda ei saa enam tagasi võtta. Nüüd on ainult samamoodi edasi!"
"Ma ei ole mingi pervert!" kordas Janek.
"Aga mina olen. Ja maakas olen ma ka!" laususin mina ja lähenesin Janekile. "Nii et seksime!"
Janek liikus diivani teise otsa ja tõstis igaks juhuks padjakuhja meie vahele.

Täna on vist õige aeg talle selgeks teha, et tegelikult on perefoorumid lihtsalt debiilikuid täis. Mitte meie ei ole perverdid.

Või oleme? Sest päris normaalseteks meid ju ka pidada ei saa. 

Emotsioon nr 28

Mul oli täna hommikul raske ketside paelu kinni siduda. Ebamugav oli kummardada. Pidin tumbale istuma. Ikka oli ebameeldiv ja raske. Jube irriteeriv uus nähtus!

Kummut. Tehtud.

Emotsioon nr 27

Ma ostsin endale rasedapüksid. Kuigi olin lubanud, et see riideese küll minu garderoobis kohta ei leia. Aga ma suutsin H&M'ist leida sellised, mis on ilusad ja sobivad. Ja mis kõige hämmastavam, lisaks sellele ka mugavad. Ma saan täitsa aru, miks need välja on mõeldud:)
Igaljuhul veider tunne! Mis järgmiseks?

Lana Del Rayst kummutini

Nagu ma lubasin, et kavatsen nii kaua kuni ma veel olen võimeline liikuma ja enne kui kõik vaba raha kulub mähkmetele võimalikult palju endale elada, olen ma seda lubadust ka pidanud ja täitnud meie päevad igasugu ettevõtmistega.
Viimane neist ettevõtmistest oli Lana Del Ray kontsert Riias. Kuigi ma pean tunnistama, et mingid esimesed raseduse rõõmud (valutavast seljast õhupuuduseni rahvasttäis ruumis) hakkavad endast märku andma, oli kontsert seda väärt.
Muidugi olin ma nii rumal ja ei osanud enne uurida, kas kontsert toimub sise- või väliruumides ja eeldasin loomulikult, et see toimub vabas õhus, mis omakorda tähendas, et riietasin end ühele suvisele vabaõhuüritusele kohaselt. Otseloomulikult toimus üritus tegelikult siseruumides ja nii olin ma üks neist vähestest rumalatest hipidest, kes ei olnud taibanud vähemalt 15cm kontsakingi jalga panna. Mina olin valinud ketsid.
Kusjuures ma millegipärast kipun arvama, et vaid Ida-Euroopas tullakse kontserdile võmalikult lühikese seeliku ja võimalikult kõrgete kingadega. Mitte et see ei oleks ilus vaadata, aga ma lihtsalt mõtlesin...

Mõtlesin ja tundsin end kahemeetriste ning neljakümnekiloste olendite keskel ikka väga madala ja laiana. Sest kui ma järgmisel päeval vaatasin pilti, mis Janek minust tegi, siis peab tunnistama, et ma olen ikka suuuuuuuuuuuuur küll. Ja lai.

Koju jõudes olime me mõlemad väsinud. Minu selg valutas. "Kas me nüüd teeme väikese pausi nendest üritustest?" palus Janek. Jah, võib küll, vastasin mina, sirutasin oma valutavat selga ja mulle tuli meelde, et juba paari nädala pärast ootab ees Stockholmi reis. "Kui sa just Rootsi kaasa ei taha tulla?" lisasin ma pärast tillukest mõttepausi.
Janek vaatas mulle otsa ja lausus siis vaikselt, et selle reisi jätab ta küll suurima hea meelega vahele. Ma saan temast aru. Esiteks ei ole tema töö juures eraelu lubatud, teiseks kui ma niimoodi lullimist jätkan, riskin ma varsti sõbrannast ilma jäämisega, sest samal ajal kui Janek oma raseda naise meelt lahutab, peab Sirts Siresäär ka Janeki töö ära tegema, mis otseloomulikult tähendab ei´d ka tema eraelule. Ja kolmandaks tulemas on jaanipäev Peipsi ääres, katsikud ja juubel Taevaskojas, iga-aastane Prangli ning after all mul on vaja, et ta minu alustatud ja rikutud "käsitöö projekti" korda teeks.
Õhtuse Bryan Adamsi jätsin ma niigi ära, et hr Abikaasa saaks end välja puhata. Vaeseke oli nii väsinud, et ei tahtnud isegi sõbra juubelile minna. Teeme nii, et sellest tuleb lühike õhtu, sest me oleme väsinud ja sul rasedana ei ole ka seal kerge olla, tegi ta ettepaneku mind tanki panna. Olin nõus. Minu õhtu oligi lühike. Janek laekus koju varavalges:D  Kummuti teeb ta igal juhul täna korda.

Ma ei tea, miks ma arvasin, et oskan sinise kummuti ise omal jõul ja nõul praguliseks valgeks värvida. Nagu allolevatelt piltidelt näha on, siis see, milline kummut olema peaks ja see millega mina hakkama sain, erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Kummut peaks üleni nägema välja nagu see üks külg: 

 Pärast minu käe alt läbi käimist nägi see aga välja hoopis selline: 

Kunstipärane. Aga mitte SEE.

Emotsioon nr 26

 Nüüd ma siis tean, kes mu sees kasvab. Ei ole see lühikarvaline taks ega mõni muu eksootiline loom, täitsa tavaline inimene, varvaste, sõrmede ja muu sinna juurde kuuluvaga. Täiesti tavaline tüdruklaps.

Ma olin rahulolev. 

Janek oli ju ikka salamisi lootnud, et ehk äkki....aga nüüd oli asi kindel. Tüdruk, mis tüdruk. Samas oleks see minu pärast poiss ka võinud olla, sest mul oli isegi üks võimalik poisi nimi tekkinud. Mis sellest, et ma ei suuda siiani seda meelde jätta ja pean enne ikka pikalt mõtlema, et mis see siis oli. Siim, sim, simonei, simoni? Simoni! (jajaa, ma olen juba kuulnud kommentaare, et vaene laps, kui ta sellise nime oleks saanud)

Rahulolevana läksin ma koju ja teatasin ka Janekile, et varsti on tal kodus kaks printsessi. Janek ohkas. 

"Ma käisin pediküüris ka," lisasin ma nagu muuseas ja siputasin oma värskelt pediküüritud varbaid. "Ära siin õpeta lapsele midagi," manitses Janek ja tõmbas mu varvastele teki peale, just nagu võikski 20-nädalane loode juba pediküürist unistama hakkata. Siputasin rahulolevalt teki all oma varbaid edasi. 

"Sa parem hakka leppima sellega, et sul varsti kodus kaks printsessi on," ütlesin ma Janekile ja hakkasin siis mõtlema. 

Mõtlema, et sellel tütre-soovil on ju teine külg ka. Kui majas oleks kaks meest, siis tähendaks see ju rohkem töökäsi, rohkem, keda "ära kasutada".  "Tahad sõpradega mängima minna? Olgu. Aga enne too puud sisse!", "Tahad jäätist? Olgu.  Aga enne roogid lume ära!",  "Lõbustusparki? Ikka. Aga muru olgu niidetud!" *

Need kõik on laused, mida ma pojale oleks öelda saanud. Ise samal ajal teleka ees vedeledes. Ma oleks saanud olla maja ainuke printsess, või queen bitch, if you will. 

"No vot. Sellele oleks pidanud varem mõtlema," parastas Janek. Just nagu saakski soovida, mis tüüpi last sa tahad. "Nüüd saan hoopis mina laiama hakata. naised, tooge süüa! Naised, koristage maja!" lisas ta.* Rahulolevalt. 

"Aga võib-olla temast ei tule roosat tutu´t kandev kauneid kunste armastav õrn tütarlaps, vaid hoopis korralik tugev maanaine, kes meie mõlema eest tööd ära teeb?" mõtlesin ma kõvasti. 

"Ma sulle teen korralikku maanaist!" kostus vannitoast vastuseks. "Temast tuleb modell, kes hakkab ropult raha teenima ja oma vaeseid vanemaid toetama." 

"Ahah," vastasin ma. "Pole ka paha plaan." *

Peaasi, et plaan on.

*Jumala eest, lihtsalt igaks juhuks, kui keegi aru ei saanud, siis me tegime nalja.

Kuidas meest erutada

Õhtul pediküüris olles lugesin läbi ka värske Cosmopolitani. Nii palju kui ma mäletan on see alati otsast otsast täis õpetusi ja nippe, kuidas meest erutada, teda hellitada, kuidas leida g-punkt (veider, et see punkt on neil ikka veel leidmata), kuidas ahvatleda meest seksile jne. Ka seekord ei pidanud ma pettuma.

Pean muidugi tunnistama, et ma tegelikult ei mäleta, kas selle artikli pealkiri oli just "kuidas meest erutada", aga ilmselt see midagi samas stiilis siiski oli. Mulle jäi  meelde üks "nipp" pikast nippide nimistust: 

Wc-s olles saada talle sealt sms: "Ennast siin katsudes hakkasin mõtlema, mida kõike sina minuga teha võiks..." *

Tegelt? Selline nipp? Palun tõstke käed, kes lähevad nüüd kohe seda nippi järgi katsetama. Ja palun andke mulle ka teada, mis reaktsioon oli. Ma katsetaks ise, aga ma kardan, et Janek pistaks mind lihtsalt ilma pikema jututa hullumajja.
Ja noh samas pean tunnistama, et ma ei suuda ühtegi wc-s tehtavat liigutust (katsumist?) enda jaoks erootiliseks mõelda. Või et need võiksid mehe mõtted seksuaalfantaasiatega täita. (eeldusel, et tegu on täiesti tavaline normaalne mehega muidugi)

*Noored ja kogenematud naised, Cosmopolitani sihtgrupp, palun kuulake vana ja kogenud naise nõuannet. Ärge seda nippi kodus järgi proovige!

Emotsioon. Numbrita

Minu üks suurimaid kartusi peale kartuse tuvide ees on kartus, et võõrad inimesed mind tantsima kutsuvad. Eile olin ma tantsukutsehirmust lahtisaamisele samm lähemal. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et nägin kunagi aprillis Terevisioonis Mart Kangrot oma uuest etendusest rääkimas. Ma tahtsin seda kindlasti vaatama minna. Juhtus aga nii, et vaatama sattusin ma NO99 etendust Samm lähemale alles eile ehk siis viimasele etendusele.  Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et ma sinna ikka jõudsin. Ilma liialdusteta on see üks paremaid teatrikogemusi mu elus.

Etendusõhtu koosneb kahest osast: Kangro lavastusele eelneb Thomas Lehmeni lavastatud proloog, mis kujutab endast esimest osa seeriast, mille raames ta rändab tsikli seljas läbi erinevate riikide, tehes sealsetele lavastajatele omapoolseid kingitusi. Proloogi kandvaks on hea kingituse tegemine. Materiaalses maailmas, kus võidab see, kellel on surres rohkem asju, hakkame me kohe mõtlema asjade peale, mis võiksid heaks kingiks kvalifitseeruda ja saajat rõõmustada. On see uus käekell, uued kingad, parfüüm, reis, auto? Või võib see olla midagi enamat? Midagi veel sügavamat?

„Kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle tiivad,“ „kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle võimaluse kõndida läbi lapsepõlve kodutänava“, „kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle kuningakrooni“ on vaid mõned kingitused, mida laval läbi kehakeele ja emotsioonide üksteisele kingitakse. Proloogi viimaseks kingituseks on kingitus elule. See on sõnatu ja pingeline hetk. Kuulda on kõrvalistuja hingetõmbeid. Silmside. Kas pöial tõuseb üles või alla? „Aitäh!“ tänab kingi saaja ja lahkub lavalt. Tema järel ka teised. Jääb vaid vaikus. Hetk arusaamiseks, et kingi juures on kõige väärtuslikum selle mittemateriaalne külg.

Etenduseõhtu teiseks osaks tuleb ümber kolida suurde saali. Suur saal, toolid on ühes reas moodustades ovaalse ringi ümber tühja tantsupõranda. Ühtäkki paluvad poisid pealtvaatajaid tantsule. Püüan oma hirmu mitte välja näidata, ma tean, et tantsulekutsujad tunnevad hirmu ära ja tulevadki just mind tantsule kutsuma. Hetk hiljem põlvitabki Jörgen Liik mu ees. Mida oligi karta. Õnneks olen ma üks neist, kellega vaid vesteldakse, teistele pealtvaatajatele jääb kindlasti mulje, et ma olengi tropp, kes kenale noorele poisile korvi andis. Hetk hiljem kui paarid tantsupõrandal vaikselt muusikataktis õõtsuvad, mõtlen ma kui loll hirm see tegelikult on. Koolidiskol ma ju ootasin, et keegi tantsima võtaks. Mida ma siis nüüd kardan? Ega ma siis ei osanud rohkem tantsida kui praegu. Loll kartus, mõtlen ma, samas on mul siiski  natuke hea meel, et etendust kõrvalt saan jälgida. Aga ma tunnen, et olen samm lähemal hirmust loobumisele kui kunagi varem. Etendus on mind endaga nii kaasa kiskunud. Ma olen osa etendusest.

On vaikust. On füüsilist pingutust. On naeru. Tantsu. Meenutusi. Piltide näitamist. Näiteljad ja publik on saanud üheks. Lavaka 26.lennu poiste võlu ja vaba olek paneb mind mõtlema ja ma tunnen end nii mõttetuna. Mõttetu vana naisena, kes teeb mõttetut tööd, mõttetult kellelegi teisele, mõttetult mööda elu lihtsalt kulgedes. Ma tahaksin hoopis jalutada mööda Kalamaja ja kohata kana, kes koputab nokaga ühe maja uksele ja kaob siis. Ma tahaksin olla samm lähemal elule. Mitte sellest mööda kulgeda.

Trossidega lae alla tõmmatud marionetina. Nii nagu Simeoni Sundja ripub etenduse lõpu poole emotsioonitult lae all ja meenutab publiku poolt ära kantud kinga. Ma saan ta’st aru. Igal etendusel peavad nad loetud hetke jooksul saavutama kontakti täiesti võõraste inimestega. Nii nagu müügitöös. Päeva lõpuks oledki sa tihti nagu ärakantud king.

Etenduse lõpus on jälle sobiv mõttepaus. Ma mõtlen. Jälle. Mõtlen, kui hea on lihtsus ja siirus. Vahetu kontakt ilma trikkideta. Üheks hetkeks olime me samm lähemal inimeseks olemisele. 

Unistused vs reaalsus

Ma olen alati olnud üks suur unistaja. Juba lapsena istusin ma tihti puu otsas ja unistasin asjadest, mida ma tahaksin teha. Mida suuremaks ma sain, seda suuremaks läksid mu unistused. Ma olen unistanud ja unistanud. Suurema osa minu unistustest on keegi teine juba teoks teinud. Sest mul pole olnud julgust.
Nüüd on mul hirm. Mitte suur. Väike hirm. Sest asjad liiguvad. Unistuste reaalsuseks muutumise poole.  See on üks uskumatult võimas tunne. Hirmutav. Kõditav. Põnev.

Haigus süveneb ehk emotsioon nr 25

Ma hakkan nüüd aru saama küll, et mind haigeks peetaks. Haigus on ju juba silmaga nähtav! Ja pole siis ime, et leitakse, et "mul pole enam mõtet kohtumistele minna".
Ma mõistan. Mõne puude taga on lihtsalt rase inimene.

Ja üleüldse. Enne kui ma midagi virisen, tasuks uuesti läbi vaadata need videoklipid: http://stereotüüp.ee/videoklipid

Teine klipp tekitas kuidagi  eriti deja vu tunde:D

Roosa putukas otsib uut omanikku!

Kel huvi, andke endast märku! Hind on väga soodne;)

Rasedus on haigus ehk emotsioon nr 24

Ma tunnen end hästi, mu käed-jalad liiguvad, keeleoskused on alles ja aju (väikeste tõrgetega) töötab endiselt. Ma tunnen end täitsa terve inimesena. Vaatan peeglisse ja mulle vaatab otsa täitsa tavaline inimene. Veidike tüsedam inimene, aga ikkagi inimene.
Aga ma olen asjadest valesti aru saanud. Tegelikult ei saa minuga enam arvestada, ma ei ole niisama tavaline inimene, ma olen rase inimene. Ja nagu pärast esimest tööpäeva pärast puhkust selgub ei ole rase inimene enam inimene. Ma saan teada, et minuga "ei ole enam mõtet arvestada" ja mulle jääb mulje, et vähemalt osade inimeste ainuke mõte on, et kuna ta siis nüüd lõpuks ka ära läheb. Et mis ta ikka siin enam töllerdab, kasu ta´st ju enam midagi ei ole.
Ja mina veel arvasin, et kuni augusti lõpuni saan ikka veel kasulik olla, annan oma aastate jooksul kogutud teadmised Norra eripäradest üle, aga tundub, et sellega enam ei arvestata. Sest ma olen ju haige:(  Ja lähen "niikuinii kohe ära", mis sellest et sinna on veel vähemalt kolm kuud:D

Sammuke lähemal

Jube vaevaliste beebisammudega läheb see unistustele lähemale jõudmine. Jube aeglaselt. Aga ma ei jäta. Ja jälle olen ühe beebisammukese lähemal.

Millele?

Vara veel;)

Ussipesa idüll.

Ussipesast välja. Päev 3

Juba hommikul ärgates ei tunne ma oma jalgu. Need ei taha kuidagi liikuda, kuid ma sunnin nad tööle ja me alustame uut päeva. Kolmas katse pääseda Püha Peetri basiilikasse. Järjekorda vaadates tahaks me muidugi ümber keerata, kuid see oleks juba alla andmine. Nii nõrgad me ka ei ole. Järjekord liigub üllatavalt ruttu ja juba pool tundi hiljem oleme me koos saja tuhande teise turistiga valmis oma telefonidega kiriku iga nurka pildistama. Michelangelo Pieta saab ka pildistatud.

Ja pildid ümarast minust saavad ka tehtud. Luban pühalikult kunagi lapsele näidata, millisena ma tema pärast Roomas ringi pidin käima. (Ma mõistan kui raske paksude inimeste elu olla võib)

Kolmteist aastat varem nägin ma  Roomat külastades teistsugune välja. 19-aastane kontsakingadel Roomaga tutvuv Ida-Euroopast pärit Norras õppiv kunstiajaloo tudeng.

 ( Koju jõudes näitan ka Janekile vanu pilte ja ta imestab, et ma kunagi nii noor olen olnud. Ja kõhn. Miks tema sellise naise siis sai, teeb ta oma tavapärase komplimendi. Nii juhtub kui abiellutakse, vastan ma oma keskeakriisi äärel seisvale abikaasale.)

Vatikani jätame me seekord vahele. Kahju on küll, aga ma tunnen, et ma ei jaksa veel ühes järjekorras seista. Ja piletid unustasin ma ju kodus ette osta. No mis seal siis ikka, löön ma käega. Tuleb lihtsalt uuesti tulla. Kolmeteist aasta pärast? Kui me mõlemad veel ümaramad ja vanemad oleme:)

Surmani väsinud jalgadest hoolimata püüame me leida mõned poed, kus veel alles olev raha laiaks lüüa. Meile satuvad tee peale vaid LV, Hermes, Gucci, Chanel, Dior, Burberry. Taskus oleva raha eest ei saaks me isegi üht korralikku salli.

Longime mööda kitsaid tänavaid hotelli poole, sest jälle on enne kui me arugi saime kell juba nii palju saanud, et pikk päevatee hakkab õhtusse jõudma. Meie õnneks ja jalgade kurvastuseks leiame me siiski ka piisavalt poode, kus oma raha kulutada. See tähendab poode, kus saaks raha kulutada kui ma oleks peenike. Tillukesed poed on täis imearmsaid kleite ja seelikuid ja pluuse suuruses xs ja s, hinnad on sama tillukesed. Aga mina kannan suurust 42 nagu me teame. Ja koi minus ei luba  riideid osta, isegi kui need on odavad. Ma ei jää ju igavesti nii suureks;)

Me jõuame jälle Hispaania treppideni ja teeme enne hotelli tagasiminekut väikese puhkepausi. Istume treppidel ja vaatame inimesi. Seekord mõjub väljak palju lummavamalt kui esimesel õhtul. Ma tunnen end nagu Audrey Hepburn. Ainult jäätis on puudu. Me arvutame kokku, et oleme igal päeval jalutanud ligi 60 km (kui võtta aluseks, et inimene kõnnib viis km tunnis ja me oleme iga päev ligi 12 tundi ringi koperdanud). Ma olen veendunud, et kui mu jalad oskaksid rääkida ütleksid nad mulle: "Naine, palun! Miks sa meid piinad? Kui sa veel kergem kanda olid, ei kõndinud sa aastas ka nii palju ja nüüd kolme päevaga ja kümme kilo raskemana tahad sa kogu aasta normi kolme päevaga ära kõndida. Halasta ometi!"

Aga me ei halasta. Ilm ei ole küll kõige kenam ja soojem, kuid me ei raatsi viimast õhtut Roomas metrooga sõites raisku lasta.  Me jalutame mööda kitsaid ja rahvasttäis Rooma tänavaid hotelli poole. Mu hädaostuna ostetud kingad on hakanud hõõruma. Aga ma ei virise. Küll kodus saab puhata ja jalgu ravida.

Õhtu lõppeb samas  hotellilähedases La Locanda di Bacco restoranis. Joon Janeki klaasist punast veini. Elu on ilus! Nagu lill.

Hommikul kell 4:30 on aeg Roomaga hüvasti jätta. Seisama keset inimtühja hämarat linna ja ootame taksot.
Minut hiljem saame me teada, mis tunne on Roomas autoga sõita. Juba pooltühjas linnas on see omaette kogemus. Valgusfoorid ja piiruskiirangud on lihtsalt dekoratsioonid. Linn jääb aina kaugemale. Ees paistavad lennujaama tuled. Ongi kõik!

 

Tänu tuulisele ilmale ja lendude hilinemisele pakime me juba (!?) pool kaheksa samal õhtul  Ussipesas kohvrid lahti.  Kodus on ka hea olla. 

Päeva mõte

Vestlus vanaemaga.
Vanaema: "Kuna te hakkate mind kuulama, et soojalt on vaja riides käia. Normaalselt. Ei ole vaja käia nii, et püksid nööriga p...e vahel?"
Mina: Mitte kunagi.
Vanaema: Seda ma arvasin.

Emotsioon nr 23

Ma tunnen end "klubist" väljajäetuna. Just nagu oleks ma feik-rase. Mul ei valuta kusagilt, mul ei ole midagi krambis, mul ei ole keset keskööd hapukurgi ja karamellikastme isu ja mu elu läheb täitsa argipäevaselt edasi.

Igaks juhuks sülitan nüüd kolm korda üle õla ja koputan vastu lauda ka. Las ta jääbki nii. Mu oma privaatklubis on ka äge!

Emotsioon nr 22

Ma suhtlesin kaks päeva järjest kogenud titemammadega ja jõudsin järeldusele, et on ikka veider küll, et minusugused lapsi saavad. Sellistele nagu mina ei tohiks see üldse lubatud ollagi.
Küsimusele, kas see ikka oli planeeritud laps, vastan ma eitavalt. Silmad, mis mulle selle vastuse peale otsa vaatavad, on hirmu täis. Kuidas nii üldse saab?
Küsimustele, kas ma erinevad perekoolid olen endale juba selgeks teinud, uurinud, kuhu minna ja kelle juurde, keda sünnitusele kaasa võtta, kui kauaks ja kuidas ja miks, vastan ma eitavalt.  Uskumatu, et ma pole selle peale juba mõelnud!
Ja kas mul juba beebiriided ja mööbel ja igasugu vidinad hilisemaks on valmis, kas ma arstilt olen selle või teise asja kohta küsinud, kas ma ikka tean, et ma ei tohi seda ja teist ja kolmandat, kas ma....
Vastan kõigele eitavalt. Ma ei ole veel jõudnud nende asjade peale möelda, ma ei ole ju veel isegi nii palju rase, et nii palju ette mõelda. Ma ei jaksa veel!
 Titemammad ei ütle midagi, aga ma tunnen, kuidas nad mind oma mõtetes halvustavad. Kui oleks võmalik, kutsuks nad ilmselt mulle beebipolitsei, kes mulle ebasobiva käitumise eest trahvi teeks. Nii ju ei saa, et ma pole millegi peale mõelnud ja lihtsalt elan. Nagu midagi ei oleks muutunud. See ei ole lapseootel naisele sobilik käitumine. Lapseootel naised peavad 24/7 oma tulevasest titest vadistama ja asju ette organiseerima, planeerima.

Ussipesast välja. Päev 2

Hommikuks on jalad peaaegu välja puhanud. Akna taga paistab päike. Sööme kiiresti hommikust, et mitte väärtuslikku aega raisku lasta ja alustame uut päeva. Püha Peetruse basiilikaga, mis eelmisel õhtul meie jaoks suletuks jäi. Mida väljakule lähemale, seda hullemaks läheb rahvamass. Ma saan aru, et kõik turistid seavad oma sammud siia väljakule, aga tundub nagu oleks kõik turistid korraga siia sattunud. Liikuda on peaaegu võimatu, kuid see ei takista nännimüüjatel igal nurgal pakkuda meile salle, päikeseprille, ekskursiooni Vatikani, järjekorraga ja järjekorrata, veidraid piuksuvaid mänguasju ja Dolbe & Caggana kandekotte. Kaks korda pöördutakse meie poole vene keeles. Vaatan Janekile otsa ja mõtlen, et kas me tõepoolest näeme välja nagu vene turistid. Minu arust ei näe, tavalised Eesti maainimesed, aga mida mina ka tean.

Väljakuni jõudes avastame meie "rõõmuks", et jälle kord ei õnnestu meil basiilikani murda. Plats on rahvast nii paksult täis, et sinna ei mahuks juurde enam üks kõhna tuvigi. Igal pool lehvivad õhupallid, plakatid ja inimesed pildistavad ronides võimalikult kõrgele, et midagi ikka peale jääks. kirik on ju piisavalt suur, mõtlen ma, mida nad võimlevad? Ja taipan siis, et Püha Peetruse basiilika jätab väljakule kogunenud inimesed seekord külmaks. Nad pildistavad paavsti. Paavsti, kes mingil põhjusel kõnet peab.
Michelangelo Pieta, mõtlen ma. Mis siis, et see nägemata jääb. Keda huvitab. Me oleme paavsti näinud. Halleluuja. Mitte, et see minu jaoks just väga oluline oleks, aga samas natukene selline võimas vaatepilt on ka. Võib olla once in a lifetime võimalus.

Paavst nähtud alustame me me jälle liikumist. Mitte metroo suunas. Sest jalad on ju veel korras. Päike kõrvetab lagipähe, aga me otsustame jalutada. Rahulikult ja vaikselt, et mitte pingutada, jalutame me mööda romantilisi kõrvaltänavaid. Turiste jääb vähemaks.

 

Ja siis läheb sagin jälle suuremaks. Oleme jõudnud väljakule, kus keeb pea samasugune elu nagu Peetruse väljakul. Nagu ma hiljem internetist tuhnides leian, olime täiesti juhuslikult jõudnud Castel Sant´Angelo - keiser Hadrianuse mausoleumi-juurde. 

Suursugune hoone küll kutsub meid sisse, kuid lahkest kutsest hoolimata otsustame me hoopis jõekaldal istuda, süüa jäätist ja jälgida kaupmeeste hästi läbimõeldud tegevust. Tekkidest-linadest klopitakse kiirelt lahti müügistendid, mis politsei ilmudes sama kiirelt kokku pakitakse, et siis sekund hiljem veidike kaugemal jälle lahti pakitud saada. Samal ajal ei jää ükski veidikenegi huvi üles näidanud turist kahe silma vahele. Kümme eurot maksev kaelakee läheb müügiks kolmega, iPhone´i kaaned lähevad viiega, maalid Rooma vaatamisväärsustest maksavad viisteist, kuid "sulle kui tänasele esimese kliendile annan kümnega ära".

Me liigume sihitult edasi. Üle silla. Kuhugi poole. Sõber google maps ütleb, et Panteon on meist vaid 1,1 km kaugusel.  Loomulikult seame me sammud sinnapoole. See olekski meie kavas olnud järgmine vaatamisväärsus. Milline õnn, et see meile nii lihtsalt sülle kukkus, enne kui meie jalad veel väsinud olid. 
Janek ei taha riskida minu eilse ninaverejooksu kordumisega ja suunab mind tänavakohvikusse puhkama. Selle ettekäände taha varjudes tellime me kannu veini ja korraliku pitsa. Lähen aina julgemaks ja joon ära terve klaasi veega lahjendatud veini. Tehku see minust sobimatu emamaterjal, aga te ei kujuta ette kui hästi see maitses!

Kohustuslikud pildid Raffaeli hauast tehtud, liigume me edasi. Jalad hakkavad ära väsima, aga me liigume ikka veel ilma metroota. Endalegi arusaamata miks, aga siiski alateadlikult esimese metroopeatuse poole. Niimoodi jalutades jõuame ootamatult Vittorio Emanuele monumendini. Selle tagant paistab Colosseum. Ja kuna Forum Romanum (Rooma foorum) , mida mina Roomas kõige rohkem külastada tahtsin, asub seal samas lähedal, siis seame oma sammud vapralt sinnapoole. Mis sellest, et jalad löövad juba tuld välja ja tegelikult on meil taskus metroo päevapilet. See on ju siinsamas!
Siinsamas võis ta olla, aga kohale jõudes on lagipähe paistev päike ja valutavad jalad meid torisevateks muutnud. Me jõuame vähemalt neli korda vaidlema minna, sest ei leia sissepääsu üles, vaid koperdame aina vales suunas. Iga liigne liigutus paneb meid torisema. Kui me lõpuks siiski kohale jõuame, olen mina rahul. Torin läheb ka üle. Mu meelest on see lihtsalt üks kaunemaid ja samal ajal nukramaid paiku kogu maailmas.

 

Janek ei tundu mu vaimustust jagavat. See koht mõjub talle rõhuvalt, ta tunneb end seal nii väiksena. Ma olen veidike solvunud.  Komberdame sihitult varemete vahel ja ma mõtlen omaette,  mis elu siin kunagi kihada võis. Ja just siis kui ma tunnen, et mulle piisab varemete vahel koperdamisest, tärkab Janekis vaimustus ja elujõud. Kuidas siis nüüd, küsin ma. Me oleme nendest varemetest kõrgemal, ma ei tunne end enam rõhutuna, vastab ta ja hakkab energiliselt vanu templeid uurima. Ma olen hämmingus, väsinud aga hämmingus ja me veedame Forum Romanumis veel tunnikese. Uurides, uudistades, mõeldes ja mõtiskledes. 

 

 Palav on. Oi-oi, kui palav on. Kell on ootamatult jälle palju saanud. Plaan päeval veidike hotellis jalgu puhata on vett vedama läinud. On aeg hakata vaikselt päevale joont alla tõmbama. Enne hotelli otsustame me siiski veel teha peatuse Fontana Di Trevi juures, sest jällegi, see jääb ju lihtsalt tee peale. Mis sellest, et jalad enam ei kanna ja ainuke mõistlik tegu oleks hotelli tagasi minna. Ei, õige turistina jätkame me jalutamist, et purskkaev ära näha. Kõik ülejäänud Roomat külastavad turistid mõtlesid ilmselt sama. 

 

Hotellis lubame mõlemad, et säästame jalgu homseks ja uut söögikohta otsima ei hakka. Ometigi koperdame me mõned minutid hiljem mööda hotelli ümbruse tillukesi tänavaid ja avastame täiesti juhuslikult romantilise tillukese restorani (http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g187791-d1863931-Reviews-La_Locanda_di_Bacco-Rome_Lazio.html). 

Kahe suupoolega pastat alla kugistades unustame me valutavad jalad. Jalad, mis on 12 tundi meid mööda Roomat ringi vedanud. 

 

Emotsioon nr 21

Ma nägin oma lapseootel sugulast. Sugulasest, kes muidu on piitspeenike, aga nüüd meenutas ka pigem tillukest elevandipoega. Armast elevandipoega, aga ikkagi. Ja mul läks kohe tuju paremaks. Ma pole ainuke, kes ümaramaks muutub. Nii vähe oligi siis õnneks ja meelerahuks vaja.

Ussipesast välja, emotsioonidega. Päev 1

Kella üheks kui me lõpuks Rooma lennujaamas rongi ootame, oleme me juba üheksa tundi üleval olnud. Ma olen näljane. Ja Janek on ka näljane. Seda on meie tujudest aru saada.
Rongiaknast Roomat uudistades ei ole me kumbki reisisihtkohast vaimustatud, kõik on nii räämas ja lagunenud ja räpane. Rong kaasaarvatud. Mul on kahju oma valgest pintsakust, ma tunnen füüsiliselt, kuidas see iga minutiga aina suurema tolmukihiga kattub. Lisaks sellele, et ma olen näljane, tunnen ma end nüüd ka mustana. Hetk hiljem, kui me kohvrit järel lohistades ja sõber google maps´i usaldades Termini jaamast 1,1 km kaugusel olevat hotelli püüame leida, lisandub nälja- ja mustusetundele ka higine tunne. Ma vaatan jopedes ja saabastes itaallasi ja mõtlen, kas nad on ogarad, et sellise kuumusega end niiviisi sisse on pakkinud. Nemad vaatavad samamoodi lahtiste varvaste ja lühikeste pükstega turiste.


Hotelli jõudes hoian ma hinge kinni ja loodan, et minu kokkuhoid meile valusalt kätte ei maksa. Kahetärni hotellist ei tasu just palju loota. Vaikselt ja omaette, nii et Janek jumala eest teada ei saaks, kirun ma end maapõhja, et hotelli pealt kokku hoidsin. Väljastpoolt jätab maja õnneks hea mulje, ma julgen kergendatult hingata, kuid kes teab, mis meid teiselpool ust ootab. Ma hoian pöidlad pihus ja ei julge hingata. Õnneks osutub hirm asjatuks. Tuba on küll lihtne ja tilluke, kuid puhas ja korralik. Me mõlemad kirtsutame küll korraks nina, kuid pigem on see tingitud näljast ja väsimusest. Ja alles järgmistel päevadel, siis kui me enam google maps' i ei usalda, saamearu, kui hea oli hotelli asukoht tegelikult. (Ma olen rahul, et julgesin kahetärni hotelli broneerimisega riskida. Ainsaks miinuseks oli, et me kumbki ei saanud hommikusöögiks pakutavast saiakesest ja moosist piisavat kõhutäit. Me oleme ikka peekoni ja praemuna usku!)

Veidike hingetõmmanuna otsustame me vaatamisväärsustega algust teha ja seame sammud Termini jaama poole. Juba vähem kui poolel teel avastame me lähima metroopeatuse. Ja esimese sobiva toidukoha.

 

Huupi valitud pasta on sama hea või parem kui mõnes nooblis Tallinna restoranis ja maksab meeldivalt vähe. Ma vaatan veinihindasid, ohkan ja korraliku lapseootel naisena tellin endale klaasi mineraalvett. Igal muul juhul oleks ma eelroaks tellinud kuueeurose veinikannu. Liitrise!  Veinist keeldumine saab olema raske, on mu esimene raseda-emotsioon.

Kõht täis seame sammud metroo poole. Metroopilet maksab 1.50. See tundub odav. Kuigi mul pole muidugi ka õrna aimugi palju ühistransport väljaspool Tallinnat, kus rohelise kaardiga piiksutada ei saa, maksab. 

Metrooga liiklemine on Roomas imelihtne. Peatuste all on kirjas ka suurimate vaatamisväärsuste nimed, nii et eksimiseks peab ikka päris paras tuutu olema. Kolm peatust hiljem oleme me Colosseumi juures. Piletijärjekord tundub meeletu, kuid liigub kiiremini kui oleksime arvata ja enne kui arugi saame, seisame me piletiluugi ees, kust meile öeldake: "Cash only". Meeleheitlikult hakkame püksitaskutest ja kotipõhjast sularaha kokku kraapima. Saame kokku 23 eurot. Vaja on 24.  Kas me tõepoolest peame nüüd minema sularahaautomaati otsima ja siis uuesti seisma tulema?  Saame siiski sisse ka 23 euroga. Ma hingan kergendatult.  Me jalutame Colosseumi varemetes, me uurime iga käiku ja kivi ning ma mõtlen nende vaeste loomade ja gladiaatorite peale, kes tillukestes maaalustes kongides oma võitlust ootasid. Kui barbaarne pidi maailm olema, et midagi sellist meelelahutuseks peeti? Kõik, peale ühe Orkutile sarnaneva kassi, kes mõnusalt päikese käes peesitab, klõpsivad oma fotokate ja telefonidega pilte teha. Meie kaasa arvatud.

Otsustame esimesel õhtul ära vaadata ka Püha Peetruse väljaku/basiilika ja seame uuesti sammud metroo poole. Kaardilt jäi mulle silma, et see oli kõigest nelja metroopeatuse kaugusel. Ja siis tabab meid esimene tagasilöök. Sularaha meil rohkem ei ole, aga metroopileteid saab osta vaid sularaha eest. Otsime sularahaautomaati. Tulutult. Jalutame ühele poole ja teisele poole ning ma tunnen, et me mõlemad oleme juba pahaseks muutumas. Meid suunatakse "viis minutit paremale" ja "viisteist minutit vasakule". Sularahaautomaati ei paista kusagil. Lõpuks õnnestub meil leida valuutavahetus, kus kõigest 12-eurose teenustasu eest õnnestub meil 50 eurot välja võtta. Vähemalt ei pea jala hotelli jalutama. Enne uuesti metroopeatusesse vantsimist teeme peatuse tillukeses tänavakohvikus. Lonksan enam-mitte-nii-korraliku-lapseootel-naisena Janeki veiniklaasist sõõmu punast veini ja jätkan siis korraliku lapseootel naisena mineraalvee lürpimist. Tunnen, et jalad on veidi väsinud.

Peetruse väljakule jõudes on see juba turistidest tühi. Mõnus ja vaikne. Vaid üks üksik tuvi jalutab mööda platsi ja üritab minuga tutvust teha. Ma olen vapper ja ei jookse kiljudes eemale, vaid poseerin Janekile korraliku turisti kombel.

Peetruse basiilikani jõudes selgub, et see on just suletud ja korravalvurid ajavad viimaseid turiste kirikust välja. Ilmselt jäime me kõigest tund aega hiljaks. Kui me ei oleks pidanud sularaha mööda Roomat taga ajama, oleksime me jõudnud...
Kiikame aknaid, lootes vähemalt näha paavsti  salaja suitsetamas või niisama värsekt õhku hingamas, kuid ka paavst jääb meil nägemata. Eks me siis homme tuleme tagasi, mõtleme me ja vantsime tagasi metroo poole.

Kuigi mu jalad on juba rohkem kui natuke väsinud, teen ma ettepaneku teha veel üks väike peatus Hispaania treppidel. See jääb ju metrooga täpselt tee peale! Ma ei tea, kas väsimuse või väsinud jalgade tõttu, aga Hispaania trepp ei tekita Janekis mingit emotsiooni. Minus tegelikult ka. Seisame nõutult keset väljakut ja peletame eemale mulle roose pihku toppivaid türklasi. Üks neist surub roosi mulle kaenla alla, ma ei tee sellega midagi ja me kõnnime edasi. Sekund hiljem on türklane meie kõrval tagasi, enam ei räägi ta sõbralikult "just for you, a gift for you", vaid küsib pealetükkivalt "little money for flower". Me ei tee ta´st välja ja pool minutit hiljem on ka roos mu kaenlaalt kadunud. Nii palju siis niisama kingitusest;)

Metrooga oleks meie hotelli kõigest kaks peatust, kuid mulle tundub, et 1,6 km, mida google maps teekonna pikkuseks näitab on sobiv ka jalutamiseks. Leiame tee peal mõne pisikese söögikoha, teen ma ettepaneku ja me hakkame telefonist kaarti uurides hotelli poole liikuma. Kõigist tillukestest söögikohtadest kõnnime me mööda, et ikka hotellile lähemale jõuda ja siis midagi sobilikku leida. 1,6km tundub korraga nii pikk maa, kuid tagasi enam ka keerata ei taha. Ma olen surmani väsinud, kuid ei iitsata. Kuidas ma saakski, kui see oli mu enda ettepanek!

Lõpuks ometi hakkab paistma tuttav ümbruskond ja me asume söögikohta otsima. Ja ei leia ühtegi sobivat. Või pigem ei leia ühtegi. Kõige tipuks hakkab mul ninast verd jooksma. Ma saan Janeki käest pahandada. Sa ei tohi niimoodi pingutada. Sa pead puhkama. Sa ei tohi ära unustada, et sa oled rase. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle tuleb nutt kurku. Ma ju ei tahtnud, et nii läheks. Ma ju ei teadnud. Ma ju... ma juuu...Seisan õnnetult keset Roomat ja tunnen, kuidas ma olen kõige sobimatum emamaterjal üldse. Kuidas ma siis ei tea, et lapseootel naised ei tohi niimoodi mööda linna ringi trampida, vaid peavad puhkama. Ei ole üldse lihtne kogu aeg meeles pidada et ma rase olen. Vahepeal kipub see lihtsalt meelest ära minema...

Janek keeldub minuga edasi liikumast ja ainuke variant (kuna süüa tahtsime me ikkagi) oli katsetada kohe hotellist üle tee asuvat keldris asuvat restorani. Me tahaksime küll väljas istuda, aga Janek keeldub kategooriliselt minuga edasi liikumast ja olgem ausad, ega ma väga ise poleks ka jõudnud.

Giovanni restoran osutab meeldivaks üllatuseks. Me oleks justkui sattunud mõnda vanaaegsesse itaalia filmi, kus hallipäised valge kitliga kelnerid serveerisid laulu saatel veini ja pastat, me istume ruudulise laudlinikuga kaetud laua taha, meie ümber käib mõnus sumin. Ja siis läheb elekter ära. Ja tuleb tagasi. Ja läheb uuesti ära. Ja tuleb tagasi. See ei heiduta kedagi. Sumin ei lakka ja kelnerid jätkavad lauldes oma tööd.

Tund aega hiljem komberdame me hotelli. Me oleme rohkem kui 18 tundi jalul olnud.