Tuesday, August 31, 2010

Blondiproov proua Kobakäpale


Kuna Janek hindas eile mu meistritöö trepi kallal "okeiks", arvas ta, et ma peaksin selle ka lõpule viima, lubas veel hommikuks valge värvi välja otsida, sest seda pidi meil kodus olemagi olema. Hommikul ootaski mind garderoobis pott valge värviga ja ohates (mul pole ju püsivust selliseid asju lõpetada, selleks on üldjuhul ikka olemas hr Abikaasa, et minu algatatud projektid lõpule viia) asusin asja kallale. Olgu siis nii - trepp saab värvitud! Isegi kui pidin selleks ohverdama "8 lihtsat reeglit", "Jimi maailma", "Will&Grace'i", "Kaks ja pool meest"...
Kõige pealt nägin ma hirmsat vaeva, et värvipott lahti kangutada. Pärast kahte murtud otsaga kahvlit ja ühte murtud küünt elasin ma sellel jalgupidi otsas, samal ajal kaant ära kangutades. Olin üsna veendunud, et järgmiseks on terve elutuba kaetud valge värviga. Seda viimast siiski ei juhtunud ja lõpuks andis ka kaas järgi. Värvimine võis alata!
Aga valge värvi asemel vaatas mulle vastu midagi, mis meenutas tapeediliimi. Pärast mõningat segamist, meenutas see siiski ka valget värvi. Igaks juhuks proovisin esimese pintslitõmbe sellisesse kohta, kus see väga välja ei paista või halba ei tee. Juhuks kui ikkagi on tapeediliim. Vist ikkagi oli värv, aga pärast esimese trepiastme värvimist, sai selgeks, et päris õige see asi ikka ei ole. Vaadates eilset valget pinda ja tänast - siis olid need nagu öö ja päev. Trepiaste olekski nagu valkja tapeediliimiga üle võõbatud. Ja tilkus ka teine nagu nohune nina. Igaks juhuks ma rohkem ei värvinud. Mina ei tea, kas Janek oli selle värvi mulle jätnud blondiprooviks või polnud see siiski valge värv, aga võimalike suuremate kahjude ära hoidmiseks viskasin pintsli selleks korraks nurka ja asusin "Meeleheitel koduperenaisi" vaatama. Seda ma vähemalt oskan!

Monday, August 30, 2010

Proua kobakäpp


Nüüd ma tean, miks Janek ei lase mul kodus suurt midagi teha. Sellel on kaks põhjust:
1) ma lihtsalt ei oska midagi teha
2) kõik, mis ma teen, peab ta hiljem üle tegema. Järelikult on lihtsam lasta mul diivanil niisama ilus olla ja ise kõik algusest peale ära teha - kokku võttes on nii ju poole vähem tööd. Täna näiteks tuli mul hirmus tahtmine treppi värvida. Eile küsisin veel Janekilt luba ja minu üllatuseks ta lubaski! Eks ta tahtis, et ta töötu kunstiinimesest abikaasa end kasulikuna tunneks, kuigi sisemas ta pidi teadma, et ega see heaga lõppeda ei saa. Nojah...ma loodan, et ta on nii taibukas ja ostab koju tulles valget värvi, sest õhtul ootab teda trepi (üle) värvimine! Ja põranda puhastamine!(Hmmm...aga see andis mulle suurepärase idee! Kui ma tahan, et ta kodus remonti teeks, siis tuleb mul vaid alustada ja see tuksi keerata, nii ei jää tal muud üle kui töö korralikult lõpetada. Huvitav, kus meil tapeediliim on?)
Kui nüüd järgi mõelda, siis tõepoolest KÕIK, mis ma käsile võtan, lõpeb sellega, et Janek peab selle kas lõpetama või üle tegema. Kui ma tahtsin Hugole kaelarihma õmmelda, ei saanud ma pärast pika võitlust õmblusmasinaga sellega hakkama enne kui Janek selle minu eest ära tegi. Kui ma hoovis muru niitsin, läks see ka viltu ja kuigi Janek ütles, et "täitsa hästi sai", istus ta järgmisel hommikul murutraktoril ja niitis üle minu "täitsa hästi" niidetud õue. Kui ma lilli istutada tahtsin ja poest koormate kaupa lilli kohale vedasin, pidi Janek selle lõpetama, sest poole peal ma enam ei jaksanud. Või hakkas mingi seriaal? Isegi kui ma leiba küpsetada tahtsin, suutsin ma sellest sepiku teha, sest suutsin ära unustada esimeses või teises klassis õpitu. Mis jahust tehakse leiba? Rukki? Õige! Aga mis jahu kasutasin mina? Nisu? Õige! Okei, see viimane "õnnetus" oli tegelikult hea õnnetus, sest "saib" tuli veel parem kui planeeritud leib. Aga ikkagi...ma peaksin õppima ja meelde jätma, et pole mõtet proovida, leppida mõttega, et minus ei peitu kadumaläinud meistrimees. Samas aga ei saa ma midagi parata, et mu käed hakkavad sügelema, kui näen, et saan midagi nässu keerata. Alustades ma ju alati mõtlen, et "seekord äkki" ja tahan ka head teha, kasulik olla, abiks olla, lõpetades aga alati, et "küll on hea, et on olemas Janek, kes selle korda teeb".
Küll on hea, et ma vähemalt ilus olen:D

Ahjaa, ühe asja olen ma siiski õigesti ka teinud. Pulma-aastapäevaks kinkisin ma Janekile maali ja katkise pildiraami, mille ta ise saab korda teha enne kui ma seda ise remontida oleks püüdnud. Tark otsus!

Friday, August 27, 2010

Kaltsukaetikett


Mida teha reedesel päeval kui oled jälle kord sattunud Tartusse ja su seltsilisteks on rahakotiga Vanaema ja autoga Tilluke Delisa? Kui pakkusite, et läksime kaltsukatuurile, olete õigel teel, sest just seda me kolmekesi tegime. KÕIK kaltsukad said läbi kammitud, eesmärgiga leida Onu Eevaldile teksad, mille asemel saime siiski vaid ühe kleidi, ühe kampsuni, ühe pihikseeliku, ühe laudlinikutekomplekti ja ühe kohvri (!). Kaltsukad on lahedad!
Aga kuni tänaseni ei teadnud ma, et katsukaid ei tohi kaltsukateks kutsuda. Olime jõudnud järjekordsesse kaltsukasse, kus hinnad olid veidike kallimad ja ma julgesin vanaemale öelda, et huvitav miks, et kaltsukas nagu kaltsukas ikka. Järgmisel hetkel pöördus minu poole matsakas müüjanna, kes mind oma pilguga kõige pealt tappa üritas ja kui see ei õnnestunud, nähvas: "Selle nimi on eesti keeles komisjonipood!" Aaahhh? Mis asja? Rohkem selles poes mina olla ei tahtnud. Kõik teavad, et need poed on kaltsukad, miks ma siis pean seda "komisjonipoeks" kutsuma? Olin kurjast müüjannast sokeeritud ja porisesin omaette, aga piisavalt kõvasti, edasi, kuni Tilluke Delisa mind küünarnukiga müksas ja "Tasa" ütles.
"Mis tasa-tasa?" torisesin ma kingpoolilikult. Järgmisena tegi etteheite mulle keegi suvaline poekülastaja, kes pead raputas ja mulle sosistas: "No miks te siis peate niimoodi kommenteerima?" Aaahhh? Kommenteerima mida? Ma ütlesin lihtsalt, et see on kaltsupood. Kõik! Ma ei teadnud, et see on ebaviisakas. Nüüd tean.
Aga ebaviisakas on teiste omavahelist jutuajamist ka pealt kuulata...

Wednesday, August 25, 2010

Oh for God's sakes, Bree, you're a woman, manipulate him. That's what we do!


Pean üles tunnistama, et ma ei pidanud oma eilsest lubadusest kinni. Lubasin, et hakkan Janeki kallal vigisema ülehomme, aga sain hakkama juba samal õhtul. Aga no kuulge, see ei ole ju normaalne, kuidas mehed telekakanaleid klõpsutavad, see ajab iga normaalse naise hulluks. On ilmselge, et 85% kanalite pealt ei tule niikuinii midagi mõistlikku, seega on alati valid, kas halva või veel halvema (või Sony Entertainment:))) vahel. Klõpsimine ei too saateid juurde! Lõpuks jäi valik "Meeleheitel koduperenaiste" kuuenda hooaja korduse peale. "Ma olen seda juba näinud," vigisesin mina. "Aga mina seda osa ei ole," vastas Janek ja asus seriaali vaatama, tehes siis korraga avastuse. "Miks me selle ära vaatasime, kui nüüd sügisest hakkab see kindlasti eesti peal ka jooksma?" küsis ta.
"Ma tean, et hakkab, aga siis ma ei pea seda enam vaatama, sul peaks olema hea meel, et üks seriaal jälle vähem vaadata," vastasin ma. Ja kujutate ette, mida vastas tema?
"Aga mina ei ole ju kõiki osasid näinud!"
Mis mõttes? Viis hooaega olen ma kuulanud, et vaatan liiga palju seriaale ja näinud krimpsus nägu kui jälle "Meeleheitel koduperenaiste" aeg on. Mis tuleb nüüd välja? Ta on salaja nautinud kõigi viie hooaja vaatamist! Ehk siis...kui mina mõtlesin, et teen mehele "tema saadeteks" esmaspäeva õhtul ruumi ja vaatan oma sarja juba ette ära, siis oli see täiesti mõttetu, sest hoolimata sellest hakkame me esmaspäeva õhtuti "Meeleheitel koduperenaisi" vaatama. Janek tahab:)
"Näe sina!" kilkas ta järgmisel hetkel (kui Gabrielle Solis oma mehele sarkastilise märkuse tegi)
"Miks mina pean just tema olema?" ei olnud ma nõus.
Janek mõtles. "Lynette sa ei saa olla, sul pole nii palju lapsi. Noh, siis Bree võid ka olla."
Sellega polnud mina nõus. Bree on liiga kombekas. "Miks ma ei või see kena olla, see suurte silmadega?" küsisin ma. "Susan. Tema on ka nagu mina, pea kogu aeg laiali otsas"
Janek raputas pead. "Mkm. Temas ei ole seda õelust" vastas ta ja vaatas seriaali edasi, lisades siis mõne hetke pärast "Näed, sa oled täitsa Gabrielle. Ta võib ka nunnu olla ja armas, aga järgmisel hetkel on selline..." Ilmselt pidi vastu tugitooli löömist väljendama minu (ja Gabrielle'i) tumedamat, õelamat poolt.

Ps: Väga palju hooaegu "Ameerika Supermodelle" olen ma Janeki torisemist kuulanud, et miks ma juba ette ära vaatan, kes välja kukub, kes võidab jne jne. 11. hooaega vaadates olin unustanud võitja varem välja selgitada. Nüüd siis lõpuks vaatasin järgi! Ma eeldan, et tegelikult tahab Janek ka seda teada, vigisemisest hoolimata (tegin järelduse "Meeleheitel koduperenaiste" viginast) ja ma siis ütlen, kes võidab. McKey! Või ei tahtnud ta seda teada? Sellisel juhul sry, tumedam, õelam pool lõi välja:)

Tuesday, August 24, 2010

L'amour


Ärkan ülesse. Silmad veel unesegused, juuksed harali, trepil koperdan kassi otsa, torisen veidike, sest ilm on hall ja nukralt sügisene. Torisen veel veidike. Moe pärast lihtsalt. Omaette. Ja siis avastan, et keegi on minu jaoks laua katnud. Mulle pannkooke teinud ja kohvi valmis pannud. Vara. Enne tööle minekut. Korraga ei tahagi enam toriseda. Ja ilm pole ka enam hall ega nukralt sügisene. Ilus on hoopis.
Kas pole armas? Sellistel hetkedel saan ma aru, kui palju mul tegelikult vedanud on, et mu kõrval inimene, kes kannatab ära kõik mu torisemised, porisemised ja tujutsemised. (See ei tähenda aga, et ma oma tujutsemised ja torisemised ära jätaks, hiljemalt ülehomseks on mul kindlasti meelest läinud, et peaksin rahul olema ja leian kindlasti mõne põhjuse vigisemiseks:))
Ilusat aastapäeva meile!

Monday, August 23, 2010

"All right, let's not panic. I'll make the money by selling one of my livers. I can get by with one"


Eelmisel neljapäeval kuulsin ma pealt kahte jutuajamist, mis mind hämmastama panid. Esimene neist lõppes sellega, et üksteisele sooviti "head vabariigi aastapäeva!" - noh, põhimõtteliselt ei olnud see ju vale, aga ikkagi pani see mind imestama. Teine neist oli aga hoopis hullem, sest üks vestluse osapooltest ei teadnud, miks 20. august "punane päev" on - "mis püha meil siis on?" küsis ta teiselt. Mida....
Järgmiseks sattusin ma kokku inimestega, kel polnud õrna aimugi, mis asi "Pisuhänd" või "Kuulsuse narrid" olla võiks. Tahtsin küsida, et kas te koolis olete käinud?
Edasi sai mulle selgeks, et kõigi jaoks ei olegi elementaarne teada filmiklassikat - teate ise, Noor pensionär, Mehed ei nuta, Siin me oleme... See poleks minu jaoks ehk nii ehmatav olnud, kui tegu poleks olnud minuga samas vanuses inimestega. Kus te üles kasvasite, tahtsin ma küsida. "Ei tea, kas neid filme saaks kusagilt osta ka või?" küsiti mult. Nojah...
Lisaks sellele tean ma ka inimest, kes mulle uhkusega tunnistas, et tema "Kevadet" ja "Suve" näinud pole, sest tema arvates on eesti filmid nii depressiivsed. "Ma ei suuda kunagi meelde jätta kumb on Toots ja kumb on Kiir" ütles ta. Okei...
Siis kohtusin ma inimesega, kes Nevski katedraalist polnud kuulnud ja küsis, et mis kirik see kuplitega on. "Kaarli kirik või?" Aaaarrrggghhh...
Ma ei saa aru, kust need inimesed pärit on? Kus nad elavad? Olgu, mulle ei tulnud ka eile meelde, mis aastal Jüriöö ülestõus oli - see oli siis, kui tahtsin Janeki ees eputada, et mingil põhjusel tean ma, kuna toimus esimene laulupidu, kuna rajati Tartu Ülikool, kuna oli Põhjasõda, kuna oli Jüriöö ülestõus... - aga ma ei pakuks, et Jüriöö ülestõus oli "kunagi 1700" nagu ma ka ühe tuttava tuttava tuttava suust kuulnud olen.
Üht-teist võiks ju koolist siiski külge jääda. Elust võiks ju teada natuke rohkem kui "Power Hit Radio" playlist'i ja järgmise vahupeo toimumist. Või peaks "Reporter" näitama ka veidike teisi uudiseid kui 10cm pikkune miniseelik? Või äkki olen ma ise siiski rumal? Võib-olla ei olegi enam rohkem vaja kui sul on 10cm pikkune seelik või sul õnnestub mõnele kontserdile salaja aia alt sisse pugeda, "Viru Valge" kotis kaasas? Sest kellega sa ikka räägid Eesti taasiseseisvumisest, "Pisuhännast" või Jüriöö ülestõusust? Piisab kui saad sõbralt küsida, et "Kuule, Tallinnas mingit pidu ka on vä? Ma lendaks kohale!" Milleks raisata aega enda harimisele, silmaringi laiendamisele? Mis kasu sellest on?
Vaadake mind...ma võin küll teada, kuna toimus esimene laulupidu ja miks 20. august "punane päev" on, aga ikka olen töötu:D

Sunday, August 22, 2010

Spunk leitud!


Suur aitäh stiletto-kuningannadele, aga nüüd olen ma tõelises hädas. Kuidas valida välja parim esi-ja tagakaas? Aidake...









Friday, August 20, 2010

Kuidas sisustada päeva?


Mida teeb meeleheitel koduperenaine pärast seda kui ta on eelmisel õhtul sõbranna tüdrukuteõhtul käinud? Magab poole lõunani? Vaatab teleka ees kõike, mis sealt tuleb alates Top Shopist ja lõpetades A-rühmaga? Jaa, see oleks muidugi üks variant ja tuleb tunnistada, et üsnagi meeldiv, aga...seekord teeb meeleheitel koduperenaine hoopis midagi muud.
Kõige pealt paneb ta kerkima leivataigna, et 18 tundi hiljem teada saada, kas esimene leivategu ka välja tuleb. Seejärel keedab ta 2 tundi tomateid, et sellest ketsupit teha. Normaalne inimene ostaks ketsupit poest, aga meeleheitel koduperenaine leiab, et see oleks liiga lihtne. Siis korjab ta aiast punaseid ja musti sõstraid, et mõne aja pärast kook ahju panna. Ja selle asemel, et siis jalad seinale visata ja vaadata A-rühma, mida tegelikult on niikuinii n+1 korda nähtud, võtab ta vastu naabrilapsed, kes külla tulevad. Nagu "Ökovanaema":)

Wednesday, August 18, 2010

Sellesinase maailmakorra juures aus olla tähendab olla ainus väljavalitu kümne tuhande seast


Eelmisel nädalal käisin ma sõbrannadega õhtusöögil - me veetsime lõbusalt aega, saime maitsvast söögist maitseelamuse, jõime vahuveini ja lihtsalt olime. Teate, mida ma nende sõbrannade juures kõige rohkem hindan? Seda, et nad on siirad ja ehedad, nad on sellised nagu nad on, nad ei võta poose, ei püüa olla keegi teine. Nad on ausad ja seepärast ma neid sõbrannadena väga hindangi!
Olen viimasel ajal tähele pannud, et ausus on üks neist omadustest, mida enam ei hinnata, see oleks justkui väljasuremisohus väärtus; mulle jääb üha rohkem tunne, et enam pole "moes" olla aus. Või siis on igal ühel tõest oma arusaam, tõele oma lähenemine, igal ühel on oma tõde?
Mina olen tuntud oma "lapsesuu" tõttu, mis mulle tihti ka pahandusi kaela toob. Mul on suurepärane oskus oma suu vale koha peal lahti teha. Kindlasti ei ole mul alati õigus, kuigi ma leian, et ei eksi kunagi ja mul on lihtsam nõustuda inimestega, kelle arvamus on sarnane minu arvamusega, aga ma püüan iga hinna eest vältida valesid ja kahepalgelisust. Seepärast austan ma üle kõige inimesi, kes ütlevad välja, mida arvavad ja ei muuda oma arvamust sõltuvalt sellest, kuidas parasjagu paremini sobiks.
Minu Hr Abikaasa ei oska olla diplomaatiline ja ütleb samuti alati välja, kõik mida arvab. Mõnikord on seda ehk liiga palju ja ta suudab endast jätta mulje kui liiga must-valgest inimesest. Ometigi võib teda alati uskuda ja usaldada.
Minu ema on loomulikult maailma kõige suurem lapsesuu (isegi suurem kui mina!)ja tema väljaütlemistest võib nii mõnigi kord valesti aru saada, kuid ometigi on see kõik tingitud vaid soovist teistele head teha. Ta ei taha mitte kunagi kellelegi halba!
Mitmed vanasõnad vihjavad justkui poleks ausust olemaski, et keegi meist ei suuda lõpuni aus olla. Ma ei usu seda. Me lihtsalt otsustame tõde väänata, sest kedagi ei huvita "lilled ja liblikad" - draama müüb. Me lihtsalt otsustame oma arvamusi muuta nii nagu parasjagu sobib - me tahame kõigile meeldida.
Miks me ausust häbeneme?
Miks me armastame elu vürtsitada valedega?
Miks meile meeldib tõde väänata?
Miks me ei oska ega taha olla mina ise igas olukorras, kõigiga ja alati?
Kas tõesti on ausad inimesed nagu pehmed istmepadjad, millel kelmid lösutavad...

Tuesday, August 17, 2010

P....S!


Okei, olen nõus, et tagasilöögid on vajalikud. Olen nõus, et elu ei jää seisma, kui midagi ei lähe nii nagu loodad. Olen nõus, et alati saab uuesti proovida. Olen nõus, et kõik on millekski vajalik. Aga kui sa oled midagi nii väga oodanud? Ja olnud kindel, et kõik läheb just nii nagu lootsid? Ja siis ei lähe...Siis tahaks küll öelda, et elu on ebaaus. Vihastada tahaks ka. Aga kelle peale? Enda? Ei raatsi ju...
Kahju, et selleks korraks läks Ibseni-projekt vett vedama:(
Why? See oli ju nii hea...

Never lose your childish enthusiasm...


Ma olen vist jõudnud ühe saladuse jälile. Ma arvan, et ma tean, mis on minu "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu" põhjuseks. Oskus enda üle naerda ja lapsemeelsus, lisaks tilluke doos ülemeelikust. Ma lihtsalt oskan sattuda olukordadesse, mis paratamatult muigama panevad. Nädalavahetus Eesti suuruselt teises depressiivses väikelinnas oli selliseid olukordi täis - ma isegi julgen väita, et nende nelja päeva jooksul juhtus rohkem kui poole mu elu jooksul kokku. Üks naljakamaid seiku oli selline:
Sõitsin uhkelt oma Ruudolfiga mööda linna ja rääkisin telefonis Tillukese Delisaga. Meil oli pooleli eluliselt väga tähtis kõne (mida õhtusele peole selga panna!) ja seepärast ei pannud ma esialgu tähele minu taga sõitvat kiirabiautot. Kui ta vilkurid tööle pani, sain aru, et see oli hoopis politsei ja tõmbasin end viisakalt eest ära ja sõitsin edasi. Enne seda kui sireen tööle pandi, jõudsin veel Tillukesele Delisale öelda, et on loll, endal kiire, aga mööda ka ei sõida. Nii me siis sõitsime edasi - mina Tillukese Delisaga rääkides ja politseiauto sireenide ja vilkuritega mu taga. Võttis aega, enne kui ma aru sain, et nad vist hoopis mind peatada tahavad. "Mis siis nüüd?" torisesin ma Tillukesele Delisale ja panin toru ära.
Selgus, et telefoniga ei tohi sõidu ajal rääkida. Nojah, ma valetaks kui ütleks, et seda ei teadnud, aga eluliselt tähtsate kõnede ajal läks see kuidagi meelest (paha-paha! jah, ma tean!). Järgmiseks nõuti mult lube, mille ma loomulikult olin unustanud teise käekotti ja püüdsin sedagi selgitada, et suvel vahetavad naised käekotte nii tihti, et lihtsalt ei jõua kõike ümber tõsta. Peaasi, et huulepulk kaasas on!
Igaks juhuks pandi mind puhuma ka...

Järgmine naljakas vahejuhtum toimus, kui olime Tillukese Delisa ja Püss Juuliga vanaisa sünnipäevale sõitmas. Järsku nägime me pulmarongi. "Peatame kinni!" käis meil peast läbi mõte, siis ei pea poest lilli ostmagi, saame sünnipäeva viina kaasa. Mõtlesime liiga kaua ja pulmarong kadus silmist. Kiirelt kiirelt mõtlesime läbi pulmarongi võimalikud teekonnad ja otsustasime kõige tõenäosema teekonna kasuks, et pulmarongile ette jõuda. Minut hiljem rong paistiski. Mõeldud-tehtud ja järgmisel hetkel keeras pulmarongile teele ette must maastur. Kuna see oli meie esimene pulmarongi peatus, siis ei teadnud meiegi, mida teha tuleb. Pulmaautost ei tulnud ka kedagi välja. Kui me taipasime, et peab vist autost välja ronima, hakkasid vaikselt autodest välja kooruma ka pulmalised. Alles hiljem me taipasime, et võib-olla peigmees oli kellelegi võlgu ja kartis, et pulmapäeval tuldi võlga sisse nõudma - seepärast nad kõik hiirvaikselt autodes istusidki, närides küüsi, et kas siis tõesti pilmapäeval. Võib-olla jõudis peigmees pruudile üles tunnistada, et "kallis, ma pean sulle ütlema, et olen paarile mehele võlgu..."
Aga mis siis edasi teha? "Pulmaviina või pruut siia!" taipasin välja pakkuda. Ise veel mõtlesin, et aga kurat, kui neil polegi viina või peigmees ütleb, et mis siis ikka võtke see pruut. Mis me selle pruudiga peale oleks hakanud? Pagasnikusse pannud ja vanaisale sünnipäeva kingiks viinud? "Kuule vanaisa, meil on sulle pagasnikus kingitus"?
Me polnud muidugi sellega ka arvestanud, et meil ka midagi teha kästaks, et pulmaviina niisama käest ei anta. Kuna me rohkem midagi ei oska, siis ei jäänud meil muud üle, kui laulda "Suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul, na-na-naa-naaaa..." (rohkem sõnu me ei tea). Aga pulmaviina saime kätte! (Lisaks sellele, et nalja sai, julgen ma pakkuda, et me olime ka selle pulma kõige püssimad külalised:)
Edasi mõtlesime, et huvitav kas 1188 või mõni muu infotelefon ei anna infot selle kohta, kus veel pulmad toimuvad. Oleks paar pulmarongi veel kinni pidanud...

Eks neid naljakaid juhtumeid oli veel. Ma isegi ei viitsi kirjutada, kuidas minu armas abikaasa ja sama armas onu otsustasid lastele selgeks õpetada "Tuulesuund on norrrrrrrrd, nüüd on sinu korrrrrrrrrd" ja ilmselgelt oli vaja seda esitada linna ühes kaunimas restoranis. Tänu joodud veinile tahtsid nad lausa ühele meie ühisele sõbrale külla sõita ja akna all serenaadi laulda... Vedas sõbral, et lapsed ära väsisid ja hullumeelne seltskond CasaDeLaIhastesse tagasi pöördus. Kuigi ka CasaDeLaIhastes tuli meil geniaalne äriidee - garaaziuksed valla ja avada Ihaste oma ööklubi. Vedas naabritel, et mehed enne ööklubi avamist ära väsisid.
Sellised tillukesed vahejuhtumid aitavad hullumeelses maailmas hakkama saada, kas pole? Ma olen alati öelnud: "Never lose your childish innocence. It's the most important thing." ja "Never lose your childish enthusiasm, and things will come your way" - ja järjest rohkem saan ma aru, et, et TÄPSELT nii see ka on.

PS: Tundub, et meil oleks viimane aeg selgeks saada rohkem laulusõnu kui vaid esimene rida:) Siin nad on! Ja olgu selgeks õpitud!

suusabaasis on tantsupidu
see toimub siin igal õhtul
noorte kehade vallatust ruum on täis
ja villaste sokkide lõhna
nurgas mustendab kaaneta klaver
keda lokkides lontkõrv piinab
vana klaver teeb meele nii haledaks
et võtaks või peatäie viina

akna taga on härmatand kuused
üle järve viib kuuvalga rada
vana klaver kas metsade muusikat
sa veel suudaksid tunnetada

aastaid tagasi talvehommikul
küllap mäletad vanapoiss niigi
hästi tasa sest kõik alles magasid
sinul mängiti killuke grieg'i

juba siis olid klahvid sul kollased
hääl kui armstrongil katkev ja kähe
juba siis näisid üdini tülpinud
ega meie sind sõtkunud vähe

ent sel ammusel talvehommikul
mis ma veedan siin ära solvu
ühe armunud näitsiku sõrmede all
sa ohkasid just nagu solveig
praegu teeskled et hambad ristis
vastu tahtmist ja tõdedeta
sa klimberdad sheike tvistideks
ära loodagi sõber mind petta
südaööni sa kibestund ilmel
uut põlvkonda hullutad nüüdki
aga hommikul neljal käel mängijaid
ikka jälgid sa kaaneta küünik

Monday, August 16, 2010

"Maailmas on liiga palju tsirkust!"


Olgugi, et nädalavahetus möödus pidus ja pillerkaares, kaunimate siresäärsete glamuuritaride ja parimate sugulaste-sõprade seltskonnas naerdes, tantsides, lõbutsedes, kohvikutes-restoranides lonkimisest kuni private party' ni CasaDeLaIhaste verandal, sai mulle selgeks, et Suur Ja Tähtis Ettevõtte pole ainus koht, kus ma olen kokku puutunud valskuse, valetamise ja draamaga. Suur Ja Tähtis Ettevõte tundub meid ümbritsevat ka mujal, vähemalt Eesti suuruselt teine linn on täis kadedaid ja õelaid inimesi, kes varjavad end naerunägude, pooside ja siredate säärte taga. Võimalik, et ma elan oma Ussipesas nii vati sisse mähituna, et ei teagi, mis väljaspool turvalist metsatukka tegelikult toimub. Elu on hullem kui karuSSeLL!
Kuidas muidu seletada noori kenasid tütarlapsi laupäeval jalutamas hommikusöögile vananeva meesterahva, kelle silmatorkavamaks aksessuaariks on õllekõht, käevangus?
Kuidas muidu seletada, et sõbrad teevad laudkondadele säravatele naisterahvastele jooke välja,jätavad need maksmata ja kohusetundlik Tilluke Delisa on see, kes leiab, et tema (kes on praktiliselt karsklane)peab need kinni maksma? Töötu aga vanema õena tunnen mina kohustust need ise Tillukese Delisa eest kinni maksta? Kus on selliste meessoost sõprade väärikus?
Kuidas muidu seletada õelaid ja salvavaid jutte, mida räägitakse kadedusest?
Kuidas muidu seletada noorte meeste egosid, kes enam aru ei saa, mida nad elult tahavad, ega mõista, et allakäigu spiraal on ohuks kõigile, kes natukenegi liiga pehme iseloomuga on?
Kuidas muidu seletada mehi, kes enesenäitamisega nii ametis on, et enam aru ei saa, et neist seetõttu lugu ei peeta?
Kuidas muidu seletada mehi/naisi, kes ennast niivõrd teistest paremaks peavad, et aru ei saa, et teised neist ammu möödunud on?
Kuidas muidu seletada mehi, kes vaatavad pealt, kuidas ahned noored tüdrukud teiste ees alandavad nende endi naisi?
Kuidas muidu seletada mehi, kes teiste ees oma laste emasid värdjateks kutsuvad?
Kuidas muidu seletada valetamist, mis põhjustab hingevalu ja piina, olles samas nii läbinähtavalt võlts, külvates siiraste inimeste südametesse segadust?
Kuidas muidu seletada "sõpru", kes inimeste heausklikust ära kasutavad?
Kuidas muidu seletada inimesi, kes häbenevad, et on hetkeks "kontrolli kaotanud" ja end heast küljest näidanud, ja püüavad siis seda "korvata" tüli norides, etteheiteid tehes?
Kuidas muidu seletada lähedasi sõpru, kes käituvad arusaamatult?
Kuidas muidu seletada kogu hullust, mis kõhus keerama paneb ja mida ei anna sõnadesse panna?
CasaDeLaIhastes vahetus läheduses elab üks vanaeit, kes omadega natuke sassis on ja hommikust õhtuni millegi peale kuri olles kõva häälega oma aias sajatab. Eile kuulsin ma tema suust: "Kellele seda tsirkust vaja on? Maailm on niigi tsirkust täis. Sõitis jalgratas, aga inimest pääl ei olnud. Nii Karlssonid, kui Buratiinod, Karabass-Barabassid. " Täna ma mõtlen, et äkki ta polegi päris hull, sest maailm on tõesti tsirkust täis!

Positiivne on selliste asjade juures aga see, et sellistel hetkedel saan ma aru, kui õnnelik ma olen, et ma olen abielus maailma parima mehega ja et mul on maailma kõige ühtehoidvam perekonnaring! Muidu oleks ma "okserattalt" ammu maha kukkunud...

Thursday, August 12, 2010

Mis emadel viga on?


Sattusin täna Tartusse nii vara, et leidsin eest täiesti tühja CasaDeLa Ihaste. Nojah, normaalsed inimesed on ju tööl (ma ei suuda seda endal kuidagi meeles pidada) ja vanaemagi oli maal, et teha ettevalmistusi laupäevasteks pidustusteks. Telekat siin vaadata ei saa, vähemalt enne 17:30 kui sealt tulevad vähemalt "Vaprad ja Ilusad" -mitte et see mingi eriline sedööver oleks, aga no naerda ikka ju saab. CasaDeLa Ihaste telekas ei näita nimelt rohkem kanaleid kui nelja, kust hommikupoole mittekuimidagi ei tule, ei ole seda luksust, et vajutad Fox Life'ile või Sony Enterntainment'ile ja muudkui vaatad järjest - Will&Grace, Kaks ja pool meest, Sõbrad, Kõik armastavad Raymondit...Kirjutada ka enam ei viitsinud, sest varajasel hommikupoolikul (8st - 10ni) olin tänase "normi" rongisõidu ajal ära kirjutanud. Jah, ma tulin täna Tartusse rongiga ja peaks ütlema, et see oli hiiglama mugav. Esiteks ei olnud ma sunnitud sõitma mööda pähe kulunud Tallinn-Tartu maanteed ja teiseks oli rongisõit täpselt nii pikk, et moodsa külaelu romaan sai 15 lk pikemaks.
Hea küll, mõtlesin ma, mis seal siis ikka. Kui midagi muud teha pole, hakkan koristama. See on CasaDeLa Ihastes suur julgustükk, sest kunagi ei tea, kas mõnd asja tohib ära visata või on tühjal Elisa ümbrikul ajalehekorvis sentimentaalne väärtus, lisaks sellele on alati oht asjad valesse kohta panna ja hoidku selle eet, kui küünlajalg on 2cm laua keskosast valel pool (ei, ei, siin ei ela mingid friigid, ma ise olen samasugune ja ei mõista kui keegi peab mu lillevaasi, mis on pandud "õigele" - vasakule poole - valele poole nihutama). Igatahes võtsin ma julguse kokku ja hakkasin vaikselt pihta - isegi kõrgemad raamaturiiulid ja käeulatuses olevad maalid viitsisin tolmust puhtaks pühkida, alumiste riiulite ja kõrgemate maalide jaoks sai jõud otsa. Kaks tundi hiljem, just siis kui olin Mõmmilt ühe õlle näpanud ja suundusin verandale varbaküüsi lakkima, helises telefon.
"Noh, mis teed?" uuris ema.
"Midagi," vastasin lakooniliselt.
"Linna ei plaani tulla? Et läheks sööma?" küsis ta edasi.
"Ei viitsi, ma olen parem siin, kirjutan midagi," vastasin mina.
"Nojah, sa võiksid ju siis natuke koristada!" tuli ema lagedale geniaalse ideega.
"Ja-jah,muidugi," torisesin ma.
"Ei, aga tegelt ka, sa võiks ju siis natuke koristada," kordas ema oma geniaalset ideed.
"Vaatame," vastasin ma ja lõpetasime kõne.
Mis emadel ometi viga on? Ta peaks mind kolmekümne aasta jooksul juba tundma olema õppinud - kui ma tahan ja viitsin ja jaksan, siis tulen ma ise sama geniaalsete ideede peale, kui ma ei taha, ei viitsi ja ei jaksa, siis ei tee ma seda nii kui nii - sundides või ilma. Ja miks kuradi pärast peab ta just siis oma geniaalse ideega lagedale tulema, kui ma selle geniaalse plaani teostamist just lõpetamas olin? Mulle tuli meelde, kuidas ma pubekana üritasin ema "ära osta", et peole saada. Pühkisin tolmu ja pesin põrandaid, ise olin rahul ja ootasin ema koju, kes mind kiidaks. Ema tuligi ja ütles, et kui ma olen põranda tolmuimejaga üle võtnud, siis vaatama seda peoasja...
Kolmteist aastat hiljem ei pea ma peole minekuks loa saamiseks enam harja kätte võtma. Jonni pärast jätsin teise korruse puutumata:)

Aga tundes oma ema...äkki ikka igaks juhuks peaks ka ülemise korruse riiulid lapiga üle käima? Pärast ütebki, et kuhugi ei lähe, vaatad minuga hoopis Rosamunde Pilchnerit:(

Tuesday, August 10, 2010

"Spunk" esikaane pildistamine


Nii! Nüüd olen ma lõpuks jõudnud nii kaugele, et "Spunk" hakkab ühel või teisel moel ilmuma, aga esikaane pilt on veel puudu. Sellepärast on nüüd kiiresti- kiiresti vaja kokku koguda 7 "spunki jahtivat" naissoost isikut, st Roosi, Tiia, Maarja, Kerle, Kai, Liina ja Maria oleks vaja saada Ussipessa pildistamisele. Aga kuna? Kuidas?

Raamatus on palju lihtsam seitse tegusat naist ühiseks ettevõtmiseks kokku ajada, aga päriselus? Kas vähemalt "Tiia,Roosi, Maarja, Liina ja Kai" saaksid 20.augustil Ussipessa tulla? Või 19.august? Või kuna sobiks? Kindlasti peab see toimuma enne 23. augustit, sest siis ootab mind ees üks reis ja pärast seda tahaks ideaalis juba trükisooja teost esitleda....
Andke teada! "Kerle ja Maria" proovin ette võtta juba sel nädalavahetusel Tartus, kas sobib?

Saturday, August 7, 2010

Ma jumaldan Prangli saart!










Ma olen 30-aastane mutt, ma olen abielus, mul on kaks kassi ja üks koer. Viimase 13 aasta jooksul ei ole keegi kahelnud mu vanuses, sest kortsud ja voldikesed keha ümber räägivad enda eest. Aga Prangli saarel olin ma korraga 17-aastane. Poes suitsu ostes küsiti mult dokumenti. "Minult?" küsisin ma kohkunult ja kordasin oma küsimust veel vähemalt kolm korda, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda ega sedagi, et küsimus ikka mulle suunatud oli. Kui müügidaam ikka noogutas, võtsin ma suurima hea meelega välja isikukaardi, mis näitas, et olen sündinud 1981. aastal. Müüja andis suitsupaki ja ütles, et tänapäeva noortest ei saa enam aru, kas on 15- või 30-aastane - ma olin äärmiselt liigutatud ja lahkusin poest nina püsti. Mind peeti niiiiiiii nooreks! Selliseid asju saab juhtuda vaid Prangli saarel:)

Mul on äärmiselt kahju, et puhkus saarel nii kiiresti otsa sai, sest viimasel päeval lisandus veel nii palju elamusi, et neid pole võimalik isegi sõnadesse panna. Olgu siis ära mainitud veel värsked suitsulestad, sõit Tiki treileri kastis (kus tilluke Delisa suutis oma selja ära lõhkuda ja emme ei muretsenud esmajoones mitte Delisa selja pärast muretseda, vaid sellepärast kas tema pluus ikka terveks jäi:)) ja kapten Prangeli (= Onupoeg) esimene meresõit kaptenina.
Võib-olla on aga hea, et puhkus nii kiiresti otsa sai, nii kiiresti, et südamesse jäi kripeldama, et tahaks tagasi, sest juba enne kui suvi läbi plaanime me teha veel ühe reisi sellele müstilisele saarele, mis tundub nii kaugel aga on siiski nii lähedal. Me Janekiga (ja tagasiteel tuli välja et teisedki) oleme Prangli saarest nii nakatunud, et tahaks saarele lausa päriseks kolida. Eemale igasugust mürast ja veidrustest, kus me ei peaks kuulma uudiseid sellest, et ka Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda või et heategevuse eest tahetakse peredelt raha küsida. Saarel võiksin mina kirjutada, Janek püüaks kala, emme ja Delisa tegeleks kodumajutusega, Svenist saaks laevakapten jne jne...Ulme? Kes teab? Võib-olla kunagi saab sellest reaalsus?
Ahjaa, ja Hugo jaoks oleks see lausa maapealne paradiis. Kui ta vaid teaks, et nii lähedal asub täielik koerte paradiis, kus terve saar ja kõik majapidamised kuuluvad sulle - mitte keegi ei käse sul vaid oma hoovis istuda, vaid koerad võivad vabalt joosta, kuhu tahavad ja kauaks tahavad. Keegi ei pahanda:)Hugo oleks arvatavasti maailma kõige õnnelikum koer!

Ja lõpuks aitäh kapten Iivarile, Janeki emale ja kogu reisiseltskonnale kustumatu mälestuse eest!

Thursday, August 5, 2010

Bora Bora Eesti moodi





Kas te usute, et kusagil siinsamas Eestis leidub koht, kus aeg seisab? Uskuge mind, selline koht on olemas. Võib-olla ma ise ka ei uskuks, kui ma ise just sellises kohas ei viibiks - tilluke saar Tallinnast kõigest 9 km kaugusel, kuid ometi õnnestub siia tillukese paadiga loksuda tervelt tund. Terve tund lainete ja tuulte vallas! Õnneks suutsin mina kui tõelise merdkartva inimesena leida endale istekoha tillukese Delisa ja Janeki vahel, päästerõngaste vahetus läheduses. Noh nii igaks juhuks ikka... sest ujuda ma ju ei oska, vähemalt rohkem kui koer-konna segastiili.
Aga tuleb tunnistada, et on hea, et paat nii kaua loksus, sest enne kui saareke paistma hakkas, jõudis mu viha juba lahtuda ja sain aru (järjekordselt), et mõnikord vihastun ma liiga kiiresti ja võib-olla isegi vale koha peal. Või mitte isegi et vale koha peal, sest mõtted ja tunded mida olen kaua oma peakeses haudunud oli hea lõpuks endast valla lasta, aga NII MINULIKULT õnnestus mul seda teha totaalselt valel ajal ja eneselegi teadmata tekitada korralik segadus. Selliseid asju saab ainult minuga juhtuda, muidu ei oleks mina ju mina:) Kui on veel keegi, kes ALATI valel ajal midagi ütleb, andke mulle teada, oleks tore tuttavaks saada mõne teise omasugusega! See selleks...

Saarele jõudes tekkis mul korraga tunne nagu oleksime sattunud mõnda Astrid Lindgreni raamatusse - Tjorven,Pootsman ja Mooses meid sadamas vastu võtmas. Okei, Tjorveni, Pootsmani ja Moosese asemel võttis meid vastu küll Janeki ema, aga tunne oli samasugune. Keegi ootas meid! Me ei olnud niisama turistid! Sõbralikud külaelanikud korjasid suurema osa meie pampudest, pool reisiseltskonnast järelhaagise peale ja suunasid meid - ülejäänud vapraid, kes kohe esimesel õhtul jonnakalt nõudsid jalutuskäiku läbi külatänava - õiges suunas. Ja siis...

...kohale jõudes jäi aeg seisma. Ma võiksin detailselt rääkida 7km pikkusest jalutuskäigust vihmas mööda mereranda, atv sõidust poodi, mis meie nina ees kinni pandi, kuid turistidele halastades siiski korraks avati, "operatsioon Okasroosikesest" ehk päästa okastesse kinni jäänud koer, aga sellel pole mõtet. Kõige olulisem on see, et nende kahe päeva jooksul pole meil kellelgi olnud aega vaadata kella, kammida juukseid, mõelda (mure)mõtteid, ega üleüldse teha muud kui lihtsalt nautida seisma jäänud aega.

Ja öelge siis veel, et elu ei ole peolaud, mille ääres oleks patt nälgida! (Kui saaks vaid veel kasvõi ühe neist maailma kõige armsamatest koertest ka koju kaasa, oleks elämä ikka täitsa laiffi!)

Wednesday, August 4, 2010

VIHANE


Täna üle (üle pika aja) olen ma vihane, V-I-H-A-N-E, vihane, vihane, viiihanee! Ma ei teagi täpselt, miks ja kas mul üldse on õigust vihane olla, sest tegelikult ei ole ju keegi mulle mitte midagi teinud. Kuid alati ei saa kõike vist vaid oma vaatenurgast vaadata?
Ma olen vihane, sest ma tunnen, et mind on alt veetud ja petetud.
Ma olen vihane, et olen nii kaua uskunud.
Ma olen vihane, sest haiget on tehtud kellelegi, kellest ma väga hoolin ja kes pole seda ära teeninud. Ta on kõige siiram (ja võib-olla eluvõõram) inimene, kõige suurema südamega - kuidas saab keegi talle haiget teha?
Ma olen vihane, et ei oska asju heaks teha, et mul ei ole võlukepikest ega kuldkala kolme sooviga.
Ma olen vihane, sest...

Ma tean, et minu viha ei muuda midagi ega too kellelegi kasu, pigem kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata - olen seda viha, pettumust ja kurbust endast nii kaua kinni hoidnud. Püüdnud seda varjata, et ka ise mitte teistele rohkem haiget teha. Püüdnud mitte oma nina teiste asjadesse toppida. Elada oma elu. Lasta teistel elada. Aga võib-olla see teebki mind vihaseks, et ma olen nii kaua ükskõikne olnud ja vaadanud pealt südamevalu. Kui enda elus on kõik roosa ja mannavahuline, on raske mõista, millist piina südamevalu tekitab. Aga ma ju tean ise kui valus see on...
Ma ei tea, kuidas käituda ja mida teha. Üks osa minust tahaks sellel inimesel kratist kinni haarata ja talle mõistus pähe raputada, malakas otsida ja läbi nahutada. Teine osa minust tahab teda mõista. Kolmas osa minust loodab, et ma eksin.
Ma ei teagi, miks...

Monday, August 2, 2010

Puhkus


Ma ei tea küll, millest või kellest ma võiksin puhata - nüüd, kui ma olen ametlikult töötu ja muud ei teegi kui puhkan (või saab raamatute kirjutamist ja muruniitmist - jah, ma õppisin ka murutraktori kasutamise peaaegu ära - saab tööks nimetada?), aga igatahes veetsin ma mõnusa viiepäevase puhkuse CasaDeLaPrangelis Ihastes. See tõi loomulikult endaga kaasa nii palju tegevust, et nüüd jälle koduses Ussipesas olles, mõtlen, et kõige parem (puhkus) on ikkagi kodus ja naudin neid kahte päeva kodus enne Pranglisse (esimest korda elus!) sõitu.
Tartus puhkamise üks võludest on see, et kaks mu lemmiksöögikohtadest asuvad just nimelt selles linnas ja seetõttu ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust koduse söögitegemise asemel veeta aega Cafe Truffe's ja Noir'is. Kui just vanaema ei paku "kanamammasid" ja kartulisalatit - seda kooslust võiks süüa lõpmatuseni ja nii kaua kuni püksinööbid enam kinni ei lähe! Esimesel päeval suutsime me süüa lõunat lausa mõlemas kohas - midagi pole teha, kui otsustada ei suuda. Ma praegu mõtlen, et kas kolm liigset kilo võiksidki olla põhjustatud liigsest söömisest või... Liigsest vedelemisest. Ma tean küll, mida vähemalt osa teist mõtles. Ei, Roosi, ei ole veel põhjust viina juua:) Kuigi....selle puhkuse ajal tegin ma ka midagi täiesti pöörast, enneolematut ja uskumatut - nimelt hoidsin ma esimest korda elus VABATAHTLIKULT ja OMAL SOOVIL süles päris elus titte! (Tillukese Delisa ja teiste tillukeste sugulaste hoidmine lapsepõlves ei lähe arvesse) Ja kõige hullem selle asja juures oli, et see titt on maailma kõige armsam tilluke inimene ning suutis end lausa nii armsaks teha, et mulle hakkas selle tillukese tite hoidmine lausa meeldima (mis ei tähenda muidugi, et ma moepärast poleks teinud nägusid ja öelnud, et tited pole ikka mulle). Ja siis pani mind veel imestama või isegi ehmatas natuke, kui hästi Janek titega hakkama sai. Ma oleks justkui oodanud, et ta kas pillab lapse maha või teeb minumoodi nägusid... Nojah, nii palju siis kogemustest tillukeste inimestega:)

Ning lõpuks ometi õnnestus ka mul ära näha "Pohmakas". Arvatavasti olin ma ainuke inimene maailmas, kes seda veel näinud ei olnud. Nüüd olen ja mul on hea meel, sest nii palju pole ma tükk aega naernud! "Stupid tiger..."

Laupäevase päeva veetis 80% suguvõsast ühiselt burksi müümas. Olgem ausad, kui mul ei oleks võimalust sellistel üritustel burksimüügil abis olla, ei teakski ma (ikka roosamannas ja vatis elades), et minu eksistentsiga paralleelselt eksisteerib ka hoopis teistsugune elu. Ja tegelt tuleb tunnistada, et mulle meeldib naljakatel üritustel müümas käia, burksi, vanu riideid jne jne... (Kui vähegi aega on, siis üritan ma muideks augustikuus ka Keila kirbukal jälle edukalt oma riideid müüa). Laupäeva õhtu oli aga päevasest burksimüügist hoopis erinev - otsustasime (jällegi poole suguvõsaga) külastada CasaDeLaPrangeli lähedal toimuvat Noore Andeka Laulja kontserti, nimesid ei hakka nimetama, aga meile meeldib, et ta laulab "ma lähen metsa elama, ma ei talu seda pinget, peod, poed, panemine...", sest meiegi kolisime maale, kus on "linnud, labidas, lilled", et pingest eemale saada;)
Mis mind aga kontserdi puhul imestama pani, olid kohalikud jorsid, kes just meie kõrval pidid valjuhäälselt arutama, kelle bemmil on uued kummid, kelle kummil on uued bemmid, kellel pole uusi kumme ja kellel pole bemmigi. Ei ole ju mõtet tulla kontserdile, kui muusika midagi ei paku, aga noh samas kui tasuta sai, siis miks mitte, onju? Ei, kontsert EI olnud tasuta, aga kohalikud jorsid pidid ju valjuhäälselt ka üksteise ees kiitlema, et "kurat, ma pidin sealt kusagilt kaugelt tulema, aia alt läbi pugema, koti ja jookide ja asjadega, siit eest ju ei saanud, siin olid turvamehed". Tõeline saavutus, millega eputada, näpus pooleteistliitrine Bock. Kui see kõrvale jätta, siis oli tegelikult ülimalt vahva, olla keset heinamaad eiteakus, nautida küünlavalgel ja uduloori mattunult head muusikat ja lasta sääskedel enda kallal maiustada. Hmm...tekkis mõte...miks mitte selliseid kontserte korraldada koduses Ussipesas - heinamaad jätkub, sääski ka!
Viimasel ajal tuleb mul nii palju häid mõtteid:) Sest ka kokaraamatu idee tuli mul just selle puhkuse ajal. Ja loodetavasti näeb see uus ja põnev ning natuke teistsugune kokaraamat ilmavalgust juba selle aasta detsembris. Mille poolest ta teistest erineb, see jäägu siiski saladuseks!

Puhkus Tartus ei oleks ju õige puhkus, kui me oleks vähemalt ühe päeva mõttetult mööda poode kolanud. Janek ja teised mehed läksid targalt maale põrandat ehitama, et neid jumala eest kaasa ei kutsutaks. Poleks plaanis olnudki, me saime ema ja onunaisega väga edukalt omapäi hakkama. Nibin-nabin oleks mul õnnestunud emalt üks kleit välja jonnida, aga kahjuks sattus ta pealt nägema, kui ma seda proovisin ja oma kõhupekki võdistasin, selle peale arvas ema, et kleidi peaks ostma hoopis tillukesele Delisale, sest "temal ei ole ühtegi volti, mis kusagilt välja pungiks". Minu ema ja tema armas lapsesuu! Issake, aga ma siis olengi paksuks läinud? Mitte ei virise niisama moepärast?

Ja loomulikult oli puhkuse parim osa pühapäeva hilisõhtul Ussipessa jõudmine. Orkut ja Skype jooksid saba selgas meil vastu...oma loomad on ikka ka armsad, ma ei teagi kas armsamad kui tillukesed inimesed, aga sama armsad vähemalt.