Eile oli jooksmist rohkem kui küll. Edasi ja tagasi. Diipi ja poodi ja koju ja poodi ja Diipi ja...Kui ma Diipi leiba käisin viimas, oli parasjagu lõuna ja maja oli puupüsti täis. Parasjagu sisenes ka seltskond, kes soovis lauda neljale õue. Et teenindajad aidata, läksin ma välja ja hakkasin laudasid kokku panema. Ma olin just jõudnud lauad kokku lükata ja tuua kaks tooli, kui seltskond, kes lauda soovis, ka välja tuli. Nad haarasid kaks ülejäänud tooli kaenlasse.
"Oih," ütlesin ma seda nähes, ja tahtsin lisada "las ma ise", aga ei jõudnud.
"Oih," vastasid nemad ehmunult. Ja küsisid siis, kas ma olen selle laua juba endale võtnud.
"Ei-ei," vastasin mina, "ma tegin selle laua teile!"
Kliendid naeratasid ja istusid lauda. Mina hakkasin edasi tormama, sest Ida magas autos ja ma ei tahtnud, et ta üles ärkaks ja ehmataks, et üksi on. Kõik olekski tore olnud kui ma poleks siis avastanud, et garderoobi võti mul taskus on. Jooksin tagasi sisse.
"Kas sa palun viid sellele lauale ka menüüd?"küsis teenindaja mult. Muidugi ma viisin.
"Tõin teile menüüd," ütlesin ma neile viisakalt ja hakkasin edasi tormama.
"Aga mis teil päevapraad on?"küsisid nad enne kui ma olin jõudnud eemalduda.
"Oih," vastasin ma jälle. Ja selle asemel, et öelda, et teenindaja kohe tuleb või midagi muud või meenutada, mis see oli, sest ma olin just paar tundi tagasi seda ise ka söönud, lisasin ma: "Hea küsimus!"
Kliendid hakkasid naerma. "Tohoh. Teil vist päevapraade väga palju ei võeta siis?"
Sain aru, et olin meie teenindajate margi täis teinud ja püüdsin olukorda siluda. "Isver, isver, selletisalat ja...ja..." Püüdsin pingsalt meenutada, mida ma siis söönud olin. Aga mu mõtted olid hajevil, ma mõtlesin, et ega Ida pole ärganud (kuigi auto aken oli lahti ja auto kohe terrassi kõrval, nii et ma oleks pidanud nuttu kuulma.
"Sellerisalat ja LIHA!" hüüatasin ma lõpuks rõõmsalt. Aga mis liha? Püüdsin veel siluda ja lisasin, et ma täpselt ikka ei tea, aga et teenindajad on sees ja kohe aitavad.
"Te siis ikka olete ka klient?"küsis laudkond. Mul oli hea meel, et nad enam ei arvanud, et meil nii ebapädevad teenindajad on, kes isegi ei tea, mis päevapakkumiseks on. Ma oleks pidanud noogutama ja edasi jooksma. Aga ei. Ma pidin mainima, et olen omanik.
Omanik, kes ei tea, mida ta restoranis pakutakse. Et nüüd siis lisaks kõigele muule ka ebapädev restoraniomanik. Ma võin oma vabanduseks küll öelda, et olin väsinud, hajevil ja mul oli kiire, aga no mis vabandus see on.
Laudkond ilmselt jäigi mõtlema, et eks ole, selline siis on üks omanik. Totaalne tuutu. Ma luban, et püüan end parandada, et tean tulevikus vähemalt, mida me restoranis süüa pakume. Et mitte teenindajatele häbi teha. Ja kogu restoranile.
Ja siis ma veel mõtlesin, et võiksin täna Kalamaja päevade ajal teenindajaid aidata. Pole vist kõige taibukam mõte...
No comments:
Post a Comment