Siis kui me Britt Idaga terve lennuki piima ja veini täis ajasime ehk beebiga reisil

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et me jäime reedel lihtsalt laevast maha. Nagu öeldud, kui autos on kasvõi üks Prangel, siis juhtub asju. Nii et ega polegi midagi imestada. Ja kuna me laevasõidu olime niikuinii juba ära proovinud, siis uuteks kogemusteks tuligi lennukit proovida. 

Tuleb tunnistada, et kuigi me magasime laevas poolenisti ööklubis, sai Ida laevas suurepäraselt hakkama. Ta ei jonninud mitte ühte korda ka. Laevasõitu võib seega ilma igasuguste probleemideta uuesti proovida. Samas on mul hea meel, et me Idaga tagasi laevage ei tulnud, sest tagasitulles olid emme ja onu Tarmo saanud kajuti täiesti ööklubi kõrval/peal/all, nii et magada ei olnud üldse võimalik. Seda oli ka pühapäeva hommikul nende väsinud nägudest näha. Ma ei saa aru, kuidas saab nii "vedada". 

                                               

Igatahes. Samal ajal kui teistel laupäeval veel sada tundi laeva väljumiseni oli, olime meie Idaga juba peaaegu kodus. Nimelt tuli mulle meelde, et mul on päris paras ports SAS boonuspunkte ja nii sain ma lennupiletid 

Stockholmist Tallinna 17 euroga. 

Ma ise tegelikult kartsin lapsega lendamist. Eriti nii väikese lapsega. Kuidas ma lennujaamas temaga hakkama saan? Kuidas ta lennusõidu vastu peab? Sada tuhat küsimust ühesõnaga. Ma kujutasin ette, kuidas ta lennukis nutma hakkab ja siis kõik mind vihaselt vahivad, sest noh ma ju segan nende rahuliku reisi oma "kasvatamatu" lapsega. Ma ise vaatasin küll lastega reisijaid varem alati nii ja palusin jumalat, et nad minu lähedusse ei satuks istuma, sest ma ei kannataks välja karjuvaid tittesid.

Lennujaamas lapsega ringi liikumine polnud mingi probleem, sest olemas olid kergkärud. Nii jätsin ma maha ka traksid, sest kaks sammu lennukisse jaksan ma seda kaheksakilost masuurikat süles ka kanda. Ja mida vähem kotte seda parem ju.
Turvakontroll läks samuti lihtsalt. Ma ei olnud kindel, kas kõik lapseasjad lähevad kontrollist läbi, kuid ka sellega ei olnud probleemi. Toitu pidin ma ise maitsma, et näidata, et see pole mürk või pommi valmistamiseks vajalikud koostisosad ja Makroflexi meenutava Humeri ninasprei sain ka kenasti ära selgitatud, niisked salvrätikud ka.
Ida chillis rahulikult kärus ja suutis maailma kõige ebamugavamas poosis magama jääda.

 Esimene nö raskem moment oli see, kui selgus, et lennukini tuleb sõita bussis. Ma olin Idal ju üleriided seljast ära võtnud ja nii ehmatasin ma korraks ära kui taipasin, et pean ta niimoodi "paljalt" bussi viima, kuid õnneks ei olnud tuult ja bussini oli tõepoolest vaid kaks sammu.
Teine raskem moment tekkis siis kui ma lennukit nägin. Ma ehmusin totaalselt ära. Ma ei karda lennukisõitu, aga moosiriiuleid ma väga ei armasta. Need kipuvad tuule käes laperdama ja kogu aeg on selline vastik õõnes tunne sees. Ma vaatasin lennukit sama imestunult nagu ka kõik teised reisijad. "Kas siin on mingi eksitus?" kuulsin ma siit ja sealt hämmingus inimeste küsimusi. "Kas see on kellegi eralennuk?" uuriti. "olete te ikka kindlad, et see Tallinna sõidab?"
Me kõik vaatasime seda  lennukit nagu imeasja. See oli nagu mänguasi. Mitte päris lennuk, mis peaks meid koju viima.

Mul tekkis kõhus juba õõnes tunne. Ma kahetsesin, et olin teinud valiku lennuki kasuks. See saab üks "tore" reis olema, mõtlesin ma. 

Meie "äriklassi" (kujutate ette kui keegi päriselt ka maksaks umbes paarsada eurot rohkem, et sellises lennukis äriklassis sõita) kohad olid tegelikult väga head. Seal oli natuke rohkem ruumi. Ma istutasin end oma kottide ja titega maha. Siis selgus, et seal ei tohi me lapsega istuda. See oli avariiväljapääsu kõrval. Ja seal lapsega istuda ei tohi. Nii kamandati meid ikka tavalisse kitsasse vahesse. 

Minulikult olin ma üsna torisevas tujus. Tegelikult olid ka kõik ülejäänud reisijad üsna pahurad. Me tundsime end natuke petetuna. Umbes nagu seltsimehed unetud, kes päris sanatooriumi asemel "saare peal asuvasse sarasse vangi" sattusid. 

Tegelikult tuleb aga tunnistada, et vastab vist tõele, et raamatu üle ei tohi kaante järgi otsustada. Imelik väike moosiriiul lendas väga sujuvalt ja tegelikult oli see üks ladusamaid lennureise minu elus. Minu ümber olevad inimesed olid hästi mõistvad ja Ida nautis tähelepanu. Mul on tunne, et väike staar on sündinud. Ta ei nutnud absoluutselt. Ei õhkutõusmisel ega maandumisel. Võib-olla tänu sellele, et ma talle õhkutõusmisel juua andsin, et hoida ära seda, et ta kõrvad lukku läheksid. 

Vaid korraks tegi ta kõvemat kisa. Siis kui ma Tallinna jõudes teda sügavast unest üles ajasin, et teda riidesse panna. Sellise asja peale pahandaks ise ka. Aga muidu istus ta kogu tund aega kestva reisi rahulikult mu süles. 

Või kas ikka päris rahulikult istus? Siis me poleks ju kogu lennukit veini ja piimaga täis lödistanud. Ma nägin, et ta on magama jäämas ja otsustasin seetõttu klaasi valget veini tellida. Et sätin Ida süles magama ja naudin veini. Igaks juhuks palusin ma ka ühte (valmis seguga) pudelisse kuuma vett valada, et äkki läheb mul veel maandumisel Idale süüa tarvis. Selleks, et see kiiremini jahtuks, jätsin ma loomulikult kaane peale keeramata. Te saate ju juba aru, kuhu see jutt tüürib? 

Ma unustasin ära, et Ida ei jää rahulikult magama, vaid peab veidi aega rapsima ja rahmeldama. Ja ma unustasin ära, et kõrvallaual oli klaas veiniga ja lahtine pudel piimaseguga. Nii oligi järgmisel hetkel terve lennuk meie "kokteili" täis. 

Mul oli äärmiselt piinlik. Mul pole pikka aega nii piinlik olnud. Ma tundsin end nagu maailma kõige debiilsem inimene. Õnneks keegi mu peale karjuma ei hakanud. Ma oleks ise tahtnud enda peale karjuda. Kuidas saab üks naine nii loll olla? Noh igatahes nii me siis täislagastatud moosiriiulis Tallinna sõitsime. Ida oli fantastiliselt hea laps. Tema ema küll see eest tasakaaluks mitte nii hea laps;) 

Igatahes kui mul oleks natuke rohkem raha, siis telliks ma juba järgmiseks lennureisiks meile pileteid. Lennukiga reisimine oli kiire ja mugav.

Koju jõudes oli väike staar täiesti väsinud. Ma ei suuda ise ka ära imestada kui hea laps ta selle nädalase reisi oli. Ei ta nutnud, ei ta karjunud, ei ta seganud kedagi. Magas siis kui lasti ja kus sai. Isegi neli tundi autos istumist (sellest 2h ummikus) kannatas ta ilma suurema nututa ära. Ma ei tea, kellelt tema oma kannatlikkuse on pärinud. Ilmselgelt mitte minult.

Küll oli hea kodus olla. Marek oli kodu viimse kui tolmuraasuni ära koristanud. Meie Idaga ajasime selle kohe segamini..