Mmm...ma ei tea...ma vist igatsen kõige rohkem oma peret...Või siis mitte. Pigem ikka oma relva.

Paar päeva tagasi vaatasin ma telekast intervjuud ühe USA-st pärit sõduriga, kes koos trobikonna teiste sõduritega Eestisse saabus. Muidu oli poiss nagu ponks, hambad lumivalged ja puha ja täitsa meeldiva mulje jättis. Kuni talt küsiti, et mida sa kõige rohkem igatsed.

 "Kõige rohkem igatsen ma oma relva!" vastas sõdur.

 Aah? Mida? Tundub, et intervjueerija ehmatas ka ära ja andis poisile teise võimaluse. "Kas siis sõjaväes ei ole piisavalt relvi?" küsis intervjueerija.
"On. Aga USAs võib igaühel oma relv olla. Ma tunnen OMA relvast puudust," kordas poiss uuesti.
Intervjueerija andis veel ühe võimaluse, et ehk ikka annab poiss mingi mõistliku vastuse ka, et no ma ei tea tunneb puudust kasvõi gigasuurest hamburgerist, aga sõdur mauras ikka oma relvast edasi. Lisas siis lõpuks, et oma veokist tunneb ta ka puudust.

Mõistlikud prioriteedid. Ma ei saa öelda, et ma Eestist ära olles nüüd lausa rahvariiet ja Läänemerd ja rukkilille ja musta leiba taga igatsen, aga siiski. Perest tunnen ma puudust. Sõpradest. Oma voodist. Puhta memmekas, eksju:)