"Once again, we come to the holiday season - a deeply religious time that each of us observes, in his own way, by going to the mall of his choice."

Ma olen pühadest täitsa väsinud. Või ütleme siis nii, et tegelikult olid kõik need päevad vahvad ja toredad ja lõbusad, aga eile õhtuks, kui me lõpuks jõulutiirult punnis kõhtudega koju jõudsime, tundsin ma, et nüüd on küll hea lihtsalt niisama olla. Kahekesi. Vaikuses. Küünlavalguses. Veini juues.


Aga muidu mulle jõulud meeldivad. Tegelikult ka.


Eriti kui sellega kaasnes sel aastal otsus  kinkide pärast mitte mööda poode tormata, hiljem ahastuses oma pangakontot vaadata, vaid lihtsalt kulgeda. Vooluga kaasa minna. See tuli meil hästi välja. Ja ekstraboonusena ei pidanud ma tervelt viis päeva söögitegemise pärast muretsema. Oli vaja ainult vaikselt ägisedes koju veereda:)

Muhv nõudmiseni

Johanna Marialt Johanna Mariale. Ennast ei tohi unustada. 

Fucking jumala poolt hüljatud paik

Järgmisel aastal olen ma targem. Selle asemel, et teha sügisel valda avaldus, et meie tee talvel lahti lükatakse, teen ma avalduse hoopis oma tööle, et mind vabastataks talvel tööl käimisest. Sest traktorit olen ma meie teel näinud talve jooksul vaid ühe korra, aga vahepeal ei ole sula olnud. On olnud hoopis lumesadu ja tuisku. Ma ei räägi enam sellest, et igal hommikul hoian ma hinge kinni, mõeldes, kas ma pääsen üldse välja, vaid sellest, et metsavahelised puud tulevad aina lähemale. Täna jäi mu auto ja puu vahele vaid juuksekarva võrra vaba ruumi!
Ma ei jaksa enam igal hommikul hangede ja puude vahel rallitada, mõeldes, et kas täna pääsen ma terve autoga metsa vahelt välja. Lihtsam oleks paluda töölt vabastust kuni kevadeni. Sest tundub, et enne sula meie tee puhtaks ei saa.
Ja te heidate mulle ette, et ma Ussipesa jumala poolt hüljatud paigaks nimetan. Talvel see ju täpselt nii ongi!

Maailmalõpu-eelne Ussipesa

 Kõik muu on ilus. Nagu ikka talvises ja lumises Ussipesas. Justkui polekski maailma lõppu tulemas. Aga koristamata tee vihastab. Ja ajab vanduma. Kaua ma pean seal metsa vahel lumes ukerdama? Kuni ma lumevaalust läbi sõites vastu puud põrutan? Kas siis ometi leiab juba pikemat aega 36 tundi oodatav traktor tee ka meieni? Aga muidu on kõik ilus. 

36 tundi

Ma ei saa asjadest aru. Jälle. Seekord ei saa ma aru, mitu tundi on tegelikult 36-s tunnis. Või siis hakkame tegelikult pihta sellest, et ma ei saa aru, sellest, et kui traktor lükkab niikuinii lahti külavahetee, siis miks meie teejupikese lahti lükkamiseks peaks ta alles 36 tunni pärast tagasi tulema. Kas ei oleks palju loogilisem ka see paarsada meetrit ühe hooga lahti lükata? Aga olgu. Ju ma ei peagi sellest loogikast aru saama. Ma saan ju töö juures öelda, et lumesaju korral tulen ma 36 tunni pärast. Parem ikka kui kevadel.  Ja ma ei virise. Ma olen leppinud. Ise me siia metsa kolisime. Vabatahtlikult.

Kuid...Viimasest lumesajust on möödas palju rohkem kui 36 tundi. Minu aja arvamise järgi lausa üle nädala. Jonnaka järekindlusega puhastab traktor ära külavahetee, aga keeldub puhastamast meie teed. Jah, ma saan aru, et tee otsast paistab, et polegi kõige hullem ja autojälgedest on ju näha, et keegi ikka sisse-välja liigub. Aga...metsa vahel võib olla ka raskesti läbimatuid kohti. Võib-olla ma näen iga jumala hommikul vaeva, et siit välja ukerdada. Kuid traktor ei tule ega tule.

Ja nüüd sajab jälle lund. Tuiskab. Tekivad vaalud. Aina sügavamad rööpad. Tee on "36 tundi" koristamata. Homme hommikul ukerdan ma uuesti siit välja. Vaevaliselt.  Ja siis pean ma jälle ootama. Ootama, et äkki tänasest 36 tunni möödudes leiab traktor tee ka meie tee juurde. Kuid selles ei saa kindel olla. Ma ei saa kindel olla, et 36 tundi on meie jaoks sama ajaühik. Ma ei saa kindel olla, et lumesadu, mille järel mina aega arvestama hakkan, on piisav lumesadu.

 Kui palju on piisav lumesadu? Kui pikk on tegelikult 36 tundi? Miks ma pean igale lumesajule järgneval hommikul mõtlema, et kas.... Kui raske on see jupike lahti lükata?

OMG!

Stephanie ja Eric ei olegi surnud! Ericul on hoopis mustanahaline poeg! WTF? Päriselt? Nüüd on mu silmad küll vist juba kõike näinud. Kahju ainult, et selle kuu jooksul, mis ma seepi vaadata olen saanud, keegi surnust üles pole ärganud. See on neil ju muidu seal kombeks. Siis oleks küll täismäng!

Peale selle...Eile ei suutnud ma ära imestada, et neist keegi mobiili ei oska kasutada, vaid kihutavad ühest LA otsast teise (kui nad ikka kõik naabrid ei ole - see saladus on mul veel lahendamata), et kedagi lõunale kutsuda ja siis avastada, et "Aa, pole kodus? No ma siis helistan mobiilile!" Ja lisaks sellele jõuavad kõik rätsepad omavahel erinevates kohtades kokku saada, juttu ajada ja siis ikka veel üheaegselt moeetendusele jõuda (mis juba mitu osa "kohe algab"). Kui väike see Los Angeles siis on?

Anna kannatust! Ja mulle mõistust täna kell kolm mitte telekat käima panna!

Minu väike õde

Mul on väike õde. Tilluke Delisa. Selline pisike (21-aastane), tüütu, aga armas. Juba lapsest saati. Ma olen teda kiusanud ja temaga kakelnud, teda tuppa üksinda jonnima jätnud, peaga kogemata vastu külmkappi löönud, oma toast välja visanud ja tema peale kitunud. Aga ka nina püsti temaga mööda tänavat patseerinud, et kõik õetud sõbrannad kadetust tunneksid. Ja oi, nad olid kadedad, et mul selline armas blond väntsakas nagu varnast võtta oli!

Aastatega on toast välja viskamist ja kiusamist (ning kindlasti peaga vastu külmkappi löömist) aina vähemaks jäänud. Või kuidas võtta. Kui ma puberteedist õe peo ja laua alla peitunud poisid laiali ajasin, siis minu jaoks oli see väikesest õest hoolimine, aga tema jaoks võis see ju hoopis kiusamine olla. Oli kuidas oli, aga ma olen alati püüdnud talle eeskujuks olla. Mis sellest, et me oleme erinevad nagu öö ja päev.  Tema ajab mind mõnikord vihale oma naiivsusega ja mina ajan teda närvi oma külmusega. Me kakleme ikka, sest meil on erinevad maailmavaated ja erinevad arusaamad maailmaasjadest (mina suurema õena tean ju ikka paremini, mis ja kuidas on õige). Me ajame üksteist nutma, aga ka naerma. Aga mis kõige tähtsam - me oleme alati üksteise jaoks olemas.  Ja kuna erinevalt minust, ei ole Tillukesel Delisal mingit raskust oma tunnete väljendamisega, siis mina tean, et ma olen talle eeskujuks. Mul on selle üle hea meel.

Eile õhtul hakkasin ma mõtlema, et kas Tilluke Delisa ka teab, et ka mina olen tema üle uhke. Juba sellest ajast kui ma vankriga mööda tänavat patseerisin (sest mul oli kõige ilusam õde!), aga veel rohkem uhke olen ma tema üle täna. Ma olen uhke, et ta teeb oma unistused teoks, ta unistab suurelt ja  on valmis selle nimel ka vaeva nägema, ta ei karda proovida. Erinevalt minust, kes vaid unistab ja mõtleb, kui vahva üks või teine asi oleks, võtab tema kätte ja teeb ära. Lendleva kergusega. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et hoopis Tilluke Delisa on mulle eeskujuks. Ma olen ta üle uhke!

           Ja lendleva kergusega võttis ta seekord ette tassikoogid. Mõtles ja rääkis. Ja tehtud ta oligi.

                          Mina olen mitu aastat vaadanud kokaraamatuid ja vaid mõelnud:)

Maeioskaselleleisegipealkirjapanna!

Ma olen varsti kodus olnud juba kuu aega, mis ühtlasi tähendab ka seda, et mul on olnud võimalus vaadata "Vapraid ja Ilusaid"  rohkem kui oleks tervislik. Ma ise ka imestan, et see sari mind imestama paneb, aga ma ikka imestan. Mitte enam selle üle, et aastas paar korda Ridge Brooke'iga abiellub, leides et nad on hingesugulased ja siis lahutab, et Tayloriga abielluda, sest tegelikult on nemad igaveseks kokku loodud.
Veidike teemast kõrvale kaldudes ei ole ma selle kuu aja jooksul näinud Ericut ja Steffanyt. Kas nemad on nüüd lõpuks ometi ära surnud?

Aga...

Umbes kuu aega tagasi nägin ma, et peale on kasvamas uus abielluv-lahutav põlvkond, sest kuus kuud tagasi kui ma seda seepi viimati nägin oli Liam õnnelikus abielus Steffiga (kuid unistas Hope'ist) ja nüüd on ta siis õnnelikus abielus Hope'iga (kuid unistab Steffist).  Tegelikult ei pannud seegi mind imestama, pigem on tegu asjade loomuliku käiguga ja ilmselt on varsti oodata uut lahutust ja uut pulma ja uut lahutust ja ....
Mind paneb hoopis imestama, et terve see kuu aega, mis ma olen seepi jälginud, ei ole toimunud muud, kui 1)õnnelikud abikaasad musitavad hommikust õhtuni kamina ees ja 2)nende vanemad arutavad hommikust õhtuni, kuidas värskel abielupaaril läheb. Vahepeale ka veidike traditsioonilist Brooke-Ridge-Taylor-suhet, kus seekord on värskelt armunud Brooke ja Ridge ning Taylor on sellega leppinud. On sellega leppinud? Kas ta ei peaks viimase kolmekümne aastaga olema sellega hoopis harjunud?

Enivei.

Alles nüüd hakkab (nagu selles sarjas ikka) asju juhtuma. Sest otseloomulikult selgub, et kogemata on üks iPad kukkunud nii, et kogemata vajutas sisse salvestamisenupu ja otseloomulikult kukkus sellisesse asendisse, et videosse jäi see, kuidas otseloomulikult asjadest valesti aru saanud Liam oma pulmapäeval endise abikaasaga musitas ning otseloomulikult ununeb see iPad pärast pulmi Brooke'i majja, kus too kogemata videot näeb ja avastab õudusega, et tema tütart on petetud ja otseloomulikult tormab ta kohe Liami ja Hope'i majja, et tõde päevavalgele tuua.  Tegelt ka?

Kogu suguvõsa teab, et õnnelikul noorpaaril on esimene öö abikaasadena uues kodus (seriaalivaataja on seda "esimese öö" kamina ees musitamist näinud vähemalt paari nädala jagu). Sellest hoolimata tormab oma väimehes pettunud ema kohale, et asjad sirgeks rääkida. No ma ei kujuta ette, et mu ema minu pulmaööl 100ga Tartust Tallinna lendaks, uksele koputaks ja ütleks meeleheitliku häälega, et peab Janekiga rääkima. Ja selle peale mina vaid naerataks ja ütleks, et lähengi käin siis sel ajal duši all ära, sest see kulubki ära. Hallooo, ema Brooke! Tänapäeval on olemas mobiiltelefonid. Ja Hope? Sa oled just kuu aega kamina ees musitanud, lootuses, et see lõpuks seksini viib, kuid avastad siis korraga, et pead hoopis pesema minema?
Mina arvaks, et mu ema on nõdrameelne, kui ta niimoodi meile koju sisse sajaks (pulmaööl siis) ja kaaluks talle kiirabi kutsumist või kardaks, et keegi on surnud, mitte aga ei läheks rahulolevalt duši alla kui ema teisest linnast või linnaotsast kohale sõidaks. Ma ei usu, et Los Angeles nüüd nii väike linn ka on, et istun autosse ja sõidan siuhti laste juurest läbi. Või on nad kõik naabrid? See seletaks nii mõndagi.

Arusaamatul kombel on paari vaatamata osa jooksul tegevus kolinud moemajja, kuid nüüd teab kohutavast pulmapäeva musitamisest juba palju rohkem inimesi ja otseloomulikult arutavad nad omavahel, et kes seda õnnelikus (kuid valele rajatud) abielus Hope'ile ütleb. Keegi peab ütlema! Kui sina ei ütle, siis ütlen ma ise! See on tema suhtes aus, et ta teada saaks! Ta peab teada saama! Ja otseloomulikult olemegi jõudnud selle hetkeni, kus Steffi vaatab kahetsevalt Hope'ile otsa öeldes: "Ma pean sulle midagi ütlema!" 
Järgneb pikk ja sügav silmavaade. Ma olen kindel, et nüüd saab umbes kuu või kolm sellest teemat arendada, sest variante on  küll mitu: 1)keegi segab vahele 2)Steffi ütleb hoopis midagi imalat, aga tulemus on kindlasti järgmine: kõige pealt kallistatakse ja ollakse üksteise üle õnnelikud ja siis mõne aja pärast plahvatab "pomm". Tõde tuleb siiski päevavalgele ja Hope on pettunud Steffis ning lahutab Liamist, kes siis kindlasti abiellub kohe Steffiga.

Aaaaah....ma ei suuda ise ka uskuda, et ma seda tõepoolest jälgin. Aga õnneks juba uuest nädalast lähen ma tööle! Et siis kunagi puhkuse ajal jälle vaadata, kes siis seekord kellega...

Ja kell ongi saanud 15:00. On aeg.

Brutselee tuli tagasi

Oli möödunud juba mitu päeva sellest kui Tilluke Delisa viimati Brutseleega juttu oli ajanud. Tilluke Delisa koputas küll pruuni seinakapi uksele, sosistas alguses vaiksemini „Brutselee“, siis aga aina kõvemini, kuid kapist ei kostnud sellest hoolimata ei kippu ega kõppu.

 „Küllap ta on kuhugile ära sõitnud,“ lohutas ema Tillukest Delisat. „Tal võib ju samuti maal vanaema olla või äkki on nad perega puhkama sõitnud?“
  Tilluke Delisa noogutas nukralt, kuid ei uskunud tegelikult, et Brutselee võiks maal vanaema juures olla või puhkusel. Ta ju ise ütles, et nad ei käi kunagi torudest väljas. Ja pealegi kui kogu Brutselee perekond elab torudes, siis mille pärast peaks ta vanaema torudest väljas elama.  Brutselee vanaema elab kindlasti kolmandas sektsioonis esimese ja teise korruse vahel torudes, mõtles Tilluke Delisa. See on piisavalt kaugel, aga samas ka mitte liiga. Tillukese Delisa pruuni seinakapi tagusest torudest tuli Brutseleel siis vaid kolm korrust torusid üles ronida üheksandale, kus sai ronida kolmanda sektsiooniga ühenduses olevatesse torudesse ja sealt oli Brutseleel vaid siuhti otse alla vanaema juurde sõita. Tilluke Delisa oli peaaegu veendunud, et ta kuulis sõpra kileda häälega kilkamas kui see kiire hooga torudest alla vanaema juurde sõitis.

Huvitav, milline Brutselee vanaema välja võiks näha, mõtles Tilluke Delisa. Kas ta on samasugune nagu Brutselee ja teised tema pereliikmed? 

Siis aga meenus Tillukesele Delisale, et ta isegi ei tea, kuidas sõber välja näeb. Nad ei olnud sellest kunagi rääkinud! Ja Brutselee ei olnud ju end kunagi Tillukesele Delisale näidanud! Tegelikult ei teadnud ta Brutseleest rohkem kui et too elas oma õe Brutseleeni, ema Brutselaa ja isa Brutselooga kuuenda korruse torudes. Viimati kui Tilluke Delisa Brutseleega juttu ajas oli too just hakanud oma perest rääkima, aga siis kutsus ema sööma ja Suur Õde kolistas vannitoas oma purkide ja totsikutega, nii et Brutselee nii ehmus, et suure kolinaga minema jooksis. Loodetavasti ei saanud ta kiirustades haiget, mõtles Tilluke Delisa ja talle meenus, et ta õigupoolest selle pärast Suure Õe peale pahane pidi olema.  Ta oleks suurima hea meelega Suure Õe tuppa marssinud ja käed puusas Õega pahandanud, kuid ka Õde oli juba viimased kaks päeva kodust ära olnud. Sõbranna juures.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe Showst uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi andis mõne asja Tillukesele Delisale päriseks.  Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus.

Hakkab jälle pihta!

Jama selle lumega hakkab jälle pihta!

Ilus võib ta ju olla, aga 1) seda ilu on korraga liiga palju 2) mulle ei meeldi end enne õue minekut seitsmesse kihti riietuda ja 3) see kõige irriteerivam punkt: tee jäetakse lahti lükkamata. Ma saan aru, et on üsna raske mõista, et keset paksu metsa elab keegi,  kel võiks olla vajadus sealt autoga välja saada, sest kitsedel ja rebastel ja muudel metsloomadel teadupärast sellist vajadust ei ole. Vist? Aga vot kujutage ette, et  ka mõned inimesed on siia elama roninud! Ilmselgelt mitte päris normaalsed inimesed, aga ikkagi inimesed! Kel võib esineda vajadus enne kevadet metsast välja saada.

Jah, jalutada on ka tore. Aga niisama. Lõbu pärast. Või siis pigem Hugo pärast, kes näitas üles äärmist visadust mu närvidel mängimise ja ukse juures kiunumisega, nii et ma lõpuks alla andsin. Nüüd igatahes saan ma südamerahuga öelda, et ma tõepoolest järgisin arsti ettekirjutusi värskes õhus viibida rohkem kui autost sisse ja välja kõndimisel.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Mis siis nüüd saab kui Proua tahaks enne kevadet shoppama minna? Hetkel oleks muidugi shoppamise asemel õigem öelda arsti juurde minna. Aga see ei kõla kohe sugugi glamuurselt ja asja tuuma see ju ei muuda, kas Proua tahab minna poodi, arstile, tsirkusesse, kohvikusse või lausa tööle, sest ka polkovniku lese tervis saab üks kord korda, kui ta siit kuhugi liikuma ei saa. Mis ta siis tegema peab? Paluma härra Abikaasal endale puust suusad välja voolida? Või lihtsalt kasside kombel laiseldes kevadet ootama?

Jah. Ilus on küll. Aga ma vaataks seda ilu parema meelega kusagil palmi all vedeledes postkaardilt ja tunneks kaasa neile vaesekestele, kes seda ilu ka päriselt taluma peavad. Ja oleks tänulik, et mina ei ela sellisel kohas, kus lumi nabani ulatub ja enne kevadet majast välja ei saa. Sest keegi on ära unustanud, et ka metsa sees elavad inimesed. Ikkagi inimesed!

Aga kes mind näha soovib, siis ilmselt kohtume alles kevadel. Kui lumi sulab. Või kui Janek mind välja kaevab. Selles viimases ei oleks ma nii kindel, sest lumesaha suutsin ma ära lõhkuda ja uut lumelabidat ei lubanud ma eile tal poest osta, et "pole ju veel nii väga vaja". Ilmselt sunnib ta täna mind ennast teed lahti kaevama. Lusikaga. Seetõttu... ütlen, et kohtumiseni kevadel!

Kui just... kui just...Kas ma julgen seda mõelda? Kas ma julgen seda öelda? Kui just traktor meid enne kevadet siiski metsa seest üles ei leia. Soovitav oleks meid üles leida siiski enne neljapäeva, sest siis on Proual tõepoolest vaja arstile minna. Või ütleme siis pigem, et shoppama;)

Nagu väike laps

Kui ma väike olin, meeldis mulle emme kappides tuhlata. Siis kui ma üksi kodus olin ja keegi ei näinud. Ma mäletan, et tal oli kapis üks lilla sitside ja satsidega hommikumantel, mis tol ajal tundus olevat võrdne printsessikleidiga. Mulle meeldis sellega mööda tuba ringi lehvida. Aeg-ajalt julgesin ma salaja kasutada emme meigikomplekti, mis oli küll kõrgele kappi ära peidetud, aga sõber taburet aitas alati hädast välja. See oli selline sinine plastmasskarp, plastmassist õlarihmaga. Aga milleks see veider plastmassist rihm, mõtlen ma nüüd. Kuigi kott meenutas õlakotti, siis vaevalt keegi oleks tegelikult ka linna peale läinud plastmassist kosmeetikakott õlal?  Veel ühte kõrgesse kappi oli peidetud parfüüm, mida ma nuusutamas käisin. Tegelikult selle lõhn mulle üldse ei meeldinud, aga et see oli keelatud ja "nii kallis", siis ma lihtsalt pidin seda aeg-ajalt ka kasutama. Oma lillale "printsessikleidile" pihustama, et see veelgi printsessilikum ja luksuslikum tunduks. 

Ja kes meist ei oleks siis lapsena ema riietes tuhlanud? Kõrgetes kontsades mööda tuba komberdanud, punase huulepulgaga end kokku mökerdanud ja tundnud end täiskasvanuna...

Eelmisel nädalal avastasin ma ühel hommikul, et olen emme juurde jäetud täiesti omapäi. Maja oli tühi. Kõik olid tööle läinud. Olime vaid mina ja emme riidekapid. Ma ei saanud kiusatusele vastu. Kõige pealt katsetasin ma ta kreeme, seejärel proovisin ma ehteid, tuhlasin kapis ja proovisin,kas midagi mulle ka selga sobiks. Lilla "printsessikleidi" asemel leidsin ma seekord kena kamspuni. Millele otseloomulikult oli vaja pihustada "keelatud ja kallist" parfüümi. Ja siis. Ma teadsin, et kusagil selles kapis peavad olema hästi ära peidetud Max Mara saapad, mida meil kummalgi Tillukese Delisaga puutuda ei lubata. Need olid tõepoolest hästi ära peidetud. Aga ma leidsin nad üles! Ja panin jalga. Mul oli vastupandamatu kiusatus nendega ka linna minna, kuid ma ei olnud kindel, et enne emme kojutulekut tagasi jõuan ja need sama hästi tagasi kappi oskan peita. Nii pidin ma leppima vaid vaatamisegi. Seekord;)

Ma olin nagu väike laps emme kapi kallal. Põnev oli. Just nagu lapsepõlves. 

Vestlus

Ma ei ole just kõige virgem inimene. Või ütleme siis nii, et ma olen väga mugav inimene. Ma ei viitsi end ilmaasjata liigutada. Ja ka väga sportlik ma ei ole. Teoorias küll. Aga mitte praktikas. Seepärast ei olegi imestada, et järgnevas vestluses olin mina hämmeldunud kuulaja pool.

"No ja siis ma nägin, et buss tuli ja hakkasin kohe jooksma, et peale jõuda, aga näed, nina ees pani uksed kinni," jutustas mu 80-aastane vanaema elavalt ja lisas ärritunult. "bussijuht pidi mind nägema küll, aga mis ta arvas, et vanainimene, sellel aega küll, et las istub ja ootab järgmist bussi, no kurat, seda ma ei viitsinud!"

Ma tõstsin vaid hämmingus kulmu. Ei viitsinud niisama istuda?

Ja vanaema jätkas: "No ja siis ma mõtlesingi, et ah, mis ma siin siis niisama istun, et lähen siit üle silla, käin kärmelt turul ära ja siis vaatan, mis bussiga koju saan."

"Ah et vaid turgu, ma mõtlesin, et sa ikka jala koju hakkasid minema," norisin mina. Mille peale vanaema vastas: "Eelmine kord mul viskas hinge täis,et jälle buss nina alt uksed kinni pani, läksingi siis Eedenini jala. Vahepeal sõitis kolm bussi mööda, aga vot enam ei tahtnud ma bussiga minna ja kõik. Mul noored jalad ja mis ta siis visata on..."

Need, kes Tartut tunnevad, teavad, et Pärmivabrikust üle silla turule või Pärmivabrikust Eedenini on ikka natuke jagu maad. Aga mitte minu 80-aastase vanaema noortele jalgadele.  Tema jaoks pole probleem isegi Eedeni juurest koju Ihastesse jalutada. Või noh, eks ta pärast on väsinud, aga ega see ei takista tal jalgsi koju minemast. Sest ta ei jaksa oodata, kuni buss tuleb. Või ta lihtsalt ei viitsi helistada, et keegi talle järele tuleks. Või mõnikord tal näiteks viskab hinge täis, kui mõni 60+ vanur  tal bussi minnes ees koperdab ja siis ta ka leiab, et läheb hoopis jalgsi. "No ei saa siis natukenegi ennast kiiremini liigutada," toriseb ta, "aga istmekohani jõuavad küll joosta..."
Tõmbab oma seljakoti aga tugevamini selga ja punuma. Mina kutsuks Janeki järele ja toriseks kui liiga kaua peaks ootama.*

"No viskad mind siis maale ära, jah?" küsis vanaema vestluse lõpuks.
"Aga miks?" itsitasin mina, "sa võid ju jalgsi ka minna, mis see siis minna..."  Vanaemaga ei tasu selliseid nalju teha. Mine tea, pärast, hull, panebki ajama, sel ajal kui mina näiteks wc-s käin. Tõmbab aga seljakoti selga ja lippab.

Vanaemast võib selliseid asju oodata.

*****

Muideks.  Kas vanaemade tekid ei peaks lõhnama reumasalvi, saialilletinktuuri või mõne muu ravimi järgi? Minu vanaema tekk lõhnab Hugo Bossi Deep Red´i järele. Ma öösel tundsin lihtsalt. Hetkel tuli meelde.

*samas ei olegi selline äkk-jalutamine mulle ikka päris võõras. Ma olen küllalt jalgsi Keilast Ussipessa või Annelinnast Raadile jalutanud, sest lihtsalt ilus ilm on olnud. Keilast Ussipessa muidugi ei saa ka teisiti kui jalgsi. Või autoga.

Mul on passis sama pilt...

Eile läksin ma oma uuele passile järele. Minu üllatuseks olid Benjamin-Button-kortsud  jäänud kenasti turvaelementide varju ja ma olin peaaegu et oma uue reisidokumendiga rahul. Kuid seda vaid hetkeks.

Me kõik teame seda lugu, kuidas Kivipallur ütles, et "mul on passis sama pilt" ja pakkus siis, et tegu on  Boutros Boutros Ghaliga. Minu passis oli ka sama pilt, mis mulle iga päev peeglist vastu vaatab, aga minu passis ei olnud minu allkiri. Ka ei olnud seda minu ID-kaardil. Minu allkirja asemel oli hoopis tundmatu kõverik. Midagi sellist ei olevat varem juhtunud! No jah, on ka üsna loogiline, et kui kusagil midagi veidrat, eriskummalist või esmakordset juhtub, siis olen ikka mina asjasse seotud:)

***
Veerand tundi hiljem helises mu telefon. Nii kaua, kuni ma selle Tootsi taskut meenutavat kotist üles leidsin, oli kõne juba lõppenud. Kaks sekundit hiljem (ma kusjuures üldse ei liialda) helises Janeki telefon. Sama number. Kui mind kätte ei saadud, helistas Politsei-ja Piirivalve kohe Janekile. Ei olnud mingit pausi, ei mingit "et Pr Prangel ei vastanud, aga otsime siis tema Abikaasa numbri välja", vaid kohe kui üks telefon ei vastanud, helises teine telefon. Kui Janek poleks vastanud, kas nad siis oleks kolme sekundi pärast automaatselt emme numbri valinud? Ja kust nad üldse teadsid, et ma Janekiga koos olen? Skeeri...Someone is watching us.

Kas pole veider?

Ma pole selle peale varem mõelnud. Aga täna arsti juures olles turgatas see mõte mulle pähe. Miks on nii, et kui testid arsti juures osutuvad positiivseks, tähendab see tegelikkuses hoopis midagi negatiivset?  
Nii ma siis täna kuulasingi, kuidas üks analüüs teise järel positiivseks osutus ja selle asemel, et positiivselt meelestatult ja energiat täis uksest välja kepselda, istusin ma edasi ja vaatasin pealt, kuidas arst mulle ravimeid välja kirjutas. Mis selles siis positiivset on?

Oi, aga võtan sõnad tagasi. On ikka midagi positiivset ka. Üle ma-ei-tea-mitme-kuu nägin ma jälle "Vapraid ja ilusaid"! Ja ei suutnud ära imestada, et nende kuudega pole mitte midagi muutunud. Ma usun, et ei liialda kui ütlen, et vaatan seda seriaali üks-kaks osa iga kuue kuu tagant ja olen ikka ree peal.  Uskumatu, et nii umbes kuus kuud tagasi jahusid noored Forresterid ja Loganid ja Spencerid selle ümber, kes kellega koos peaks olema, kes kellest lahutama peaks ja kes kellega abielluma peaks. Täna oli ikka sama seis. Tõsi, nüüd oli jõutud pulmadeni, aga ma ei saa ju välistada, et vahepeal on see kolmik omavahel veel kolm-neli korda lahutanud ja abiellunud. "Vaprad ja ilusad" on vaieldamatult kõige sürreaalsem televiisorikogemus. Isegi Võsa-Pets kahvatub selle kõrval.
(Teleka vaatamisest olen ma vaimustuses ka see tõttu, et meil sai just telekas korda ja kuu aega teleka-pausi on selleks korraks läbi!)

Ja üks asi veel, mille peale ma nädalavahetusel mõtlema hakkasin. Esimest korda. Vist. Sest varem pole lihtsalt huvi olnud. Mind pani imestama kui raske on poest leida alkoholivaba õlut või siidrit. Ma pidin ikka mitu tiiru tegema enne kui need kusagilt nurga tagant avastasin. Miks need nii ära peidetud on?  Ja miks valik nii väike on? Ja miks on kõik alkoholivabad šampused magusad?

Veidrad mõtted...

Daamid ja härrad, lubage tutvustada - Benjamin Button!

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, kui ma emmega tema sünnipäeval restorani läksin ja meid sõbrannadeks peeti. Tõsi, kusagil ei ole öeldud, et 31-aastasel ei võiks olla 51-aastasi sõbrannasid  ja tõsi, et mõned mu lähedasematest sõbrannadest on liginemas just viiekümnele, aga fakt jäi faktiks. Möödas on need ajad, kui oli silmaga arusaadav, et üks on ema ja teine tütar. Ma ei hakka isegi nii kaugele minema, et mõelda, kas mina nägin välja pigem 51 või ema pigem 31, on ilmselge, et see kompliment läks igal kümnel juhul ema väravasse.

Üsna järgmisel päeval sattusin ma juttu ajama ühe teise 51-aastase naisterahvaga. Täiesti võõraga kusjuures. Digiboksi parandusse viies. Rääkisime maast ja ilmast, kunstist ja muusikast ja teatrist ja...
kui ühtäkki lausus naisterahvas, et "talle kohe meeldib vanemate inimestega suhelda" (ma väga loodan, et siin ei  pidanud ta mind silmas) ja küsis sinna juurde: "Kui vana Teie olete kui tohib küsida?". "Kolmkümmend üks," vastasin mina, mille peale naine ohkas ja vastas, et "oeh, siis on ta küll minust tunduvalt vanem". Mis mõttes "siis"?  Paha sõnakasutus või ilmselge vihje, igatahes otsustasin ma sellepeale astuda sisse esimesest ilusalongist ja palusin end värskendada. Nii 31-aasta vanuseks.

Nojah. Aga sealgi ei antud mulle armu. Silmalaugusid ei tasu mul värvida, sest silmadel on mul tugevad kortsukesed ja vaadaku ma siis, et õhtu jooksul silmaalustesse kortsudesse pudeneva värvi ära pühin. Ikka. Muidugi. Kas mõni korts jäi kahe silma vahele ka? Ei, muidugi mitte. Protseduuride lõppedes tõi kosmeetik välja ka kortsud mu otsaesisel. "Ega paremaks enam ei lähe," lausus ta naeratades, "kui siis vaid ilulõikusega..."

Ja olgem ausad kirsiks tordil oli passi ja ID-kaardi vahetus, kus kõige peal tuli endast fotoboksis pilt teha. Sellega, et dokumendipildid ei õnnestu mul mitte kunagi, olin ma leppinud ning väga ka ei pingutanud, et Miss Estonia moodi välja näha. Minu enda üllatuseks olid kaks pilti aga täiesti talutavad, vaid kolmas läks minulikult aia taha, sest just siis kui masin "klõps" tegi, oli mul vaja kulmu kergitada.
Ma oleksin peaaegu, et esimest korda elus saanud passi ja ID-kaardile rahuldava pildi, kuid oh ei...see olekski liiga ilus olnud. Otseloomulikult valis ametnik selle kolmanda pildi. Selle kolmanda, kus ma kogemata kulme kergitasin, mis omakorda tõi nähtavale otsaesised kortsud ja ma meenutan kedagi...kedagi...kellele ma küll sarnanen... ah jaa... Daamid ja härrad, lubage järgmised viis aastat minu  dokumentidel teile tutvustada Benjamin Buttonit! 
Minu vaikse nurina peale lausus ametnik aga sõbralikult, nii et ükski korts ta näos ei liikunud, et "pole hullu. Tulete viie aasta pärast uuesti ja siis vaatate, et küll see eelmine oli ikka ilus pilt!"  Ennustaja oli rääkinud.

Mul ei ole mõtet enam võidelda. Ma pean leppima, et olen 31-aastane vana ja kortsus  Benjamin, kelle ainsaks rõõmuks on kui ilmselgelt halva silmanägemisega poemüüja mu´lt alkoholi ostmiseks dokumenti küsib või purjus soome ehitajad mind "kenaks neiuks" peavad.

                                                    ******
Dialoog paar nädalat varem.
Tilluke Delisa (oma sõbrannale): See on minu vanem õde. Kas sa kujutad ette, et ta on minust vanem? Paku, kui vana ta on?
Tillukese Delisa sõbranna (soovides mulle komplimenti teha) : Jaa, ei noh vanem on ta sinust küll. Aga ma arvan, et üle kolmekümne ta küll pole. No maks kolmkümmend üks. Aga mitte rohkem!
Mina (hääletult. The young person screaming inside of me, trying to get out): Ma olengi 31. Kui vana ma siis sinu arvates tegelikult välja näen?

Loogiline mitteloogilisus

Midagi ei juhtu ilma asjata, eks? Kõigel on põhjus, eks? Niisiis ei ole mitte midagi imelikku selles, et ma just nüüd koduseks jäin. Ei, ma ei ole töölt ära tulnud, mind ei ole blogi pärast koondatud või mõne muu eksimuse pärast vallandatud. Ma jäin haigeks.

Huvitaval kombel juhtus see just nüüd. Nüüd kui ma olen olnud üleväsinud ja tülpinud, segaduses ja soovinud muutusi, samas ka mitte, tahtnud lihtsalt endas selgusele jõuda, leida aega kodu ja Janeki jaoks, aga samas ka teha tööd, mis mulle meeldib, aga mis mulle meeldib, kas praegune töö on see, mis mulle meeldib...Segadust on mu tillukese aju jaoks olnud piisavalt. Ma jään ühe oma väga hea tuttavaga eriarvamusele ja julgen siiski osa sellest segadusest stressi ja ületöötamise arvele panna.

Ja siin ma siis nüüd olen. Vähemalt paar nädalat kodune. Vaatan filme. Kuulan Frank Sinatrat. Magan. Puhkan sõna kõige otsesemas mõttes. Ja ilmselt olen antibiootikumidest ja muudest ravimitest pooluimas, sest kuidas muidu seletada seda, et mul tuli vastupandamatu soov teha midagi, mis on üldiselt feilimisele määratud ka terve peaga... Aga ma vähemalt üritasin (nagu ikka anda endast parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu tavaliselt) ja jätan Janekile võimaluse see korda teha.
Ja nii veider kui see ka pole, elu väljaspool tööd on olemas. Ja taevaski pole alla kukkunud. Niisiis on vaid loogiline, et ma just hetkel haigeks jäin. Sellel oli oma põhjus.

Absoluutselt loogiline ei ole aga üks põhjustest, millega ma koju jäin. Puugihammustus! Talvel? Nüüd kui esimesed lumed ja külmad on ära olnud?  Tubli saavutus! No jah,  pigem olin ma juba mitu kuud puugihammustuse tagajärgede käes vaevelnud, kuid alles nüüd sain ma vähemalt teada, miks ma juba mitu kuud olin end kehvasti tundnud.  Peapööritused, iiveldus, väsimus... See kõik oli juba mõnda aega kestnud, kuid  ega ma siis ei viitsinud sellele tähelepanu pöörata ja polnud ju aega ka, et arstile minna. Ma arvasin, et see on tööst tingitud. Puuk oli mu viimane kahtlus. Ei, valetan. Puuk oli mu eelviimane kahtlus. Rasedus oli viimane.

Vot nii läks mu elu esimene lähedasem kokkupuude puugiga. Hehh, ja kui nüüd just ei juhtu, et ma paari nädala pärast enam kedagi ära ei tunne või totaalselt segast peksan, siis tegelikult oli väike puhkus ju just see mida ma vajasin...

Tee tööd, siis tuleb armastus. Või?

Ei tea, kas see oli nüüd kokkusattumus või otsene vihje, aga juhtusin sel nädalal lugema kaht kirjutist, mis rääkisid töötamisest. Esimene neist rääkis sellest, et inimesed identifitseerivad end liiga tihti läbi töö ja teine sellest, kuidas siniste silmaalustega mehed 24/7 tööd rabavad teha, sest "need tööd on vaja ju ära teha" ja end niiviisi tapavad.

Esimesest kirjutisest ajendatuna otsustasin ma seekord Norras vähe rahulikumalt võtta ja tavapärase "hommikul-kuuest-jalul-kuni-hilisõhtuni. kolm-neli-kohtumist-päevas-et-maksimaalne-kasu-oleks-rutiini" asemel leppisin kokku vaid ühe kohtumise igaks päevaks. Ja esimest korda elus tundsin ma end kui valge inimene. Või siis lihtsalt inimene! Ja ma ei tundnud süümekaid kui ma juba kell kolm pärastlõunal Karl Johanil jalutasin ja omi mõtteid mõlgutasin. Omi. Mitte tööga seotud.

Kõige üllatuslikum (või siis tegelikult üldse mitte?) kogu selle uue üks-kohtumine-päevas-taktika juures oli see, et tulemus oli tegelikult parem. Nii kohtusin ma inimestega, kes tegelikult ka olid koostööst huvitatud, mitte ei käinud ukselt uksele nagu piiblimüüja, kus lõppkokkuvõttes kolmest uksele koputamisest ikkagi vaid üks uks avanes. Ja esimest korda ei olnud ma õhtuks ega järgmiseks hommikuks surmväsinud.

Teisest loetud kirjutisest ajendatuna pahandasin ma eile õhtul Janekiga, kes niigi  ööd-päevad tööl veedab, ka kodus vaid töömõtetes on ja nüüd veel haige peaga tööle ronis. Mida sa ronisid tööle, oleksid pidanud kodus olema, pahandasin ma. "Nojah, eks ma nii end tapan," pomises ta vaikse ja nohuse häälega minu pahandamisele vastu, "aga ma pidin minema, need asjad oli vaja ära teha."  Sarnaseid vabandusi, et "nad ei oleks minuta saanud", "see asi oli väga tähtis", "see oli vaja hetkel ära teha", "see või teine on puhkusel", "praegu on kiire, aga küll varsti läheb lihtsamaks" olen ma kuulnud vähemalt viimased aasta.

Perekooli-tarkpead ütleks selle peale ilmselt, et  ei käi su mees mitte tööl, vaid et tal on armuke,  aga teate...ausalt, ma isegi eelistaks, et see tõepoolest oleks nii.  Siis oleks ta (vist?) palju rahulolevam ja ei tapaks end niiviisi. Noh kui ta just väga noore ja energilise armukese otsa ei satuks;) Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis tal ju ongi armuke. Töö.

Nojah.

 "Aga mõtle kui sa infarkti saad, kellest siis sulle kasu on või trammi alla jääd, " laususin ma. "Jajah, ma tean, ma tean..." vastas Janek. Nii nagu iga kord. Igatahes pahandas Janekit lõpuks, et ma teda ei toetanud ja me lõpetasime kõne.  Ma istusin uuesti arvuti taha ja hakkasin vastama päeva jooksul sissetulnud meilidele, arvutama ja kalkuleerima, kuidas ja mis ja kus ja kaua. Ehk siis teiste sõnadega hakkasin ma tegema tööd. Kuigi telekast tuli samal ajal "Kaks ja pool meest". Kaks osa järjest! Ma keerasin heli maha ja jätkasin meilide kirjutamist.

Ja siis ma taipasin. Mis kasu on sellest, et ma lõpetasin tööpäeva valge inimese kombel? Ma olin ju ikkagi ära. Ja mis sellest, et ma tundsin rahulolu, et olin seekord vaiksema tempo valinud, kui päeva lõppedes istusin ma ikka arvutis? Selle asemel, et visata jalad seinale, juua klaas veini, tunda head meelt edukate kohtumiste üle, mõtlesin ma tööst ja sellest, et mis siis kui... Mis siis kui me ei jõua kokkuleppele, mis siis kui ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada, mis siis kui midagi olulist jäi ütlemata, mis siis kui...Mis siis kui.
Ma oleksin pidanud mõtlema "ja mis siis kui!" Mina olin endast andnud parima. Ja ma oleks pidanud vaatama "Kaht ja poolt meest" või kirjutama! Ma olen kirjutamisest puudust tundnud, aga aega sellega tegelemiseks pole leidnud, sest "tööd on nii palju" ja "pärast tööd olen ma nii väsinud".

Mind häirib viimasel ajal üha enam, et Janek nii palju töötab ja vaid tööst mõtleb. Aga. On mul õigus talle seda ette heita? Kas ei ole mitte nii, et see, mis meid kelleski teises kõige rohkem häirib, on see, mis meid tegelikult enda juures kõige rohkem häirib? Liiga palju tööd.  Ja seepärast naudingi ma neid väheseid hetki kui me Janekiga koos saame olla,  ilma tööle mõtlemata, ilma sellest rääkimata.. Kasvõi kell seitse hommikul hotelli hommikusöögilauda kattes.

On üks tuntud tsitaat, me kõik teame seda ja kasutame seda tihti. "Tee tööd ja siis tuleb armastus!" Mitte väga ammu aega tagasi kuulsin ma aga selle tsitaadi tänapäevast  varianti: "Tee tööd ja näed, kuhu armastus kadus!"
See pani mind esimest korda mõtlema. Ärge lugege sellest ütlusest välja midagi, mida seal pole, aga tõepõhi on sellel ütlusel ju siiski olemas. Laiemas plaanis. "Abielus tööga" on ka üks kõigile tuntud väljend. Ja   olete te tähele pannud, et üha enam ilmub ajakirjades lugusid ületöötamisest, stressist, liigsest pingest, vähesest puhkusest ja lõõgastumisest?

Ma arvan, et me mõlemad (ja väga paljud teised ka!) peaksime vaatama peeglisse. Mõtlema järele, kas töö on kõige tähtsam. Kas seda saab öösel kaissu võtta? Kas sellel saab käest kinni hoida? Kas sellega saab jagada oma kõige rumalamaid mõtteid? Naerda koos? Nutta koos? Kuigi me mõlemad tahame olla (võib-olla olemegi?) oma töös parimad, siis ei peaks me püüdlema selle poole, et olla asendamatud. Asendamatuid inimesi on teadagi mis kohad täis.

PS: Irooniline, aga just hetk taga helises mu telefon. Töö. Selgus, et kaup, mis peab koormasse mahtuma, ei mahu sinna. Ma ei tea veel , kuidas see laheneb, sest ma pean lennuki peale minema. Õnneks? Aga mu süda valutab, sest mis siis kui...

Movember

Ka hotelli liftis tuletakse meelde, et vuntsid on "kuningas". Ei tea, kas ma peaksin väga häbenema, et enne selle nädala algusest, kui üks kunstiinimesest töökaaslane mind valgustas, ei olnud ma Movemberist mitte midagi kuulnud?

Igatahes, kui leidub veel minusuguseid pimeduses kobajaid, siis Ringvaates tutvustati ka, millega tegu on:  http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=1789

Janek, vuntse kasvatama!

Parim filmi dialoog

Anna mehele vaid kruvikeeraja ja digiboks ning tulemuseks on see, et kõik laupäevaõhtused halvad filmid ja pühapäevahommikused kordussaated jäävad vaatamata. Aga ega ma ei pahanda, see andis mulle võimaluse vaadata vanu lemmikfilme, mis on rohkem kui pähe kulunud, aga ikka head. Lost in Translation, Hukkunud alpinisti hotell, Pulp Fiction...

Viimasest on pärit ka üks mu meelest parimaid dialooge. Mitte et tegelikult kogu film ei kubiseks neist...

Vincent: Want some bacon?
Jules : No man, I don't eat pork.
Vincent : Are you Jewish?
Jules : Nah, I ain't Jewish, I just don't dig on swine, that's all.
Vincent : Why not?
Jules : Pigs are filthy animals. I don't eat filthy animals.
Vincent : Bacon tastes gooood. Pork chops taste gooood.
Jules : Hey, sewer rat may taste like pumpkin pie, but I'd never know 'cause I wouldn't eat the filthy motherfucker. Pigs sleep and root in shit. That's a filthy animal. I ain't eat nothin' that ain't got sense enough to disregard its own feces.
Vincent : How about a dog? Dogs eats its own feces.
Jules : I don't eat dog either.
Vincent : Yeah, but do you consider a dog to be a filthy animal?
Jules : I wouldn't go so far as to call a dog filthy but they're definitely dirty. But, a dog's got personality. Personality goes a long way.
Vincent : Ah, so by that rationale, if a pig had a better personality, he would cease to be a filthy animal. Is that true?
Jules : Well we'd have to be talkin' about one charming motherfuckin' pig. I mean he'd have to be ten times more charmin' than that Arnold on Green Acres, you know what I'm sayin'?

Minu napakas perekond

Pärast "nigu niuhti" Göteborgi visiiti ja sellele järgnenud hullumeelselt pingelisi tööpäevi olin ma üle-eelmiseks reedeks (hirmuäratav kui kiiresti tegelikult aeg läheb!) nagu elav laib ning ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et olin nõustunud pärast tööpäeva bussiga Tartusse sõita. Ma tahtsin vaid koju, diivanile pikali ja magada. Mitte et mul oleks midagi bussiga sõitmise vastu, ma lihtsalt tundsin, et mul pole jõuraasugi.
Janek oli juba hommikul Tartusse ära läinud, kuid ma olin veendunud, et mul õnnestub ta ümber rääkida, et hoopis tema koju tuleks.

Janeki ümber veenmine oleks ehk lihtsalt läinud, kuid Tilluke Delisa osutus raskemaks pähkliks kui ma oleksin arvanud. "Aga kui ma sulle järele tulen?" pakkus ta välja, saades aru, et omal jõul ma Tartusse tulla EI kavatse. "No tule," vastasin ma ükskõikselt ja ilma rohkem süvenemata. "Ja siis sa oleks nõus Tartusse tulema?" jätkas Tilluke Delisa. "Jajah," vastasin ma sama ükskõikselt, sest no kuulge, mitte ükski normaalse mõistuse juures inimene ei tuleks isegi selle peale, et sõita Tartust Tallinnasse vaid selleks, et mind Tartusse viia. Ma oleks pidanud teadma, et minu peres ei olegi ju keegi normaalse mõistusega! Enne kui ma arugi sain, et asi oli naljast kaugel, olid Tilluke Delisa ja emme (kes ei ütle kunagi ühestki hullusest ära) juba Tallinna poole teel. Tartust Tallinna poole! Selleks, et mind Tartusse viia!

Juba paar tundi hiljem olidki nad tõepoolest kohal. Ma olin pisarateni liigutatud. Neile ma seda muidugi välja ei näidanud, mina ju, pomisesin lihtsalt hästi vaikselt, et see oli neist väga armas. Võib-olla nad isegi kuulsid. Aga see ei ole veel kõik. Juba enne kui Tallinn-Tartu maanteele keerata jõudsime, pistis Tilluke Delisa mulle pihku valge veini ja hot dog'i. Parim ravim üleväsimuse ja tülpimuse vastu. Oh, they know me so well!  Öelge siis veel, et mul ei ole best family ever, veidike napakas muidugi ka, aga ikkagi...parim.

Vähemalt nii arvasin ma reede õhtul. Laupäeva hommikul kell kuus kui äratuskell helises, ei olnud ma selles enam nii kindel:) Tilluke Delisa oli juba õhtul suutnud ette manada õnnetu kutsika näo, millele on võimatu vastu panna ja palus, et me Janekiga talle laupäeva hommikul ühe hotelli hommikusöögi serveerimisel abiks oleksime (lisades ikka selle sama õnnetu kutsika näoga, et ta saab aru küll, et oleme väsinud, aga et tal oleks niiiiiiiiii hea meel).  Ma ei teadnudki, et mu tilluke õde nii osav manipulaator suudab olla. Ja kuidas ma oleksingi saanud keelduda, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele.
Kell seitse laupäeva hommikul, surmväsinuna lõikusime me igatahes restorani köögis juba juustu ja tomateid, serveerisime kukleid ja kohvi ning koristasime laudu. Kella üheksa paiku oli orjatöö (mis tuleb tunnistada osutus tegelikult äärmiselt lõbusaks ettevõtmiseks ja andis meile Janekile võimaluse koos aega veeta) läbi. Magama, oli mu ainuke mõte!
Aga oh ei... Väikene manipulaator palus nüüd abi kolimisel. No kuidas sa ütled talle ära. Ja pealegi, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele. "Ah, see läheb kiiresti," mõtlesime me kõik, sest meile tundus samuti, et asju ei ole üldse palju. Naiivselt nagu hiljem selgus. Viis tundi hiljem viimaseid riidekaste kõigepealt kolmandalt korruselt alla ja siis jälle kolmandale korrusele üles tassides, kui mu jalad ja käed enam sõna ei kuulanud, mõtlesin ma vaid "shoot me, please!" Kõik teised kolijad olid samade nägudega. Sealhulgas ka Tilluke Delisa, kes ometigi leidis endas veel jõudu hakata uues korteris asju korda sättima. Mina oleks kõik sinnasamasse jätnud. "Ma arvan, et sa ei ole tegelikult üldse hea ja armas õde, kes oma suure õe tuju eile tahtis tõsta, sul olid hoopis kurjemad tagamõtted minu Tartusse toimetamisel," norisin ma Tillukese Delisa kallal, "sul oli lihtsalt tööjõudu vaja!" Oleks ma seda kõike reede õhtul osanud ette teada...Magama, oli mu ainuke mõte!

Magamisest ei tulnud aga midagi välja, sest ees ootas veel Kerle sünnipäev ja soolaleib. Nii palju ei suutnud ma oma väsimusest siiski üle saada, et sundida end korralikult pidurüü üll tõmmata. "Diip kunstiinimene nagu ma olen, kes see ikka pahaks paneb," mõtlesin ma.  Mis sellest, et kleit ja kingad olid kotiga kaasas. Ma ei hakka mainima, et Tartu poole sõites oli mul käinud peast läbi isegi mõte peole minna. Kuid ka Rana Del Ray esinemine ei oleks mind sel hetkel enam mitte ühelegi peole meelitanud.
Kell üksteist õhtul olime me Janekiga juba sünnipäevalt tagasi. Magama! oli meie ainuke mõte. Kuid ikka ei tulnud sellest midagi välja. Loomulikult oli meil vaja Casa De La Ihaste traditsiooni kombel söögitoa laua ümber istuda ja neljakesi veel pudel veini justkui muuseas ära juua. Mis hiljem selgus, et oli kõigest 14 aastat vana...Ikka juhtub.
"Homme siis jälle hommikusöök, jah?" laususTilluke Delisa kui me kõik oma magamistubade poole laiali valgusime. Me Janekiga isegi vastanud enam. Meie pilgud rääkisid enda eest. Jumal tänatud, et Tilluke Delisa tegi kõigest nalja!
Pühapäeva päeva jätan ma vahele. Ega me suurt midagi ei teinud, kuid ühest ja teisest ja kolmandast kohast läbi käimine lõppes sellega, et koju Ussipessa jõudsime me õhtul kell pool kümme. Ei ole vist vaja lisada, et surmväsinuna.

Selle nädalavahetuse magasin mina sõna otseses mõttes maha.  Reede õhtul kukkusin ma ära kella üheksa paiku, ärkasin laupäeval kell kaheksa, vedasin end diivanile ja magasin edasi 11ni, paar tundi suutsime me tegusad olla ja juba sundisin ma Janekit endaga "Ristiisa" vaatama, poole filmi peal magasin ma jälle, ärkasin siis paariks tunniks üles ning vajusin uuesti ära seitsme paiku, Janek ajas mind voodisse kümne ajal, pühapäeval ärkasin ma kell üheksa ja tundsin, et ma magaks veel. Ja veel. Ja veel.

*igaks juhuks mainin jälle ära, et loomulikult ei arva ma tegelikult, et Tilluke Delisa tuli mulle Tallinnasse järele omakasupüüdlikult, loomulikult tean ma, et tema ja emme tegid seda vaid minu tuju tõstmiseks. Lihtsalt minu pärast! Ma igaks juhuks mainin. Ikka leidub inimesi, kes mind ja mu napakat pere ei tunne ning pärast veel usuvadki, et minu näol on tegemist tundetu bitch'iga (noh ma mõtlen, et päris tundetu ma ka ei ole ju), kes heategu ei hinda, ja Tilluke Delisa on hoopis salakaval manipulaator:D

Nigu niuhti!

Göteborgis käidud nigu niuhti. Läbi Müncheni. Kas midagi saakski veel loogilisemat olla? Lisaks veel 24h ärkvel olemist, nii et lõpuks autoga koju sõites kuulasin vabatahtlikult Power Hit raadiot. 

Kokkuvõtteks: magamine on ülehinnatud! Aga...pole midagi paremat kui saad lõpuks pea padja peale panna. Oma voodis. Ja magama jääda. 

Väike arusaamatus

Ikka läheb teinekord nii, et üksteisest valesti aru saadakse. Nii juhtus ka, kui koostööpartner mulle ühe Norra kontakti edasi saatis:

Meil nr 1:

Saatja: Aadu  
Adressaat: JMP
Teema: kontakt

Company: XXX

Contact person: Ask Martin

Phone: +47 XX XX XXX

Meil nr 2: 

Saatja: JMP 
Adressaat: Aadu 
Teema: kontakt

Tere Aadu

Sa teed vist nalja. Martinil on kindlasti ka teine nimi olemas. Ma ei saa oma kliendile öelda, et küsi Martinit!

JMP

Meil nr 3: 

Saatja: Aadu  
Adressaat: JMP
Teema: kontakt

 

Tere Johanna

Mis sa teed ise nalja, see ongi täisnimi, olgu siis naljakas või mitte. Ask on perekonnanimi!

Aadu

Piinlik. Aga samas jube naljakas vahejuhtum. Mis ta siis kirjutas perekonnanime ettepoole!
Aga nagu allpool olev dialoog kinnitab, ei ole ma ainuke, kes vahel asjadest veidike valesti aru saab. Ja minu arusaamatus oli ikka kordi vähem piinlikum. Mis sellest, et allolev dialoog ei saa olla tõestisündinud. Või saab?

Maainimesed pistsid nina metsast välja

Maainimesed on oma nina üha rohkem hakanud metsast välja pistma. Nii oleme me viimasel jõudnud vaatama "Puhastust", "Seenelkäiku", külastanud lennusadamat ja erinevaid pealinna kohvikuid.

Hakkame siis pihta "Puhastusest". Kui veel on keegi, kes mingil põhjusel ei tea, mis filmiga tegu on, siis: " tegu on Sofi Oksaneni rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani kinoekraniseeringuga.  “Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel."

Raamatut olin ma lugenud ja nagu ikka ei kipu ma erilise vaimustusega romaanide põhjal tehtud filme vaatama. Kõige suuremaks pettumuseks viimasel ajal oli  näiteks Söö.Palveta.Armasta".  Et aga "Puhastus" nii palju kriitikat sai, tekkis mul siiski vastupandamatu soov seda näha. Ma ei saa öelda, et Sofi Oksaneni raamatud minu lemmikute hulka kuuluvad, kuid pean siiski tunnistama, et  käest pole ma raamatuid suutnud panna enne kui need on läbi loetud. Kaasahaaravad on teosed igal juhul olnud. 
"Puhastuse" filmi läksin ma vaatama kerge eelarvamusega ja suurt midagi ei oodanud. Kui, siis ootasin ma vaid "ekstreemselt palju vägivalda".  Minu üllatuseks ei olnudki filmis nii palju vägistamist ja verd nagu olin oodanud, samas Janek, kes raamatut lugenud ei olnud, leidis, et  film oli ikka piisavalt võigas. Ja kuigi ma ei saa öelda, et tegu oli maailma kõige parema, Oscari-väärilise, filmiga, pean ma ütlema, et mulle film meeldis. Jah, oli asju, mis mind häirisid. Aga see ei ole filmi süü. See on mind häirinud nii "Stalini lehmade" kui "Puhastuse" juures üldse. Ja nagu Kaarel Tarand "Sirbis" kirjutas: "See ei ole relv meie lõpmatus võitluses „suure valega”, tükk head lugemist ja kriitiline välispilk aga küll."  Tükk head vaatamist oli ka film. 

"Seenelkäik" oli aga hoopis midagi muud. Tükk head vaatamist. Hoopis teises žanris.
“Seenelkäigu” lugu on lihtne. Riigikogulane Aadu Kägu, kelle Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest ajakirjandusel hais ninas, ja tema abikaasa Viivi lähevad end seenelkäiguga tuulutama, lubades teelt auto peale võetud rokkar Zäki paari tunni pärast Tallinna toimetada. Aga metsas on vähe seeni ja palju sarnaseid männitüvesid, suund kaob käest ja paanika poeb ligi. Nad on eksinud. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Metsas pole linnaelumaskide ega sisseharjunud petujuttudega midagi peale hakata: kõik valeväited ja eneseupitused kummutab mets varem või hiljem. Võid kinnitada endale ja kaaslasele, et tead, kus on auto, ning mängida, et olukord on kontrolli all, aga seda tragikoomilisemaks inimene ja asjade seis muutuvad. Ja päevast saab öö. (Loe: http://www.virumaateataja.ee/990920/kagude-surmasolmed-seenemetsas/)

Meie jaoks oli "Seenelkäik" oivaline meelelahutus. Komöödia elust enesest. Ja film oleks mulle veelgi rohkem meeldinud kui  vandenõuteooriate käes vaevlev Kohalik Tropp oleks Aadu Kägu "mehistumise" kuidagi unstu keeranud. Nii et see oleks "Õhtulehe" esikaanele jõudnud.


Kohviku külastustest väärib seekord ära mainimist Kohvik Klaus, mida me otsustasime külastada tänu Pullimunadele (http://www.pullimunad.com/2012/10/pullimunad-seiklesid-tallinnas.html).  Muidu poleks rumalad maainimesed sellisest kohast midagi teadnudki.
 Hästi vahva sisekujunduse ja atmosfääriga koht. Vaikne ja mõnus. Mis on iseenesest kummaline, sest koht oli rahvast paksult täis. Nii nagu Pullimunad kogesime meiegi, et  kui meie aru ei saanud, kuidas toidu tellimine käib, saime leti äärde minnes tibake pahandada, et kärsitud olime. Toit erilist maitseelamust muidugi ei pakkunud, näiteks liiga hall risotto pani kulmu kergitama ja sai karjus või järele.  Aga samas oli selles kohas olemas mingi salapärane "miski", nii et maainimesed ei saa välistada, et nad oma sammud sinna siiski uuesti seavad.

Ja lõppude lõpuks Lennusadama meremuuseum. Merendus mind isiklikult väga ei huvita ja meremuuseum ei tundu ka olevat minu teetassike, nii et suurt midagi ma sellest muuseumi külastusest ei oodanud, lihtsalt mõtlesin, et peab ju ka ära käima, et saaks kaasa rääkida...Aga ma jäin väga rahule, ja olin isegi imponeeritud. Kui mitte näitusest, siis ehitisest endast kindlasti. Eriti võttes arvesse selle ajalugu ja millises seisus oli kogu kompleks 1990-aastate alguses. Kaks tundi muuseumis möödus nii kiiresti, et enne kui arugi saime, pidime juba minema jooksma, et kinno jõuda. Ei ole vist vaja öelda, et pool jäi ikka nägemata ja uurimata. Sealhulgas ka "Lembitu", sest me lihtsalt ei viitsinud järjekorras seista.

Nüüd on maainimestel järgmisena päevakorras teletorn, veel mõned uued Eesti filmid, mida viimasel ajal tuleb nagu seeni pärast vihma, ja siis kuri plaan kogu suguvõsa Kumusse vedada.

Maainimesed ei mäletanudki enam, et elu väljaspool metsa võib ka vahva olla!