Friday, July 31, 2015

Skandaalse kohvikupidajaga ei tohi sõbrustada?


Teate, mis on veider? Inimesed ja nende suhtumised. Kui ma olin (mitte)skandaalne kohvikupidaja, siis oli palju inimesi, kes tahtsid minuga läbi käia. Erinevatel põhjustel. Osa leidis, et on äge öelda, et aga ma tunnen omanikku (ma kuulsin teenindajatelt tihti, et keegi, keda ma vaevu tundsin, kostitas teenindajaid sellise kommentaariga kui mõnd nende kapriisi ei rahuldatud). Osal oli midagi vaja - n+1 korda küsiti minult, kas me ei oleks üht või teist ettevõtmist nõus toetama, päris paljudel kordadel vastasime me jaatavalt. Kõik naeratasid ja olid sõbrad. Nii äge ja nii vahva ja nii tore ja nii kihvt, kuulsin ma nendelt inimestelt.

Nüüd on need inimesed kadunud. Või ei, las ma parandan ennast. Nad ei ole kuhugi kadunud, vaid nad räägivad minu selja taga, et "sellise kohutava inimjätisega, kes inimesi pettis ja Norra pages" ei tohi suhelda, see ei mõju mainele hästi. Muidugi mitte, sest nende maine on laitmatu. See on tegelikult naljakas, eriti kui tegu on inimestega, kes teineteist on mulle maha teinud, hoiatanud, et selle või tollega ei tasu küll läbi käia, sest ta on sõber vaid seniks, kuni midagi vaja on, nüüd aga on neist omavahel saanud sõbrad, kel on ühine "vaenlane". Mina. Skandaalne ja häbitu kohvikupidaja. Kelle maine on nii õudne, et minust peab kaarega ringi käima. See on veider tunne, kui sa saad teada, kes üks või teine "kägu" on, kui "anonüümsele näole" tuleb juurde nägu ja see nägu on tuttav. 
Kõige suuremad kommenteerijad on tihti need, kes asjast kõige vähem teavad, kuid ometi jätavad nad mulje, et teavad midagi "kindla faktina". Küll olen ma "kindla faktina" kuulnud, et meil on Marekiga ees abielulahutus, küll olen ma kuulnud, et mees mõnuleb kodus, küll olen ma kuulnud, et mees on vaene kaaskannataja minu skeemidele, küll olen ma kuulnud, et mu mees elab kusagil teises riigis teise pere juures. Kõike ikka "usaldusväärsetest allikatest". Ja ikka räägivad "usaldusväärsed allikad", ka seda kui hästi mina Norras elan, sest Idal on olemas Burberry kleit. (Aga kujutate ette, et minul enam Burberry jakki pole, ma pidin selle maha müüma. Kole lugu, eksju.)

Ma olen nõus, et Norra poe avamine sattus valele ajale, kuid hetkel ma ütlen, et jumal tänatud, sest ehk see aitabki meil uuesti püsti tõusta. Poepidamine ei ole muidugi midagi sellist millega üleöö ja ratsa rikkaks saab, kuid see ei olegi kunagi eesmärk olnud. Ma tean, et ilkujaid jagub ilmselt elu lõpuni, jagub ka neid, kel on midagi "asjakohast" öelda, vahet ei ole, mida ma teen, ei tee või ütlen,. Aga olen ma siis seepärast jätis, et ma hoolimata tehtud vigadest edasi eksisteerin? Või et julgen kõige pealt mõelda iseenda peale?* 

See on veider, kuidas teatud inimesed minust nüüd eemale hoiavad, et ma nende laitmatut mainet ei rikuks, sest minult ei ole ka enam midagi tahta, kuid veel naljakam oli see kui juhtusin pealt kuulma enda kohta käivat vestlust (Eesti on ikka nii väike). "Mis autoga ta sõidab? Sellise Fordiga vä? Päriselt ka vä? Issand jumal, teda küll enam tunda ei tohi, piinlik hakkab!" Jah, see on pärisvestlus, mitte küll sõnasõnalt, aga siiski üsnagi. 

Nüüd ma igatahes tean, et minuga suhtlemise eest isegi hoiatatakse inimesi. Ja mina olen veel mõelnud, miks mõned inimesed kadunud on...




*Ei, ma ei pea siin silmas seda, et ma ise suplen šampusevannis, vaid pean silmas seda, et kui ma olen müünud oma ehteid/riideid/kotte/jalanõusid, siis eelkätt selleks, et kõigepealt minu lapse laud kaetud oleks. 
Mis sellest, et antud pildil on mul käes tutikad Levi's teksad. Ma võiksin jätta lisamata, et vanaema ostis need mulle Stockholmi second handist 20SEK eest (ma pole pikka aega ühegi asja üle niimoodi rõõmustanud)

Kas lapsest tohib siis pikemat aega eemal olla või mitte?


Ma olen ikka olnud esimene, kes ütleb, et lapsest peab saama puhata ja et nüüd üdini aus olla, siis ma arvan seda ikkagi. Ma arvan, et selles pole midagi halba, sest puhanud vanemad on õnnelikud vanemad. Jah. Aga kaua siis tohib lapsest eemal olla? 
Meie oleme Idast eemal olnud vist maksimaalselt kolm päeva, selle ajaga pole midagi juhtunud. Ei ole Ida meid igatsenud ega meie ka teda. Selles mõttes, et loomulikult me oleme end kogu aeg leidnud lapsele mõtlemast või temast rääkimast, kuid me oleme lapsevabadust ka nautinud. Kuna mul on üsna palju väikeste lastega tuttavaid, siis olen ma ikka kuulnud kedagi rääkimas, et appikene nädal aega lapsest eemal olla on nii pikk aeg, igatsus tuli peale ja laps oli pärast nagu ära vahetatud, solvunud ja ei tahtnud vanematega leppida. Ma ei ole sellest aru saanud. Nädal pole ju miski aeg? 

Mitte et Ida oskaks seda ise veel öelda, kuid mulle tundub, et ta on Lillehammeri eluga rahul. Eriti nendel päevadel kui tal lubatakse jäätist süüa, nii et see võib tilkuda nii riietele kui põrandale ja mitte keegi ei pahanda. Isegi emme.

Olude sunnil oli Ida minust ja Marekist nüüd eemal kümme päeva, Tartus koos tädidega. Minu arvamus lapsest eemalolekust on nüüd tänu sellele kogemusele mõnevõrra muutunud. Esiteks võitlesin ma süütundega. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin lapsest puudust tundnud. Vastupidi. Ma nautisin seda, et ma sain korraks puhata ja rahus tööd teha, ma sain isegi külas käia ja ühe koha peal istudes juttu ajada ning süüa, filmi vaadata, jah, isegi veini juua. Ma tundsin süümepiinu, et ma ei tunne lapsest puudust. 
Mida aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin ma Idast puudust tundma. Ma tundsin puudust sellest, et keegi mind 24/7 "ahistaks", ma tundsin puudust meie pikkadest jalutuskäikudest. Ma püüdsin üksinda jalutamas käia, kuid siis tundsin ma end veelgi üksikumana. Ma tundsin jällegi süümepiinu. Seekord sellepärast, et keegi teine peab meie last nii pikalt hoidma. Mis vanemad me sellised oleme, kes niimoodi lapse nii pikaks ajaks teistele jätavad! Ma küll teadsin, et tädidel ei ole Ida hoidmise vastu mitte midagi, kuid süütunne näris ikka. 
Lisaks sellele panin ma tähele, et ma hakkasin heldinult teiste lapsi vaatama, naerma asjade peale, mida lapsed tegid, lapse tundusid ühtäkki nii armsad. Jah, ma olen nõus, see kõlab täiesti uskumatult. Kui te tunnete mind rohkem kui kaks aastat, siis te saate eriti hästi aru. Vihjeks ütlen "pjuuder- njäokreem".

Arvasin, et sai Ida jaoks liiga advanced mäng valitud, aga see osutus keerukaks mu enda jaoks. Ma ei tunne pooli lippe! Aga hariv on see igal juhul. Mulle endale kasvõi. Küll on tore kui on olemas targemad sõbrannad, kes toredaid tegevusi soovitada oskavad. 

Kui me siis lõpuks Idale järele läksime, sain ma aru sellest, mida on räägitud lapse solvumisest. Ida näitas iga ihurakuga meile ilmekalt välja KUI pahane ta meie peale oli. Võttis umbes veerand tundi aega enne kui ta uuesti meiega leppis ja ei tahtnud tädidele sülle ronida, peitu. Kui solvumine üle läks, siis edasi ei tohtinud umbes järgmised kolm päeva tekkida kordagi olukorda, kus nii mina kui Marek ei oleks temaga koos olnud. Idal oli hirm, et me läheme ta juurest ära. Nüüd tundsime me veel kõige suuremaid süümekaid, et olime last niimoodi traumeerinud. Samas saime me ju aru, et selles olukorras oli Idal tädide juures kõige parem.
Sellest hoolimata olen ma nüüd veendumusel, et kui vähegi võimalik, siis nii pikalt ei tasuks lapse juurest eemal olla. Ma kusjuures arvan, et see iga on ehk kõige hullem. Varem oli ta nii tilluke, et ei osanud puudust tunda, oluline oli see, et kõht oli täis ja tuju hea, nüüd aga ei ole ta veel nii suur, et aru saada, et vanemad tulevad tagasi. Või ma ei tea. Kas ma eksin? 

Jah, näete, ka mina, kes ma täpselt alati tean, kuidas last õigesti kasvatada, õpin ja arenen. 

Ida retuusid olla tegelikult pidžaamapüksid, aga need on nii armsad, et ma ei raatsi neid talle vaid ööseks jalga panna. Ja ma mõtlen, et kes see ikka teab või vahet teeb? 


Thursday, July 30, 2015

Pühaissaristike, mis nad mu lapsega teinud on?


Nagu te ehk aru olete saanud, siis Ida oli nüüd mõnda aega Eestis koos oma tädidega. Sellest, kas ma ikka pean õigeks pikka lapsest eemalolekut, kirjutan ma eraldi postituse. Kui me lapsele eelmisel nädalal järele läksime ei suutnud ma ära imestada kui suureks ja asjalikuks ta selle kümne päevaga oli kasvanud. Minu meelest meenutas ta juba päris last, nii et isegi beebiks (mis sellest et adekvaatseks) on teda juba raske kutsuda. 
Nüüd kui ta jälle tagasi Lillehammeris on, olen ma iga päev avastanud uusi asju, mida ta teha oskab. Näiteks oskab ta ukse taga jalanõud jalast ära võtta. Me läksime külla ja enne kui ta uksest sisse astus, jäi ta seisma ja võttis jalanõud jalast ära. Ma tahtsin Ringvaatesse helistada, et mul on kodus imelaps. See ei ole ju normaalne? *
Siis hakkas ta ühtäkki verandat pesema. Võttis harja ja muudkui nühkis. Ilma liialdamata üks pool tundi oli ta ametis. Ma veel ei suutnud mõista, et kust ta teab, mida harjaga teha. Mina ju ei ole kõige virgem koristaja. Edasi hakkas ta aknaid pesema. Mina ikka imestasin ja nuputasin. Kui ta täna aga terve poe puhtaks pesi, sest igal pool oli "kaka", hammustasin ma ühtäkki läbi. Tädi Mariani kool! Mul on nimelt selline napakas väike õde, kelle jaoks koristamine on kõige puhtakujulisem meelelahutus. Nüüd on siis selge, kes mu lapse "ära rikkus". 
Ja Ida aga käib mööda poodi ja puhastab kõike, mis ette jääb. Ma ei julge mõeldagi, et mida nad veel mu lapsega teinud on. Võib-olla peaksin ma täna proovima äkki oskab ta ka pesu pesta. Ja triikida.


Monday, July 27, 2015

Eestimaa hetked


Mõnikord on mul ikka väga hea meel selle üle, et inimesed vananevad. Ei, mitte et ma pahatahtlik oleks, lihtsalt see annab ettekäände ühele tillukesele suguvõsale kokkutuleku korraldamiseks. Ja suguvõsa tuli kokku ilma liialdamata igast maailmaotsast. Austraaliast, Inglismaalt, Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist. Mu onupoeg käis viimati Eestis viis aastat tagasi.  Teda  oli nii kihvt näha (ta on peaaegu sama lahe kui mina). Teisi muidugi ka. Mul on kihvt perekond. Selline kamp segaseid.
Meie Eestis käimisesse tuleb nüüd ilmselt üks pikem paus. Jõuluks koju? 

// Sometimes I am so glad that people get old. It gives a small family an excuse for a gathering. And you know the family literally came together from all over the world. Australia, UK, Finland, Sweden, Norway and Denmark were represented. It's five years since I last saw my cousin. It was so cool to see him again (he's almost as cool as me) and his partner James. All the others as well of course. I have a cool family. A bunch of crazy people.
I don't know when we'll be home next time. Home for Christmas?


Igal aastal oleme me käinud Prangli saarel suvitamas. Eelmisel aastal pidasime me ju lausa Pranglile kolimise plaane. Kes oskas teada, et elu hoopis nii läheb. Sel aastal jõudsin ma vaid Leppneeme sadamasse. 

//Every summer we have taken a trip to Prangli island, last year we even had plans to move there. Who would have known that life has other plans for us. This year Leppneeme harbour was as close as I got to Prangli. If you have time in Estonia, I recommend to visit the place. Times stands still there... Under tag "prangli" you can see photos of our trips to the island. 


Heily lubas natukene süüa teha kui me külla läheme. Minu meelest oli laual kogu Eesti köögiklassika. 
//My best friend Heily promised to prepare a light lunch. "Light" is definately an understatement. All classics from the Estonian cuisine were on the table. And it tasted soooooo good!




Suvine piknik on minu meelest üks toredamaid asju. Sel aastal pole suveilma väga olnud ju, aga õnneks just see nädalavahetus oli üsnagi suvine. Selle suve kohta.
//Summer picnic is my favorite thing. The summer has not been sunniest this year, but fortunately this weekend felt almost like summer. I saw sun!




Ma armastan vanu ajakirju. Vanu asju üldse. 
//I love old magazines! Or actually all kind of old stuff.


Mul on kahtlemata kõige lahedam vanaema maailmas. Ärge isegi püüdke öelda, et teil on lahedam:)
//I have the greatest grandma. Don't even try to tell me that yours is greater;)


Kohvik O on Põltsamaal üks tõeliselt tore kohvik. Nüüd kui meil endal enam kohvikut ei ole, võin ma ju öelda, et see on mu lemmikkohvik. Ja hästi lapsesõbralik. Kui ma Idale pudelisse natuke piima palusin, tehti seda naeratusega. Mõnes kohas pööritatakse selle peale silmi. Raha selle eest mult ka ei küsitud. Ma unustasin kahjuks jootraha jätta. Palun väga vabandust! Marek juba pahandas minuga selle pärast.
// Kohvik O in Põltsamaa is a really nice café. Now that we don't have our own restaurant anymore, I can say that this place is my favorite. And it's so childfriendly. When I asked if I can have a little bit of milk to go for Ida, they helped me with a smile. And didn't charge for it. I am sorry I forgot the tip. I am really sorry. Marek already told me I have no manners. 


Ma olen ühelapseusku. Kui ma aga nägin, kuidas ma sain rahulikult istuda ja juttu ajada, sest lapsed mängisid omaette, sain ma aru küll, mida nad räägivad, et mitme lapsega on lihtsam. Aga muidu ma jään ikka oma usu juurde. Kuigi Melissa-suguse imelapse vastu poleks mul mitte midagi. Tal on kodus vist juba 16809 ujumise kuldmedalit.

//I have always said one child is enough. When I saw that it actually is true what they say about how it is easier with more kids, because they play with each other and you can sit and enjoy adult conversation, I understood the "concept of more children". But I still think one is enough. Although I wouldn't mind a daughter like Melissa. She's a wunderkind. And I am not exaggerating when I say she has 16809 gold medals in swimming.  



Ma ei ole üldjuhul loomaaedade ja tsirkuste suurim fänn. Mulle on alati see tundunud natuke veider, et keegi on puuri pandud ja me nimetame seda meelelahutuseks. Kuna meil aga ei õnnestunud eile õhtuks enam laevapileteid saada ja meile tekkis ootamatult üks lisaõhtu, otsustasin ma Idaga loomaaeda minna. Ma tahan, et ta ikka tunneks loomi. Ida õppiski selgeks kaks uut sõna. Ahv ja marabu. Ahvi tundis ta hiljem ka pildilt ära. Kah imelaps, eksju?
//I have never been the biggest fan of zoos and circuses. I think it is strange that we call it enterntainment to look at caged animals. But as we didn't get tickets to the ferry for yesterday and got an extra night in Tallinn, I decided to visit the zoo with Ida. I think it is important to teach her know the animals. She learned two new words yesterday. Monkey and marabou. She recognized monkey on the picture later. A wunderkind as well, right?



Väike fashionista valis ise oma riided. Kas hakkabki juba peale? Ta keeldus midagi muud peale Crocside jalga panemast.
//Little fashionista chose her own outfit.  Does it start so early already? She insisted on wearing Crocs. 




Saturday, July 25, 2015

Nii töötan mina

Katré pani mind tööalastele küsimustele vastama, et oleks vaheldust tilu-lilule:) Ma ei saa öelda, et mu vastused just kõige tilu-lilutumad tulid, ma lihtsalt vist olengi selline kaootiline "kunstiinimene". Vaatame, mida Heily ja Kristel omakorda vastavad. 

Asukoht: Hetkel Tartu-Tallinn maantee, muidu Lillehammer, Norra
Üks sõna, mis kõige paremini iseloomustab, kuidas sa töötad: kunstipäraselt. Mul peab kogu aeg mitu asja käsil olema, sest ma ei talu rutiini ja kui pean liiga kaua järjest ühe asjaga tegelema, siis see ajab mind endast välja. 
Praegune tööots: 90% ajast kulub nESTi käima tõmbamisele.
Praegune mobiiltelefon:  iPhone 4s. Ma tean küll, et ajast ja arust ning ma loomulikult tahaks uuemat versiooni, sest see hakkab vaikselt ära väsima, kuid asja ajab ära. Ma olen täielikult iPhone usku!
Praegune arvuti: Kohutav kohutav vana juust Dell, aeglane ja klahvidki ei tööta.
Milline programm, rakendus või muu töövahend on sinu jaoks asendamatu: Märkmikud  ja iPad. Mul peab olema võimalus oma ideed kohe kirja panna, iPad on praktiliselt kogu aeg kaasas, et kasutada töötegemiseks iga vaba hetk, mis tekib. Kuna mul puudub klassikaline 9-17 töö, siis pean ma ise vaatama, kuna ja kuidas asjad tehtud saab. Lapse kõrval tekivad vabad hetked ootamatult. Õelt kingiks saadud padi klaviatuur on üks parimaid kinke, mis ma saanud olen. Imeline asi. Teeb elu palju lihtsamaks. 
Milline on su töökoht: Ma unistan tillukesest kabinetist, kus valitseks minulik korralagedus/kord. Vintage mööbliga (mulle tulevad kohe silme ette kapid ja lauad 1970-aastatest) ja krooniks oleks Arne Jacobseni Egg-tool. Hetkel mul töökoht puudub, teen tööd põlveotsas, köögilaua taga, diivanil, voodis. See tekitab mus stressi, et mul pole ühte konkreetset kohta, kuhu tööasjad panna. 
Milline on su lemmik aega säästev nipp? Teha mitut asja üheaegselt. Mitte kõige loogilisem nipp, aga nii ma toimin.
Millist vahendit kasutad “to-do” nimekirja pidamiseks: Kalendermärkmik. Mulle meeldib asju vanakooli-meetodil üles kirjutada. Panen päevade kaupa kirja, mis vaja teha ja siis tõmban maha või kirjutan uuesti järgmisele päevale tegemata asjad. Mõnikord mulle meeldib tänased toimetused ülehomse varna visata, et tekiks kaks vaba päeva ja nii päevast päeva. Niimoodi mõne "tüütu kohustuse" endale meeldetuletamine muutub aga kiiresti irriteerivaks ja teen asja ära, et ei tekiks "lõputu küünlapäeva" tunnet.
Milline vidin on veel asendamatu peale mobiili ja arvuti? Pole. Ma tunnen puudust korralikust kaamerast, et toodetest sotsiaalmeedia ja kodulehe jaoks  saaks kvaliteetseid pilte teha. Ja blogisse muidugi ka. See oleks asendamatu.  
Millises igapäevases asjas/tegevuses oled sa teistest parem? Virisemine. Organiseerimine. Ma olen hea projektijuht.
Millist muusikat sa töötades kuulad? Seinast seina. Klassikast üheksakümnendate tantsumuusikani. Kõik oleneb tujust ja sellest, mida ma parasjagu teen. Kirjutada eelistan ma vaikuses. Vanasti ärkasin ma tihti öösel üles, et mõni (enda arvates) hea idee kirja panna, et meelest ära ei läheks.
Mida sa hetkel loed? peale lapse sündi on lugemine soiku jäänud. Hetkel on mul pooleli "Armastus ja Louis XIV".
Mis sind inspireerib? Inimesed ja loodus.
Oled sa rohkem introvert või ekstravert? Mõlemat? Introvertne ekstravert/ekstravertne introvert. Mulle meeldib kohutaval kombel suhelda, kuid aegajalt on mul vaja nö oma mullis olla. Sellistel hetkedel võin ma endast jätta ülbe mulje.
Milline on su unerutiin?  Äratus kuue-seitsme vahel, magama kümne paiku. Nii nagu Ida rutiin. Kui päeval pole viitsinud/saanud tööd teha, siis teen seda peale Ida magama jäämist ja hoogu sattudes võin end vabalt unustada, nii et enne kui arugi saan on kell 1-2 ja uneaega jääb liiga väheks. 
Täida lünk: _____ võiks vastata järgmisena samadele küsimustele. Heily ja KreekaPähkli Kristel.
Milline on parim nõuanne, mille kunagi saanud oled? Üks loomeinimene kirjutas mulle hiljuti: "Iga algus on raske, aga ettevõtlikud inimesed hoiavad kokku, nii et keep your head high. /.../ Saadan sulle ka ühe vanasõna, mis mind on palju aidanud."  See kiri motiveeris mind nii, et hakkasin ühe eesmärgi nimel veelgi rohkem pingutama.
Soovid veel midagi lisada lugejatele ja fännidele?  "Always go with your passions. Never ask yourself if it's realistic or not!" (Deepak Chopra) ehk siis ära alahinda oma sisetunnet ja tee, mida armastad.



Thursday, July 23, 2015

Mis sa ennast pildistad? Pildista ilu!


"Kas meil kodus mõni ilus koht on kodus, kus pilti teha?" küsisin ma Marekilt. 
"Meil on kõik ilus," vastas tema, "tee panoraamfoto!"
"Ma tahan ise ka pildile jääda," ütlesin mina.
"Miks? küsis tema, "mis sa endast pildistad? Pildista ilu!"

Ma siis pildistasin. Aga ronisin ikka ise ka mõnele pildile. Lisaks mõned fotod minu lemmikpaigast Stockholmist. Rosendals Trädgården. Ma olen seda kohta varem ka maininud siin blogis, aga kui te juhtute Stockholmis olema, minge kindlasti läbi. See on selline mõnus park (minu jaoks) üsna kesklinnas, kus vanadesse kasvuhoonetesse on mahutatud nii kohvik kui poed.

Ja siis veel kaks uskumatut kaadrit ühest pulmast. Uskuge mind selliseid tantsupilte minust ja Marekist teisi leida ei ole võimalik. Me lihtsalt pole kunagi varem niimoodi tantsinud. 

Elu on ilus, eksju. Kui vaid osata vaadata. 

// Don't take photos of yourself, take photos of the beautiful surroundings, my romantic husband said to me when we arrived home for a little vacation. The comments like this are called romance in our house. Yes, we're weird. But I like it. 
So. I took photos of beauty surrounding me. And yes, I still had to be on some of the photos. I am beauty as well right;) 

In addition there are some photos of my favorite place in Stockholm. I love that city and I love Rosendals Trädgård. It is such a cool park with a little cafe and shops in old greenhouses. Fantastic vibe! People chilling and enjoying time with family and friends. Make sure you visit this place when in Stockholm. I mean it. It's a must.

And you know me and my husband have been together for 10 years soon, married for eight years next month, but these photos of us dancing are one of a kind. We just have never danced like this before. 

Life is beautiful when you know where to look, right?
























Wednesday, July 22, 2015

A miks sa keskelt nõnna jäme oled?


Me kritiseerime teiste välimust. Me oleme seda alati teinud ja jääme ka tegema. Jah, sina ka. Isegi kui sa tahad väita, et sa pole kunagi kellegi välimuse kohta midagi öelnud, siis ma ei usu sind. On lihtsalt erinevad moodused, kuidas seda öelda või teha. Mõni kirjutab sellest Perekooli foorumis, mõni arutab sõbrannaga kahekesi olles. 
Ja ega sellest ju tegelikult polegi midagi. See, mis ühe jaoks kole, see on teise jaoks kena. See, mis ühele atraktiivne, on teisele vastuvõetamatu. Sama kehtib ka kehakaalu kohta. On igasugu inimesi. Inimesed võtavad juurde ja võtavad alla. 
"Oo, sa oled nii palju alla võtnud!" öeldakse tihti komplimendina ja lisatakse: "Sa näed hea välja!" Ma ei leia, et see on kompliment, eriti kui inimene pole enne haiglaselt ülekaaluline olnud, sest kui halb ta siis enne välja pidi nägema. Edaspidi öeldakse talle aga, et söö rohkem, sa oled liiga kõhna. Sa siis aru, eks.
Igatahes olen ma aru saanud, et kaalu langemine on alati pigem positiivne. Isegi kui inimest peetakse liiga kõhnaks, siis meie ühiskonnas võetakse  "appi, sa oled nii kõhna!" üheksal juhul kümnest komplimendina. 
Kui inimene on aga juurde võtnud, siis sellest ei tohi rääkida, sest esiteks kellelegi ütlemine, et oled juurde võtnud tähendab automaatselt solvamist. "Ah, sa tahad öelda, et ma olen paks?" Ja teiseks see ei ole viisakas. Aga öelge mulle palun, miks. Kui ma leian, et inimene ongi natuke (liiga palju) juurde võtnud ja võiks paar kilo alla võtta või trenni teha või toitumisele rõhku panna, siis miks ma ei või seda öelda. 
"Sa näed nii palju kenam välja," öeldakse tihti. Ma ei usu seda. Kui ikka on näha, et inimene on end lihtsalt käest ära lasnud, siis minu arvates öeldakse selliseid komplimente vaid selleks, et end selle inimese kõrval paremana/kenamini tunda. Selle asemel, et ausalt öelda, et jah, sa võiksid natuke tõesti kaalu langetada, kiidetakse uut ja paremat välimust. Miks?
Ja millest ma üldse aru ei saa on noorte meeste õllekõhud. Ma räägin siin omavanustest (jp, kujutage ette ma pean end nooreks!). Miks keegi neile ei ütle, et kulla mehed, need õllekõhud, mis teil üle püksiserva punnitavad, ei ole kaunid. Või kehtib siin ka komplimendi-reegel, et  "nüüd sa näed ikka nagu mees välja, mitte poisike"?

Tuesday, July 21, 2015

Paik, kus muinasjutud ja saagad ellu ärkavad




Kas te suudate uskuda, et selline koht on maailmas päriselt olemas? Et see ei ole photoshop? Ma olen Loofootides ja Põhja-Norras käinud üks kord elus, siis kui ma olin vahetusõpilane. Mul ei ole sellest reisist eriti palju pilte, sest siis ei olnud ju nutiseadmeid ning 36 pilti tavalisel kaameral sai kiiresti täis klõpsutatud (enne kui ma teadsin, millised kohad ja vaated meid veel ees ootamas on, ning osa neist läks ka luhta), kuid selle eest on mu peas pildid sellest reisist sama värsked nagu oleks ma seal eile käinud. Mitte 18 aastat tagasi. 
Kas te suudate uskuda, et Anton on alati kõik oma klubi vahetusõpilased Põhja-Norra reisile viinud? Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras tema autoga meile Tromsøsse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis. 
Trollfjordist läbi sõitmine ei lähe vist meelest kellelgi, kes seda kogenud on. Ühtäkki keerab laev mägede vahele, kus loodus on aukartustäratav - kõrged mäetipud ja massiivsed, läbimatud mäed peegeldavad vaiksest tumedast veepeeglist teile vastu. Vaikus. Te hoiate hinge kinni, kas laev tõepoolest mahub sealt läbi. Kolm kilomeetrit põnevust. Trollfjord, mis asub Vesterålenist lõunas, on avause juures vaid 70m laiune. Pole siis ime, et kõik hinge kinni hoiavad. See on maagiline koht. Maagiline hetk. Te ei imestaks sugugi kui kõik saagad ja lood, mida te Põhja-Norra kohta kuulnud olete, tõeks saaks. 
Trollfjordi pääseb vaid mereteed pidi. Ma mäletan, et seal pidi ka paar majapidamist olema. Ei tea, kas keegi elab seal ikka veel? 
Mul on hea meel, et ma olen sellisel reisil saanud käia. Ma läheks sinna muidugi iga kell tagasi. Igal aastaajal. Lisaks sellele tahaks ma nii kohutavalt külastada Svalbardi. See tundub nii hullumeelselt ekstreemne.
Edasi käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Neid oli vähemalt tuhat. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.

Kjerringøy maalilised rannikumäestikud, säravvalged liivarannad ja maamajapidamised on kuulsaks saanud just läbi Knut Hamsuni romaanide. Kui ma oleks kirjanik ja elaksin samas kohas, siis toimuksid ka kõik minu romaanide tegevused siin samas külakeses. Mööda veidi kulunud valgeks võõbatud paadisildu jalutades, igal pool laiumas kõrged mäed, mille tipud tundusid lausa taevasse ulatuvat, kadudes pilvedesse, tundsin ma omal nahal kuidas see koht inspiratsiooniallikaks võis olla. See oli nii kaunis, et mul tuli kananahk peale. Kusagilt tungis ninna tuttav tõrvalõhn, aga seekord ei olnud see pärit muuseumist, vaid tegelikkusest, sillalauad kriuksusid jala all, tuul puhus. Mul oli tunne, et kõik mäed on kurjade trollide poolt kivideks nõiutud ja kohe-kohe oli nõidus katkemas ning mäed olid ellu ärkamas. Ka ilm ebatavaliselt soe.

Svolværi jõudmiseks tuli meil jälle Hurtigruteniga sõita. Seekord sugugi mitte nii luksuslikuga nagu ”Nordkapp“ oli olnud, „Harald Jarl“ meenutas pigem vana ja väsinud kaluripaati. Kuid sellegi poolest sain ma koduste ees eputada, et olen lausa kahe Hurtigruteni laevaga sõitnud. Lisaks sellele, et Hurtigruten on maailma kõige ilusam laevareis, on see arvatavasti ka üks kallimaid.
Svolvær on Loofootide suurim asustatud paik, kuid sellest tiitlist hoolimata üsna tilluke, ometi mahtusid siia ära filmi-ja kunstikool, paljud galeriid ja muuseumid, muutes Svolværi Põhja-Norra kõige olulisemaks kunstimaakonnaks. Mäed, mis Svolværi, ümbritsesid, olid muljetavaldavad. 942m kõrguse Vågakallen’i taustal paistsid kõik majad nii tillukesed nagu nukumajad. Svolværi tunnusmärk Svolværgjeita hakkas silma igalt poolt.

Vana saaga järgi oli Vågakallen varem Loofootide kuningas,” jutustas Anton meile, ”aga päikesetõusu ajal muutus ta kiviks ja nii seisab ta siin tänapäevani valvates oma kuningriiki.” Ma olin teda nõus uskuma, sest kõik need lumiste tippudega mäed mõjusid majesteetlikult ja suursuguselt, et seal polnud mitte kui midagi imestada, et nad kõik kuninglikust soost olid ja kurjade trollide poolt kiviks olid nõiutud.
Muide, kõikide Põhja-Norra mägedega käivad kaasas legendid ja saagad,” jätkas Anton. ”Seitse õde, kellest me ka möödusime, on samamoodi kiviks nõiutud nagu Vågakallen.”
Mille eest neid ära nõiuti?” küsisin ma.
See juhtus tegelikult väga ammu aega tagasi,“ alustas Anton kui muinasjutuvestja. „Kaugel põhjas, istusid kaks vanameest kumbki omal pool Vestfjordi kallast ja jõllitasid vihaselt teineteist. Läänepool istus Henningsværi lähedal oma kõrgel toolil, tuhat meetrit üle merepinna Vågakallen. Kõik Loofootide mäetipud ja Läänefjord miljonite turskadega oli tema riik. Aastatuhandeid oli ta vaadanud üle mägede ja merede. Idapool istus Suliskongen ja valvas oma riiki. Tema valitses võimsate mäeahelike ja puutumata looduse, metsade ja veekogude üle kuni nende mägedeni, mis piirnesid Rootsiga. Aeg-ajalt naeris ta endale habemesse, sest keegi peale tema ei teadnud, et tema jalgade all asuvad mäed varjavad endas otsatuid vasevarusid ja teisi väärtuslikke metalle...
Aga edasi ma hetkel ei räägi,“ lõpetas ta järsku oma loo.
Anton, nii ei ole aus,“ saime me Yukoga ta peale pahaseks.
Kannatust, tüdrukud, kannatust,“ rahustas Anton. „Ma räägin edasi kui õige aeg tuleb. Torghatteni juures, siis te saate loost paremini aru.“
Torghatteni? Mis see veel on?“
See on kõige ehtsam ära nõiutud trolli kaabu,“ muigas Anton ja ei rääkinud enam rohkem. Kuigi veidike pettunud, et ta meile rohkem ei rääkinud, ei jäänud meil muud üle kui loota, et ta oma lubadust peab ja Torghatteni – mis iganes see ka olema pidi – juures lugu edasi räägib.
Nagu ma aru sain olime me juba pikemat aega viibinud Loofootides, millest ma nii palju kuulnud olin, aga ei olnud osanud aru saada, miks paljud olid justkui kadedad, kui me rääkisime, et meid Lofoten’i reis ees ootab. Britt selgitas mulle, et Lofoten ja rorbuferie on paljude norrakate jaoks unistustepuhkus, kuid jääb suurele osale kättesaamatuks, sest reis sinna pole teps mitte odav lõbu. Palju odavam on puhkuseks Hispaaniasse sõita. Ma valiksin iga kell Loofoodid. Vähemalt suvel. Seda ilu, mida me Loofootidel kogesime on raske sõnadesse panna. Loofoote tuleb hingata, tunnetada, vaadelda, kuulatada ja maitsta. Tillukesed saarekesed moodustasid kobaras keset merd imepärase mustri, moodustades taamal kõrguvate kaljudega erilise kontrasti, kõike seda ümbritses sillerdav sinine merepind, millest paistsid välja suuremad ja väiksemad kaljunukid. Just nagu oleks keegi need sinna korrapäraselt laiali puistanud.

Kaugemad kaljutipud olid sinakat tooni, mis muutis nad ühteaegu nii iseäranis kauniks kui ka ähvardavaks, kaljujalamil olid kobras linnakesed, mis võimsate mäetippude taustale ära kippusid kaduma. Päevinäinud sadamakail sulistasid lapsed jalgupidi vees. Majad tundusid vee peale ehitatud sildadel õõtsuvat. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, tillukesed majad olid igalt poolt ümbritsetud teravatest mäetippudest. Pisitillukesed asulad olid mäjalamitele, orgudesse laiali valgunud, seistes vankumatult merest välja ulatuvatele paadisildadele, orgude vahele olid moodustunud kanalid, iga paadisilla külge oli seotud kalapaat või kaks. Majade ja paatide juures askeldavad inimesed tundusid mägede taustal sipelgatena. Kaljude tagant piiluv päike heitis majadele kuldse varju. Imeväikest Henningsværi asulat, kus elas vähem kui 500 inimest, nimetatakse Põhjamaade Veneetsiaks. Ma ei olnud küll tol ajal veel Veneetsias käinud, kuid ma olin veendunud, et Henningsvær on kindlasti kaunim kui Veneetsia. Tänaseks päevaks ütlen ma raudse veendumusega, et Henningsvær on kindlasti vähemalt sama muljetavaldav kui Veneetsia. 
 
See foto on tehtud reisi lõppedes Jørundgard Middelaldersenter'is (ehitati "Kristiina Lauritsatütar"  võteteks).  Viimane peatus enne koju Lillehammeri jõudmist. Järgmisel päeval pakkisime me kohvrid. Mina läksin tagasi Eestisse. Yuko Jaapanisse. 

// Can you believe that a place like this actually exists? That it's not photoshoped? I have been in North Norway only once in my life, 18 years ago when I was an exchange student and I do not have too many photos of this trip (it was year 1997, we didn't exactly have the cameras or phones we have now;), but the images in my head are as clear as it was yesterday I was there. It is without a doubt a dream destination.
And think that Anton took all the Mesna Rotary exchange students on this wonderful trip. While me and Yuko were enjoying the trip on Hurtigruten, Anton drove his car up to Tromsø to meet us there. 1500 km. We drove car back to Lillehammer together. It was one cool trip!

I feel so blessed. 

I don't think it is possible to forget Trollfjorden. A dark, narrow sheet of water below jagged peaks and impenetrable mountain walls, only accessible from the sea. The Trollfjorden is one of Norway's magical highlights. It may be only three kilometers long and 70 meters wide and Norway may have bigger, broader and deeper fjords, but if you measure the drama here per meter, there are few fjords that can compete.
It is one of the places where I would go back anytime. And now I also would like to visit Svalbard. It seems too insane to be true.

Monday, July 20, 2015

Eesti edulugu ja tegelikkus


Esimene kord kui ma 1997/1998 aastal Norra elasin, ei teadnud norrakad Eestist MITTE MIDAGI. Või ei, valetan, teadsid küll - nad teadsid, et me räägime vene keeles, et me oleme vene õigeusklikud või katoliiklased, nad teadsid, et me pole kunagi näinud pesumasinat ja mikrolaineahju, nad teadsid maffiat ja KGBd. Nad teadsid, et me oleme vaesed ja et Eesti pealinn on Riia. 
Samas ei saa seda neile ette heita, sest kui palju me ise teistest maadest teame? Kui te küsite minult näiteks, mis on Moldova pealinn, siis ma pean ikka mõtlema ja võib vabalt juhtuda, et ma panen pange (no mitte nüüd enam, sest ma guugeldasin). Tookord oli tavapärane, saada vastuseks, et "ma olen Vilniuses käinud", kui ma ütlesin, et olen Eestist. 
Nüüd te ütlete, et lähiriikidest me ju ikka teame üht-teist. Jaa, seda küll. Aga sama teevad ka norrakad, sest erinevalt meist, kes me  püüame olla osake Skandinaaviast, ei pea norrakad meid Skandinaaviaks. Ja koolis neile "idablokki" ei õpetata.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma tahtsin rääkida praegusest. Minu jaoks on uskumatu KUI palju norrakad Eestist teavad, ka ajaloost ja random faktidest, aga samas mitte tänapäevased fakte. Ma käisin nädalavahetusel külas ja me hakkasime Eestist rääkima. "Oi, te olete Skype'i leiutanud?" üllatus Lilian kui ta oli natuke Eestit guugeldanud. Ma noogutasin uhkelt. Jah! "Ma arvasin, et see on taanlase ja rootslase leiutatud," üllatus tema vend. Ma raputasin ägedalt pead. Eestlased on Skype'i loojad, käed eemale Skype'ist eks!


Me guugeldasime natuke veel ja jõudsime vastuseni, et Skype loojad ON rootslane ja taanlane, kuid et Skype software on eestlaste loodud. Ehk siis samal ajal kui meie igal pool (kogemata?) unustame mainida, et me oleme väljamõelnud Skype software'i, ja kiitleme Skype'iga, on internet täis meie kohta käivaid nalju. "Ja Statoil on ka teie, kuna seal müüdav kohv on Eestist," naersid nad mõlemad kõhud kõveras.
"Oota, oota, siin on veel midagi naljakat," leidis Lilian veel fakte Eesti kohta. "Siin on kirjas, et eestlased ütlevad, et nemad leiutasid Minox kaamera, aga tegelikult oli leiutaja lätlane ja komponendid Saksamaalt." Nad naersid veel rohkem.

Me jõudsime järeldusele, et samal ajal kui meie Eestis tahame arvata, et meid tuntakse ja teatakse kõrgtehnoloogiliste leiutiste poolest ning peame end Põhjamaaks, teatakse meid tegelikkuses siiski teiste faktide poolest. Näiteks, et Eestis sureb üledooside kätte kõige rohkem inimesi Euroopas. Ja siiani küsitakse minult siiski maffia ja KGB kohta.

No vähemalt oleme me leiutanud kiikingu ja oleme tugevad naisekandmises. Kiiduväärt asjad ju. Skype'i kõrval või nii.









Sunday, July 19, 2015

Sa tead, et sa oled liiga kaua Norras olnud kui...


...sa ärkad pühapäeva hommikul üles ja leiad, et pole mitte midagi toredamat kui teha üks jalutuskäik looduses. Ja mitte niisama jalutuskäik. Vabatahtlikult võtad sa ette jalutuskäigu suusahüppemäele ning turnid mäest üles. 936 astet! Üles. Ja alla. 
Jp, just nii minuga täna juhtus. Ma süüdistan Liliani ja Antonit, kes mulle eile nii palju positiivset energiat süstisid, et mul olid hommikul energia ülejäägid, ma pidin järele proovima kaua mina sinna ronin. Kodust üles mäkke ja tagasi koju - 1,5 tundi koos väikeste pausidega. Kilomeetreid ei tule sel jalutuskäigul rohkem kui neli-viis, kuid mingi hetk sai ikka jaks otsa. Siis kui ma ähkides puhkides olin jõudnud 500. astmele ja palusin ühel mehel endast foto teha, et ikka näidata, et ma olen päriselt ka seal käinud ja pomisesin talle, et ma ei tea, miks me seda ometi teeme. Tema vastas, et tema teab. "Näitamise pärast," lisas ta. Ja tal oli ju õigus. 
Aga ma ütlen teile, see ronimine on seda väärt. Esiteks vaade. Aga palju olulisem vaatest on see tunne kui sa kergelt värisevate jalgadega mäest alla tuled.


 
 


//You know you have been in Norway for too long when you on a Sunday morning wake up and get the urge to take a trip in the nature. Even when you have had quite a lot of wine last evening. But you just cannot help yourself and feel that you have to climp up the 936 steps to Ski Jump Tower. 
That's exactly what happened to me today. I blame it on Lilian and Anton, because the evening with them gave me so much positive energy that I just couldn't stay at home. And I had to find out how long does it take. I was sure I was going to use more than 5-6 hours, but it  only took 1,5 from home and back. 
"Why do we do this?" I asked a man (who took a photo of me, so that I could show you that I actually did it). "I know," he asnwered. "Presentation!" And he was right. But it is totally worth it. First the view and then the feeling of accomplishment. My legs are shivering still, but I am happy. Satisfied with myself.