Saying "Tere" to a new year. In Estonian. In Norway.

2015 on olnud keerukas aasta, aga põnev. Kui minult keegi praegu küsiks, kas ma julgeks Norras oma ettevõttega alustada, siis ma tegelikult ei julgeks kohe "jah, kindlasti" öelda. Mul on hea meel, et mul oli 2014. aasta lõpus piisavalt hulljulgust, et sellise projektiga tegutsema hakata. Praegu ma vist ei julgeks. 

Ma olen tööalaselt Norra turuga väga pikalt seotud olnud, teadsin enda arvates kõiki eripärasid ja vimkasid, kuid tegelikkus on ikkagi hoopis midagi muud - üllatusi ja eripärasid tuleb ühele alustavale ettevõttele uksest ja aknast. AGA minu õnneks on mul suurepärane raamatupidaja (mina ja numbrid ei ole sõbrad), mul on fantastilised partnerid, imelised naabrid ning uskumatult palju toetajaid. Ma olen neile kõigile rohkem tänulik kui oskan sõnadesse panna. Ilma teieta ma hakkama ei oleks saanud. AITÄH teile huvitava aasta eest!

Kõige rohkem on mul aga hea meel selle üle, et kliendid on poe üles leidnud ning poeuks avaneb aina rohkem ja rohkem. Aina rohkem lahkub poest rahulolevaid kliente, kaasas kotike Eesti käsitööga. Teate kui uhke tunne see on, mul on au ja rõõm seda poodi siin pidada. Kas kõigi takistuste kiuste või takistustest hoolimata, ma ei tea, aga see polegi oluline. 

"See on tore pood, sa ei müü siin ainult toodet, vaid lugu ning kogemust!" ütles täna selle aasta viimane klient. Kes astus poodi sisse poekese eestikeelsed sildi tõttu. Ta oli väga suur Eesti ning Eesti käsitöö austaja (ise vahva lõngapoe omanik). Ma tahan tänada iga klienti, kes 2015.aastal on poekest külastanud. Aitäh, et olete mulle andnud (enese)kindlust jätkata!

2016. aasta Sulle ütlen ma täna optimistlikult "Tere!" Eesti keeles. Norras.

(Kui kellelgi on nESTi kohta küsimusi, siis kirjutage mulle. Ükskõik, milliseid:))

2015 has been a year on a roller coaster. Challenging, but interesting. Different. Unexpected. If you'd ask me today if I would dare to open a shop in Norway, I would hesitate a bit. I am glad I was crazy enough to start working on this project in autumn 2014 and made the thought come true in 2015. Who would have believed. 

I have worked with export to Norway for 10 years and I thought I knew enough. The reality was totally different from my earlier experience. It seemed like I knew nothing, everything was new. To start your own business abroad is not as easy as I thought. BUT luckily I have wonderful accountant in Norway (if you need help with book keeping in Norway I truly recommend her. She's  great with this stuff I am so bad with), I have amazing partners and neighbours and so many people supporting me. I am so thankful to them. More than I can show in words. Without them I would not have managed. THANK YOU from the bottom of my heart!

And of course the most thankful I am to my customers. It is such a joy to see more and more customers coming in through the door and leaving satisfied, with a smile on their faces and a bag with Estonian design in their hand. I am thankful for having this oppertunity to introduce Estonian design to Norwegians. And not only. Dukiboo skirts and Ukauka dresses have travelled to USA, Nora's sweater to France...
It's challenging to have a little shop (you cannot compete with shopping malls and prices from China), but this year's last customer said golden words to me. "You are not selling only the product, you are selling the story, you are selling an experience!"  It came out that she is a big fan of Estonia and she stepped in here today because she saw the sign outside the store. It says "Tere".

I want to thank each and every customer who has given me the confidence to continue. Today I say "TERE" (Hello) to a new year. In Estonian. In Norway.

Kas Taavi Rõivas on Morna linnapea?

Jumala eest, ma arvasin, et see Taavi Rõivase  uudis on mingi Kranaadi või Rohke Debelakki libauudis. Noh, ikka see, et lapspoliitik eelistab eralennukitega ringi liikuda (samal ajal nagu me oksendamiseni teame, kui jõukas on Eesti riik, ja te ju saate aru, et ma olen sarkastiline).

 Okei, me kõik teame ka seda, et meie lapspoliitikust peaminister pole sugugi ainus, kes "õilsate ja ausate eesmärkidega" poliitikasse ronib, et "ebaaus petturite kamp laiali lüüa" ja "tavainimese huvide eest seista", kuid juba kuu aega hiljem tõmbab valijatega kohtumiseks uusima Lexuse liisingusse ning joob kohtumise käigus  kastide kaupa Veuve Clicquot ära, sest kurk kuivas või midagi. Eks ma kasutaks ka võimalusi ära ja sina ja sina ja sina ka, aga vot eralennuk on mu meelest ikka juba ülbuse ekstraklass. 

Taavi Rõivas pole kunagi minu teetassike olnud, kuid aegajalt ikka mõtlen ma, et ehk teen talle liiga, et ega tema üksi neid ebapopulaarseid otsuseid ei tee ja nii edasi ja nii edasi, aga siis tuleb selline uudis ja ma mõtlen, et jumala eest, saatke ta keegi lasteaeda tagasi. Ei ole okei kui peaminister niimoodi hullates oma lapsepõlve pikendab. 

Ma ei ole suur "Õnne 13" vaataja, mõnikord ikka vanast harjumusest viskan pilgu peale. Mingi aeg tagasi oli seal üks lapspoliitikust linnapea (ei tule mulle need nimed meelde). Hakkasin eile mõtlema, et kas too tegelaskuju tekkis seriaali siis kui Taavi Rõivas ministriks sai? Et polegi see Morna mingi väljamõeldud linn, vaid täitsa Eesti elu, peaministriga eesotsas? Ja sotsiaalse sidususe minister ja "Riigimehed" tuli ka mulle eile meelde...

Klišeepostitus

Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.

Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada.  Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.

Loe edasi SIIT

Ära esita lolle küsimusi! /Don't ask the stupid questions!

Te ju teate, et suures plaanis olen mina pagulaste poolt, aga viimasel ajal olen ma kuulnud nii palju tobedusi. Alustades sellest, et hiljuti näitas uudistes rahulolematuid inimesi, kes Norras olid saanud elukohaks nö kolkaküla, kus lähima poeni oli kaks kilomeetrit ja toit, mida pakuti, ei olnud ka vastav nende traditsioonidele ja uskumustele. See vihastas mind. Ka mina olen sisserändaja, esimesed kolm kuud elasin ma pesemisvõimalusteta ja umbes kuu aega ilma wc-ta, aga ma ei tulnud selle pealegi, et viriseda. See oli minu otsus siia tulla ja ma pidin leppima sellega. Kui ma oleksin tahtnud paremaid elamistingimusi, oleksin ma kuus võinud välja käia umbes 2000 eurot ja elada uhkes katusekorteris linna südames. 

Edasi lugesin ma sellest, et enam ei julgeta "häid jõule!" soovida, sest võib juhtuda, et inimene, kellele jõule soovitakse, ei pea jõule ja solvub. Ma ei saa hästi aru, kuidas selle peale solvuda saab. Me elame keskkonnas, kus jõulud on tava ja kellelegi pole otsaette kirjutatud, kas ta tähistab jõule või mingit muud püha. Solvumise asemel saaks (peaks?) mittejõuletähistav inimene selgitama, milline on see püha, mida tema tähistab. Ka teine inimene saaks targemaks. Kas te teate kui palju kordi minult on Norras küsitud, kas ma olen vene-õigeusklik? Uskuge mind, nii palju, et kahe käe näppudest ja varvastest jääb puudu. Kas ma solvun? Ei, sest kui inimestele seostub Eesti Venemaa ja vene-õigeusuga, siis minu asi on nendele seletada, et Eestis on valdav luteriusk ja nii palju kui mu keeleoskus lubab ning inimesi huvitab räägin ma rohkem. Näiteks vanausulistest räägiks ma palju rohkem, aga mu keeleoskus saab tibake takistuseks. 

Ja tagatipuks lugesin ma eile, et enam ei ole soovituslik inimestelt küsida, kust ta tegelikult pärit on. Kas te oskate arvata, kui tihti minult seda küsimust küsitakse? Ma ei oleks selle pealegi tulnud, et solvuda. Mõnikord öeldakse mulle, et räägin norra keelt nii hästi, et ei oleks osanud arvata, et ma norrakas ei ole, minu keele eripära peetakse mõneks dialektiks. Teinekord öeldakse mulle, et vaid natuke oli aru saada, et ma räägin aktsendiga. Minu eesmärk ei ole end norrakaks maskeeruda või teeselda, et olen keegi teine. Ma olen sisserändaja, uhke selle üle, kust ma tulen ja muidugi uhke ka selle üle, et aeg-ajalt (headel keelepäevadel ja olenevalt teemadest) suudan ma rääkida aktsendivabas norra keeles. Kui mult peale seda kui ma olen öelnud, et olen Eestist, küsitakse, kas ma saan aru serbia keelest, hakkan ma naerma. Ma sain lõpuks aru, miks ag-ajalt minu jaoks absurdseid küsimusi küsitakse. Balkan ja Baltisk. Balkanimaad ja Baltimaad. Vanemad inimesed ajavad need sassi. Ei, ma ei naera nende üle (enam), sest kui palju tean ma ise geograafiast. Tean ma kogu Euroopat ja muud maailma nagu oma peopesa? Ei tea. Mul ei ole õigust nende üle naerda. Natuke teisele teemale hüpates naersime me hiljuti sõbrannaga ühe tüdruku üle, kes isegi Maslow vajaduste hierarhiast midagi kuulnud polnud. Aga kas see on enam tänapäeval mingi tarkuse näitaja? Või see sama kui ma eeldasin, et kõik teavad Sigrid Undseti? Võib-olla meie sõbrannaga oleme lihtsalt nohikud? 

Aga tagasi teemasse. Ma ei mõista, kuidas saab sellise küsimuse peale solvuda. Keegi "mittetavapärase" norra välimusega inimene vastas, et on Norras sündinud ja isa on norrakas, et ta ei tea, midagi oma kodumaast ja pole seal kunagi käinud, vaid peab end norrakaks. Mul tekkis kohe küsimus, et kui loll ta siis olema peab kui ta norrakana oma kodumaast midagi ei tea. Või ei ole Norra siiski ta kodumaa? Ja kui ta siis oma juurtest midagi ei tea, siis on mul tast kahju. Kurb on mitte teada, kust me tuleme või kes me oleme. Ka "ehtsa" norrakana ei peaks ta häbenema, et üks ta vanem on "sisserändaja". 

Ma tean inimesi, kes välismaale kolides on unustanud eesti keele, kelle lapsed ei tea midagi ei Eestist ega sellest keelest. Ma tean inimesi, kes on öelnud,et piinlik on välismaal olnud lapsega eesti keeles rääkida, et see oleks nagu mingi salakeel, millest keegi aru ei saa. Kui ma Idale lasteaeda järgi lähen, räägime me ikka eesti keeles. Me oleme eestlased Norras ja meie käest võib vabalt küsida, kust me tegelikult tuleme. Mul ei ole oma päritolu pärast häbi. Ma ei pea keegi teine olema. 

Ja teate, mu vanaonu põgenes II maailmasõja ajal Rootsi, ta elas seal terve oma elu, kuid ei unustanud kunagi eesti keelt. Tema lapsed, kes sündisid ja kasvasid Rootsis, oskavad eesti keelt (kuigi pole seda oma elus rohkem vajanud kui eesti sugulastega suhtlemisel). Tema lastelastel on kõigil vähemalt üks Eesti nimi. Kuigi nad ei oska eesti keelt ja on kasvanud kui rootslased, on "Lembit" ja "Salme" osake nende identiteedist. 

When looking at the big picture I am not against refugees, I think it's our duty to help others, but lately I have heard so many stupid things, that I start to wonder. For example I saw an interview with a lady who was unsatisfied with her living conditions in Norway. She had come from a country where there's war, but she was complaining that in Norway she had to live in the middle of nowhere, it was two kilometeres to the closest shop, she complained. This upset me. I am an "intruder" and the first three months I lived without possibility to shower and for a month without a toilet. Did I complain? No, because it was my choice to move here and if I wanted a better apartment I just would have had to pay 2000 euro a month and rent a fancy penthouse. War or two kilometres to the shop? Think before complaining, my dear!

Then I read that people are afraid to say "merry christmas!" to each other. What if the other person doesn't celebrate Christmas and gets offended? I do not understand. It has been a tradition to celebrate Christmas in this part of the world and it's not like it is written on your forhead what holidays you celebrate. Instead of getting offended, explain and educate - tell abour your holidays. Do you know how many times I have been asked in Norway if Estonians are russian-orthodox? Well, so many times that I've lost count. Do I get offended? No. I explain that we are Lutherans, but I also tell about orthodox and Old Believers as much as the other person is interested or as much as I know and can do this in Norwegian. I think Old Believers is something worth explaing more, but I feel I don't know that much Norwegian to tell it. Do I know enough in Estonian? Note to self: read more about religion in Estonia. 

And finally yesterday I read that it is not okay to ask people where they originally come from. Really? Do you know how many times I get this question? Sometimes people tell me I speak Norwegian so well, that they mistake my accent for a dialect. Sometimes they say it's har to hear the accent befor I tell I am from another country. My goal is not to pretend I am orwegian or become one either. I am an Estonian in Norway, I respect (and make fun of) the local traditions and habits, but I am proud of who I am and where I come from. And sometimes I am proud that I can speak so well that they think I am a local (the trick is to talk less or on "beginner" topics like family and pets and say "jada", "joda" a lot). 

I laugh when people ask me if I understand Serbian, because I finally understood that people mistake Balkans and Baltics. I don't say they are stupid. How good am I in geography? What's the capital of Moldova? The capital of Paraguay? But Palestine?  It's easy to judge. 

But back to the topic. A person with "not-scandinavian" looks said, she gets offended, when she is asked where she is from, because she is born and raised in Norway, her father is Norwegian and she knows nothing about her fatherland. I fekt sorry for her. As a Norwegian she knows nothing about the fatherland? Norway? Or isn't she really as Norwegian as she says then? I also felt sorry for her for not knowing her roots. It is sad to not know who we are and where we are from. We should know our roots and history. She should not feel ashamed that one of her parents is an "innvandrer" ( a refugee). 

I know people who have moved abroad and forgotten Estonian, who's children know nothing of Estonia and Estonian. I know people who have said that it is embarrising to talk to kids in Estonian, because no one understands and think it  is a "secret language" to talk behind someone's back. I talk to Ida in Estonian when I pick her up from the kindergarten. We are Estonians in Norway and proud.

You know my grand uncle escaped to Sweden under WW2, he lived there whole his life, but he never forgot Estonian. His children have Estonian names and even they are born and raised in Sweden, they can understand Estonian (although they do have never in their life actually needed to speak it). Their grand children everyone have an Estonian name. A middle name, so that they know where they originally are from. They cannot talk Estonian, but they know a part of them is Estonian. A "Lembit" and a "Salme" is a part of their identity. 

See kuradima Stig Rästa raamat

Ma ei hakka arvustust kirjutama, ma olen Facebookis juba rääkinud, mida ma arvan, aga siis ma ei olnud veel lõpuni jõudnud. Nüüd olen ma raamatu ka lõpuni lugenud ja ütlen, et see on üks paganama ohtlik raamat. Ja sügav. 

Eile kui ma raamatu käest ära panin, tekkis mul vastupandamatu soov palverännakule minna. "Lähme?" küsisin ma Marekilt. 

"Ma ei tea, ma vist nii katki ikka pole, et selline teekond ette võtta," vastas tema. 

"Ega sa ei peagi katki olema, see on selleks, et "sahtel korda saada" nagu Stig Rästagi ütleb," vastasin mina. Ma ei tea, kuidas, aga see raamat imes mind kuidagi moodi endasse, ma natuke samastusin temaga (välja arvatud see osa, et tema on kuulus ja kena). Te ei kujuta ettegi kui tihti mu mõtted uitama lähevad. Näiteks võin ma vabalt kellegagi vestelda, aga peas mõtlen hoopis midagi muud, ma kaon tihti oma mulli ära. Võib-olla seepärast meeldib mulle ka "Metspart? 

Mina olin oma mõtetes juba palverännakul kui Marek arvas, et me koos minna ei saaks, sest ma ei oleks füüsiliselt valmis, ma hakkaks virisema ja vinguma. Ma jäin temaga eriarvamusele. Ta täpsustas, et kui ma läheks üksi, siis ma saaks suure tõenäosusega hakkama, aga kui me lähme koos, siis ma hakkan oma väsimust, tüdimust, kurnatust tema peal välja elama ja siis on see rännak veelgi hullem. Tal võis õigus olla. 

"No aga kas tema sai end siis korda?" küsis Marek mult lõpuks. Ma kehitasin õlgu, aga mulle tundus, et vist ikka jah. 

Järgmine hommik algas tavapärase stressiga. Ida karjus ja oli pahas tujus, nii nagu ka "lille julafteni" ja jõuluõhtu. Meie seepärast pahased, närvilised ja nutsime korda mööda. Hommikul keeldus Ida jälle minuga koos olemast ja ühel hetkel mul lõid lained pea peal kokku. Väljas oli imekaunis päikesepaisteline talveilm, me olime kõik riides, et jalutama minna. 

"Ma ei taha teiega minna," hüüdsin ma ühel hetkel, "te minge tehke Idaga kahekesi omi asju, ma ei viitsi enam viies ratas olla. Mina lähen teen omi asju!" Ma karjusin natuke veel, keeldusin Marekit kuulamast ja hakkasin astuma. Kindlal sammul. Kuhugi. Sjusjøeni poole. Meie kodust on sinna  umbes kaheksa kilomeetrit, üsna järsku mäkketõusu. Ma jalutasin mööda autoteed. Käänulisel ja libedal teel. Alateadlikult olin ma alustanud oma minipalverännakut. Ma ei tea, kas jonnist, vihast või lihtsalt selleks, et seda ülemist sahtlit korrastada. Naljakas, kuidas niimoodi jalutades tuli pähe nii palju mõtteid. 

Umbes neli korda mõtlesin ma, et aga kui hüppaks vastutuleva auto ette. Siis mõtlesin ma, et lollakas, mida sa ärpled, sa niikuinii ei julgeks. Aga kas ma saaks surma? Mida inimesed mõtleksid ja tunneksid kui nad teada saaks? Kas keegi tunneks süümepiinu? Aga miks?  Kellel oleks kahju? Kas kellelgi oleks ikka kahju? Aga kui ei olekski? Aga mis saaks siis kui ma saaks lihtsalt natuke viga? Siis ma oleks vaid üks debiilik, kes heast peast asja taga auto ette hüppaks. Mind pannakse hullumajja? 

Ma jalutasin mööda käänulist libedat autoteed edasi. Aga mõtle, kui ma kogemata libiseks jääl ja niimoodi surma saaks? See oleks ilgelt nõme. Inimesed hakkaksid põhjuse üle mõtlema. Ei tea, miks ta seda tegi. Kas rahaprobleemid? Suhteprobleemid? Inimesed hakkaks spekuleerima ja mõtleks välja kõige idiootsemad vastused. Teadmata, et tegelikult ma vaid libastusin. 

Kaks tundi ja kaheksa kilomeetrit hiljem olin ma jõudnud Sjusjøenisse. Ma istusin natuke. Korrastasin oma mõtteid. Jalad (põlved) olid valusad, valede riietega oli mul jalutades hakanud palav, nüüd aga oli puhuma hakanud tuul ning mul hakkas jahe, janu tahtis tappa ning ma pidin selle peletamiseks sööma pruunikat lund. Ma istusin veel natuke. Ma mõtlesin oma raamatu peale. Selle peale, kuidas ma olin mõned seigad (mis ilmselt loo mõttes oleks siiski olulised) välja jätnud, sest ma ei olnud valmis end alasti kiskuma, rääkima, kuidas ma "perse paljas oma munade peale oksendasin". Siis jõudsin ma järeldusele, et tegelikult olen ma juba niikuinii igatepidi alasti. Kõik teavad, mida ma olen korda saatnud ja mida perse keeranud, et mida ma siis enam asju ilustan. Võtaks julguse kokku ja räägiks ka nii nagu asjad olid.

Külm hakkas. Jama lugu selle kõige juures oli, et ma pidin ka tagasi minema. Kaheksa kilomeetrit. Ma oleks tegelikult edasi läinud (miks? ma ei tea. kuhu? ma ei tea), aga tuul tõusis ja ma hakkasin kartma, et läheb pimedaks. Tundus kuidagi natuke hirmuäratav. Ma hakkasin väsinud jalgadel tagasi alla taaruma. Marekil oli ehk õigus, et ma ei ole 800 km valmis, aga võib-olla just vaimselt. Ma ei tea. Kas selliseks asjaks saabki üldse valmis olla? Kas pole lihtsalt nii, et tekib tunne, et peaks rännakule minema ja lihtsalt minema? 

Tagasiteel oli mu pea mõtetest peaaegu tühi. Mu üks käsi oli hoolimata kinnastest ära külmunud ja mu ainus mõte oli, et mul on külm. Mille pagana pärast ma pidin sinna mäkke üldse ronima? Kellele mida tõestama? Aga niisama sihita tundus ka ajukas kõndida, et kõnniks bensiinijaamani ja tagasi kilomeetrikese. Nii ma siis astuma hakkasingi eesmärgiga järveni jõuda. "Piim rahvusjoogiks! Piim Riigikokku! Europarlamenti!" kummitas mul umbes  kilomeetrijagu  peas Piibu ja Tuudu laul.

Kaks kilomeetrit enne kodu tuli Marek autoga vastu. "Milleks sa seda tegid?"küsis ta. Ma kehitasin õlgu. Mul oli lihtsalt Ida karjumisest ja kapriisidest kõrini, ma ei tahtnud, et me sellepärast omavahel nääkleks, ma ei tahtnud karjuda, aga tundsin, et vait olla ma ka ei oska. Nii mulle tunduski lihtsam oma minipalverännakule minna. 

Jalutamine on alati aidanud. Ma võtsin vastu ühe otsuse. Vasardasin peas paari lauset, mida mu sõbranna oli mulle paar päeva tagasi öelnud. Ma ei ütle teile, mis see otsus on ja mis need laused on. Ja kartma te ka ei pea, et ma nüüd mingi hetk auto ette hüppangi. Ei hüppa ma kuhugi. Ma vaatan kõigepealt. kuidas mu otsus mind ja meie elu mõjutab. Kui ei toimi, siis alles järgmise aasta lõpus hüppan auto ette. 

Palverännakule lähen ka. Ilmselt siiski mitte kohe. Mul on paar asja vaja enne korda ajada, paarist murekoormast vabaneda ja siis. Siis läheb sahtli korrastamiseks. Sest nagu te isegi aru saate, siis suure tõenäosusega on seda vaja. 

Koju jõudes aitas Ida mul külmunud kätt soojendada.

Ma tahan endale silikoonrindu!

Mind on õnnistatud eriti lameda rinnaga, noh umbes nii lamedaga, et kui ma voodis pikali olen, siis ei saaks käega üle mu rinna tõmmates aru, kas see on rind või selg. Mitte et see lame rind mul nüüd kuidagi elamist segaks või õhtuti patja paneks nutma, aga no lihtsalt nii naiselikust edevusest ma ikka mõnikord tahaks, et oleks natuke teisiti. 

Seepärast olen ma aegajalt ikka mõelnud, et mul ei oleks mitte midagi silikoonrindade vastu. Mõtlesin kunagi, et võiks ju järelmaksuga panna. Et kõige pealt paneks ühe ja siis kui see on tasutud, siis paneks teise, aga millegi pärast jäi see mõte katki. Huvitav küll miks? Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, et selline välja näha: 

Mingi loogika muidugi ütleb, et ainult rindadest siin ei piisaks, aga no vähemalt sammukese saaks lähemale. 

Aga...siis tuleb üks aga (peale selle, et ma kardan et see on megavalus ja et ma satun mingi kobakäpa kätte, kes kõik pekki keerab, nii et ma ülejäänud elu pean elama nii, et üks rind on kaenla all ja teine kusagil nabaaaugu lähedal, finatsidest ei hakka ma rääkimagi). Ma ei suuda kannatada seda trendi, et kõik peavad välja nägema nagu silikooni/botoxi üledoosi saanud "powerliftingbarbied". 

No näiteks täna pidin ma katki ehmuma kui Facebookis Maybelline reklaam ette hüppas, kus ripsmetušši reklaamiti. Ilma liialdamata, ma ei julgeks seda ripsmetušši kasutada kui tulemus selline on.  Ripsmetušši kasutamine suurendab kuidagi müstiliselt botoxi kogust huultes? 

Mul on paar tuttavat, kes suure tõenäosusega on botoxi ja silikooni sõltuvuses. Nende rinnad ei mahu enam riiete sisse ära ning nägu on botoxiga nii trimmi tõmmatud, et ühtegi emotsiooni pole näha. Aga kuna moes on ka "kuri look", siis nad on kogu aeg niikuinii ühtemoodi kurja näoga, nii et selles mõttes väga vahet pole. 

Mulle tundub, et mingis ringkonnas näitab botoxi ja silikooni kogus staatust ja/või jõukust. Mida rohkem seda jõukam (mis iseenesest on ju ka loogiline eksju) ja trendikam/popim/seltskonna koorekihis. Mis see viimane on, ma tegelikult ei tea, mis ühtepidi on ju jälle loogiline, sest kes see rääbakat "kunstiinimest" koorekihti kutsuks, aga ma ise olen mõelnud, et see on vist midagi sellise salajase grupi moodi, kuhu saavad sisse vaid viimse piirini tuunitud isendid ja kõrgemale seltskonnastaatuse redelile saavad need, kes oskavad kõige paremini "kurja looki" teha. 

Jällegi ei ole ma sugugi kategooriliselt ilulõikuste ja väikese välise abi vastane (nt on mind õnnistatud ka selliste silmalaugudega, mis vajuvad silma peale, ja mida vanemaks, seda hullemaks, nii et suurima hea meelega laseks ma kunagi neid laugusid kohendada), aga kas neil inimestel, kes pidevalt oma huultesse ja otsmikusse igatsugu asju süstivad, peeglit pole? Et kui enam ükski lihas näos ei liigu ning huuled on suuremad kui pea, siis peaks ju aru saama, et piir on käes? Ei? 

Ja mis värk sellega on, et kokku peab käima tume lauvärv ja hele hele huulepulk? Otseloomulikult ka need õudsed terava tipuga küüned (halvimal juhul lillede või kristallidega kaetud) ning 3D ripsmed, mis silmade pilgutamisel maani ulatuvad?  Mul on siiralt hea meel ka selle üle, et enam ei ole moes need koledad kriipskulmud nagu siis kui ma noor olin, aga nüüd ma kohe ootan huviga kui paksuks siis need moodsad tätoveeritud kulmud veel minna saavad.

Ma ei saa trendidest aru. Seletage mulle palun!

Ja ärge arvake, et ma olen mingi eriline loomuliku ilu pooldaja (lugege kasvõi esimest lõiku). Ma leian, et ma olen meiki kandes kolmkümmend kaheksa korda  ilusam kui loomulikult (mäletate ju küll seda: http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2015/04/alasti-tode.html) ja suuretõenäosusega meigiks ma end palju rohkem kui 1) ma seda oskaks ja 2) mul ei oleks 98% meigivahenditest otsakorral (kas te teate KUI raske on  elada ilma YSL valgustpeegeldava pliiatsita?), aga päriselt...miks kõike on vaja üle võlli keerata? Üle võlli huuled, üle võlli rinnad, üle võlli küüned, üle võlli ripsmed ja üle võlli juuksed? Ja siis on seda kõike vaja uhkusega ka eksponeerida. Isegi kui on pekki läinud, sest vahet pole, vähemalt on tuuning ette näidata. 

Nii ma siis oma fantaasiamaailmas mõtlengi, et ühelt poolt oleks ju tore Barbie välja näha (kui Sophia Vergaraks ei saa, siis ma oleks Grete Kleini välimusega ka nõus), aga teisel pool on ka miinuseid. Ma oleks üks sajatuhandest isepäratust kloonist ja kõige hullem oleks see, et ma ei saaks enam "powerliftingbarbie'de" üle nalja teha. 

Kahepalgeline mina

Ma olen kogu aeg rääkinud, et jõulukingid pole sugugi olulised ja et me ei tee kinke, sel aastal isegi mitte teineteisele, et oluline on koos olla ja väärtustada pere ja ... Kuid eile kui Marek tõi sõpradelt ja perelt terve kohvritäie kingitusi, mõtlesin ma, et see kõik on bullshit, mida ma suust välja ajan. Sest kinke oli paganama hea saada ja põhjus, miks me kinke ei tee, on ilmselt vaid selles, et meil ei ole selleks lihtsalt võimalust. Punkt. 

Kui meil ei oleks mustmiljon "sigast väljanimekut", siis ilmselt kuhjaks ma kõik oma sõbrad ja tuttavad, perekonnast rääkimata, kinkidega üle. Nii et nad ägiseks kinkide all. Nüüd aga püüan ma endale sisendada, et kingid pole üldse olulised. Ja nii ma siis eile Stig Rästa raamatut lugedes mõtlesingi, et 1) kus ma ikka olen kahepalgeline, ajan suust välja mingit jama, mida ma tegelikult ei mõtle ja 2) kui halb sõbranna ma tegelikult olen. Jp, ma ei tea, kui vana on mu parima sõbranna laps, ma ei tea, mida ta endale tätoveerida tahab (hell, ma isegi ei teadnud, et ta tätoveeringut tahab ja tegu on mu parima sõbrannaga), aga see kõik ilmselt olengi mina. Ma ei tea asju. Enesekeskne ja egoistlik. Ja siis saadavad inimesed mulle kinke. Reaalselt kohvritäie, sest "nii hea, et ma olemas olen". Pekki, ma lausa vihastasin eile enda peale. Kellele sellist s**a sõpra vaja on. Sõpra, kel on alati häda häda järel, ainult probleemid ja mured, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma vihastasin, sest mõistsin, et ükskõik kui palju ma ei ürita end ägeda ja tegusana näidata, ei saa ma selleks kunagi. Ma olen kõiges keskpärane. Plähmerdis, kes oma eluga hakkama ei saa. Ma tundsin end eile nii kahepalgelise ja võltsina. 

Ma hakkasin jõule vihkama, sest ühtäkki tõid jõulud minus välja kõige halvema. Halva sõbra ja pereliikme, kes oli kinkidega üle kuhjatud. Ma ei tahtnud oksendama hakata vikerkaarte ja ponide peale, mis mind muidu teistes blogides närvi ajavad, vaid iseenda peale.

Ma olen teile rääkinud, et me teeme sõbrannadega üksteisele advendikalendrit juba mitmendat aastat. Minu kingitused olid sellised odav mõttetu nänn, samal ajal kui kingitused mulle olid läbimõeldud ja minulikud. Näiteks oli ühes neist pakkides vanadest lipsudest tehtud kaelaehe. Milline geniaalne idee, kas pole? Ma usun, et kõigil meestel on kapis koledaid lipse, millega mitte midagi mõistlikku teha pole. Andke need Pritsumeeste Maridele (LINK), nad keeravad neist teise naistele kokku vahvad ehted.

No ja siis oli 24. pakk THE Maikilt. Kuna Marek oli ruumi kokkuhoiu mõttes kõik pakid lahi teinud, siis ma muidugi ei teadnud, et see oli viimane advendipakk. Igal juhul sisaldas see ka Stig Rästa "Minu Kennedyt", mida ma kohe lugema hakkasin. Ma olen alles 50 lk juures ja ei ole päris täpselt aru saanud, millest see raamat täpsemalt räägib, kuid kaasahaarav on küll. Kuidagi nii lihtne, aga nii aus, kõnetas kohe algusest peale. Kui ma läbi olen lugenud, siis kirjutan täpsemalt. Ahjaa ja üks küsimus ka. Mitu raamatut teie olete selle aasta jooksul läbi lugenud? Ma olen vist vaevalt kümme, samal ajal on mu sõbranna lugenud aasta jooksul 96 raamatut. KUIDAS see võimalik on? (kui te ei usu, siis palun vaadake ise siit). Loomulikult on tal ka Stigi raamat juba läbi loetud. 

Eelmisel nädalal nägin ma Facebookis, et Piip ja Tuut on andnud välja Jarek Kasari ja Olavi Ruitlase sõnade ning muusikaga lastelaulude plaadi. Olles Jareki muusika austaja, siis oli mul muidugi seda plaati kohe vaja. Ma kujutasin ette, kuidas see päästab nii mõnegi autosõidu.  Loomulikult oli Melissa Idale selle plaadi juba jõuludeks soetanud. Uskumatu! Õhinal panime me plaadi täna autos mängima. Kahjuks pean ma ütlema, et ma natukene pettusin. Sõnad olid kihvtid, kuid natukene jääb plaadil särtsu väheks. Ma oleksin oodanud natuke rohkem särtsu. Kaks esimest laulu (üks pirtsakast kõrvitsaseemnest ja teine kartulist) kruvisid ootused üles, edasi läks aga nii ja naa. Võib olla oli asi ka selles, et Piibust ja Tuudust ei tea ma rohkem kui, et nad on klounid ning kunagi kutsusime kaht oma ülemust samade nimedega (sest noh nad lihtsalt olid kaks klouni) ja ma ootasin plaadilt ehk Jareki enda häält. Sellist vigurdavat ja kihvti. Autosõiduplaat see igatahes pole, aga söögitegemise taustaks võib küll sobida. Hmm, aga võib-olla sellest ka plaadi nimi? 

Kõige rohkem aga rõõmustasin ma eile ühe tillukese kingituse üle, mis ei tulnud kohvrist. Terve detsember on Idal lasteaias olnud erinevad jõulupeod, eile oli näiteks "adventsamling". Mina ei tea Norra lasteaia ja kooli jõulutraditsioonidest midagi ja sain eile teada, et sel peol jagatakse kingitusi. Nii tuli Ida ka kotikesega koju. Kotikesele oli ta ise kuuse (ma eeldan et see roheline sädelev asi oli kuusk, mitte ufo) joonistanud ja kas te teate, mis siis juhtus. Ma olin alati mõelnud, et issand kui õudne kui Ida hakkab lasteaiast neid oma joonistatud asju koju tassima, et siis ma hea emana pean need kuhugi külmkapile või seinale riputama. Sest nii on õige. Ja mida ma eile tegin? Hakkasin otsima seinal kohta, kuhu kuuse pilt riputada. Vabatahtlikult. Sest see oli ju nii armas. Pakid kiskusime ka kohe lahti. Ühes oli piparkook, mis nad ise teinud olid, ja teises Ida pildiga jõuluehe. Kolmandas pakikeses väikene kelluke. Alles siis kui ma paki lahti tegin, nägin ma sellel silti "Til mamma og pappa fra Ida". Ma ei teadnud, et lasteaias on komme teha selline väike pakk, mille ka Ida saab jõulukuuse alla poetada.

                                           

Ma tahan juba pikemat aega Norra lasteaiast (ja eriti jõulutraditsioonidest) pikemalt kirjutada, kuid kuidagi ei jõua järjekord sinnani. Täna on lasteaias järjekordne pidu. Pidulik lõunasöök.

Jah, jõulud on ilus aeg. Kinkide ja pidudega. Aga aru ma ei saa, miks jõulud on ka selline aeg, kui me ennast analüüsima ja justkui kõrvalt vaatama hakkame. Mina istun nüüd siin teadmisega, et olengi üks kohutav inimene. Nii nagu Perekooli käod minust alati kirjutanud on. Jube kurb oli sellise teadmiseni jõuda. 

Siis, kui ma enda peale vihastasin

Mul ei olnud seitse kuud televiisorit. Te ei kujuta ette kui palju mul oli vaba aega ja kui palju ma jõudsin tehtud. Selles mõttes, et isegi kui ma ei teinud midagi kasulikku, siis näiteks pühapäeva hommikuti läksime me piiiiiiikale piiiikale jalutuskäigule. Pärast oli hea tunne. Ma ei tundnud grammivõrdki puudust kõigist neist absurdsetest reality'test ja seepidest, mida ma muidu vahtisin. Uudistest teinekord tundsin puudust, et noh alustaks hommikut "Terevisiooni" vms-ga, aga üldjoontes sain ma nende seitsme kuu jooksul teada, et teler ei ole absoluutselt vajalik. 

(Varem vaatasin ma telekata elavaid inimesi nagu napakaid.)

Kuu aega tagasi ilmus meie koju jälle telekas. Või siis me kolisime kohta, kus oli telekas. Alguses läks kõik kenasti. Ida vaatas multikaid ja mina ei pööranud telekale suurt tähelepanu. Siis aga tuli pildile Marek, kes kõik ära rikkus. Tema pani õhtul teleka käima ja selle asemel, et oma asju teha, nii nagu varem, leidsin ma, et ma pean ilmtingimata koos temaga vaatama "jääraja rekkavendasid" ja dokumentaale jääkarudest, vaaladest, eskimotest. Kui meil poleks telekat olnud, siis me oleks omavahel suhelnud (mida teineteist kaua näinud inimesed peaksid ju ideaalis tegema), aga meie olime teleriekraani külge kleebitud.

Edasi läks asi palju hullemaks.  Kogemata klõpsides avastasin ma, et mingilt kanalilt tulevad alates kella seitsmest "Sõbrad", loomulikult pidin ma neid vaatama hakkama. Siis avastasin ma, et üks kanal näitab "Kardashiane", mis sellest, et nii vanu osasid, kus Kim pole veel abiellunudki ning Bruce on ikka veel mees, ikka pidin vaatama. Ja siis juhtus kõige hullem asi. Ma sattusin nägema üht osa "Modern Family't". Ja nüüd olen ma sõltuvuses. See on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii naljakas. Pühapäeva hommikul tuleb seda mitu-mitu osa järjest ning mis te arvate, kas ma istun või ei istu naelutatult teleka ees. Veel kuu aega tagasi ei teadnud ma sellest sarjast mitte kui midagi ja nüüd ei oska ma selleta elada. Pole vist kaugel aeg kui ma ostan endale saatekava, et mitte ühtegi osa maha magada. 

Ma olin enda peale püha viha täis. Oli mul vaja see telekas jälle uuesti avastada. Kuidas sellest sõltuvusest lahti saada? Samas ega ma ju ei taha ka, sest olgem ausad, "Modern Family" on lihtsalt ülinaljakas. Kuidas ma sellest varem midagi ei teadnud? 

Südamelt ära

Ei ole tõesti lihtne otsustada, mida blogis jagada ja mida mitte, kui palju end avada ja kui palju oma tõelist mina näidata. On asju, mida ma tahaks blogis südamelt ära rääkida, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis kõike endast jagama. Lihtsam on vähemalt osaliselt olla fassaadiinimene. Siis aga jällegi saan ma aru, et ma ei ole ju päris fassaadiinimene, kas pole mitte nii, et selle blogi üks plusse ongi lihvimata avameelsus (mida võib ka lahmimiseks nimetada)?

Niisiis neljandal advendil otsustasin ma siiski südamelt ära rääkida ühe teema, mis juba pikalt (tegelikult lausa aastaid) mind närinud on. Ma loodan, et ma ei tee kellelegi haiget, sest tegelikult tahan ma vaid mõista.

Meil on üks perekonnatuttav, kes on sisimas väga suure südamega, kuid selle asemel, et oma tundeid välja näidata (nii muresid kui rõõme) peidab ta selle viha ja vihkamise taha. Pole ühtegi asja, millega ta kunagi rahul oleks, vähemalt need kümme aastat, mis ma teda tundnud olen, ei ole ta kordagi millegi üle rõõmustanud ega kedagi kiitnud. Ta ei ole kordagi näidanud, et ta kellestki hooliks ning ainsad sõnad, mis lähedased temalt kuulevad, on sõim ja etteheited. Oma mured (ja võibolla ka rõõmud) jagab ta sõprade asemel viinapudeliga. Ta on minevikus teinud halbu asju, põhjustanud palju valu, muret ning jätnud haava nii mõnesegi hinge, kuid kuna see kõik on minevik, siis on ta sõbrad, ka mina, selle selja taha jätnud. See pole oluline. Minevikku ei saa muuta. Küll aga kasutab tema ära iga võimalust, et meile ette heita vigu, mis me kunagi minevikus teinud oleme. Ta ei taha unustada ega elada olevikus, mõelda tulevikule.

Tundub nagu üks kole inimene? Tegelikult ei ole. Tegelikult on kogu selle kooriku all peidus suur süda, inimene, kes alati aitab ning keda võib alati uskuda ning usaldada, seda kõike on lihtsalt raske näha, sest ta oskab seda hästi peita. Ma olen talt paar korda küsinud, miks ta niimoodi teeb ning ta on alati vastanud, et ei oska oma tundeid näidata ning nii on lihtsam. Ma olen selle koha pealt temaga nõus. Palju lihtsam on tundeid mitte välja näidata, kuid kas see on õige, selles ei ole kindel. Jah, nii hoiame me end selle eest, et ei saa haiget, kuid kas me ei võta endalt niimoodi ka võimaluse tunda rõõmu? (Ma jagasin hiljuti Facebookis ühe naise lugu pisikesest puupuslest ja südame kokku korjamisest, siinkohal sobiks seda ehk korrata, aga minge otsige mu Facebooki lehelt see lugu üles, kui teil see kahe silma vahele on jäänud). 

Viimaste aastate jooksul muutus see inimene veelgi kibestunumaks ja kurjemaks. Selle asemel, et niisama helistada, võttis ta telefoni selleks, et kõiki sõimata, süüdistada ning öelda, mida nad valesti teinud on. Ka mulle. Ma ei ütle, et tal pole õigus, igas süüdistuses on killuke tõde, me kõik oleme teinud vigu, kuid samamoodi ka tema. Ka tema on teinud vigu, mis talle andestatud ja isegi unustatud. Ta heitis ette, et talle ei helistata kunagi, aga ei saanud aru, et põhjus selleks oligi viimasel ajal see, et temalt tuli vastuseks vaid etteheiteid. Nii läkski, et ükshaaval hakkasid sõbrad temast eemale hoidma. Algul üks ja siis teine ja kolmas... See muutis ta veel vihasemaks ning pani veel rohkem sõimama allesjäänud sõpru. Miks temaga üldse suhelda küsite te? Mina andsingi lõpuks alla. Ma ei jaksanud. Ma ei ole temaga suhelnud kaks aastat, kuid see ei tähenda, et ma poleks ta peale mõelnud. Mul on kurb kuulda lugusid, mida ta minu kohta räägib, ma olen neid isegi kahjuks pealt kuulnud ja sealt ka mu otsus mitte enam suhelda. See kõlab natuke õelalt, aga nende kahe aastaga tunnen ma, et võib-olla ei olegi mina kaotaja vaid pigem tema. Mina olen kaotanud oma elust killukese negatiivsust, tema samal ajal killukese positiivsust. Ei, ma ei pea silmas ennast. Ma pean silmas Idat. Tal jääb palju lapselikku rõõmu kogemata, ja võibolla oleks just see see, mida ta oma ellu vajaks. Lapselikku rõõmu! Meile kõigile kulub ära grammike lapselikkust ja siirust! Siinkohal palun ma aegajalt jumalat (või ma ei tea isegi keda), et paar mu väga lähedast tuttavat saaks aru, et "kõik,mis on mõõdetav rahas, on tegelikult odav". Näiteks eile helistas mulle mu väike õde, kes ütles, et on lihtsalt mu häälest puudust tundnud. See oli nii armas, et mul tuli pisar silma ning kaalus üle mured, mis mind praegu vaevavad. 

Aga tagasi selle inimese juurde. Ükshaaval on sõbrad alla andnud ja loobunud temaga suhtlemast. Jäänud on veel vaid üks. See üks, kes on alati tema poole hoidnud, teda kaitsnud ning mõistnud, iga kord kui mina olen leidnud midagi halba öelda, on tema öelnud midagi head. Alati, kõik need kümme aastat. Viimased aastad on aga just tema teenimatult saanud kuulda kõige rohkem sõimu, etteheiteid ja süüdistusi, kõike, mida meile teistele enam öelda ei saa. Hiljuti solvas ta ka seda võibolla viimast sõpra, nad ei ole mitu kuud suhelnud. Ja ma püüan mõista, miks see inimene tõrjub endast eemale kõik nimesed, kes temast hoolivad? Kas lihtsam on olla uhke ja kibestunud ning üksik või oleks lihtsam minevik unustada ning astuda esimest korda elus esimene samm. Vaadata peeglisse ja võtta end kokku.  Kas on lihtsam olla sõber alkoholi ja kibestumisega, olla pettunud elus ning kuulata inimesi, keda tegelikult ei huvita grammivõrdki teise käekäik. Sõber ei kingi alkohoolikule jòuludeks viinapudelit, sõber ei aita seda ära juua -tõeline sõber kallaks alkoholi kraanikausist alla. Need ei ole sõbrad, need on inimesed, kel endal elus midagi ei ole ning neid rõõmustab see, kui ka teistel halvasti läheb. Nende jaoks on see meelelahutus või pigem moodus endale öelda, et "näed, kõik on õnnetud". 

Klišee ütleb, et kunagi ei ole liiga hilja. Tegelikult on see ju vale. Aega ei saa tagasi keerata ja kõik, mis me teeme, jõuab otsaga ikka lõpuks täpselt samasse kohta. Meie teha on vaid see, et tee sinna ei oleks külm, pime ja üksik, vaid täidetud rõõmu ning naeruga, ka rasketel,hetkedel. Nii et me saaksime elule tagasi vaadata ja öelda "oli see vast üks vägev sõit".

Natuke melanhoolne ja morbiidne see postitus tuli, kuid küsimus "miks?" on mu sees mitu aastat närinud. Ma tahaks mõista, aga ei oska...

Ja nii ma küsingi, miks?

Ilusat neljandat adventi (eelmise aasta jõulusooviga, sest sel aastal jäin ma lihtsalt hiljaks tellimusega)! Hoidke üksteist, unustage vanad ja mõttetud erimeelsused, laske lahti halvast, andestage tehtud vead ning nautige hetke!

Kuidas lihtsate vahenditega Norra moodi trendikas olla / The trendy Norwegian girl starter pack

Ei saa sinna mina midagi parata, et Norra naiste moetrendid (eesotsas spordiriietega nagu te ju teate)  mind ikka muigama ajavad. Hetkel on tänavapildis talvemoe trend. Norras on trendikaks väga lihtne saada. Vaja on vaid kilomeetripikkuseid ripsmepikendusi, isepruunistuvat kreemi, suurt salli, karvase äärega parkat, uggse ja voila! Tulemuseks on trendikas Norra tüdruk. 

Ärge mõistke mind hukka. Ma tahaks hetkel väga endale ripsmepikendusi (aga kas need peavad olema kilomeetripikkused?). Spray tan on ka mu jaoks täitsa ok, kuni inimesed ei näe välja nagu inimsuuruses porgandid. Suured sallid on väga ägedad ja parkadele ma ei pea kaitsekõne enam ilmselt kirjutama. Uggsidki on väga mugavad ja mõnusad, aga noh... lihtsalt naljakas on, et pea iga teine Norra (noorem) naine on hetkel sellisesse talvemoetrendi nakatunud. 

Advanced mudelid tulevad lisavarustusega, alates silikoonrindadest/huultest ja lõpetades Michael Kors kotiga, aga stardipakett koosneb neist viiest komponendist. 

I'm sorry, I cannot help it that the Norwegian fashion trends make me laugh a bit (you already know what I feel about "joggebukse" ). At the moment it's winterfashion time. It's very easy to be a trendy Norwegian girl. All you need is million miles long 3d lashes, spray tan, a big scarf, parka with fur and uggs. Put it all together and voila! the result is a trendy Norwegian girl.
Don't understand me wrong. I would like to have lash extensions (but do they really have to be that fake to be trendy?), spray tan is also okey as long as people don't look like humansize carrots (don't the carrots own a mirror?), parkas and scarfs are my huuuuuge favorites and I have nothing bad to say about UGGs, but you know...it's just funny how every second girl on the street is wearing the same "starter package".
Advanced models come with some extras, like silicone in their lips or breasts and a Michel Kors bag, but the simple "starter pack" starts with these five basics.

Dear Lillehammer!

I have been living here for seven months and although people tell me all the time that this is a closed town, where it's hard to find friends and outsiders are not accepted, I have strongly disagreed. I have fallen for this little town, it has its charm and is just beautiful. And the people. I don't have enough fingers and toes to count how many wonderful and friendly people I have met here, many of them have became close friends to me and my family. Maybe even more than friends, they are becoming part of my family. This is actually one reason why I decided to came back to Lillehammer and not Oslo as many suggested, because "Lillehammer is a strange town, you'll never make it here".
When I was an exchange student in Lillehammer I was lucky to meet so many wonderful people who mean more to me than I probably have told them, they have had a big influence on me, it's partly thanks to them I am today the person I am. Yes, I know it's a clishé, but what can I do. The truth is clisché then. 

So don't get me wrong. I love the town and I love the people here. I am thankful that you have welcomed me so nicely. I feel at home here. But for once I agree with the people who say that Lillehammer is strange. Why? Let me explain. 

Norway has always (at least for people I know) associated with family traditions, putting family first, working as much as needed but never so much that family comes second, the shops are closed on Sundays so that people who work in shops also have free time to spend with their friends and family. The holidays are holidays with capital H and Christmas...Norway has always for me been a Christmas Wonderland. Seven sorts of cakes, kransekake and all the other traditional Christmas food (which I am now trying to learn to do by myself at home - lutefisk is waiting in the freezer), decorating the house and just spending time with family. But you know what? I have a car full of Christmas decorations, lutefisk as said waiting in the freezer, together with ginger bread dough. They are waiting, because  I have no time for Christmas this year. And here I have to thank you, dear Lillehammer!

I don't know what the hell where you thinking when you decided to have shops open every day until 19 in December. And every Sunday. What where you thinking? Did you think this will be helpful for sales. Au contraire. People know that they have so much time for shopping that instead of going to shops every day, they now wait until Sunday. Yes, perhaps in summa summarum it doesn't matter, but did you forget that most people in this town running small shops are the owners? With families. And the customers are also people with families. Did you forget that most of the people disappear from your streets at 5 o'clock. Why? Do spend time with family. 

So please do explain to me why you decided to do this? To have exhausted small bussiness owners? To make them pay double as much for overtime work for their employees so that they could kill time in SoMe. What happened to you? 

December and Christmas is a time for families. But not in this town, not for small shops. You don't have shops opened in summer when tourists are in town, but you decide to have shops open now in December. Smart move, real smart move. Or actually it is just stupid of you. I am so sorry to tell you that, but everyone is thinking so - someone might as well say it out loud to you. In SoMe everyone is sharing how we should buy less, how Christmas is not about gifts, but about being together, but here you are - in Christmas Wonderland you are sending out the message to consume more. 

Have you ever tried to make (Norwegian) Christmas dinner, dear Lillehammer? Well, I haven't, but I have googled how much time it takes. I have been waiting for Christmas, because after 18 years I wanted to re-live the Norwegian Christmas dream I experienced here, but you know as I am working on 23 and 24.12 I guess it will be prefabricated food and pizza grandiosa on my family's Christmas table. Because I am too exhausted after a work day to start cooking food. Thank god, it's just us three. 

So instead of having a nice Friday evening doing Christmas things at home, we are sitting here. The streets are empty because everyone in their right mind is at home on a Friday night. Not shopping.
I tell you something else, dear Lillehammer. If you have too much spare time, make the whole Storgata to a gagata, for only pedestrians. Otherwise the street north for Lilletorget is like a magical forest where noone dares to go. You know everyone stops at Lilletorget, but what about shops after Lilletorget. It's nice that you once or twice when it's night-opened have the whole street for pedestrians, but dear mother of god, when you have too much time. this is something to chew on

I am glad I can watch NRK super direct from my computer. Otherwise we would miss watching awonderful Christmas movie every day. Maybe "Julekongen" is yesterday's news for you, but we like it and it would be a shame to miss it.

I don't want to sound like a desperate housewife, but seriously this December-thing you invented is too much

Minu kaitsekõne

Et kõik oleks aus, pean ma alustama sellest, et mulle meeldivad värvid ja segasummasuvila tüüpi kodud. Meie kodu Ussipesas on lipp lipi ja lapp lapi peal, meie moodi. Jah, palju on asju, millest ma puudust tunnen ja mida muudaks, aga laias laastus olen ma meie pesaga rahul. Küll ta vaikselt ajapikku saab täpselt selline nagu vaja. 

 

Mulle on alati meeldinud Skandinaavia stiilis elamised, kuid ühel hetkel tundus mulle, et kõik Eesti kodud hakkasid ühte stiili minema. Osteti paar valget tooli ja kappi ning juba oligi Skandinaavia stiil. Igal pool. Mul sai sellistest kodudest villand. 

Meie ajutine kodu on valge, Skandinaavia stiilis. Ja kas te teate mis? Ma tunnen, et see on hetkel rohkem meie nägu kui Ussipesa. Kas teate veel mis? Ma unistan vaikselt ja salamisi, et võib-olla ühel päeval on ka Ussipesa selline. Mulle on Skandinaavia stiil jälle meeldima hakanud. Ma ei pea silmas kataloogikodusid.

Ja siis... Eesti kauneima kodu tiitli sel aastal võitis Anna Lutteri ja Algo Eskala korter Kurtnas. Seda on paljud nimetanud kataloogikoduks (näiteks Ebapärlikarp). Mulle ei ole kunagi sellist tüüpi must-valged kodud väga sümpatiseerinud, kuid kui ma hakkasin Anna Lutteri Instagrami kontot jälgima, siis iga päevaga hakkasin ma aina rohkem kadedust tundma. Mu meelest on nende kodu nii ilus, et ma oleks tahtnud kogu meie kodu samasuguseks muuta. Ma ei tunne Annat isiklikult, ma tean teda vaid nii palju kui et olen tema käest öökullipatju tellinud. Selle suhtluse põhjal julgen ma öelda, et tegu on kokkuhoidva ja äärmiselt sümpaatse paariga. Ja nende kodust (jah, vähesest värvist hoolimata) kiirgab nende positiivsust ja soojust. Seepärast ma selle "kaitsekõne" siin kirjutasingi. Mitte et nad seda vajaks. Ette on heidetud, et kus need "nutikad, hästi läbi mõeldud lahendused" ja "efektne tulemus" on, et on ju vaid üks tavaline must-valge kataloogikodu.  Siinkohal soovitan ma ära vaadata Reporteri video (SIIN). Ainuke millega ma nõus olen, on see, et ma ei suuda aru saada, miks ühtäkki kõigil peavad olema seintel ühesugused postrid. Ühtäkki pakub neid postreid Eestis mustmiljon  väga palju pakkujaid. Ma ei suuda mõista, kuidas see end ära tasub. Aga see selleks. 

Mulle õudselt meeldib, et see kodu võitis. Esimeseks põhjuseks võib-olla tõesti see, et mulle tundub, et tegu on nii meeldivate inimestega. Ma ei tea, võib-olla ma eksin ja tegelikult on Anna hoopis üks bitch käsitööõpetaja, kes kõigile "kahtesid" loobib ja keda keegi ei salli, kuid sotsiaalmeedias teda jälgdes (omg, ma tundun nagu creepy stalker!) on mul jäänud nendest nii soe mulje. Teiseks meeldib mulle see, et kõik on ise mõeldud ja ise tehtud, viimse detailini läbi mõeldud ja praktiline (halloo, kontor-ladu magamistoa voodi all on ju geniaalne!). Ja kolmandaks kui esimene ja teine punkt kokku liita siis mina saangi vastuseks "kauneim kodu aastal 2015".  

Ma suudan täiega ette kujutada elu samasuguses kodus. Läbimõeldult Skandinaavia stiilis kodus. Mitte igavas Ikea kodus. Suure tõenäosusega ei saa meie kodu muidugi kunagi selliseks, sest mu "wannabe shabby chic" osa võtaks kindlasti võimust ja tulemuseks oleks ikkagi järjekordne meielik segasummasuvila. Midagi sellist, kui kokku panna Ussipesa ja meie praegune kodu. 

Eesti ajakirjandusest, varastamisest, heategevusest ja minust

Mind valdavad hetkel väga mitmed tunded. Pahameel ja kurbus ning ärritus erinevatel tasanditel. Nimelt  lugesin ma eile Malluka Facebooki lehelt inimeste kogemusi Toidupangaga. Selgus, et rohkem kui üks inimene on heategevuse asemel hoopis omakasu peal väljas ehk siis paremad palad rändavad abivajajate asemel heategijate endi toidulauale. See fakt ei üllatanud mind, sest esiteks on eestlaste inimeste loomuses ahnus ja olgem ausad, me kõik oleme varastanud. Jah, ka sina, kes sa hetkel vangutad pead ja ütled "ei-ei". Oled sa oma töökaaslasele öelnud, et "ah teeme täna pikema kohvipausi või lähme varem ära, sest ülesmust pole majas"? Sa oled varastanud tööaega. Oled ikka. Me kõik oleme ühel või teisel moel varastanud. Mina ka. Ma olen isegi oma vanaema tagant 25-krooniseid varastanud puberteedina (ja mis te siis arvate, et ta tegelikult ei saanud aru. muidugi sai, kuid pole mitte kunagi mitte midagi selle kohta öelnud). 

Aga heategevus ja varastamine ning omakasu - kas need on sõnad mis sobivad kokku ühte lausesse?. Heategevus on minu jaoks kahe otsaga asi. Isetut heategu pole olemas, isegi kui me taome vastu rinda ja ütleme, et me ei taha tunnustust, vaid lihtsalt head teha, siis tegelikult on see ikkagi juba vale. Me teeme seda ka selleks, et end paremini tunda. On ju nii kui sa nüüd mõtlema hakkad?  

Ja siis on osa heategijaid, kes soovivad lihtsalt, et neid kiidetakse. Näiteks hiljuti kirjutas üks mees Facebookis kui hea ta on, et näljas ja külmetavale lapsele (okei, hiljem tuli välja, et poisil olid muud probleemid, aga ikkagi) süüa ostis. Ja alles hiljem hakkas ta süda valutama ning ta elas oma südamevalu välja Facebookis. Inimesed jagasid ja kiitsid seda meest. Mille eest? 

Ja siis on "heategijad", nagu need, kellest jutt. 

Mind tegi Toidupanga selle osa juures kurvaks kolm asja. Esiteks see, et keegi on nii isekas, et leiab, et tal on küpsiseid või konserve vaja rohkem kui mõnel puudust kannataval perel. Ma olen saanud kogeda, mida tähendab kui sul pole süüa lauale panna. Ma ei kujuta ette kui selline olukord oleks pidev ja ma loodaks, et ehk on tänu headele inimestele mu jõululauale tulemas midagi paremat kui üks pakk küpsiseid, aga oh üllatust...ei tule, sest keegi heategijatest leiab, et see on tema tasu nähtud vaeva eest.
Teiseks see, et samal ajal kui Toidupanga ühes otsas on ilmselt inimesed, kes tõesti teevad tööd heast tahtest ja südamest, siis teisel pool on "vanamutid" (nagu keegi neid nimetas), keda ajendas head tegema omakasu ja ahnus. Selline asi teeb hästi hästi hästi kurvaks, sest just selliste inimeste pärast kannatab kogu organisatsioon ning inimesed mõtlevad pikalt enne kui midagi Toidupanga korvidesse poetavad.
Kolmandaks tegi mind kurvaks see, et inimesed õigustasid paremate palade kõrvale panemist või küpsisepaki avamist kohvi kõrvale. Sest "mis te arvate, et need inimesed, kes päevad läbi toidukorvidega kaubanduskeskustes seisavad ja pärast sorteerivad toitu, teevad seda tasuta". Päriselt? Kas heategevuse ja vabatahtlikuks olemise mõte ei olegi teha midagi tasu saamata? Kas heategevuse eesmärk peale selle, et me tunneme end nii paremate inimestena, pole kellelegi rõõmu teha? Kas see polegi heategevuse tasu? Mu käsi ei tõuseks Toidupanga korvist endale "tasuks" võtma isegi üht mandariini. Nagu öeldud ma tean, mida tähendab puudus ja ma tean inimesi, kes on tundnud puudust, ma tean kui palju rõõmu võib teha üks väikene šokolaad. "Mis see üks manadriin või šokolaadike ikka teeb?" ütleb mõni skeptik praegu, eks. Aga ühte manadriini ei võta "tasuks" vaid mina, seda teeb ka Pille ja Kalle ja Malle ja Kalev. Kokku on see juba viis mandariini.

Päriselt inimesed, kui te ei tea, mida tähendab heategevus, siis ärge sellega tegelege. Kui tahate isiklikku kasu saada, siis tehke aktsiaselts või osaühing, aga hoidke käed eemale heategevusest. Ärge solkige seda minusuguste laiskade  mugavate inimeste jaoks. Mulle on meeldinud võimalus teha head niimoodi läbi kolmandate isikute. Ärge olge ometi nii ahned. Kas te tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Tegelikult ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju. 

Kuid see ei ole veel kõik. See ei ole kõik, mis mind nördima pani. Mind pani nördima see, et inimesed on lambad. Ma olen alati olnud vastu igasugu teiste inimeste negatiivsete kogemuste jagamisele sotsiaalmeedias. Selles mõttes, et me ei tea täpselt tausta ega teist poolt (ma alles kirjutasin sellest ka SIIN), miks me kukume kõike nii kiiruga ja mõnuga sheerima? Mul on tunne, et pooli jagajatest ei huvita probleemi olemus ega otseloomulikult ka lahendus. Vastutustundetult hakatakse kedagi virtuaalselt kividega surnuks pilduma, mutta tampima, sest inimestel on hea meel, et on keda peksta,  et "jälle kord" on üks petis vahele võetud ning maailm paremaks muudetud. Ei ole ju nii. Maailm ei ole must ja valge. Sheerimise-keerimise asemel, kus te, kallid maailmaparandajad, kedagi lihtsalt peksmise pärast peksate, ei muuda midagi. Mõelge ja pakkuge lahendust. Aga see on keeruline, see nõuab mõtlemist. Inimestele ei meeldi ise mõelda ega vastutust võtta, lihtsam on lihtsalt peksta. Mingi aja pärast ei tea keegi isegi, miks peksti. Pekstakse lihtsalt selle pärast, et nii on kombeks. 

Ja Eesti ajakirjandus. Püha jumal anna kannatust! Kas tõesti loeb vaid reklaam ja klikid ja skandaal. Et ilma igasugu teise poole vastuseta on "Postimees" juba Toidupanga võlla tõmmanud? Jah, ka mina ootan Toidupanga selgitust, sest eilseid süüdistusi oli valus lugeda . Ma soovin teada teise poole tõde. Mitte olla üks lammastest ahvidest allolevast näitest, kes ise ei oska mõelda. Ja tõde on, et tegelikult inimesi isegi ei huvita enam teise poole arvamus. Nad on oma tõe juba ära sheerinud-keerinud. Nagu puuriahvid. 

"Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Peagi läks üks ahv redeli juurde ja hakkas banaani poole ronima. Otsekohe pritsiti kõiki teisi ahve külma veega. Tekkis paanika ja ettevõtmine jäi katki. Mõne aja pärast üritas teine ahv banaani poole ronida, kuid tagajärg oli sama – teised uhuti külma veega üle. Varsti läks nii, et kohe, kui mõni ahv hakkas üles ronima, püüdsid teised teda takistada. Külma vett polnud enam vaja. Eksperimendi teises faasis võeti puurist üks “õpetatud” ahv välja ja tema asemele pandi uus, mujalt toodud ja “õpetuseta” ahv. Uus ahv nägi banaani, tahtis mööda redelit üles ronida, aga teised ahvid andsid talle lihtsalt tappa. Pärast järgmist katset ja keretäit ta juba teadis, et ronimisega kaasneb keretäis. Nüüd vahetati viiest ahvist järgmine taas uue vastu välja. Temagi läks redeli juurde ja temagi sai peksa. Ka esimene uustulnuk võttis tema karistamisest vaimustusega osa! Nii vahetati esialgu puuris olnud ahvidest välja ka kolmas, siis neljas ja viimaks viimane viieski. Iga kord kui uus ahv redeli juurde läks, ründasid teda teised. Neil ahvidel, kes teda kolkisid, polnud õrna aimugi, miks ei tohi redelist üles ronida või miks nad redelist ronijat kolgivad. Pärast kõigi esialgu puuris olnud ahvide väljavahetamist ei olnud ju ainsatki puuris olevat looma enam külma veega pritsitud. Sellegipoolest ei läinud enam ükski neist isegi redeli ligi, et banaani järele ronida, sest nad teadsid, et selline on tava!"

Inimesed, isegi kui teile tundub, et kusagil on ebaõiglus, ärge jagage kõike vastutustundetult, ärge looge oma tõde vaid selleks, et saaks kedagi jälle peksta!

Mombie puhkus

Hiljuti külastasin ma sellist väikest spaad Viimsis nagu Lavendel Spa hotel. Ma peaksin praegu siin hüüatama, et kui teil pole veel jõulukink oma emale/õele/mehele/naisele ostetud, siis see on "hea kingiidee" (noh sellepärast, et saaks teada, mis siis:) Okei, ma nii ei hüüata, lihtsalt soovitan soojalt. Kui olete minusugune mombie, kes vajab natuke ülesputitamist ja vaikust, siis see väike spaa (link) on just teile. 

Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas. 

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik (eriti peale seda kui ma keset päeva kolm klaasi veini avalikult kohvikus sisse kaanisin), kuid minu maailmas käib kosutav õlu või prosecco saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!

Kogu postitust võite lugeda Hotelliveebi blogist SIIT

Lugu sellest, kuidas õelus minust võitu sai

Ma ei vaata väga tihti vloge, mulle tunduvad 98% neist igavad ja sisutud või siis olen ma lihtsalt nii vanamoodne, et ma eelistan lugemist videote vaatamisele. Aeg-ajalt teen ma ikka erandeid ja üheksal juhul kümnest kirun end hiljem maapõhja, et oma elust veerand tunnikest ära raiskasin. Erandi tegin ma ka eile kui ma nägin artiklit, kus keegi peaaegu HIV-i sai. Mina rumal olin siiani teadnud, et HIV-i kas saab või ei saa ja seepärast tahtsin ma teada, kuidas seda siis tänapäeval ka peaaegu on võimalik saada. 

Nüüd ma mitte kuidagi ei taha naeruvääristada seda teemat (ehk siis kuidas keegi kusagil kedagi süstlanõelaga torkab) ega ka hirmu, mis võib sellega kaasneda, ma ise oleks ilmselt paanikas kui minuga midagi sellist juhtuks, kuid...on väga raske kaasa tunda ja mitte naerda kui seda presenteeritakse tsirkusena. Triin Tulevit ja tema raamatut veel mäletate? Umbes sama. (kodu)vägivald on kohutav, kuid kui sellest kirjutatakse raamat, et 1) saada tähelepanu või 2) kellelegi "tagasi teha"/kätte maksta + kirjastiil nagu oleks selle kirjutanud 13-aastane kirjaoskamatu, siis no ei saa tõsiselt võtta inimese muret. Teemast veel veidike kõrvale kaldudes, siis ma tean üht lugu, kus avalikkus tundis naisele kaasa, et ta mees teda peksis (sest just nii naine seda kõike esitles ja väga värvikalt). Mida aga keegi ei teadnud oli see, et mees leidis naise oma kolme-aastase lapse kõrvalt narkouimas. Ma oleks ka sellele naisele peksa andnud. Kõik on presenteerimise küsimus. 

Aga tagasi peaaegu HIV saamise juurde. Ma vaatasin ära vlogi,  pidin siiski natuke ka vahepeal edasi kerima, sest ma tundsin end vanana, mul oli piinlik, ma tundsin end muldvanana, mul oli veel piinlik ja kogu see aeg tundsin ma, kuidas mu väikesed paksud õelad sõrmekesed sügelevad ning tahaks ka seda lugu kommenteerida (nii nagu anonüümsed kommentaatorid seda tegid). Anonüümselt ma seda siiski ei tee, ma leian, et oma väljaütlemiste taga peab julgema näidata ka oma nägu, kuid esimest korda elus ma mõistsin neid ilkuvaid anonüümseid kommenteerijaid, kes blogijaid mõnitavad. Ma mõistsin jälle, miks ma aeg-ajalt tunnen, et sõna "blogija" on nii ära lörtsitud ja ma ei taha, et keegi mind samasse patta paneks blogijatega. Jah, ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tunnen ma, et ma olen keskmisest parem blogija (kuigi ka sel teemal tekkis mul eile jälle kord tunne, et mille jaoks ja kellele ma seda sisutühja mula siin päevast päeva ajan ning mõttetuid loosimisi korraldan). 

Et siis igatahes minu (mitte väga) tagasihoidlik arvamus. Kui sind keegi ööklubis süstlaga torkab, siis see ei ole su elu kõige raskem periood, sest sa elasid teadmises, et sul on peaaegu HIV. Sa võisid elada HIVi kartuses, seda küll, ja see võib emotsionaalselt väga raske olla. Aga kui sa tegelikult täpselt ei tea, kas sind torgati süstlaga või mitte, kui sul oli "paha olla ja seepärast olid kaine, aga täiega siis ööklubis oli hea olla ja elu oli ilus ja sa tsillisid mingi tanstuplatsi ääres, kus mingi poisid olid nagu täiega reas ja see oli täiega imelik" ja kui sa "nagu täiega megalt algul naersid, et oomaigaad kui täiega hull, et nagu midagi nii juhtus ja ma nagu täiega saatsid kohe pildi oma tuttavale, sest sõbrannad nagu ka juba täiega ütlesid, et oomaigaad see on ikka täiega hull, et sul on mingi jälg käe peal", siis anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, et ma ei suuda sind juba eos tõsiselt võtta. Ma nagu täiega naersin. 

Ja ma naersin veel rohkem kui ma lugesin üht kommentaari. "Eile tööl tundsin ma torget näppu. Ma ei hakanud kohe kiirabi kutsuma, kuid jooksin esmaabisse, kus mul näpust pind eemaldati ja (alles minu tungival nõudmisel) tehti mulle teetanuse ja HIV-test. Ma elasin mitu päeva hirmus, sest ma ei teadnud testi tulemusi. Lõpuks läks kõik siiski hästi, kuid see on lugu sellest, kuidas surm minust nii lähedalt mööda läks. Igatahes ehitusel ma enam ei tööta, sest oma eluga pole mõtet riskida."

Ma olin eile anonüümsete kommentaarijatega ühes paadis. Okei, ma loomulikult ei mõista neid, kel oli vaja öelda, et vaid l***id käivad ööklubides ja et ärge siis litutage ringi vms, aga ma ütlen ausalt, et kui nüüd järgneks sellelt blogijalt uus postitus teemal, et anonüümsed kommentaatorid teevad liiga, siis ma ütleks jälle, et anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, sa tegid ise kõik selleks, et sellised kommentaarid tuleksid. 

Ma ei taha öelda, et selliseid blogisid pole vaja või et neid ei võiks olla, ilmselt 17-18-aastaste seas võivad need ka popid olla, kus 15 minutit räägitakse sellest, kuidas keegi nagu mingi kahe tunnise näpi tegi ja siis suht kohe magama läks ning kus kellelgi on täiega mega laifstraggl, sest juustes on pusa, aga seda ei saa lahti, sest nagu mingi megakaua läks aega selle täiega taight hobusesaba teha. See on meelelahutus. Ja ma isegi eelistan tegelikult meelelahutuslikke blogisid tõsistele ja poliitkorrektsetele, 

Sry, Ebapärlikarp, et ma ei pea sinu blogi tõsiseks, aga ma naudin selle blogi meelelahutuslikku külge (kus teravad arvamused ja "räuskamine" on kokku miksitud sarkasmi ja huumoriga ning kõige selle taga kumab siiski intelligentne naine), mis sellest, et ma ei nõustu alati ning mõnikord isegi lausa ärritun. 

Sry, Lipsuke, et ma ei pea sinu blogi poliitkorrektseks ja kaunilt kujundatud beebiblogiks, aga ma täiega naudin selle blogi siirast (ja ladusat) kirjastiili, mis ei ole udupeeneks lihvitud, vaid selleks, et kõigile meeldida. Mulle meeldib selle blogi siirus (ja see, et sealt tagant paistab noor aga oma vanuse kohta asjalik naine). 

Ma loen ka nö intelligentseid blogisid, aga eelistan ise ka pigem kergeid blogisid. Kui ma tahan midagi tõsisemat, siis ma tegelikult loen ajalehti või raamatuid blogide asemel. Niisiis ei taha ma kuidagi alavääristada erinevaid roosamannavahublogisid, kuid ühte julgen ma, vana, väsinud, kibestunud ja õela blogijana küll öelda. Kallid, noored (aga väga kena välimusega) blogijad, ärge andke ise kommenteerijatele põhjust end läbi järada, et siis pärast patja nutta. Ärge tehke nalja tõsistel teemadel. Tähelepanu, klikke, feimi ja sulli saab ka teistel teemadel vlogides/blogides. Selleks, et ei pea andma dramaatilist etendust sellest, kuidas peaaegu HIV saadi või peaaegu rasedaks jäädi. See ei olnud laiftšeinsing ja mõtlemapanev lugu. See oli peaaegu halb komöödia. 

Anna mulle andeks, noor (aga väga kena välimusega) blogija, et täna su üle nalja tegin. Ma ei saanud vastu panna. 

Ja ilmselt pean ma vabandust paluma ka Blogieetika Koolilt, kes mind selle postituse eest risti tõmbab, aga samas on mu blogi niikui nii Blogieetika Kooli keelatud lugemisvara nimekirjas, et mis seal enam...

Nüüd ma nagu lähen täiega tööd tegema. XOXO. Yolo.