Voodijutud

Ei midagi intrigeerivat. Me läksime eile liiga vara voodisse ja und lihtsalt ei tulnud. Nii need voodijutud tulidki.

"Kas klambripüstoliga saab teksatagi külge lili kinni lasta?"küsisin ma Marekilt. 

"Ahhh?"kûsis Marek. Ta ei saanud aru, kas ma sonin unesegaselt või rääkisin tõsiselt. 

"Kas klambripüstoliga saab teksatagi külge lilli lasta?"kordasin ma oma küsimust.

"Miks sa seda teha tahad?"ei saanud Marek aru.

"Ma ostsin Idale teksatagi, aga ma tahaks seda tsips ägedamaks tuunida."

"Klambripüstol ei ole nagu klambrilööja, et kenasti tagant klamber kinni jääks," selgitas Marek.

"Ahah,"vastasin mina ja küsisin edasi, "aga no klambrilööjaga siis saaks vä?"

Mareki kannatus katkes. "Jumala eest, naine, miks sa ei õmble? 

"Ma ei oska ju...."

Marek pööritas silmi. Mitte et ma oleks näinud, tuba oli piisavalt pime. Ma kuulsin, et ta pööritas silmi. 

"Võtad niidi, paned nõelasilmast läbi, niidi otsa teed sõlme ja siis teed mõned pisted..."

Ma katkestasin Mareki. "Ma ei oska! Mul jääb kole!"

"No kuidas see kole jääb? Teed ühe piste ja siis samamoodi teise, samasse kohta, et kinni jääks,"õpetas Marek ja andis siis alla. "Ah, miks mina üldse pean sulle õmblemist õpetama?"

"Ega ei peagi, sa võid selle mu eest ära ka teha,"vastasin mina ja panin silmad kinni.  Ma püüdsin magama jääda. Minut hiljem tegin ma silmad uuesti lahti.

"Mul ei tule und!"kaebasin ma.

"Pane silmad kinni ja küll see uni ka tuleb,"vastas Marek.

"Ma ei jaksa nii kaua silmi kinni hoida," kurtsin ma edasi.

"Sa ei pea ju silmi nii kõvasti kinni pigistama, lihtsalt hoia silmi kinni!"

"Ma ei viitsi ju! Nii igav on!" 

Ma kuulsin jälle, kuidas Marek silmi pööritas. "Issand jumal, ega magamine ei peagi lõbus olema! Jää lihtsalt magama!"

Umbes tund hiljem ma siiski magasin. Noh sest pimedas toas oli igav niisama olla. 

Hommikul ärkasin ma kotid silmade all. Nagu poleks maganudki.