Thursday, January 12, 2012

Vastused, selgitused...vabandused kui tahate

Kui ma oleksin "päris kirjanik", siis oleksin ma ilmselt väga meelitatud oma esimese kirglikku fännikirja üle. Et ma olen aga vaid "pisike mutrike oma arvamusega"/ "blogijast tibi" olen ma meelituse asemel isegi pigem häiritud. Üritan siis veelkord oma mõtteid selgitada ja täpsustada.

1. Olles elanud suurema osa oma elust "Eesti "suurlinnades" Tallinnas ja Tartus ning omades päris tugevat sarkasmihammast, ei saa ma sinna midagi parata, et pean oma praegust elukohta "jumala poolt hüljatud kohaks", "pärapõrguks", "metsataguseks"....Ka "Ussipesaks", sest see on ju õige nimi ühele kohale, kus elab "uss". Ise olen ma pidanud seda huumoriks, selliseks, millest mind tundvad inimesed aru saavad. Tegelikkus on aga see, et ma jumaldan oma elukohta. Kohe esimest korda siia astudes, tundsin, et olen jõudnud KOJU. Ometigi luban ma endale ikka kutsuda meie kodu "tareks" ja "onniks" in the middle of nowhere, kuid kindlasti mitte halvustavalt. Lihtsalt väikese minuliku huumoriga.

2. Mul on iga asja kohta ALATI oma arvamus. Sellepärast ma Suurest Ja Tähtsast Ettevõttestki "kinga sain". Ütlus "ma ei ütle, et mul on alati õigus, kuid ma ei eksi kunagi" käib minu kohta;) Ja ma ütlen selle välja (võib olla alati ei peaks?). Minu arvamused on tihti vürtsitatud üle võlli keeratud huumori ja sarkasmiga, ma lihtsalt olen selline. Blogilugejad peaksid teadma, et olen n+1 korda naernud, ilkunud ja norinud oma pere kallal, kuigi r-õ-h-u-t-a-n, et ei armasta kedagi ega midagi rohkem kui oma pere ja abikaasat. Isegi ennast mitte. Kuid saan olla 99,9% kindel, et jätkan nende kallal norimist ka tulevikus.
Samuti jätan ma endale õiguse öelda, et mulle tundub, et pisike külake on jagunenud "õigeks" ja "valeks" pooleks. Tingitud on see puhtalt talvistest teepuhastustest. Kui olen selle arvamusega kedagi pahandanud ja ebaõiglaselt, siis palun vabandust. Samasuguse pahameele osaliseks sai ju ka mõned aastad tagasi HU? oma lauluga "Depressiivsed Eesti väikelinnad", kuigi vaevalt ta oma vaimuka tekstiga kedagi tahtlikult solvata tahtis.
(Kas riskin hetkel sellega, et suurema lumetormi tõttu jääme nüüd Ussipessa lumevangi?)

Ma kandideeriks suurima hea meelega külavanemaks, aga on siililegi selge, et selleks ei vali üht tundmatut "mutrikest" mitte keegi. Kui ma just ei suudaks oma meest kuidagi ära osta, et vähemalt ükski hääl saada! (Kahju, et Orkut, Skype ja Hugo hääletada ei saa.)

3. Minu kirjutis tekitas üsna ootamatu reaktsiooni. "Murdjatest perepoegadest" ei tea ma midagi ega ole ka midagi sellist öelnud, niisiis ei saa ma "sellise solvangu" eest ka vastust anda. Küll aga oskan ma kommenteerida Rentsi kommentaari, kust "murdjatele perepoegadele" tähelepanu pöörati. Nimelt on mul rumal komme oma blogi mitte üle lugeda. Sellest tingituna esinevad ka erineva raskusastmega kirjavead - karuSell, kutsusin kiirabiT ja lause ""Meie üllatuseks osutusid nii pere kui murdjakoer täiesti tavalisteks inimesteks, kes toimetasid oma asjadega." Loomulikult pidasin ma tegelikult silmas, et pere osutus tavalisteks inimesteks ja koer tavaliseks koeraks, millele Rents tabavalt ka viitas, et kas ka "murdjakoer osutus pereliikmeks ehk näiteks perepojaks". (Rumala vea parandasin hiljem teksti sees ära.)
Sain oma kirjaveast aru ja et mitte tunnistada, et olen kirjaoskamatu, otsustasin kommentaari kommenteerida lausega "Näed, siin metsas elades hakkad ka loomi inimesteks pidama:D". Ma ei tahtnud mitte kuidagi öelda, et pean siinseid inimesi loomadeks, vaid seda, et metsas elades suhtlen ma rohkem oma koduloomade kui inimestega ja seepärast kirjutangi juba automaatselt, et ka "murdjakoer osutus tavaliseks inimeseks", visates vaid nalja oma rumala grammatilise vea üle.


4. Mis puutub Hugosse, võrkaedadesse ja koerajõukudesse, siis pärast viimast kahetsusväärset intsidenti hoiame me Hugot toas, sest meil kummalgi Janekiga ei olnud südant teda magama panna. Kahjuks ei ole meil ka hetkel nii  palju rahalisi võimalusi, et ehitada ümber hoovi piisavalt kõrge aed, mis teda kinni peaks, aga esimesel võimalusel muretseme me endale elektripiirde või ehitame talle aediku, kus ta saab nö vabalt õues olla. Kahjuks võtab ka see veidike aega, sest meil lihtsalt ei ole tagataskust kohe üleliigseid eurosid võtta. Omalt poolt võin lubada, et teeme kõik võimaliku, et meie koer senikaua ümbruskonnas pahandust ei teeks.

5. Lammaste pidamisest tean ma rohkem kui Eesti "suurlinnades" kasvanud lapselt oodata võiks. Lisaks linnavõludele oli mul olemas maakodu, kus vanaema ja vanaisa muude loomade kõrvalt ka lambaid pidasid. Ma tean, mis tähendab ute lutipudelist söötmine ja tean kui palju südamevalu toob kaasa lammaste (eriti tillukeste utede) kaotamine. Ma tean... Seepärast oligi meie esimene mõte saades teada, et Hugo võib olla seotud pahategudega, mida ma sõnadesse panna ei taha ega suuda, ta magama panna. Raske südame ja pisarate saatel. Siiski otsustasime me lõpuks (kui arstiaegki oli juba kinni pandud) proovida teisi vahendeid. Kui ta meie püüdlusest hoolimata on kellelegi kahju tekitanud, siis peame me koeraomanikuna ka tema tegude eest vastutama. Ma siiski siiralt loodan ja usun, et pärast viimast vahejuhtumit ja põhimõtteliselt ööpäevast "koduaresti" ei ole midagi halba juhtunud. Ja kui on, siis on selles süüdi hiljuti meie maja ümber luusinud "karu". (Jumala eest, saage aru, et tegin ka praegu nalja!)

6. Krossiraja kohta saan ma öelda vaid nii palju, et ma ei tea ja ei tahagi teada, mis eesmärkidel see rajati. Mul oli kunagi üks töökaaslane (Suures Ja Tähtsas Ettevõttes kusjuures), kes alati astus välja nende kaitseks, kelle "kallale" grupiga mindi. ALATI. Isegi siis kui ta ei olnud kõnealuse isiku tegudega nõus. Teda häiris lihtsalt põhimõtteliselt kui kellegi kallale mindi. Võib-olla kaks aastat koos töötamist nakatas ka mind sellise pisikuga?
Tahan VEELKORD rõhutada, et ma ei ole ei krossiraja poolt ega vastu, mind hakkas häirima "pooltevaheline sõda" ja seepärast otsustasimegi me olla ERAPOOLETUD. Ma (või me) ei tee kellegagi koostööd! Kui lõpuni aus olla, siis ma arvan, et polegi krossiraja omanikuga sel teemal kunagi suhelnud. Küll aga oleme me pere naispoolega rääkinud ehetest, lastest, koertest ja muust "elus olulisest".
Me ei tahtnud lihtsalt sellest "sõjast" osa võtta.  Kui jäi mulje, et ma võtan siiski pooli, siis minu poolehoid kuulub vaid perekonnale kui sellisele. Koos või ilma krossirajata.
Mul ei ole  lapsi ja mulle meeldib kui suvel sõidavad "väiksed väänikud" oma ratastega mu hoovist läbi. Mulle meeldib, et mul on kusagil tuhande kuusepuu taga naabrinaine, kelle käest ma vajadusel saan minna suhkrut laenama. Krossirada krossirajaks.
Teemast veidike kõrvale kaldudes häirib mind palju rohkem meie naaberkrundil tegutsev autolammutus, aga ma ei saa midagi parata. Ma ei saa selle vastu midagi teha. PS: häirib see vaid mu ilumeelt, sest iseenesest on tegu väga viisakate noorte inimestega, kelle tegevuse kui sellise vastu pole mul midagi.

7. "Võsareporteri" kohalt ei oska ma tõesti öelda, kas selle kutsusid kohale raja pooldajad või sellele vastuseisjad ( millegi pärast olin ma siiski arvamusel, et vastuseisjad), kuid ma tean, et Janek avaldas kaamerate ees oma vastumeelt tol korral vaid tuginedes teiste arvamusele. Kohapeal elamata eeldasime me, et krossirada segab tõepoolest meie igapäevaelu. Kohapeal elades selgus aga, et asi pole sugugi nii hull, kui me arvasime. (lisaküsimus: kas omades atv-d ei tohiks ma sellega üleüldse sõita?). Kui tegin oma avaldusega, et "Võsareporteri" kutsusid kohale "argpüksid" kellelegi haiget või liiga, siis palun vabandust.

Niisiis tahan veelkord öelda, et ma ei ole võtnud pooli, ma ei tee kellegagi koostööd, ma lihtsalt avaldan oma arvamust. On see õige või vale jääb teiste otsustada.
Kui keegi tahab mind külavanemaks valida, siis andke teada, kuna kandideerida tuleb;) (Jällegi pean lisama, et tegin nalja.). Seniks aga tahan ma lihtsalt oma Ussipesas oma elu elada, lihtsalt olla, ei kedagi häirida ega segada. Heanaaberlikele suhetele olen ma aga alati avatud.

PS: Ma väga loodan, et lumeuputuse korral lükatakse vaatamata minu arvamusest "õigest" ja "valest" poolest ka meie metsatee lahti! Ja kui õigeid ja valesid pooli polegi ning ma olen selle lihtsalt välja mõelnud/endale ette kujutanud, siis on ju kõik hästi:)

Kонец фильма.




5 comments:

  1. Ma igaks juhuks ütlen, et kuna mina olen intelligentne inimene, mitte mingi maakas, siis mina sain muidugi kohe aru, et see oli hooletusviga. Ja minu meelest on sinu blogi lugedes ka ilmselge, et sa kirjutad lihtsalt iroonilises stiilis, mis ei tähenda, et sa näiteks mõnda probleemi tõsiselt ei suhtuks. Aga selle koha pealt mõistan ma võib-olla lihtsalt seepärast sind paremini, et mu enda stiil on ka parajalt irooniline.

    P.S. Kuna postitus on juba kord selline, pean vajalikuks ära mainida, et mu esimene lause oli ka irooniline, ma tglt ei diskrimineeri maakaid, olgu nende kummikud nii sitased kui tahes.

    ReplyDelete
  2. Minu jaoks oli antud postitus äärmiselt igav, sest ma juba teadsin seda kõike. :P Paluks nüüd midagi põnevamat :DDD

    ReplyDelete
  3. Põnevat-shvõnevat:D Eks ma püüan millegagi siis hakkama saada:D

    ReplyDelete
  4. Rentsi kommentaari ei julge ma enam kommenteeridagi...ütlen siis vaid nii palju, et mul on hea meel, et vähemalt iroonilised inimesed ja mu sõbrad mind mõistavad.
    PS: Aga minu kummikud on lillelised ja hoopis porised, aga noh ma pole ju päris õige maakas ka, ikkagi "suurlinnas" sündinud ja kasvanud.

    ReplyDelete
  5. Info

    http://koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=32515&highlight=

    ReplyDelete