Uued tuuled. Toidus. Suhtumises. Elus.

Mina liigun edasi ja Diip liigub edasi. Hea sõnumiga. Toidus. Suhtumises. Elus.

                                      Huntahven fenkoli-sidrunisalatiga | ETV | ERR

Järgmine postitus juba Lillehammerist.

Õnnelikud lapsed

Meil oli täna kodus imevahva fotosessioon "Pere ja kodu" ajakirjale. See oli nii lõbus, et korraks suutsin ma unustada kõik töö- ja argimured, kriitika ja negatiivsuse, korraks tundus mulle, et elu ongi täis lapselikke kilkeid ja siirast rõõmu. 

Aga võib-olla ongi? Kõik sõltub lihtsalt vaatevinklist. 

Siin on mõned rõõmsad kaadritagused fotod. Lähemalt saab looga tutvuda juba varsti "Pere ja kodu" erinumbris. 

                                                               Enne fotosessiooni: 

 Fotosessiooni ajal:

 

Peale fotosessiooni

Britt Ida Loviisa nimest ehk kilomeetripikkune lugemine

Mu blogi lugejate arv on viimase kuu jooksul täiesti müstiliselt tõusnud, ma ei tea, miks, aga sel polegi tähtsust. Ühes kommentaaris küsiti minult Britt Ida Loviisa nimelugu. Kes mu blogi kauem lugenud on, teavad seda juba ammmuuu ja on sadatuhat korda sellest lugenud, aga ma suurima hea meelega seletan ka uutele lugejatele. Et te ei arvaks, et me üritasime lihtsalt jube ägedad ja originaalsed olla. Ei, sugugi mitte.

Kui ma olin 16-aastane, sattusin ma Norra vahetusõpilaseks. Üheks minu "emaks" sai naine nimega Britt - tema ja ta mees Arne tähendavad mulle väga palju ("minunorra" täägide all on ka neist rohkem). Nad olid/on minu perekond.  Arne oli mulle natuke nagu isa eest. Kahjuks suri ta mitte väga ammu aega tagasi raske haiguse tagajärjel.

Norra Britt-Ida oli aga naine, keda on raske sõnadega seletada. Ma olen seda püüdnud ja seepärast all ka kilomeetripikkune korduslugu Ida nimest. Originaal Britt-Idale mõeldes tulevad mul alati pisarad silma.
Ida Loviisa oli Mareki vanavanaema. Kui ma sain teada, et meile sünnib tütar, hakkasime me Marekiga lapsele nime valima. Meile mõlemile meeldis Loviisa. Mina aga tahtsin midagi ka oma "norra juurtest" lapsele pärandada.

Meie suguvõsas on meie Rootsis elavate sugulaste lastel ka kolm nime. Üks neist Eesti nimi, mis seotud esivanematega. Näiteks Susanna Maria Salme. Mulle meeldis se mõte, et nimel on lugu rääkida.

Seega BRITT IDA LOVIISA tundus igati õige. Oma loo ja ajalooga nimi. 

Allpool "natuke" Britt-Idast. (Avastasin, et kuna blogi muutis vahepeal nime, siis otsingus ei leia neid lugusid enam üles, mis "johannamariaprangeli" all kirja pandud)

***


Paar aastat tagasi kirjutasin ma Petrone Print'ile "Minu Norra" jaoks proovitöö. Minu rõõm oli üüratu kui selgus, et see neile meeldis ja kippus koostööks minema. Siis jäi aga asi soiku ja tõusis päevakorrale alles uuesti eelmisel aastal. 

Vahepeal olin ma üsna korralikult tööalaselt Norraga seotud olnud ja nii ehitasin ma raamatu üles erinevate eluetappidena:Norras 17-aastase vahetusõpilasena, 20-aastase tudengina, 25-aastase "tegevjuhina", 30+ müügijuhina. Kahjuks suutsin ma selle loo igavaks vusserdada, nii et neile meeldis vaid esimene osa ja nii jäi seal kohal "Minu Norra" katki. Ma üldse ei varja, et mul on jubedalt kahju. Tagantjärgi mõtlen ma, et oleksin hoopis teisiti võinud teha, aga...Kahju on, aga elu seisma ei jää. 

Miks ma sellest siis üldse räägin? Üks põhjus, miks ma seda raamatut nii väga tahtsin kirjutada oli see, et mulle tundus, et saaksin niimoodi tänada kõiki neid toredaid inimesi, kes mind oma perre vastu võtsid ning mind justkui oma lapseks pidasid, ôpetasid ja toetasid. Ma ei olnud neile lihtsalt üks suvaline Ida-Euroopa vahetusôpilane, vaid pereliige. Nii vôtsid mind oma perre vastu ka Camilla ja Britt-Ida. 

Camilla sai alles eile teada, et mu lapse nimi on Britt Ida. Tema ema järgi. Me hakkasime meenutama. Mina ütlesin, et loodan, et väike Britt Ida tuleb sama äge kui "vana versioon". Tema ütles, et kui vana Britt-Ida vaid teaks, läheks ta uhkusest lõhki. Mina meenutasin, kuidas Britt Ida kattis keset suve jõululaua, et külla tulnud Tilluke Delisa saaks osa Haugeni jõuludest, sest see oli tookord olnud üks mu jõulusoove. Camilla meenutas, kuidas ma øyeri murrakut rääkima hakkasin. Me meenutasime ja tönnisime. Üks Keila taga metsas, teine Oslos. 

Mul on nii kahju, et Britt Ida Britt-Idaga kohtuda ei saa. Selle prouaga, kes sôitis päevinäinud Toyotaga, jõi punast veini, suitsetas punast Marlborot, kirjutas, küpsetas jôuludeks vähemalt seitset sorti küpsiseid nagu traditsioon ette nägi ning elas muinasjutulises majas keset Norra metsa ja mägesid. 

Aga mul on hea meel, et temaga on kohtunud Tilluke Delisa ja et mul on oma Britt Idale rääkida Norra Britt-Idast nii palju lugusid. Ühel päeval ôpin ma ka kransekake tegemise ära, Britt-Ida kinkis mulle selle koogi jaoks vajalikud koogivormid. Too sama kord kui me keset suve Haugenis jõule pidasime. 

******

Britt Idat magama kussutades sirvisin ma vaba käega vanu albume, kust ma leidsin ka ühe aastate taguse pildi Britt- Idast. Ei, ma ei peksa segast. Ma leidsin pildi sellest Britt-Idast, kelle järgi meie Britt Ida on nime saanud.
Mul on nii kahju, et neil ei õnnestu enam kohtuda, aga mul on hea meel, et ma olen "oma Norra" jaoks üht teist kirja pannud, mida meie Britt Idale kunagi ette lugeda. Et ta teaks kui ägedad Britt Idad on!

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. 

Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele.

„Näed, vaata,“ ütles Britt-Ida kui olime Øyerisse jõudnud ja suunas mu tähelepanu vasakut kätt jäävatele lumistele mäenõlvadele, „see tõrvikuga jooksev mees oli Lillehammeri olümpiamängude sümboliks.“  Tõepoolest, ühele mäenõlvale oli mahavõetud metsas joonistunud tõrvikuga jooksva mehe kujutis. Uskumatu, et keegi millegi sellise peale tulnud oli.

„Kult*,“ noogutasin ma kaasa.

„On küll, aga tead sa*, sellega oli ka üks igati suur peavalu,“ jätkas Britt-Ida ja muheles omaette.

Tegin suured silmad.

„Jah, sa vaata, kuhu poole see mees jookseb?“

Mu silmad läksid veel suuremaks. Ma ei saanud aru. Britt-Ida sai sellest aru ja selgitas edasi.

„No vaata, Lillehammer jääb ju teisele poole, meile selja taha, eks?“ Noogutasin.

„Aga tõrvikuga mees jookseb teisele poole, Lillehammerist eemale.“

Kompasin ikka pimeduses. Mis vahet seal on, kummale poole mees jookseb? Korraks jõudsin arvata, et lihtsalt mu norra keele oskus veab mind alt.

 „No, vaata, olümpiamängud toimusid ju Lillehammeris, aga tõrvikuga mees ei jookse mitte Lillehammeri suunas, vaid sealt ära ja Lillehammeri inimestele käis see au pihta, tead sa, et kutt niimoodi valele poole jooksma pandi.“

Pööritasin silmi. Britt-Ida noogutas.

„Ma ei saa aru, mis vahet seal on?“ julgesin ma lõpuks siiski oma arvamuse välja öelda.

„Ega olegi, aga neile käis lihtsalt au pihta, tead sa, sest nii jäi mulje, et Lillehammer polegi ehk olümpiamängude keskus ja Hafjell, kus slaalomivõistlused toimusid ja kuhu poole mees jookseb, on olulisem keskus,“ selgitas Britt-ida mulle lillehammerlaste solvumise tagamaid.

Ma ei osanud selle peale midagi öelda.

„Ah, tead sa,“ alustas Britt-Ida, lõi siis käega ja jättis oma lause lõpetamata. Ma ei julgenud küsida ka, mida ta öelda tahtis.

Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat  mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem.

„Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 16 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

****

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Nad olid oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

       Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu           suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas.  

****

„Jah, aga seniks kuni me kunagi nii kaugele jõuame, piisab mulle siinsetest mägedest ka,“ tõi onu meid maapeale tagasi. „Need on piisavalt kõrged.“ Et talle tõestada,  mida põhja poole edasi, isegi kui seda oli vaid 20 kilomeetrit Øyerini, muutuvad mäed veelgi võimsamaks, tegime me enne Stockholmi poole suundumist kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel.

„Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, „Liisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

„Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama.

”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas.

”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.* Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.* Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me, kransekake-vormid süles ja autopagasnik ääreni minu kola täis, nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky...” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

****

Hipster Ida või ülbe Britt?

Me oleme ikka nalja teinud, et Idale sa nii palju nimesid pandud, et ta saaks suureks kasvades valida, kes ta olla tahab. Hipster Ida, ülbe Britt või armas Loviisa. Mina eelistaksin muidugi hipster Idat, aga hetkel tundub, et meil on kodus kasvamas ülbe Britt.

Ta annab väga häälekalt märku kui talle midagi ei meeldi, ta nõuab, et teda teenindatakse, ta pahandab kui me aru ei saa, mida ta sel hetkel soovib ja ta kakleb. Ma olen kurjast kuningatütrest varem ka kirjutanud. Ta ei kakle üldjuhul meiega, varem tahtis ta mind juustest kiskuda või kõrvarõngastest, aga sellest on ta õnneks välja kasvanud. Nii et ma julgen  öelda, et tegu oli mingi faasiga.

Ta kakleb meiega sõnadega. Saan aru, et suurem osa lapsi teeb seda?

Nüüd hoopis teine on olukord kui Ida näeb teisi lapsi. Ma ei julgegi teda teiste lastega mängima lasta, sest Ida hakkab kohe kaklema, haarab neil näost, tõukab ja kisub kõik asjad käest ära. Lastehoius on ta ainus laps, kes niimoodi kakleb. See teeb mind murelikuks. Jah, ma olen kuulnud, et sellest kasvatakse välja, aga samas tean ma ka, et kuna 1,5aastane end sõnadega väljendada ei oska, siis võib see olla tema moodus oma rahulolematust väljendada. Esimese hooga hakkasin ma kahtlustama lasteaiastressi ja hakkasin rohkem jälgima tema käitumist. Ma ei ole küll mingi psühholoog, et põhjapanevaid järeldusi teha, kuid ta läheb lastehoidu hea meelega, ei taha sealt tihti ära tulla ja koduteel laulab ta alati.

Aga Ida ei kakle vaid lastehoius. Ta kakleb kõigi lastega ja igal pool. Laevas, restoranis, külas, meil kodus, mänguväljakul. Täiskasvanutega on ta sõbralik ja tore. Talle ei meeldi justkui teised lapsed. Kuidas seda muuta? Miks ta niimoodi käitub?

Ma tahaksin spetsialistilt nõu küsida, aga ma ei tea, kelle poole pöörduda. Mitte et ma arvaks, et mu laps "katki" on, aga oleks hea saada nõu kelleltki, kes on selles teemas adekvaatne ja selliste asjadega kokku puutunud. Võib olla ongi tegu vaid vanuselise iseärasusega, aga ma siiski tahaks kelleltki nõu. Välja arvatud anonüümsetelet kommentaatoritelt, kes kõigest kõike teavad. 

Värvilaigukesena matuserongkäigus

Linnateatris mängitakse Jon Fosse "Sügise unenägu". Eeskujulike norra filoloogidena käime me kursakaaslastega kaemas etendusi/näitusi/filme, mis Norraga seotud. Eeskujuliku filoloogina ei tohiks ma üldse öelda, et mulle pole Jon Fosse kunagi sümpatiseerinud, ma ei ole suutnud ta teoseid lugeda, need on isegi minu jaoks liiga rõhuvad tundunud. Võibolla ma eksin, ma ei tea, ma ei ole ju lugenud. Ma mäletan, et meil oli kursal paar tüdrukut, kelle silmad läksid Fossest rääkides särama, mina haigutasin. 

Nii olen ma ka neid kahte Fosse etendust, mida me vaatamas oleme käinud, läinud vaatama kerge vastumeelsusega. 

Nüüd selle sissejuhatuse baasilt eeldate te minult vingumist ja kriitikat, eksju?

Ma pean teile kahjuks pettumuse valmistama. Mulle meeldis. Mulle väga meeldis. Mulle on tegelikult meeldinud mõlemad Fosse etendused, esimene oli "Ma olen tuul", nii veider kui see ka pole. 

Kuigi ma pean ütlema, et kui Elmo Nüganeni Mees etenduse alguses vaikuses liikumatult laval seisis tuli mulle silme ette "Armastus kolme apelsini vastu", see koht, kus teise vaatuse alguses Elmo Nüganen küsis, kas teist vaatust tahetakse näha. "Jaa!" kostus saalist üksmeelselt. Elmo Nüganen jäi liikumatult seisma. seisis ja ütles siis: "Palun, vaadake siis. Tund ja kakskümmend minutit kestab!" Teades Fosse etenduste pause ja vaikust kujutasingi ma ette, et järgmised kaks tundi vaatame me liikumatult laval seisvat Meest.

Õnneks tuli lavale ka Elisabet Reinsalu Naine. Ma tean, et sobimatu võrdlus, aga sel hetkel kui Elmo Nüganen täpselt Pantalone häälega "tuleb neiu" ütles, ootasin ma, et sellele järgneks: "ühelt poolt, juustega, ei hakka kiva loopima."

Kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis tegelikult meenutas see tükk mulle "Godot´oodates", hiljem lugesin ma veidike Fosse kohta ja selgus, et teda peetaksegi tänapäeva Beckettiks. 

Etenduse tegevustik toimub surnuaial. Suhtelises vaikuses.Mulle meeldis surnuaed tegevuspaigana. Rahu ja vaikus. Oma eelkäijate keskel. Või lausa nendega koos?  Kas pole just surnuaed kõige õigem koht, kus vaadata tagasi elule? Kus mälestused kustutatakse ja asendatakse uutega.  

Kokku saavad minevik, tulevik ja olevik, segunevad tunded ja mälestused, üheks saavad elu ja surm ja seks ja jumal. Ma hakksin mõtlema, kas laval kohtusid armastajad või Elu (Mees) ja Lootus (Naine), ma hakkasin mõtlema, kas Elu pluss Lootus miinus Surm võrdub Armastus? Mulle meeldis see sisemine kurbus,mis loosse sisse oli kirjutatud. Samas oli seal ikkagi see lootus, millestki lahtilaskmine, uued algused. Kurbus ja lootus käsikäes seistes lõpuks eluringi lõpus. Paratamatus. Aleksander Eelmaa kummituslikult mõjunud sõnu "Rahu. Rahu. Püsi rahulik" kuulsin ma täna  hommikul oma peas kui soovist alla anda korraks nutma puhkesin. Ma kuulsin oma peas neid sõnu. Jah, see oli nii. Ma kuulsin oma peas neid sõnu. Need olid kummitama jäänud.

Mind jäi painama etendust läbinud üksindusetunne. Mu meelest oli see nii kõnekas, et sel ajal kui me oleme oma elud laotanud internetiavarustesse, on paljud tegelikult hoopis üksikud ja kurvad, lootusetud. See, et Mees ei läinud oma vanaema ja isa matusele ning ta endine naine süüdistas teda hoolimatuses, pani mind mõtlema sõnade ja sõna jõu üle. Tihti võib üks hoolimatult lendu lastud sõna, üks natuke vale tegu lõpetada suhted emade ja poegade, isade ja poegade, naiste ja meeste vahel.

Minu arvates oli see näidend nii mitmetasandiline, et seda vaatama minnes peab olema häälestatud fosselikele pausidele, vaikusele ja kordustele. Jumala eest, kui hullumeelne ema muudkui omi mõtteid korrutas, tahtsin ma paar korda, et ta peaga vastu hauakivi kukuks ja vait jääks. See inimene (Epp Eespäeva kehastuses) ajas mind konkreetselt hulluks. Aga kui nüüd sinna lisada, et Ema kohtus esimest korda Naisega ja oli Mehe ja Naise armastuse vastu, rääkides vaid endisest naisest, siis me saame ju aru, et meile antakse võimalus tunda täpselt seda sama, mida Naine ja Mees, seda jutuajamist kuuldes. See ajas neid hulluks, ärritas neid nii, et nad otsustasid isegi mitte minna vanaema matusele. See roll oli nii hästi kirjutatud/lavastatud/mängitud, et mul reaalselt hakkas aeg-ajalt hirm kui ema poega surma juurest ära kutsus. Vaatas klaasistunud pilgul enda ette ja kutsus poega tagasi. 

"Sügise unenägu" on fantastiline etendus. Ma ei tea, kas siis Fosse ongi nii hea kirjanik nagu ma siiani kuulnud olen, aga keeldunud kuulamast või on Madis Kalmet nii hea lavastaja, et pani ka minu Fosset armastama. See oli lugu ajast ja elust, surm ilmselt ei sümboliseerinud selles tükis surma, vaid just millegi uue algust, kuid veidike õõvastav oli see etendus minu jaoks siiski. Puges hinge, hakkas kriipima ja erutas oma vaikuses ja vähestes sõnades. Olgugi, et Fosse on natuke etteaimatav, püsis pinge kogu see kaks tundi. 

Etendust mängitakse Põrgulaval ehk keldris, pimedas ruumis, lava dekoratsioonideks on kolletunud puulehed ja hauakivid, kusagilt tilgub vett.  Mees läheb valguse poole. Naine ja endine naine (Piret Kalda) istuvad koos pingil. Pimedus. Vaikus.
Mul oli lõpuks hea meel kui pimedus asendus valgusega. Korraks tekkis mul küsimus, kas matusel sobib plaksutada. Mäng ja reaalsus olid korraks ka minu jaoks segunenud. Ma võdistasin õlgu.

Etenduse lõppedes liikus publik kitsast koridori pidi vaikselt ja rahulikult garderoobi poole. Hämarusest valguse poole. Ma panin tähele, et KÕIK inimesed olid riietunud musta. Esimest korda elus sain mina tunda, et MINA olen värviliselt riides. Mu punased kingad ja punane sall torkasid matuserongkäigus silma. Ma justkui ei sobinud sinna. Ma ei olnud matusele tulnud. Ma ei olnud ettevalmistunud. Ma olin liiga argine. Ma ei olnud end sobivalt riidesse pannud. Ma ei olnud matusele tulnud. Jah, ei olnud. Tegelikkus ja mäng segunesid korraks jälle. 

Edulugudest, eetikast, mainest ja elust

Saage tuttavaks! See on Andu. Minu vanaema elukaaslane. Ei, vanaema ei ole teda alles hiljuti tutvumiskuulutuste kaudu leidnud, ta on vanaema kõrval olnud juba sada aastat, kuid ma ei teagi, miks me teda vanaisaks ei kutsu.
Igatahes.  See on Andu. Agronoom.
Suudaks kokku pookida männid ja palmid, nii et selle tulemusena hakkaks kasvama rahapuud, tema suurimaks kireks ja (võib-olla ainsaks) rõõmuks on lilled. Teda ei huvita, kas ta kodu on must või lagunenud, teda ei huvita ka see, kas tõstetakse kütuseaktsiisi või kes lubab rohkem pensioni, teda huvitavad vaid lilled. 

Ühel hetkel, võta sa kinni, kas see oli siis kui sohvoosid kaotati ja see ta jalgealuse kaotas või siis kui Maapangas kõik oma säästud kaotas, ta enam ei hoolinud millestki. Nii ta lihtsalt elab. Omamoodi. Omas rütmis. Nagu vanapagan. 

Minu 83-aastane vanaema elab ka seal. Suurema osa ajast. Aeg-ajalt elab ta ka linnas. Kus on kõik mugavused olemas. Kas te kujutate ette, et maamajja said nad dušinurga, wc ja vee alles eelmisel aastal. 2014! 

Siiani tassis vanaema kaevust vett. Andu jalad on haiged. Vanaema ei kurda, ütleb vaid, et nüüd ta hakkab neid vanu inimesi mõistma, kes muidu tal bussis ees koperdasid ja liikuda ei jaksanud. Erinevalt minust ei vingu ta kunagi.

Paar aastat tagasi pärisin ma vanaonu korteri. Ma tahtsin selle müügist saadud raha endale jätta, plaan oli ka vanaema ja Andu maja aidata korda teha. SEB arvas, et liiga palju on edasi-tagasi paberite ajamist, et tagastagu ma laen (mille tagatiseks korter oli) ja võtku uus laen. "Kas nii saab?" küsisin ma. "Ikka," vastas kliendihaldur mulle. 

Kui ma uut laenu taotlema hakkasin, oli mu sissetulek 1600 eurot, mul ei olnd ühtegi laenu ega ka last. Ometigi ei saanud ma uut laenu. "Pole piisavalt suur sissetulek," vastati mulle. Vana laenu lisatagatiseks olnud maja ei sobinud enam ka. "Reeglid on muutunud," vastati mulle. Niisiis ei olnud mul enam korterit ega raha. Pangalaenu muidugi ka mitte, aga ütlen ausalt see 128 eurot, mis ma iga kuu nö võidan, ei ole suurt midagi väärt. Ilus plaan vanaema aidata läks vett vedama. 

Mind ei pane enam imestama kui ma näen elamisi "Kodutunde" saates. See on elu väljaspool Tallinna. Vanaema maja üks pool on aastatega juba kenaks saanud, seda ehitatakse vanaema pensionist. Nagu te teate ei ole pensionid just kuigi suured, võite ise mõelda, kui kaua ühe vana maja kõpitsemine selliste võimaluste juures aega võtab. Ometi saab see tehtud.
(Okei, ma natuke liialdasin ilukirjandusliku põnevuse huvides, ka paljude teiste inimeste sissetulekud lähevad sinna, aga point jääb ikkagi samaks. Palgast palgani ja pensionist pensionini on keeruline üht vana maja mõlemalt poolt valmis saada:)

Teine pool maja on ikka veel vana ja väsinud. Hoov "räissi täis", nagu vanaema ütleb. Aga küll jõuab. "Kiiret ei ole," ütleb mu 83-aastane vanaema. 

Miks ma sellest räägin? Samal ajal kui "vanapagan" ja tema eit elavad oma vanas ning lagunenud majas pisikesest pensionist, muretseme meie siin eetika, edulugude ja maine pärast. Minu arvates on Eesti traagika see, et loeb vaid edulugu. Ja maine. Eestlasele on kõige tähtsam see, mis välja paistab. Mitte see, mis tegelikult loeb. 

Kui mu ema Rootsis õpetaja koha sai, ütlesid kohalikud eestlased talle: "Oi, nüüd sa saad hakata mainet looma! Ükski eestlane pole nii kiiresti nii head töökohta saanud!" Mu ema ei saanud sellest aru. Kui ta oleks saanud tööle koristajaks, kas ta oleks siis pidanud seda varjama? Sest see on häbiväärne? Muidugi on. Eestis. Siin loeb vaid edukus. Millega sa sõidad, kus sa elad, kellega läbi käid - milline on su maine. 

Me sarjame kaht blogijat nende eetika puudumise pärast. Ma ütlen teile, see on kahepalgelisus kuubis. Ettevõtted ise soovivad/nõustuvad teatud tingimustel reklaamiga nendes blogides, nad ise näevad seda kui head võimalust jõuda laia publikuni, aga siis ühel hetkel kui reklaam ei ole täpselt selline nagu soovitud või keegi hakkab rääkima, et see ei ole mainele hea, kaagutatakse kanakarjana kaasa, et pole jah eetiline ja maine on ka halb. Samal ajal aga on nad ehk kirjutamas meili: "Kallis Blogija, saadaksin sulle hea meelega ühe toote testimiseks..."

Vahemärkusena ütlen ma, et Marimelli ei tunne ma üldse, ma olen tema blogi mõned korrad lugenud, pole lihtsalt minu teetassike. Aga teate, meil kõigil on oma "oksmaad kapis", ka minu kapist võib leida mõne luukere, ka sinu ja sinu kapist. Me ei ole täiuslikud. Minu arvates on totaalselt ebaeetiline jaurata kui ebaeetilised on mingid blogijad kui samas ise soovitakse neilt mingit kasu saada. 

Nüüd kindlasti öeldakse mulle, et olgu ma selliste sõnadega ettevaatlik, sest "mud may stick". Mina käitun vastavalt oma eetikanormidele. Teate, kui tüdinenud ma olen sellest, et läbi tuleb käia "ōigete" inimestega, et midagi saavutada!

Kui nüüd nendest arvamuslugudest/makstud postitustest kirjutada, siis ka mina kirjutasin ühe arvamusloo/arvustuse, mis minu koostööpartnerile ei meeldinud. See käis nende koostööpartneri kohta. Kuna ma seda ilustada ei saanud, siis olin ma sunnitud selle kustutama. Mul kripeldab siiamaani sees, et selline arvamusloo kustutama sundimine ei ole aus ei minu, lugejate ega ka tolle koostööpartneri koostööpartneri kohta, kuid mis mul teha oli. Äri on äri. Ma saan selle eest tasu ja pean austama reegeleid, mis mulle ette kirjutatud. Muidugi oleks õige olnud minu lugu avaldada ja paluda vastulugu müügi-ja/või turundusjuhilt. Hea turundusjuht oleks selle reklaamiks keeranud. 

Kuidas teie  minu asemel oleksite käitunud? 

Mujal maailmas on blogindus tõepoolest tunduvalt läbinähtavamaks tehtud. Sponsoreeritud postitustel on juures vastav märge. Lugeja saab ise otsustada kui aus või kallutatud see on. Loomulikult püütakse ka seal nihverdada, sest ilma sellise märketa postitused tunduvad ju ilmselgelt palju usutavamalt. 

Mida enam ma ümberringi vaatan ja kuulan, seda enam hakkan ma mõistma kui võltsis maailmas me tegelikult elame. Kadedas, võltsis ja ärapanejalikus. Me oleme unustanud lihtsad asjad ja nende väärtuse. Me oleme unustanud asjad, mis tegelikult loevad. Me ajame taga edulugusid ja püüame üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Ausalt või ebaausalt. Meie elu pole muud kui üks tobe võistlus. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 

Natuke teisele teemale hüpates on mul tegelikult mõned küsimusi. 

Me reklaamisime Kunstimeistritega välja seminari ekspordist Skandinaaviasse. Lubasime teha puust ja punaseks, kuidas Skandinaavia turule minna oma toodetega, tutvustada step by step erinevaid formaalsusi, mida vaja teha ja vastata kõigile küsimustele, mis inimestel on, kui nad soovivad üksinda oma tooteid eksportida. Huvitav, öeldi selle peale, aga seminarile ei soovinud väga keegi tulla. 

 Kas ma saan õigesti aru, et eesti inimene ei tahagi raamidest väljapoole vaadata? Eestlane tahabki olla siin, unistada, kui tore oleks laia maailma oma tooteid turustada, aga ei saa - pole raha, pole kogemust, pole julgust, pole aega? *

Ja seepärast need, kes midagi proovivad, jäävadki hambusse? 

Kui ma täna vanaema juurest ära hakkasin tulema, jäi mulle silma üks vana "Unenägude seletaja", ma hakkasin seda sirvima ja leidsin ka horoskoobi. Kalade kohta oli seal öeldud järgmist: "nad naudivad head seltskonda, kuid teevad end kiiresti vihatavaks, niipea kui lobisema hakkavad..." 

Näete siis. On juba tähtedesse kirjutatud, et Kalade kallal koerad hauguvad. Ma ise ei saa sinna mitte midagi teha. Kuid vähemalt Marek võib rahulik olla, sest tähtede järgi "võib õnnelik olla see mees, kel selline naine on, sest ta võib julge olla, et naine teda südamest armastab".

Minu ülimegapikk postitus sai ehk veidike hüplik ja segane (minu moodi eks?) , kuid ma sain nädalavahetusel kinnitust, et  kõige olulisem ei ole edulugu ega maine, ka eetika loeb alles siis kui see kõigile ühesugune on. Ei ole vahet, mis minust räägitakse või arvatakse, tänu oma perekonnale tean ma, millised on need väärtushinnangud, mis ma eluks kaasa olen saanud. Ma järgin elus vaid mõnda lihtsat põhimõtet. Ma võtsin endale teadmiseks, et kõige negatiivse kõrval annab alati leida ka midagi positiivset. Ja ma leidsin. Ma tõesõna leidsin. 

Kas te olete näinud filmi "Meeletu"? Ma hakkan üha enam peategelast mõistma. 

*Ma üldistan, kuid olen siiski rõõmus, et leidus 10-20 tegijat, kes minu ideega siiski kaasa tulid. Suure õhina ja innuga. Lootusrikkalt. Nad usaldavad mind ja minu teadmisi. Hoolimata apsakatest, mis ma oma elus varasemalt teinud olen.

Kõige ilusam tee

Kui ma veel hommikul ei viitsinud kohe kuidagi  Ussipesast Põlva poole liikuma hakata, siis juba umbes kolm tundi hiljem kui me vanale Postiteele keerasime, oli mul hea meel, et selle reisi ette võtsime. Ma tõdesin, et Lõuna-Eesti on ikka nii paganama ilus, et Eesti üldse on üks paganama ilus koht. Ma ei tea, kas sellisel härdusel on mingi seos sellega, et juba järgmisel nädalal kolime me Idaga mõneks ajaks Norra. 

Norra on ju ka tore, aga Eesti on ikka kuidagi ehe ja armas ja oma. Kõige ilusam. Ja Postitee. See on ju nagu omaette maailm. Kas te teadsite, et seda peetakse "kõige kaunimaks asfaltteeks":

Vana Tartu-Võru maanteed ehk ajaloolist Postiteed on hinnatud Eesti kõige kaunimaks asfaltteeks. Sajandeid samadel radadel loogelnud teejoont palistavad kenad loodusvaated ja matkarajad; rikkalikust ajaloost pajatavad teetähised, kõrtsiasemed ja vanad sillad.

Elavat ajalugu esitlevad siinsed muuseumid, sobiva peatuspaiga leiab nii väiksema seltskonnaga puhkaja kui ka suurema kokkutuleku korraldaja. Lahedaid, õpetlikke ja põnevaid tegevusi jagub nii maa peale kui pilvede alla. Ka ehedate maitseelamuste palett on Postiteel kirev – seda küll eelkõige suveperioodil. Maaturismile iseloomulikult tuleb enamikes kohtades teha eelnevad broneeringud. (www.postitee.ee)

Ma ei hakka kogu Postitee ajalugu ümber kirjutama, keda see teema rohkem huvitab, saab sellest lugeda Postitee kodulehelt: http://www.postitee.ee. Soovitan lugeda. Muidugi kasuks tuleb kui te olete Postiteed pidi sõitnud. Kui ei ole, võtke see tee kindlasti ette. Lõpp-punkt on Eesti Maantee Muuseum. Sinna kohe PEAB minema, kui te juba käinud ei ole. Kui te käinud olete, siis te teate, miks teid sinna uuesti tagasi kisub. Onju nii?

Mina käisin Maanteemuuseumis esimest korda. Kui seal juba madal hooajal oli nii äge, siis ma ei kujuta isegi ette kui äge seal suvel on. Me peame kindlasti seda muuseumi uuesti külastama. Ida on küll vaid 1,5aastane ja aegajalt ma ikka kahtlen, kas ta üheks või teiseks asjaks valmis on, st et kas ta ikka saab midagi aru ka. Ma tean minust on rumal väikest inimest alahinnata, aga no kuulge, ma olen algaja ema, ma kasvan koos lapsega. Ühesõnaga. Idal oli seal nii lõbus, et ta  oleks sinna vist terveks päevaks jäänud. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui Liikluslinnak oleks avatud olnud? Kas me oleksime ikka veel seal?

Õnneks või kahjuks oli Liikluslinnak suletud ja me saime siiski tagasi liikuma hakata. Kas te olete Itaalias käinud mõnes tillukeses pitsabaaris? Kas te kujutate ette, et selline ehtitaallaslik pitsabaar on peidus Põlvamaa metsade vahel? Ihamaru külas? Uskumatu, aga just nii see on. Pizza Olive koha nimeks. Ärge mööda sõitke kui siia satute. Margherita pitsa viis keele alla ja maitses just täpselt nii, et korraks suutsin ma unustada, et olen Põlvamaal. 

Plusspunktid lastemänguasjade eest. Ida on väga püsimatu laps, aga need puidust lelud hoidsid teda tegevuses üle veerand tunni. See on Ida puhul väga pikk aeg. 

Ma muidugi sain juba Facebookist teada, et sinna on suht raske kohta saada, sest see on KOGUAEG rahvast täis. Ma ei imesta. Mul on hea meel, et meil Idaga vedas. Teie tehke ka proovi. Suurepârane koht!

Lõpuks jõudsime me oma sihtpunkti - Pesa hotelli Põlvas. Ma ei saa sinna midagi parata, aga esimese hooga meenutas see mulle Morna City Grand Plazat. Sellist 1990-aastate hotelli. Hotellist pikemalt juba  Hotelliveeb.ee blogis üsna pea. 

Diip kolis ära ja tõstis hindu?

Ma lubasin, et sel teemal sõna ei võta väga, sest noh...ma nõustun sellega, et what goes around comes around, aga te ju teate mind, vana lapsesuu nagu ma olen, ei saa mitte vaiki olla. Mind ajendas kirjutama blogiauhindade postitusele jäetud kommentaar blogide eetika ja kallutatud arvamuslugude kohta ja ma lihtsalt pean tooma näite restoranimaailmast. 

Meil vahetus peakokk ja tegelikult ka osa meeskonda. Põhjuseks erimeelsused ja usalduse kaotus. Ma ei ütle sugugi, et mina ka süüst puhas olen, tegime vigu ja eksisime, kuid jäime alati ausaks. Näiteks saime me klientidelt tagasisidet, et soovitakse menüüsse Caesari salatit või et pakkuda võiks pannkooke jne jne. Köögist saime me alati vastuseks: "Üle minu laiba, üks korralik restoran ei paku selliseid toite!" Olgu. 

Kui peakokk lahkus, uurisime, kuhu. "Kas kohvikusse X?" Selle peale vaadati meile otsa suurte silmadega ja solvuti sellise "süüdistuse" peale:"Mina? ja SINNA? Kas te tõesti arvate, et ma läheksin SINNA kohvikusse?" Loomulikult täpselt nii siiski läks. Olgu.

Edasi kuulsime me enda kohta linna pealt jutte, mis panid mind tõepoolest kahtlema oma kaines mõistuses. Kas ma olen tõepoolest nii halb inimene ja ei saa sellest vaid ise aru? Ma juurdlen selle küsimuse kallal siiani ega suuda leida vastust. Ma olen oma tegudes ekslik, ma teen vigu, ma annan endast alati parima ning teen asju hingega, ometi kuulsin ma ühtäkki midagi muud. Olgu. 

Kuulujutud on pahad, need teevad mainele kahju. Ma mõistan mida tunnevad need kaks blogijat, kes blogiauhundade üritust korraldavad ning mis paljudele ei meeldi nende maine pärast. Üks kummaline asi see maine. 

Restoranimaailmas on palju asju vaid maine. Palju asju on kallutatud ja palju asju tehakse täpselt nii nagu parasjagu kasulik on. Me kuuleme palju põhimõtetest ja aususest. Kui mängu tuleb raha, kaovad põhimõtted. Siis sobivad menüüsse nii Caesari salat, kanatiivad kui ka šokolaadifondant. Samal ajal on kõige olulisem teha maha neid, kes oma menüüs neid toite pakuvad. Maine värk. 

Kahepalgelisus on teine sõna, mis iseloomustab paljusid ettevõtteid ja tegevusi  selles äris. Ehe näide sellest on allolev pilt.

      

TMW2015 pop up restoranis pakuti "vaid TMW jaoks mõeldud" teriyaki forelli. Seda tutvustati uhkusega ka Terevisioonis. Inimesed ahhetasid ja ütlesid vau kui kihvt, midagi nii uut ja huvitavat. 

Pop up restorani ei teinud Diip resto. Miks on siis nende kahe toidupildi vahel Diip resto menüü. Pange ise 2+2 kokku.

Teriyaki forelli täpselt samal kujul võis veel kuu aega tagasi leida nii Diip resto menüüst kui Klaus kohvikust. Viimases oli hind vaid tibake kallim. Kui üldse selle kohviku menüüd vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks Diip ära kolinud ja hindasid tõstnud. Ma sain ühtäkki aru, miks teatud restoranid Diibi peale viltu vaatasid kui me uksed avasime. Eks nemadki tundsid oma menüü ära. Siis ma seda ei teadnud. 

Mul tekib küsimus, kas selline ongi Eesti peakokkade ja restoranide tase? Millegi pärast julgeksin ma arvata, et tippkokad peaksid une pealt valmistama ja välja mõtlema uusi ja huvitavaid asju, mitte lambakotletiga ühest restoranist teise hüppama. Originaallooming ja intellektuaalne omand ütlete te ehk?  Ka need asjad on töölepingutes väga täpselt reguleeritud. Esimest korda elus tundsin ma, et oleks pidanud advokaatidel laskma oma palk välja teenida, kuid Marek keelas mul samaga vastata ja ütles vaid: "Maakera on ümmargune".

Ausus on üldse kõige võõram sõna selles äris. Need, kes on ausad, neelatakse alla, näritakse läbi ja sülitatakse välja. Ma ei räägi kusjuures sugugi Diibist, ma tean rohkem kui ütlen, sest ma ei taha teistele pahandusi.

Kas mäletate seda arutelu teemal õige prae õiglane hind? Juttu oli ka brunchist, mida me pakkume, et selle hind on natuke liiga kallis. Mis te arvate, kas kohvik Klaus pakub nüüd ka brunchi? Muidugi pakub. Hind? Tibake kõrgem kui Diibis.

Menüü kohta ei oskagi kohe midagi öelda. Mulle tundub, et ma olen seda kusagil varem näinud. Kuidas teile tundub?

Lisan siia veel paar menüüd, juhul kui Kohvik Klausil peaks ideede nappus tekkima. Siit saate häid ideid. 

Mind pani eile muigama kui jutuks tuli blogieetika. Kas sellised võtted ja käitumine restoraniäris on eetiline? Kust läheb piir ausa ja ebaausa konkurentsi vahel? Kas oleks aus kui Klaus Kohvik pääseks näiteks viiekümne parima restorani hulka?
Ma kuulsin linna pealt jutte, et me laseme liugu vanal menüül, sest me ei suuda ise midagi uut välja mõelda. Diibis on täiesti uus menüü. Uus peakokk Siim tegi selle valmis nädalaga. Siiakala on nagu tükike kevadet taldrikul.
Ma julgen öelda, et selline peab olema üks õige peakokk. Lennukate ideedega ja valmis uuendusteks.

Kui midagi tuleks paika panna, siis restoranidele ja peakokkadele kehtiv eetikakoodeks oleks üks õige samm.
Mind ei ärrita (enam) kommentaarid, mida minu ja Diibi kohta kirjutatakse. Mina tean kogu tõde, seda teavad ka paljud teised, kuid tõega saab mitmel viisil ümber käia. Võib-olla ma ühel päeval kirjutan kogu tõest. Aga siis mitte enam vaid Diibist, vaid kõikide väikestest räpastest saladustest.

Kas me oleme selleks valmis? Või kehtiks siin eetikakoodeks? See on üks huvitav küsimus...

Aga olukord ei ole Diibi jaoks sugugi negatiivne. Nüüd saavad ka kõik need inimesed, kes Diipi kalliks pidasid, meile sööma tulla, sest Diibi hinnad on soodsamad kui uue Diibi Klaus kohviku hinnad.

Inimliku kadeduse piirid ehk blogiauhindadest

Ühel ilusal päeval tuli kahel blogijal mõte, et korraldaks õige blogiauhindade jagamise. Mõeldud-tehtud! Panid postituse üles, et andke kallid inimesed teada, millised on teie lemmikblogid ja hakkas pihta. "Mis jaoks nad niimoodi teevad, misjaoks?" hakkasid inimesed hallvanakeste kombel nende blogides podisema, "misjaoks nad küll seda teevad?"

Ja Mariann vastas. Sest keegi teine pole selle peale tulnud ja miks ka mitte. Aus vastus. Inimestele see ei sobinud. Olla ebaaus. Esiteks ütlen ma ausalt, et ma ei usu, et auhinnakotis mõis on, teiseks kui ühel blogil on 20 000 lugejat ja teisel 200, siis ilmselt paratamatult tõepoolest selle viimase suhtes on auhindade jagamine natuke ebaaus, aga nii on ju igas valdkonnas. Võidab kõige kiirem jooksja, võidab kõige loetum raamat, võidab kõige külastatavam muuseum, võidab see, kellel on rohkem sõpru. Auhindadega ongi nii. Üks kord võidab üks, teinekord teine, mõnikord võidab vaid üks ja mitu aastat järjest. Kui ma ei eksi, siis Koit Toome pani järjest mitu aastat kinni R2 "Aastahiti", sest lihtsalt tema poolt hääletati kõige rohkem. Nii lihtne või ebaaus see ongi. 

Oma lemmikutele saate hääle anda kuni 25.05 siit: http://bestblog.ee/

          Beebiblogija

Mis mind aga jahmatama paneb on see, kuidas sellesse üritusse suhtutakse. Kuna ma ise ilublogisid ei loe, vaid vahel väga harva, siis tegelikult ma ei tea midagi sellest maailmast, ma ei ole sihtgrupp, nii nagu ilublogijate lugejad ei ole suure tõenäosusega minu blogi sihtgrupp. Või ma ei tea ka. Igatahes loen ma siis Marianni blogist, et keegi (saan aru, et ilu)blogija on talle kirjutanud, et "kuule, kas sa teed nalja, mina seda üritust küll ei promo oma blogis, sest blogimine on äri ja ma ei tutvusta oma sponsoritele sadu teisi blogisid".

Kas tõesti elab mingi osa inimesi vaid oma väikesel planeedil üksinda, arvates et kui ma teistest inimestest ei räägi, siis ei saa mitte keegi nende olemasolust teada. Ehk siis kui mina ei maini oma blogis näiteks Britti või Marianni, siis ma usun siiralt, et mitte ükski minu blogi lugeja ei saa nendest teada? Kurb on sellist kitsarinnalisust kohata isegi nii väikese ettevõtmise nagu blogimise juures. Isegi siin loeb vaid ärapanemine. Jumala eest. ärme tee mitte midagi koos. 

Ühtepidi on see suuresti ka nende (ilu)blogijate sponsorite tekitatud vastasseis. Ma olen paljude teiste blogijatega nõus, et on arusaamatu, miks firma X või Y kutsub oma üritusele vaid mingi osa blogijatest, kuigi nagu ma aru saan, siis reklaam, mis nad vastu saavad, on täpselt üks ühele kõigis neis blogides. Siinkohal teen ma kummarduse My Look'i ees. 

On naljakas, et mujal maailmas kasutavad ettevõtted reklaamiks just nimelt erinevaid blogisid - nii 400 000 kui 4000 lugejaga, Eestis aga tahetakse alati ma ei tea kas tahtlikult tekitada ja toota mingeid staare, keda siis nii kaua kasutakse kuni kõigil neist oksendamiseni saab. Mulle kunagi meeldis õudsalt Teele Viira, aga ühel hetkel olid kõik telekanalid, raadiojaamad ja ajakirjad teda täis, mul tekkis Teele Viira üleküllus, ma usun et paljudel. Sama tundub mulle, et tehakse ka blogijatega. 

Ilublogija

Ja lõppkokkuvõttes ei saa ma aru, mis keskkoolilik mäng selle blogiauhindade ümber käib. Kui tema ei tule, siis ma ei tule, kui tema ei osale, siis ma ei toeta, kui tema tuleb, siis mina kohe kindlasti ei tule...

Milleks selline jama? Kas teile ei meeldi peod või auhinnad? Või kingitused? Või ei meeldi, kes seda korraldavad? Järgmisel aastal olge nobedamad ja tehke ise esimesena. Seniks jätke igasugu omavaheline jonn ja kius ja kadetsemine. See ei vii kuhugi. Minge andke parem oma hääl mõne toreda blogi poolt. Peale enda oma:) 

Kokku üks korralik gemüüseblogija

Minu paar lemmikut: 
http://krentu.blogspot.com/
https://mutukamoos.wordpress.com/
http://missestenam.blogspot.com/