Ma olen tuul

Ma olen vist ainus norra keelt oskav inimene, kes polnud Jon Fosset lugenud, analüüsinud, näinud.  Kuidagi oli see üheks maailma suurepäraseimaks tänapäevaseks dramaturgiks peetud norralane minust lihtsalt mööda läinud. Pole ka ime. Ma olin ju terve ülikooli aja Ibsenist lummatud, hiljem lisandus veel ka Erlend Loe. Ja nii see Fosse kahe silma vahele jäigi.
Siiani.

Tänu aktiivsetele kursakaaslastele sain mina ka oma esimese Fosse-kogemuse kätte. Salmes Theatrumi mängitud "Ma olen tuul" vaatamas. Enne etendust kui me Boheemis Fosset lahkama kogunesime, tundsin ma end kui teiselt planeedilt pärit olevat. Korraks tundus mulle nagu poleks ma üldse kunagi teatris käinud, midagi lugenud ja ei tea absoluutselt mitte midagi norra kirjandusest, filmist ja muusikast. Samas aga nautisin ma tõsiselt seltskonda  filolooge, kes hubases õhkkonnas hõõgveiniklaasi taga päriselt midagi arutasid. Midagi, mida ei saa Kroonikast lugeda ja Sony Entertainmenti pealt vaadata.

Igatahes.

Etendus algas. Lava läks valgeks. Laval seisid kaks paljaste jalgadega meest. Vaikus. Ja kõik. "Ja nii järgnevad 45 minutit," kommenteerisid mu kursakaaslased. "Ja lõpus astub keegi paadist välja," lisas keegi neist. Need, kes Fossega tuttavamad olid, naersid. Meie, Fossest veel puutumata, istusime vaikuses. Kogu saal oli vaikne. Kuulda oli kellegi hingeid. Kellegi kõht korises. Keegi köhatas. Isegi käekella tiksumist oli kuulda. Marius Peterson alustas vaiksel häälel. Ma leidsin end mõtlemast, et kuidas näitleja saab nii mitte-kõlava häälega olla ja kuidas need, kes neljandast reast kaugemal istuvad, teda kuulevad. Selgus, et ma ei olnud ainuke, kes end selliselt mõttelt tabas. Näidendi jooksul saime me aru, et ta oskab ka kõvemat häält teha ja nii oligi mõeldud.  Ma leidsin end mõtlemast, kas ma autouksed panin lukku, kuidas karusselluks töötab, mida ma Tartusse kaasa võtan, kuna me Janekiga Boheemi lähme, kas me lähme autoga või plaanime ka veini juua. Ma leidsin end mõtlemast, et ma mõtlen omi mõtteid. Ma süvenesin etendusse. Keskendusin. Süvenesin. Ma leidsin end mõtlemast pruunidest saabastest, metspardist, vabariigi aastapäevast, kõrvarõngastest. Ja taipasin siis jälle, et ma olen teatris. Ma süvenesin Ott Aardami mõtetesse. Ma kuulasin teda. Ma jälgisin Marius Petersoni liikumist. Ma vaatasin, kuidas ta graatsiliste käeliigutustega olematu kulbiga olematus kastrulis olematut sööki segas. Ma vaatasin, kuidas Ott Aardam olematust pudelist olematusse klaasi olematut veini valas ja nautis olematust kausist olematut sööki. Ma mõtlesin, kas neil läheb meelest, kus paadiserv on või et neil on klaas käes, aga nad ei libastunud. Olematud asjad olid nende jaoks nähtavad. Ma leidsin end korraga teksti norra keelde tõlkimast. Osa teksti omadas nii hoopis teise mõõtme. Osa teksti läks hullemaks. Ilmselt ei osanud ma kasutada sama sõnavara, mida Fosse. Hiljem selgus, et ma ei olnud ainuke, kes etendust enda jaoks norra keelde tõlkis. Me kõik tegime seda. Ma jõudsin jälle omi mõtteid mõelda ja unustada, et ma olen teatris. Ja siis astuski Marius Peterson paadist välja.

Pärast etendust olime me segaduses. Vähemalt osa meist. "Kas keegi oskab seda etendust ühte lausesse panna? Millest see siis oligi?" küsis üks meist. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. "See oli tüüpiline Fosse," vastas keegi. "Jah, aga millest see etendus rääkis?" Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Korraks tundus mulle, et ma ei saa üldse mitte millestki aru, ma oleks nagu puuga pähe saanud, ma ei osanud ühtegi sõna öelda. Minu õnneks teised ka. Siis alustas keegi oma meenutustega paadisõidust, kuidas ta on kogenud samasugust vaikust, kuidas kõik tundub nii lihtne. Ja korraga meil sähvatas. See rääkis lihtsusest. Kui lihtne kõik on. Lihtne, aga mõtlemapanev. Ainult südamega nähtav.
Nii piinlik kui see ka pole, siis teist osa, mis koosnes flöödikontsertist, me vaatama ei jäänud. Mitte et me oleks arvanud, et see elamust ei paku. Lihtsalt me kohtume nii harva. Ja seekord tundus õigem sammud tagasi Boheemi poole seada. Norra kirjanduse ja filmide üle arutlema. Enam ei olnud ma nagu teiselt planeedilt. Kõik oli paika loksunud.
Koju sõites mõtlesin ma, kumba siis rohkem. Kas etendus meeldis mulle või ei meeldinud. Jõudsin kõhklevalt järelduseni, et pigem ikka meeldis, aga oli minu jaoks siiski ehk liiga diip. Samas tekkis mul soov sama näidend norrakeelsena läbi lugeda. Püüda mõista rütmi ja musikaalsust lihtsate sõnade taga. Teine osa minust aga mõtles "Kättemaksule", mis täna õhtul nägemata jäi. Ma olin segaduses.

Täna koju jõudes seisatasin ma korraks keset tuba. Jope seljas ja saapad jalas. Ma lihtsalt seisin. Kuulasin vaikust. Ühtäkki sain ma etendusest aru. Päev hiljem. Ja ma pean ütlema, et see oli üks hea etendus. Lihtsalt hea. Ikka;)
Tibatilluke sallitallaja ja veidike suurem teatrigurmaan minus olid rahul. Nad olid 80 paari kingade vahelt oma nina välja pistnud.