Thursday, September 30, 2010

Apocalyptica "Hall of The Mountain King" (official full length live video)

Ei teagi, miks, aga täna läks kuidagi eriti peale. Lihtsalt vist selline üldine norra vaimustus, mis vahepeal hääbuma hakkas, on tagasi.

Johanna Maria on hoos!

Kõige pealt sain täna kätte kauaoodatud raamatu - mis iseenesest juba rõõmustas mind piisavalt (http://www.apollo.ee/product.php/1993214).
Sellega ei olnud aga head uudised veel kaugeltki mitte lõppenud.
Kõige pealt sain kirja ühelt oma Norra perelt, kes tahtis mulle teada anda, et peaksin hakkama (kasvõi hobi korras) giidindusega tegelema, sest kui ma eelmisel korral aasta tagasi nende reisiseltskonnale Tallinna tutvustasin, oli see nende arvates Tallinna-külastuse üks meeldejäävamaid ja meeldivamaid hetki. Jällegi tunnen ma end mingil põhjusel vägagi kõrvust tõstetud, kui minu kiitmisega niiviisi jätkatakse, võin ma varsti nina püsti käies komistada ja kukkuda;)
Ja lisaks sellele oli mu meilboksis üllatusi veelgi! Minu Ibseni idee ja programm oli väga paljudele muljet avaldanud. Juba lähiajal on mul kavas nii mõnedki kohtumised, et erinevaid võimalusi lähemalt arutada ja oma ideed tutvustada. Jään nüüd vist mõneks ajaks ööseks ka pöidlaid+varbaid pihus hoidma, et kõik sujuks!
Kui nüüd veel töö ka leiaks, siis ei oskaks enam midagi soovida.

Allolev video on vaid väikeseks vihjeks, eelmänguks, maitseprooviks sellest, mis toimuma hakkab;)

object style="background-image:url(http://i2.ytimg.com/vi/9V8_01PBRE0/hqdefault.jpg)" width="425" height="344">

"Spunki otsides" lõpuks poes




Kaua oodatud, kaunikene homsest ka poelettidel:) Nüüd ei jää muud üle kui pöidlad pihku ja loota vaid kõige paremat!

Wednesday, September 29, 2010

Kuidas taltsutada koera?


Tegelikult peaks ju küsimus olema, kuidas taltsutada meest;) Aga seda muret mul ei ole, küll aga on mul probleeme oma aristokraatliku Le Craanziga. Eile mängisime õues palli ja korraga nagu multifilmikoer kelle jalad koha peal ringi käivad startis Hugo nii kiirelt, et ma ei jõudnud isegi silma pilgutada. Koos palliga (järjekordne mänguasi on nüüd siis kadunud). Ja nii kogu aeg. Ta võib vabalt meiega koos tunde õues olla, aga siis ühel ilusal hetkel leiab ta, et on aeg minema joosta. Pigem hiilida, sest ta teab, et EI tohi aiast välja minna. Nii ta leiabki kõige uskumatud võimalused aiast plehku panemiseks.
Olen püüdnud teda õpetada, ennast harida, lugenud raamatuid, käinud temaga koolis, katsetanud ühe ja teisega. Mõneks ajaks kõik toimib ja siis on tarkus nagu peast pühitud. Talvel käisime me temaga isegi jalutusrihmaga metsa vahel jalutamas, et ta ära ei jookseks. Hommikul ja õhtul. See ei tundunud ka õige ja kasutegur oli ka väike. Ikka leidis ta võimaluse ära joosta, sest ega me siis kogu aeg ka teda jalutusrihma otsas ei hoia. Suurema osa ajast on ta koos minuga toas. Ka siis on ta toas, kui me ise kodust ära oleme. Kõik on ilus ja vahva ning siis jälle...stardib, hiilib, otsib võimalusi:(
Ma võiks talle kohe järgi minna, aga kutsuge mind argpüksiks, kuid pimedas metsas ei julge ma üksi liikuda. Autoga ka ei lähe järgi, sest ma ehmataks end küll surnuks, kui siin metsas elades keegi öösel minu hoovi satuks. Kolistaks natuke ja sõidaks ära. Uksekella ju ka öösel/varahommikul ei lase, et ärge muretsege, need oleme vaid meie, teie naabrid. Viimasel ajal on Hugol uus komme viimase pissitamise ajal õhtuhämaruses plehku panna, sest siis me ju ei märka, kuhu ta läheb - kas hüppab üle aia või kribistab end ahvi kombel üle murdunud puu või kaob mõne muu augu kaudu, mille peale me isegi ei tule. Hugo on väga leidlik koer. Ise olen näinud teda ka aiavärava alt välja pugemas.
Leidsime ainukese lahendusena, et nüüd tuleb koer vist ketti panna. Kuidas me muidu hoiame teda küla terroriseerimast. Aga mis kasu sellest on? Tegu on ju suuresti toakoeraga. Ega ma siis teda ketti ei pane, kui õhtul pissitama lähen? Või? jalutusrihmaga mina ka pimedas jalutada ei julge - jumal teab, mis või kes siin metsas elada võivad. Karud? Kunksmoorid?
Elektrikarjus oleks ka muidugi väga hea idee, kui me ei elaks miljonihektarisuuruses aias, mille varustamine elektrikarjusega meid lihtsalt pankrotti viiks:(
Ja ma ei teagi mida teha:( Mõtlen, et kui mina näeks koera, kes pidevalt ringi hulgub, siis eeldaks esimese asjana, et ju siis kodus on midagi, mis koerale ei meeldi...see oleks ju esimene loogiline järeldus. Aga palju on koeri, kes magab oma isiklikul lambanahal ja keda söödetakse viinerite ja hakklihaga, sest ta on ju minu armas lontu-pontu...
Võib-olla on ta aga mees-mees, kellele selline hellitamine ei meeldi ja ta seetõttu ära jookseb? Siis peaks ehk tõesti ketti panema? Või panema Hugole kaelarihma külge kirja, et "kui mind oma aias näete, ajage mind palun ära, mis sellest et olen nii armas"?
Igatahes lähen ma nüüd hommikusele katsetusele, taskus juustutükk ja poolik viiner, igaks juhuks. Loodetavasti ei pea ma talle hommikumantlis metsa järgi jooksma, sest hüüdmine enam ei aita, kui peaksin liiga hilja avastama, et tal teised plaanid peas on. Siis ta lihtsalt ei kuula kedagi.
Minust targemad koeraomanikud - aidake!

JÄRG
Mis te arvate, mitu sekundit läks aega enne kui Hugo startis? Kui pakkusite, kaks-kolm, on teil õigus. Ei aidanud järgi jooksimine, hõikamine ega ka teisele poole jooksmine nagu targad raamatud õpetavad. Mis mul siis üle jäi kui hommikumantel seljast visata, kribinal riidesse, kummikud varba otsa ja koerale läbi metsa järgi. Naabrite juures ta oligi (oleks võinud oma palli ka kaasa haarata), nagu mind nägi, liputas saba ja pani kodu poole jooksu. Nii kaua kuni mina metsast järgi rühkisin, oli tema juba kodutrepil ja vaatas mulle otsa sellise näoga, et ma pole ju kusagil käinudki või et kaua ma pean ootama, et tuppa saada. Olgu, olles kodune, ei ole nii raske riidesse panna ja koer koju karjatada. Võib ju ka olla, et talle tundub, et ma liigutan end liiga vähe ja aitab mul trenni teha? Aga kui ma käiks tööl, siis ma ei saaks ju läbi metsa koerale järgi liduda - jääks igal hommikul hiljaks ja vabandaks, et teate ma pidin uuesti riideid vahetama, koerale järgi minema ja ta koju tooma? Ja kas ma jäängi siis elu lõpuni tal järel käima?
Kohv läks ka külmaks, "Südameasjad" jäid vaatamata, aga vähemalt koer on kodus - pikutab oma vaibakesel ja mõtleb "Järgmise korrani!"

Monday, September 27, 2010

Edasi!


Nädalavahetusel oli mul plaanitud suhelda ühe juristiga, et üks otsus edasi kaevata (teate ju küll milline!), tänaseks olen ma aga selle plaani maha matnud. Ma ei taha! Ma ei viitsi! Ja ma ei jaksa! Mulle ei tundu see enam oluline. Mina sain oma õppetunni ega kahetse midagi. Mis siis sellest, et mingid Tatraveskid mind saamatuks ja ebasobivaks ja jumal-teab-veel-kelleks-pidasid/peavad. Nende arvamus ei loe mulle midagi, sest need, kes mind tunnevad ja kelle arvamust ma ka oluliseks pean, nemad teavad, milline ma tegelikult olen. Tsiteerides elavaid klassikuid: "Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes" On aeg liikuda edasi! Avastada uusi võimalusi! Täita unistusi! Olla õnnelik!
Miks ma kõigest ühe lühikese nädalavahetusega oma meelt muutsin, mõtlete te kindlasti. Vastus on väga lihtne. Meil kõigil on oma mured, probleemid, hirmud, kartused, lootused, ootused. Kahjuks oskame me kõike näha vaid liiga enda vaatevinklist ja meie oma mured tunduvad alati kõige suuremad, kõige tähtsamad maailmas. Liiga tihti ütleme me liiga palju, selle asemel, et mõista ja vajadusel lihtsalt vaikides toeks olla. Ja me mõtleme liiga palju sellele, mis teised arvata võivad. Me eeldame ja tekitame endale eeldamisega lisaprobleeme, lisastressi, lisapingeid. Me haavume teiste juttude ja oletuste põhjal. Me keerame võlli üle, sest me ise saame asjadest valesti aru. Me arvustame teisi ilma, et ise oleksime enne peeglisse vaadanud.
Ma mõistsin nädalavahetusel, et minu mured ei ole tegelikult mingid mured, vaid pseudoprobleemid. Ümberringi on palju koledamaid probleeme, mida me oleme valinud mitte märgata. Me oleme vältinud neid murtud tiivaga metsparte. Mina olen keskendunud vaid oma probleemidele, end isegi ehk haletsenud, selle asemel, et märgata teisi, olla tänulik, neile kes mind toetavad, olla ise toeks, mõista... Ja aidata siis kui abi tahetakse mitte toppida oma nina teiste eludesse, sest nii põnev on ju...
Nädalavahetus avas mu silmad ja ma luban, et püüan edasipidi olla mõistvam ja toetavam,sest nagu üks teine elav klassik ütles: "Tänu toetusele on katsumused vaid nohu. Ravime ära!"

Thursday, September 23, 2010

Soe taaskohtumine


Kaksteist aastat (või kolmteist?)on möödas sellest kui ma esimest korda Norra sattusin ja vahetusõpilasena esimest korda oma perekondadega kohtusin. Seitse aastat (või isegi rohkem?) on möödas sellest kui ma viimati ühe perekonnaga kohtusin. Lihtsalt pole trehvanud. Täna oli mul jälle kord võimalus nendega kohtuda. Mingil põhjusel kartsin, et norra keel, mida ma mõnda aega pole aktiivselt kasutanud, on rooste läinud ja ma ei suuda oma mõtteid väljendada, et lihtsalt vaatan otsa ja naeratan totakalt, sest sõnad ei tule suust välja.
Ilmaasjata kartsin! Kuigi ma ise tunnen, et vaikselt hakkab keeleoskusele lisanduma aksent, polnud meil mingit probleemi rääkida eurost, majanduslangusest, vanalinnast, koertest-kassidest-meestest, raamatutest, kirjutamisest...Ja meenutada vanu aegu - hämmastav kui palju inimesed mäletavad! Küsisin, et kuidas te kõiki neid pisiasju, mida ma korda olen saatnud, mäletada suudate. "Sa jätsid meisse väga sügava mulje," tuli vastus nii kiirelt nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas.
17-aastasena olin ma arvatavasti nii avastamisrõõmu ja uudishimu täis, et mina ei suuda kõiki detaile Norras elatud ajast meenutada, kuid samas pean minagi ütlema, et ka see perekond jättis minusse sügava mulje. Võib-olla on see osalt nende "süü", et ma kirjutama hakkasin? Nemad ju tutvustasid mind kirjanike ja teiste loomeinimestega. Just nii nagu on mu teise perekonna "süü", et mu huvideks on kunst ja kunstiajalugu.
Aga tänase taaskohtumise juures polnud kõige olulisem see, et mu norra keel ei olnud roostes ja "tegi ära" giididele, kes keelt igapäevaselt kasutavad, vaid see soe tunne, mis südamesse puges kui sind kõige suuremate kallistustega vastu võetakse. Terve bussitäis endisi norra parlamendisaadikuid vaatas taaskohtumist pealt naeratades nagu oleks nad terve elu mind tundnud, nagu ma oleks Baltikumi kõige suurem vaatamisväärsus. "See on meie tütar!" tutvustati mind uhkusega trobikonnale norrakatele. Kõik noogutasid tunnustavalt. Ah, et sina oledki see, kellest me nii palju kuulnud oleme! Ah sina oledki see, kes... Ah, sina... Kuulsime, et sa oled kirjanik? Me oleme sinust nii palju head kuulnud! Kas te teate kui uhke tunne on sellise kiituse osaliseks saada? Natuke piinlik ka ja kohmetuma pani ka, aga rohkem oli ikkagi uhke!
Lahkuminek oli veelgi intensiivsem kui taaskohtumine. Kallistamine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tundsin kuidas pisarad hakkasid silmist jooksma. Aga tugevad tüdrukud ju ei nuta:) Oleks nii väga tahtnud, et see koosveedetud aeg oleks pikem olnud. "Meil on plaanis järgmisel Rotary koosviibimisel sinust väike ettekanne teha, et kõik teaksid, milline meeldiv noor daam sinust sirgunud on!" öeldi mulle. Minust? Tundsin end kui kellegi tähtsa ja olulise, kellegi suurena, kes on midagi elus ära teinud, korda saatnud, saavutanud! Ja noor daam? Mina? Alles nad meenutasid, kuidas ma suusatama õppides rohkem kukkusin kui edasi liikusin ja kartuleid keeta ei osanud:)
Mingil põhjusel tabas mind õhtul nostalgiline nukrameelsus. Ühte luban ma aga küll - Norras hakkan ma käima tihemini! See on ju praktiliselt siinsamas...
Ja kui palju on neid õnnelikke, kes saavad öelda, et neil on kolm perekonda? Mu peale võiks ju lausa kade olla;)

Wednesday, September 22, 2010

"Anger and intolerance are the twin enemies of correct understanding”


Mingi aeg tagasi juhtusin telekast nägema kaht ajukeeniusest (nimelt kirjutasin K-ga, et rõhutada selliste "ettevõtjate" ajumahtu, kuna mu korrektoril tekkis paaniline hirm, et ma ei teagi, kuidas geenius tglt kirjutatakse, siis igaksjuhuks lisan selgituse:D) "ehitajat-ettevõtjat". Poole peal hakkas millegi pärast endal piinlik, aga sundisin end lõpuni vaatama, et näha kui piinlikuks asi veel minna saab. Kuigi natuke naljakas oli ka. Et tegu oli "Võsareporteri" saatega, siis sain aru, miks nende peale eetriaega raisati. Saate formaat ongi selline!
Eile aga sattusin nägema "Reporterist" (mis peaks vist olema uudistesaade vms) lõiku mingitest "rahvuslastest", kes end poliitikamaastikule tahtsid murda või jumal teab, mida nad tegelikult saavutada tahtsid. Ma ei saanud üldse aru, miks nende peale eetriaega raisati, mis nende sõnum oli, mida selle lõiguga meile öelda taheti? Vähe sellest, et nad kohe algusest peale minu arvates täielikku jama ajasid ja ise ka õieti ei teadnud, mida nad saavutada tahavad, vihastas mind ka selle loo homofoobiline lõik - kui nemad peaks ma-ei-tea-kuhu valituks osutuma, siis homod (vabandust, ma ei tea, mis see "poliitiliselt korrektne" väljend on) unustagu kõik oma soovid, tahtmised, õigused, lootused, ootused. Igaveseks! Olgu, ma olen ehk nii palju nõus, et võib-olla tõesti pole kirjude lippudega vehkides vaja oma seksuaalsust väljendada, aga sellegi poolest ei tule homosid luku taha panna ja eluks ajaks ära peita, et nad "normaalsete" inimeste eksisteerimist ei segaks. Kas nemad ei olegi inimesed? Kas nad ei tohi ise otsustada, kellel nad käest kinni hoiavad? Miks nad peavad linnas liikudes kartma, et mõni põmmpea neile lihtsalt selga sõidab, "sest nad on ju pederastid"?
Minu jaoks on käest kinnihoidvatest samasoolistest inimestest palju õõvastavam vaatepilt inimesed, kes plätudega sokke kannavad. Aga neid ei keela keegi ära, kuigi see on ka kole vaatepilt. Vähemalt minu arvates. Samas jälle ma ei lähe soki-plätu inimestele kallale, sest see vaatepilt häirib mind. Ma ehk naeran nende üle ja vangutan pead, aga keegi ei käse mul kotkapilgul neid jälgida, ma võin vabalt pea kõrvale keerata ja imetleda kellegi teise moekamaid jalavarje.
Lisaks sellele mõtlen ma, et järelikult võib mingil hetkel meist igaüks tänaval peksa saada - sest me teeme midagi "valesti". Rääkimata siis nendest kordadest, kui ma olen mõnel sõbrannal käest kinni hoidnud, ju on siis mind ka lesbiks peetud või lausa nendest kordadest kui minu enda tuttavad täiesti hetero-mehed naljaviluks on üksteisel ümbert kinni hoidnud. Vedas neil, et nad homode pähe peksa ei saanud.
Sellistele põmmpeadele, kes homode peksmise pärast vahistati, tuleks endale üks korralik keretäis anda. Lihtsalt selle eest, et nad põmmpead on. Kas see oleks õiglane? Mu meelest on nokatsi ja kleeplindiga ülespoole teibitud ninadega põmmpead palju hullem vaatepilt kui homod, aga ka nendest ei lase ma end häirida. Ma teen nagu ei näeks neid. Nagu neid poleks olemas. Minu jaoks. Las nad siis omas maailmas olla rahulikult lahedad edasi. Las igaüks olla meist selline nagu ise tahab.
Paar mu väga lähedast sõpra on muideks homod. Ma julgen öelda, et mul on väga uhke tunne nende sõber olla. Tegu on tõeliselt intelligentsete ja arukate, laia silmaringi ja rikka mõttemaailmaga noorte meestega. Ja mul on tõeliselt kahju, et leidub mingi osa inimesi, kes nendest lugu ei pea või neile peksa tahaks anda vaid sellepärast, et nad on teistsugused.

Aga võib-olla peaksin mina ka end mõne idiootse avaldusega kuhugi "Reporterisse" sokutama, kes teab võib-olla mõjuks raamatumüügile nii hästi, et ma ei jõuaks uusi raamatuid juurde trükkida?

Dilemma


Olen järjekordselt valiku ees - jah või ei ega suuda otsustada. Viimasel ajal on see nii tüüpiliseks muutunud, et hakkab lausa närvidele käima. Olen muutunud võib-olla liiga ettevaatlikuks. Varem julgesin rohkem riskida. Nüüd aga kaalun asju läbi rohkem kui mulle kombeks ja mõtlen ka mustemate stsenaariumite peale.
Mulle pakuti tööd. Töö oleks huvitav ja pikas perspektiivis kindlasti tasuv ja usun, et isegi uusi arenguvõimalusi pakkuv. Osa minust tahaks riskida ja see vastu võtta.
Teine osa minust aga mõtleb jällegi raske alguse peale, sest alguses on pakutav palk väga väike (lausa nii väike, et ma ei saaks halvimal juhul oma maksegi makstud). Samas aga on mul endal võimalus oma palgasuurust kujundada. Piiriks vaid mu enda võimed ja töötahe. Niisiis...pikemas perspektiivis on tegemist hea pakkumisega. Aga... kui tööd tuleb alustada nullist, siis kardan ma et esimestel kuudel ei piisa vaid töötahtest, tulemused ei tule ju kohe. Nii et peaksin arvestama väga väikese sissetulekuga vähemalt mõned kuud. Vist?
Ja siin ma siis nüüd olen ja püüan "õiget" vastust välja mõelda. Kas riskida ja võtta pakkumine vastu? Või riskida ja mitte võtta vastu? Aga võib-olla ei tulegi enam ühtegi teist pakkumist?
Kas ma vaid kirjutamisest elaksin ära? "Spunk" tuleb küll kohe-kohe müüki, aga kui hästi see müüb? Seda ei oska ma ju ette mõelda...
Kas keegi ei tahaks minu eest "õigeid" otsuseid teha:D

Tuesday, September 21, 2010

We are rarely proud when we are alone


Sattusin eile linnas kokku kahe tuttavaga. Selle asemel, et niisama küsida, kuidas läheb, rääkida ilmast ja muust sellisest jamast, millest viisakad inimesed räägivad inimestega, keda nad väga hästi ei tunne, kuulasin ma veerand tundi hoopis kiitlemist ja hooplemist erinevas vormis.
Esimene neist oli vanem naisterahvas, kes ilmtingimata pidi rääkima hakkama oma pojast ja tema pruudist. Et küll on tore tüdruk, käib magistriõppes ja isa oli tal vanasti selle ja tolle lihakombinaadi direktor, no küll on tore tüdruk! Mõtlesin, et huvitav kas ta oleks siis ka tore olnud, kui ta isa poleks kunagi sada aastat tagasi lihakombinaadidirektor olnud. Ja kui ta näiteks magistriõppe pooleli oleks jätnud. Noh, et täita mõni kauane unistus - hakata maalima varahommikust linnulaulu või üles kirjutama rohutirtsupoegade tantsu. Kas ta siis oleks ka tore? Või siis temast juhuslikele tuttavatele ei räägitaks?
Teine neist, kellega eile kokku jooksin, oli üks meesterahvas, kes hakkas rääkima oma naisest. Kui hästi temal läheb, et vist saab ametikõrgendust ja käis alles hiljuti sellel ja tollel koosolekul ja et tal ikka läheb nii jube hästi. Väga toredad uudised...neile endile! Sest mina isegi ei tunne selle mehe naist!
Kuulasin mõlema jutu viisakalt kaasa noogutades ära ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd enda kohta ütlema peaksin. Silmad peast häbenema, et olen töötu? Või uhkusega teatama, et olen vist nüüd täitnud oma ammuse unistuse - saada kirjanikuks? Või...
Õnneks/Kahjuks ei tundnud kumbki neist huvi minu käekäigu vastu:)

Friday, September 17, 2010

Külaromaan valmis


Tundub, et igasugused tagasilöögid mõjuvad mulle väga inspireerivalt. Täna sain ma lõpuks valmis moodsa külaromaani, mille kallal terve suve olin töötanud, aga ei suutnud kuidagi lõpetada. Nüüd on see tehtud:)
Tõsi, tegu on alles esimese mustandiga ja palju tööd, parandamist, kustutamist ja lisamist on veel ees, aga kõige suurem töö on siiski tehtud. Minu kõige suurem kriitik (st mu ema muidugi) luges seda käsikirja (nii palju kui seda tolleks ajaks oli) ja ütles, et väga põnev oli, nagu täitsa korralik seebikas. See on ju ometi ühele mustandile väga hea tagasiside?

"Spunki otsides" poelettidele jõudmine aga hilineb veidike. Lubatud selle nädala asemel, tuleb oodata veel üks nädalake.

Thursday, September 16, 2010

Suur Ja Tähtis Ettevõtte, plaksutage käsi!


Nii nagu arvata oligi, ei saa üks logisev Mutrike Suure Ja Tähtsa Ettevõtte vastu ja kaotas vaidluse...Mutrike "koondati täiesti õigetel põhjustel, sest tema oskused, tegevus jms oli ebapiisav ja sellist ametikohta ei olnud enam lihtsalt vaja", Mutrike on järjekordselt kõigest valesti aru saanud.
Loomulikult on Mutrikesel kurb meel, sest kuigi seda oli arvata, et Mutrike ei oska ÜKSINDA musta-valgeks rääkida ja ei suuda vastu hakata Seaduseinimestele, kellele sellised vaidlused on igapäevatöö, aga viimase hetkeni Mutrike lootis. Lootus sureb ikka viimasena.
Mutrike tahaks tänada kõiki oma kolleege ja "sõpru", kes tema vastu need kenad sõnad kokku aitasid panna ja kuigi pole Mutrike kunagi oma loomult pahatahtlik, siis seekord loodab küll Mutrike, et süümepiinakoorem on teile raske.
Ja karmasse usub Mutrike ka...
Üks asi kripeldab Mutrikese hinges veel, huvitav milline oleks "võitlus" olnud siis, kui Hjuuman Riisorsis ja Tähtis Inimene poleks endale saanud lubada tarkade seaduseinimeste palkamist ning oleks Mutrikesele ise vastas olnud, oma nõu ja jõuga?

I got a lotta best friends. Some o' them I don't even hardly know!"


Viimase aja sündmuste tõttu hakkasin mõtlema oma sõprade peale, eriti nende peale, keda sõpradeks pidasin. Kus ma tegin vea, et lasin endale lähedale valesid inimesi ja pidasin sõpradeks neid, kes seda tegelikult pole? Janek arvas, et ma olen liiga usaldav, liiga avameelne ega oska teha vahet, kes on sõber ja kes lihtsalt hea tuttav või lausa lihtsalt tuttav. Tuleb tunnistada, et tal on vist (jälle kord) õigus. Mida ta küll sööb, et ta ikka ja jälle minust (elu)targem on?
Jah, mul on tõepoolest palju tuttavaid, aga kas see tähendab ka, et mul on palju sõpru? Inimesi, keda võin igas olukorras usaldada, kellele loota, keda uskuda? Neid ei ole tõesti palju. Käputäis...kui aus olla. Kuid ega neid häid sõpru ei saagi ju rohkem olla, see et neid on nii vähe teebki nad minu jaoks eriliseks. Minu tõelisteks sõpradeks! Need on sõbrad, kes sul pärast pidu aitavad koristada; need on sõbrad, kes sind ootamatu visiidiga üllatavad; need on sõbrad, kes...
Edasi jõudsin ma mõelda, et tegelikult olen ma ise ka üks halb sõber. Kuna ma viimati võtsin kätte telefoni ja uurisin mõnelt sõbrannalt, kuidas tal läheb? Või kirjutasin niisama meili? või... Tuleb tõdeda, et seda ei juhtu just liiga tihti. (Jumal tänatud, et on olemas feissbukid jms). Mis on mu vabandus, et ma nendega tihti ei kohtu? Pole aega? Kõige lollim vabandus üldse, sest aega on mul rohkem kui midagi muud. Aga tegelikult ka see pole tähtis kui tihti me kohtume ja suhtleme, sest siis kui me lõpuks jälle kohtume, poleks nagu midagi muutunud. Me oleme ikka sõbrad! Paar päeva tagasi helistas mulle üks hea sõbranna, kellega me (loomulikult) pole vähemalt aasta kohtunud ega suhelnud. Lihtsalt "pole aega olnud". Mind liigutas, kui ta teatas, et oli mind ühele oma tuttavale reklaaminud väga särava isiksusena.
Teine sõbranna teatas mulle pärast seda kui olin rääkinud, mida Suur ja Tähtis Ettevõte minust rääkinud oli, et "tunneb mind nii kaua ja üleüldse tunneb inimesi enda arvates hästi, aga vot neid (negatiivseid) omadusi pole ta minus osanud näha"
Eile puhastasin ma oma telefoni nende inimeste numbritest, kellega ma enam suhelda ei tahaks, ma tean küll et see on lapsik käitumine, aga sel hetkel tundus mulle, et selline "puhastamine" on vajalik. Kui ma nüüd mõtlen, siis võib olla oli vaja, et ma natuke haiget sain, sest mingil põhjusel alles nii oskame me hinnata neid, kes on meie lähedal, meil olemas ja alati meiega. Mul on hea meel, et paljude tuttavate hulgas on mul vaid käputäis tõelisi sõpru, sest mul oli "liiga palju parimaid sõpru, kellest osa ma isegi ei tundnud"!

Tuesday, September 14, 2010

Kartulisalat ja õnnelik Hugo ja Kappa dressiga töötud


Pärast iga pidu jääb ikka üle ühte ja teist paremat, nii et paar päeva ei pea üldse söögi pärast muretsema, pärast 80ndate pidu jäi meile aga külmkappi nii palju toitu, et me võiksime kuu aega järjest mitte poes käia ja ikka ei saaks kapp tühjaks. Ainuke probleem kogu selle loo juures on, et kõik need lademed kartulisalatit ja rosoljet ei pea mitte mingil tingimusel nii kaua vastu. Noh kui neid just mitte läbi pesta, nagu poodides pidavat tehtama. Seda ma proovida aga ei taha ja nii ei jäägi meil muud üle, kui oma armast koeraraasu kartulisalati ja rosoljega nuumata, vähe sellest, et erilises helduse hoos sai talle sisse söödetud pool kilo viinerereid (oleks ma teadnud, et järgmisel õhtul on vaja murtud käpaga Janekit premeerida, oleks mõnedki alles jätnud).
Roosi veel itsitas, et ah sellised töötud elavad siis Upesas, et koera kartulisalatiga toidetakse. Aga muidugi, kui meil olid jalga panna Kappa dressid, siis saame me endale lubada ka Hugo toitmist kartulisalatiga! Vähemalt täna veel, siis lähme tagasi argipäeva ja koerakrõõbikute kallale.
Ja et samal ajal kui Hugol söömapidu on, kassid end kõrvalejäetuna ei tunneks, siis nemad söövad sel ajal tavalisest rohkem vorsti!

Monday, September 13, 2010

Kuumad kaheksakümnendad ehk murtud käpaga Janek


Ilmselgelt on perekond Upesast vaadanud liiga palju "Tori & Dean'i", kus korraldatakse pidu peo otsa - meie tahtsime ka oma majja glamuuri. Lausa nii palju, et nädalavahetusel taaselustusid Upesas kuumad kaheksakümnendad. Olid need alles kuumad! Meie elamise vallutasid kõige popimad tsikid kõige läikivamate toppide ja sätendavamate seelikutega, kõige kuumemad kutid ülikondades ja nelkidega, kohale olid saabunud Kappa dressides ärikad, kõigi nende vahel siblis ka ontlikke nõukogude naisi. Laud oli lookas kartulisalatist ja rosoljest, suitsuvorstist, sefiiritordist ja sefiirikorvikestest, puudu ei olnud sprottidest ja räimedest. Jookidest pakuti peent välismaa õlut, mida kellelgi õnnestus piiri tagant kätte saada ja kättesaadavamat kraami - poluslatkoje, maasikaliköör. Muusika eest vastutas lausa oma DJ - viitsimise ja kannatlikkuse, leidlikuse ja hea muusika eest suur aitäh talle! "Boys, boys, boys..."

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest glamuursest osast rääkida, vaid ikka peo highlightidest. Kuni täna õhtu kella neljani olid vaieldamatuteks highlightideks kass Skype, kes otsustas külalisi hiirega üllatada, tahtis näidata kui asjalik ta on. Jaa! asjalik küll, aga võib olla ajastus oleks võinud veidike parem olla, mitte 30 inimese ees?
Kiljudes ja kriisates jooksin ma kabuhirmus diivanile ja püsisin seal seni kui Janek sai aru, et see on tõepoolest päris hiir ja keegi ei ole nalja pärast mänguhiirt kööki visanud ning selle kollase kummikindaga relvistunult majast välja viskas.
Hiir ei olnud ainuke, kes majast välja visati. Teiseks highlightiks oli Janeki kuri naine, st moi,kes veidike enne keskööd viskas välja välja suurema osa säravast ja sätendavast seltskonnast. Aga olgem ausad kui ma poleks seda teinud, siis ma arvan, et veel natukene ja sellest oleks saanud järjekordne "läbi-seinte-pidu". Inimesed muutusid vallatumaks ja unustasid end kontrollida, muutusid liigagi kotkasteks, sest kamoon, ei ole üldse naljakas kui sa nagu kiimas koer end vastu maja perenaist tahad hõõruda. Võib olla oleks see olnud naljakas 7.klassis, täiskasvanu puhul aga mitte. Ei ole naljakas kuulata labaseid nalju ja kommentaare, millest sa enam aru ei saa, kas need olid mõeldud solvangu või komplimendina. Ei ole naljakas, kui sa järjest kõik joogid parketile kallad, mõeldes, et "see pole mu kodu, a p...ui juhtub ikka". Üks kord juhtub, kaks korda juhtub, kümme korda on aga äärmiselt ebaviisakas võõrustajate ees. Ei ole naljakas kui sa lauale tantsima tahad ronida ja jalgadega diivanil trambid. Hea et küünlad ( mille keegi ajugeenius otsustas ka põlema panna) jalust ära said enne kui.... Ühesõnaga ei ole naljakas kui sa unustad korraga kõik piirid, lakud end täis ja lubad endale kõike ja siis "kaebad" Janekile, et "kuule, ma pean sind nii heaks sõbraks küll, et ma lausa pean sulle ütlema, et su naine viskas osa rahvast lausa välja". Fakk! Sa julged veel niiviisi öelda? Aga mul on hea meel, et mind olid "väljaviskamisel" abistamas ka Maarja kaasa ja onu Indrek/DJ, kes viimase tüütu, ebameeldiva ja labase prussaka majast välja aitasid toimetada.

Olgu, et ma kõigile liiga ei teeks, siis selles seltskonnas, kes "välja visatud" sai, oli ka väga meeldivaid, viisakaid, sõbralikke pärle, mis sellest et joonud, aga väärikad, kahjuks aga on igas seltskonnas paar musta lammast, kes kogu seltskonnast halva maigu jätavad.

"Oi, Janek homme koristab, küll on hea, et mina seda põrandat homme pesema ei pea," naersin ma veidike õelalt Janeki üle. "Las see jääda talle magustoiduks kui hommikul peolt tuleb," itsitasin ma pihku. "Mina ei kavatse küll seda koristada," laususin ma uhkelt. Aga oi...kuidas ma eksisin...Janek ei pesnud seekord midagi..sest seekord tegi Janek ajalugu!
Kui ma hommikul silmad lahti tegin, umbes üheksa paiku, siis Janekit veel ei olnud. Pole ka ime, ju magab veel kusagil. Ka kell 12 ei olnud Janekit kusagil. Vaikselt hakkas tekkima viha, mõtlesin et otsin taignarulli välja, nii igaks juhuks kui ta peaks lõpuks koju tulema. Kell pool 1 helises telefon -Janeki ema. See oli esimene kord kui mul tekkis hirm, kas tõepoolest on midagi juhtunud, emad on ju ikka esimesed, kellele teatatakse. Õnneks ei olnud emale veel kusagilt politseist, haiglast või jumal hoidku kusagilt veel hullemast kohast helistatud:) Otsustasin siis ise ka Janekile helistada. Telefon kutsus, aga keegi ei vastanud. See on hea märk, et telefon sees on, mõtlesin ma. Ju ikka magab, aga küll ta tagasi helistab, helin peaks ju äratama. Küll ta helistab! Janek ei helistanud. Helistasin mina. Korra ja veel ja veel. Ikka ei midagi. Kell kaks olin ma kindel, et midagi on juhtunud, sest Janek ju vastaks telefonile, ta annaks endast märku. Olin üha kindlam, et telefon on varastatud ja Janekiga on midagi juhtunud. Kell kolm pidin ma tegelikult täna tsivilisatsioonis kokku saama ühe kultuuriinimesega, kui kell oli juba kaks läbi, oli selge et olen sunnitud teada andma, et minu poolt jääb kohtumine ära. Vähe sellest et meest ei olnud,m ei olnud ka autot, sest meie auto mahutas kõige rohkem inimesi ja et joodikud kindlasti minema saada, lubas Janek ühel kainel autojuhil meie autot hommikuni laenata. Lisaks sellele, et ma olin kindel, et Janekiga on midagi juhtunud, hakkasin ma nüüd mõtlema, et kindlasti on midagi ka autoga juhtunud. Kella kolmest ma enam Janekile ei helistanud. Hakkasin juba leppima mõttega, et teda enam ei näe. Hakkasin mõtlema juba liiga palju asju. Koledaid asju. Hirmuäratavaid asju. Et end tegevuses hoida...hakkasin ma käsitsi sigarette keerama. teate küll neid mida saab poest osta, et tubakas ja filtrid eraldi... Kümnenda "pläru" keeramiseks oli mul juba teatud vilumus tekkinud ja suitsud nägid suitsu moodi välja. Tõsi, vähemalt esimesed suitsetamiseks küll ei kõlvanud - esimene põles lihtsalt nagu paber näppude vahel ära ja teine oleks silmanägemise viinud...jube kraam.
Kella neljaks olid mu närvid juba liiga krussis, et rahulik olla. Et mõtteid mujal hoida tegin ma 2x25g konjakit, panin peale "Sõprade" DVD (mis mingil põhjusel polnud üldse naljakas) ja üritasin pleedi sisse mähituna magama jääda, et aeg kiiremini läheks. Sest kuigi ma olin veendunud et Janekiga on midagi juhtunud, püsis mus õhkõrn lootus, et varsti ta siiski laekub. Uskumatu, milliseid trikke teeb meiega meie alateadvus. Mulle tundus, et kõik märgid näitavad, e tmidagi on valesti - alustades sellest, et kõik sarjad, mida ma hommikul vaatama juhtusid, rääkisid matustest ja leinast, rääkimata siis ühest maalist, mis meil kodus tänaseni seinal rippus ja mida me Roosi, Maarja ja Tiiaga kell neli hommikul analüüsisime, leides et see on kurjakuulutav ja halva auraga pilt, mis tuleb silma alt ära tõsta (Kuradi Roosi, kes selle teema üldse üles tõstis ja pilti analüüsima hakkas!)

Poole viie paiku kuulsin ma autohäält. Nii - kaks varianti, kas tuleb koju Janek või... Kas te oskate ette kujutate seda rõõmu, mida ma tundsin sel hetkel kui Janekit lonta-lonta maja poole astumas nägin. Ma ei oska sellist rõõmu kirjeldadagi, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus selist kergendust tundnud. Kaval mees! Ootas nii kaua, et naisel läks viha üle ja asendus murega, taignarull oli ammu ära pandud ja ma oleks Janekile andestanud üks kõik mida. Murtud käpa taktika, mille ta nädal varem Hugolt õppis, toimis. Ja väga hästi! Äärepealt oleks ma tahtnud teda viineritega premeerima hakata, nagu Hugotki kui ta järjekordselt murtud käpaga koju tuleb.
Aga Janek oli lausa nii kaval mees, et viis murtud käpa taktika veel kaugemale. Ta kutsus julgestuseks sõbra ka tuppa kohvi jooma, et siis ei saa ehk vähemalt kohe sõimata, noh nii sõbra ees ehk naine ikka kuri ei ole. Kaval nipp! Kui ma oleks vihane olnud, siis tõepoolest sõbra ees poleks ma meest taignarulliga peksma hakanud. Vist. Ma ei tea ka...
Ja lõpetuseks õpetuseks kõigile meestele: Vastake oma telefonile! Kui te ei julge, sest kardate, mis teid teiselpool toru ootab, siis saatke sõnum! Peale selle ärge olge sihukesed argpüksid. Mis teid teiselpool toru ikka oodata saab, saate sõimata siis saate, parem igal juhul kui lasta teisel poolel arvata, et lebate juba surnukuuris! Kotkad...
Imestama paneb mind konkreetselt aga hoopis see, et Janek kartis minu viha. Miks ma oleks pidanud olema vihane, kui ma ise mehe peole saatsin ja teadsin, et ta ööseks linna jääb? Miks?
Ahjaa, võib olla sellepärast, et ma õhtul osade inimeste vastu selline bitch olin olnud?
Või kas ma ikka olin?
Igatahes sai niimoodi minust kuri naine ja Janekit pole ma kunagi armastanud rohkem kui kell pool viis õhtul...

Friday, September 10, 2010

Väike maja preerias


Mida teha siis kui avastad ühe korraga, et elektrit ei ole ja et telekat ei saagi küünlavalgusel vaadata? Kuidas lahutada oma meelt ilma teleka või raadiota? Tuleb tunnistada, et see oli raske. Istusime mõnda aega Janekiga köögis, mugisime võileibu ja igavlesime, aga me oleme siiski leidlikud inimesed. Janek oli just oma telefoni saanud meie uue lemmiklaulu, ikka selle Suusabaasi loo. Arvutiaku pidas ka veel veidike aega ja nii otsisime me netist ka laulusõnad. Hetk hiljem murdis harjumatu vaikuse telefonist kõlav "Suusabaasis on tantsupidu..." ja meie kahe laul. Jah, ka mina laulsin. Elektrikatkestus võib teha imesid. Aeg läks kiiresti, sest meil tekkis kohutav jonn saada laul selgemaks rohkem kui esimese salmini. On aga sõnad! On aga meloodia! Vahepeal läks meil juba päris hästi, siis jälle toimus märgatav taandareng, siis ajas üks sassi, siis teine...Päris selgeks me lugu siiski ei saanud, kuid terve järgmise päeva kummitas mind nüüd esimeste lausete asemel hoopis viimane. "Sa kaaneta küüüüüüünik," ümisesin ma terve päeva ja tahtsin mingil veidral põhjusel tihti laulda hoopiski "Sa küüneta kaaaanik..."
Olime terve õhtu nagu perekond "Väikesest majast preerias". Küünlavalgel ja lauluga meelt lahutades. Ainult et kandle ja viiuli asemel üürgas köögilaual moodne telefon. Laste asemel olid koerad-kassid, kes meid imestunult silmanurgast jälgisid ja aeg-ajalt haigutasid, justkui tahes meile öelda, et "aitab juba, kas te ei saa aru, me tahame juba magada." Aga meil oli ju vaja laul selgeks saada. Ja midagi targemat ei osanud me ka teha. Kahekesi ei saa isegi neid lauamänge mängida, mis meil kodus olemas on.
Igatahes tuleb öelda, et elektrikatkestus ei olegi ehk väga paha nähtus. Kui ta muidugi väga pikaks ei veni. Sest olgugi et väljas on veel soe, jääkülma vihmaveega ennast ju ei pese, kohvi tahaks ka juua ja telekat vaadata! Seega... kui tahate koos ilma teleka ja muude segavate faktoriteta aega veeta, omavahel suhelda ja isegi laulda (mida mina muidu kunagi ei tee!), paluge et elekter ära läheks! Küünlad ja vein ei tulnud ka kahjuks!
Järgmiseks hommikuks oli tavapärane olukord taastunud ja elu läks edasi täpselt nii nagu igal teisel päeval. Mina teleka ees või arvutis. Janek maja kallal nokitsemas. Laulust ei olnud enam kippu ega kõppu...

Tuesday, September 7, 2010

Kõik mehed on ühesugused...


...nii ka Hugo. Nagu tal ikka kombeks on mööda küla joosta, tegi ta seda ka eile. Lapsed kutsusid ja Hugo läks. Tundus kuidagi mõttetu teda ka keelata, sest see koer teeb täpselt seda mida tema tahab, kuna tahab, kus tahab ja kellega. Õnneks on meil mõistvad naabrid ja nii Hugo lastega (kes "Ökovanaemale" külla tulid) ära jooksiski.
"Noh, ega enne homset me teda ei näe!" mõtlesime Janekiga ja jätkasime oma tegevusi - mina istutasin pottidesse sügislilli ja Janek värvis majaotsa (Jah! seda mis AASTAID poolik oli). Vähem kui pool tundi hiljem nägime põllu peal koju lippavat Hugot, jooksusammul ja kiiresti. Väravast sissetulek võttis tavapärasest kauem aega ja olime juba veendunud, et ta otsustas veel ühe tiiru teha, vaatas, et "need lollid ikka veel tegelevad oma asjadega ja ei viitsi minuga palli mängida" ja läks uusi mängukaaslasi otsima. Eksisime. Paar minutit hiljem komberdas väravast sisse Hugo. Keel vestil, lonkas ühte jalga ja niutsus härdalt.
"Äkki on jalg katki," olin ma mures ja lõin peas kokku numbreid, mis kulub loomaarstile kui minna arsti juurde väljaspool vastuvõtuaega.
"Ise nägid ju, polnud tal midagi viga, jooksis nagu väle põder," rahustas mind Janek.
Jah, kui tal oleks käpp murdunud olnud, siis eeldasin ka mina, et sellega tõesti poleks joosta saanud. Koer jätkas niutsumist ja seisis ühe koha peal. Püüdsin teda tuppa vaibale lamama saada, et ta käpale puhkust annaks, aga lootusetult. Seisis jonnakalt, keel vestil ja lasi aeg-ajalt kuuldavale haleda niutse. Edasi proovisin teda meelitada söögiga - peaaegu et toimis. Sain koera tuppa, aga istumast või lamamast ta keeldus. Nii ta kõmberdas järgmised 40 minutit toas ringi, aeg-ajalt haledalt niutsatades. Ma olin ikka mures, et äkki on midagi tõsisemat.
Mõnda aega hiljem suutis Hugo siiski aias ringi joosta. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ta unustas vahepeal ära, kumb käpp tal murdunud on, meelde tuli tal see alati siis, kui ta tähele pani, et me teda jälgisime. Ometi keeldus ta jonnakalt istumast või lamamast. Olin ikka mures ja lõin jälle peas kokku numbreid, mis loomaarstile kuluks. Kuigi, oleksin pidanud etenduse ära tundma, sest varemgi on juhtunud, et kui Hugo jälle kord murdunud käpaga koju tuli, õnnestus tal minult välja meelitada kilo viinereid ja muud head paremat. Tal oli ju käpp haige!
"Ta raudselt mõtles, et nad on tigedad, et minema jooksis ja otsustas haledat teha, et pahandada ei saaks," lausus Janek.
"Kõik mehed on ühesugused," ohkasin ma. Janek ei olnud nõus, sest tema pole siiani katkist käppa teeselnud.
"See veel puuduks, et sa tuleks koju, näpud püsti, waka-waka-jee-jee, ja siis kui avastad, et naine uksel taignarulliga ootab, teed igaks juhuks haledat."
Janek arvas, et järgmine kord kui ta palju hiljem (päevi, nädalaid?) koju peaks tulema, katsetab ta haige käpa taktikat. Jään huviga ootama.
"Meeleheitel koduperenaiste" ajaks oli Hugo käpp paranenud. Hommikuks lausa nii palju, et kui Janek tööle läks, otsustas ka Hugo väikese tiiru teha. Selleks ajaks kui mina ärkasin, ootas ta viksilt trepiastmel. Seekord terve käpaga.
Aga et mina ka ei õpi. Iga kord kui Hugol "käpp murdunud on", hakkan ma teda nunnutama ja muret tundma. Ausõna, kui keegi jagaks "Koerte Oscarit" paneks Hugo kõik kategooriad kinni. Eriti "murnud käpa" kategooria.

Sunday, September 5, 2010

Kuidas elu huvitavaks teha...


Kui mehed plaanivad nädalavahetusel kodus tööd teha, siis on naistel õige aeg jalust ära kaduda ja nii me eile Moonika ja Varjega ka tegime. Jätsime Janeki ja onu Indreku maja kallal nokitsema ja otsustasime seenele minna. Ilus ilm oli ka - täpselt paras seenelkäiguks. Kuigi kasutasime Kolga-Aablasse (kas te teadsite et selline koht olemas on?) jõudmiseks GPS-i ei läinud metsa jõudmine ilma viperusteta. Esmajoones juhendas GPS meid Kuusalu Konsumisse. Võib-olla sai ta aru, et targem oleks neid naisi mitte metsa juhendada, et las ostavad poest paar kilo seeni või oli põhjus selles, et me ei osanud metsa "aadressi" GPS-i sisestada ja panime aadressiks Metsa 1, Kuusalu vald, Juminda? Kes teab... Aga esimene peatus oli tõepoolest Metsa 1 - Kuusalu Konsum:D
Pärast mõningast vaidlemist GPSiga jõudsime tund aega hiljem siiski Kolga-Aablasse, kus sobivaid metsasid tundus piisavalt olevat. Jõudsime veel kõik kolmekesi öelda, et orienteerumises pole keegi meist eriti tugev (kuigi ma veidike eeldasin, et teised lihtsalt liialdasid, kui ütlesid, et nad ÜLDSE orienteeruda ei oska)ja tormasime metsa. Olgu öeldud, et Indrek luges meile enne veel sõnad peale, et "kasutage GPS-i, seda saab metsas ka kasutada!" Of koors, jätsime me GPS-i autosse. Me ju ainult natukene vaatame ringi!

Metsaalune oli nii ilus ja valgusrohke ja sõbralik ja kutsuv ja seeni paksult täis. Tegime nalja nende üle, kes metsas ära eksivad: "Kuidas see võimalik on? Kas nad siis üldse ei mõtle?". Mina hoidsin end Moonika ja Varje läheduses, sest mingil põhjusel arvasin ma, et kui tegu on minust vanemate inimestega, siis võiks nad olla ka minust palju targemad ja väga mingeid "märke" ise meelde ei jätnud. Korraga keerutas Moonika end ühes suunas, et haarata kuuseriisikaid, teises suunas, et haarata tundmatuid Svammilisi seeni, kolmandas suunas, et haarata mustikaid, neljandas... Ja avastas korraga, et tema enam küll ei tea, kust poolt me tulime. MINA KA EI TEADNUD! Moonika oli meelde jätnud, et auto jäi selja taha, aga olles end viimase kümne minuti jooksul neli korda eri suunas keerutanud, polnud tal enam aimugi, kus pool "selja taga" olla võiks. Varje ei olnud väga mures ja jätkas seente korjamist. Vaikselt hakkasime me end siiski metsast välja murdma, sest kõht oli ka tühjaks minemas. Kui te arvate, et metsast välja saamine läks lihtsalt, siis te eksite...VÄGA eksite.

Kõndisime ühele poole ja teisele poole, aga midagi ei meenutanud meile seda kohta, kust me metsa sisenenud olime. Igal pool oli sammal ja murdunud puud, ei ühtegi viita ega muud märki, millele oleks kirjutatud "VÄLJAPÄÄS" või midagi muud sarnast, mis meid aidanud oleks. Üritasime kuulata auto hääli, et taibata, kus pool maantee olla võiks. Tundus, et maantee on igal pool meie ümber, sest hääled tulid igalt poolt. Üritasime kuulata merekohinat - sellestki polnud kasu. Ilmselt oli ka meri igal pool meie ümber. Ainuke mida me kuulsime olid metsahääled. Mõhk ja Tölpa? Õnneks oli veel nende jaoks liiga valge...aga ma olin kindel, et kusagilt nad meid juba jälgisid ja nuuskisid õhku tundes inimese lõhna.
Järgmiseks jõudsime me otsapidi rappa, kus mingi samblaalune olevus Moonikat endale külla kutsus. Kuna meil ei olnud aega raisata, et Samblaalustega teed juua, otsustasime, et kuigi me ei tea kummalt poolt metsast välja saab, ei ole raba kõige õigem koht. Nii me siis jalutasime ja jalutasime. Isegi Varje ei korjanud enam seeni.
"Telefon! Mu telefonil on ka GPS!" sähvatas Moonikal. Minul kui "noorema põlvkonna" esindajal oli au telefoni GPSiga meid metsast välja juhatada. Ma ei tea, kus nad olid, kui ma ütlesin, et ei tunne telefone, et tehnika ei armasta mind ja mina tehnikat? Aga ma püüdsin endast parima anda... Pärast pikka madistamist suutsin ma leida "lähima punkti, kuhu jalgsi kõndida" - Leesi kirik, 1,4 km. 1,4km on hea! Keegi ei ehita kirikut keset metsa, järelikult on kusagil lähedal mingi asustus. 966m! 962m! ja siis hakkasid täpid telefoni GPSil üksteisest kaugemale minema. 1,6km! Krt! Keerasime teisele poole ja korraga näitas telefon 366m Leesi kirikuni. Mingil põhjusel ei otsustanud me muidugi kõndida sinna poole, kus GPS kirikut näitas, vaid teisele poole, meie arvates "õigele poole". Mõne aja pärast meenus meile, et meestele olime teada andnud, et lähme Nõvale seenele. Kui nad peaks meid kopteritega otsima hakkama, siis nad ei oska ju tulla Jumindale vaid otsivad Nõvalt. "Kui meid lõpuks leitakse, siis saavad meist need kolm blondi, kes Nõval metsa läksid ja Jumindal välja tulid," naersime me, aga ega see polnudki enam väga naljakas. Üritasime meelde tuletada nippe, kuidas metsas ellu jääda, sest tundus, et metsa me jäämegi. "Oleks meil küüalgi kaasas," unistas Moonika.
"Mis sellest kasu, kui see, kes kilkas, et tal on tikud, need autosse jättis," tuletas Varje mulle meelde.
"Kust mina teadsin, et te mind metsa ära tahate kaotada," vabandasin mina ja mõtlesin, et ehk oleks pidanud siiski paksemad riided selga panema nagu Janek soovitas.

Jah, taibukas oli lihtsalt metsa tormata ja KÕIK metsas vajalikud asjad autosse jätta. Kuna meil õrna aimugi polnud kus me olime ja kuhu poole minema peaks, otsustasime et kõnnime lihtsalt kuhugipoole. Arvatavasti olime me juba mõnda aega ringiratast käinud. Öeldakse, et jumal hoiab joodikuid, eks? Ma arvan, et ta hoiab ka metsa eksinud blonde ja brünette sest mingi imelise koba peale, sattusime me korraga metsavaheteele. Suva, et me ei teadnud, mis tee see on ja kuhu see viib (telefoni GPS näitas ikka lähima punktina Leesi kirikut), aga tee tundus ohutum ja igatahes parem kui mets, mis vaikselt üha süngemaks ja pimedamaks muutus. Polnudki enam nii sõbralik ja kutsuv ja tore!

"Vaata, auto!" kiljatas Varje korraga õnnelikult, "Moonika, see on ju meie auto!"
Metsa vahelt paistiski auto. Kuidas meil nii hästi läks?
"Kus?" ei näinud Moonika.
"Seal, vaata, see sinine!" näitas Varje.
"See ei ole minu auto!" vaidles vastu Moonika.
"Kuidas ei ole? Mis sa arvad, et igale poole metsa vahele on mõni sinine auto pargitud või?" uurisin mina.
"Ma ei tea, aga noh nii igaks juhuks ma ütlen, et mu auto on pruun!"
Krt! "Oled ikka päris kindel, et su auto ei ole sinine?" ei tahtnud ma Moonikat uskuda. Moonika oli üsna kindel, et ta auto on pruun. Kräpp!
Pärast ca 2km kõndimist jõudsime me sildini, mis ütles "Juminda". Topeltkräpp! Seal, kuhu me auto jätsime, oli teine silt, mis ütles "Juminda 4km". Of koors olime me kõndinud valele poole! Midagi muud oleks ju ka liiast olnud!
Tund aega hiljem leidsime Moonika auto, mis tõepoolest oli pruun. Olimegi pääsenud. Mis sellest, et koba peale, aga pääsenud.
"Enam ei naera nende üle, kes metsa ära eksivad, eks?" leppisime me kokku. Ei, enam me nende üle ei naera, see oli lihtsam kui me oleks uskunud. Varjel oli kaasas sortsuke konjakit. "Septembris ei joo," mõtlesin ma, aga olles just eluga metsast pääsenud ei tundunud see lubadus enam oluline. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, jõin ma sel õhtul sortsukese konjakit, pool klaasi veini, ühe longero ja sõõmu õlut.
Ma olin siiski surmasuust pääsenud!
"Kuule, aga läheks vaataks veel metsa," tegi Varje nalja (vist?), "nii palju riisikaid jäi maha."
"Minge te!" ütlesin ma otsustavalt, "MINA jään auto juurde, aga ma võin teile vahe peal signaali lasta, et te õige suuna kätte leiaks!"

Nüüd, kus me olime metsast pääsenud, oli meil aega küll ja nii me otsustasimegi teha veel tillukese pikniku Jumindal (Küll toit maitses pärast surmasuust pääsemist hästi!) ja ekskursiooni Maardusse (Lihtsalt! Et vaadata paneelmajade vahel asuvat õigeusu kirikut!). Pealegi ei olnud meil Ussipessa tagasi kiiret, sest me ei tahtnud töötavatel meestel jalus olla ja Janekile olin ma sõnad peale lugenud, et ta 16:30 leiva ahju paneks, iga 10 minuti järel seda kastaks ja 20 minuti tagant temperatuuri vähendaks. Meil oli aega küll! Ja ajastus ei oleks saanud täpsem olla, sest kui me veerand kümme Ussipessa jõudsime, olid mehed kinni naelutamas viimast voodrilauda. Leib oli ka valmis ja ootas laual. Sweeet!
Praegu ootab mind aga laual hunnik seeni ja ma ei tea, mida nendega teha, sest mul pole aimugi, kas nad ka söödavad on. Vähe sellest, et me ei osanud orienteeruda ei tundnud ka keegi meist seeni! Kuna ma seeni ei tunne, aga plaanin siiski teha õhtuks seenesuppi, siis võib olla jääb see viimaseks postituseks:D Oli tore teid tunda! Ja KUI ma järgmine kord metsa lähen (inimestega, kes ka orienteeruda ei oska) varustan ma end kõigega, mis metsas ellu jäämiseks vajalik peaks olema. Mis need olla võiks?
Ma ei tea... Aga võib olla piisab kui alustan sellest, et GPS-i autosse ei unusta või õpin telefoni GPSi kasutama, et see näitaks ka midagi rohkem kui "Leesi kirik 962m"?
Ja mina veel arvasin, et tuleb igav ja vaikne nädalavahetus...

Friday, September 3, 2010

Päevakava


Kas te teate kui raske on jagada päeva nii, et kõik tehtud saaks. Esiteks tuleb juba jube vara ärgata, sest 8.55 algab "Südameasi", siis jõuab nibin-nabin hambad ja silmad ära pesta ja ongi aeg heita pilk "Vapratele ja Ilusatele". Mitte et seal midagi uut ja põnevat juhtuks. Viimased kümme aastat on sama jama käinud - Ridge ja Taylor, Ridge ja Brooke, Ridge ja TAylor, Ridge ja Brooke... aga no kui kodus oled ja telekas käib, siis tuleb ju vaadata. Edasi jõuab natuke kirjutada, meilboks läbi vaadata ja Facebookis poomist mängida. Siis tuleb juba "Mõrv sai teoks" ja "Kaks ja pool meest". Mingi aeg järgnes sellele ka "A-rühm", aga nüüd enam ei viitsi. Sellel ajal võiks tulla see naljakas sari, mis kunagi jooksis - "Seitsmes taevas?"
Pärast "Kaks ja pool meest" on mõned tunnid vaba aega, et jälle natuke kirjutada. Selle ajaga jõuab heal päeval kuni 10lk kirjutada. Ja juba ongi "Väike maja preerias" aeg. Kui juhtub, et hommikul olen "sisse maganud", järgneb sellele praktiliselt kohe "Südameasi".
Õnneks tekib siis paus, mille ajal jõuab süüa teha. Näljane mees on ju selle aja peale töölt koju jõudnud ja nõuab süüa ega taha kuuldagi, et "ma pole jõudnud, nii palju oli teha". No ja siis algab juba õhtune programm - midagi ikka leiab vaadata kuni diivanil magama jäämiseni. Midagi tuleb telekast ikka. Ja isegi kui ei tule, ega ma siis teleka eest ära ei lähe.
Järgmisel hommikul algab kõik samamoodi. Raske, kui nii palju teha on:D
Mõelda vaid kui õudne kui elekter peaks ära minema, siis peaks küünlavalgel telekat vaatama...

I used to be indecisive. Now I'm not sure.


Eile saatsin oma raamatu trükikotta - tagasihoidliku ja ettevaatliku tiraaZiga nagu mulle kombeks. Täna selgus, et poed oleks huvitatud suurematest kogustest kui ma arvasin ja lisasid veel, et "selle raamatu puhul ja nii väike trükk" ning "kui vajadusel kohe juurde saab, siis sobib esialgu tilluke tiraaZ ka". Nüüd ma siis mõtlen ja ei suuda otsustada. Kas riskida kohe ja tellida kohe suurem kogus? Nii saaks raamatu tükihinna ka odavamaks ja raamat jõuaks poelettidele 159 krooniga. Või võtta tilluke ohutu tiraaZ? Mis teeks raamatu hinnaks 199,- ja mind võiks jälle ees oodata lisatrüki vajadus, mida ma täita ei saa...nagu Ökovanaemaga läks.
Kes ei riski, see Sampanjat ei joo. Peaks vist riskima. Sampust tahaks ju juua. Oktoobris;)

Mõnda aega hiljem: Pärast järjekordset jääkülma kohvi (kuidas ma suudan kohvi joomise ära unustada?) ja konsulteerimist endast palju targematega (st Emmega), otsustasin Sampuse joomise kasuks.
Tänane horoskoop andis ka lükke:) That Shakespeare had it right when he wrote, 'There are more things in heaven and earth than are dreamt of in your philosophies.' Dreams, symbols and things that are more than meet the eye play a big part in your life right now...

Thursday, September 2, 2010

Varahommikused tegevused


Kõigest neli tundi varahommikust tööd ja kaks külma kohvi (kirjavigu parandades unustasin esimese tassi ära, nii et see lausa jääkohviks muutus, selle asemel tegin teise, mida tabas praktiliselt sama saatus)ning käsikiri ongi trükikotta saadetud. Nüüd ei jää muud üle kui põnevusega ootama jääda. Ja ma olen nii kärsitu...tahaks ju uut beebit kohe näha!

Wednesday, September 1, 2010

"Spunki otsides"


Täna jõuab lõpuks ometi minuni "Spunki otsides" parandatud variant. Kui jõuan selle öösel/hommikul ka arvutis ära parandada, siis läheb ka homme, hiljemalt ülehomme trükikotta. Ja siis juba poodi:)

Spunki otsides“ on lustakas meenutus möödunud suvest, kus seitse sõbrannat otsustavad koos ühe lõbusa reisi ette võtta. Peaaegu nagu „Seks ja linn“, ainult Eesti moodi, sest kingade ja kottide asemel asuvad nad jahti pidama pesueht Spungile. Kas nad selle ka leiavad, sellest romaan jutustabki.

„Naised, ma tegin praegu just avastuse. Ma tean, miks mehed ootavad, et naised neile kõik ette-taha ära teeks. Kõiges on süüdi Juhan oma parmupilliga!“ hüüatasin ma korraga kõva häälega. „Nii, Mariale enam veini ei anna, peksab juba puhta segast!“ otsustas Tiia selle kummalise hüüde põhjal. Oli aru saada, et teised olid temaga sama meelt. Roosi katsus mu laupa: „Äkki on palavik?“ Kerle aga teadis vastust, tema teadis, mis minuga juhtus. Ma olin raudselt nakatunud puukborrelioosi, raudselt. Ja nüüd hakkas see välja lööma: kõigepealt sonimine, siis palavik, siis jääb uimaseks ja siis annab otsad. Ei no tere-tore, selline reisikaaslane. Nii egoistlik.
Mis mul siis üle jäi kui kõigile oma teooria ka valjuhäälselt ette kanda. Peab ütlema, et mu oma peas kõlas see palju vaimukamalt, aga siiski mu jutul oli jumet. Ma olin millegi jälile jõudnud – võib olla isegi Spungi leidnud. Pidi see Spunk siis ka nii nigel leiutis nüüd olema...


Üsna pea saab valmis ka "moodsa külaromaani" mustand. Natukene on veel jäänud, sest ma ei suuda kuidagi ära otsustada, kuidas see lõppema peaks. Aga nüüd kui "Spunk" eest ära saab, hakkan külaromaani kallal rohkem vaeva nägema, et see järgmisel aastal kaante vahele saada.

Töötu kunstiinimese elu on päris ilus...

Lihtne on öelda "JAH", kuid vaata kas suudad ka "EI" öelda :)


Kusagilt jäi kõrvu kampaania "Septembris ei joo!", mõtlesin ja kaalusin ja arutasin oma targema minaga ning lõpuks mõtlesin välja, et prooviks õige ka. Muidu muudkui räägin, et "issake, kõik joovad nii palju", aga endal kogu aeg veiniklaas käes. Põhjuse veini avamiseks leiab ju alati - nädala algus, nädala lõpp, pulma-aastapäev, hea päev, halb, päev, kellegi sünnipäev, niisama pidu, veel üks pidu, lõunasöök, õhtusöök... Et oleks täitsa huvitav proovida, mitu päeva läheb enne kui murdun. Kas 1-2 või lausa 30? Igatahes tänasest siis panen end proovile.
Vaatame, kui tugeva iseloomuga ma olen:)