Laps, ka kõige armsam, väsitab. Ma ei kujutaks ausalt ette, et oleksin pidanud kõik need kuus kuud olema 24/7 lapsega. Ma oleks hulluks läinud. Ma olen lausa nautinud neid hetki kui olen puhata saanud. Ilma süümekateta. Nagu (rongale ikka liiga tehes) üks korralik rongaema. Esimest korda puhkas Ida meist viiekuusena.
Ja ma mõtlesingi, et fu**ing kanaemad need ikka on, kes ei suuda lapsest lahti lasta, et mis mõttes.
Kuni tänaseni.
Meil oli plaan, et emme ja Ida on ma minuga koos hotellis, kuid avastasime siis, et neil on palju mugavam olla need päevad-ööd sugulase juures. Messid väsitavad ja mul tegelikult on väga hea meel, et emme oli nõus ise Idaga kogu see aeg mujal olema, nii et ma saaksin puhata, sest kui pikkadele päevadele lisada veel magamata ööd, siis ega must suurt kasu seal messil poleks olnud. Nii olin ma selle elukorraldusega rahul.
Täna kui me pärast messi Idale ja emmele "külla" läksime tundsin ma esimest korda, et WTF, mis ema ma olen, kes niimoodi lapse "ula" peale jätab. Ma tundsin ennast esimest korda nagu kanaema, kes lahkudes oleks tahtnud lapse ka kaasa võtta. Mitte et ma arvaks, et mu ema Idaga hakkama ei saa. Saab kindlasti. Aga ma lihtsalt tundsin, et ma tahaks ise lapsega olla. Ise temaga tegeleda. Ise ta jonnimist kuulata. Ise ta magama panna. Ise. Ma tahtsin ise.*
Enne kui ma hotelli ära läksin, panin ma Ida magama. Korraliku kanaemana käskisin ma voodi ümber sättida kõik majapidamises leiduvad padjad. Et juhul kui laps peaks voodist kukkuma. Kuigi vanaema istus elutoas täpselt nii, et Ida oleks silmanurgast kogu aeg näha. Mis sellest. Igaks juhuks ikka. Alles siis, kui kogu voodi ümbrus oli patjadega polsterdatud, sain ma rahuliku(ma) südamega lahkuda.
Ma tundsin esimest korda oma lapsest puudust. See oli üks veider tunne. Ma ei naera enam (teiste) kanaemade üle. Nii väga;)
* ma tean, et see tunne möödub kui ma mõned ööd Evil-Idaga olen jälle koos olnud.
Mina olen pidanud olude sunnil kogu aeg lapsega olema. Ühed vanavanemad elavad kaugel, neid näeb väga harva. Teised lähemal, aga nendel endal tervisega suured mured, nii et neile last viia oleks küll väga egoistlik. Mul ei ole lihtsalt last kellegi hoolde jätta, mees pikad päevad tööl. Ma saan aru,et olen ka siis üks f*** kanaema.
ReplyDeleteMa enda arvates küll pidasin ennast siin f***ing kanaemaks, aga ju ma siis ei oska nii hästi end väljendada.
ReplyDeleteAga kui tõsiselt, siis otseloomulikult saan ma aru, et kõigil ei ole nii vedanud nagu mul. F***ing kanaemadeks pean ma neid, kelle lapsed on juba piisavalt suured, söövad ise jne, aga emad keelduvad neid kellegi teise hoida anda, "sest nii väikr laps vajab vanemaid" ja siis halavad, et on nii väsinud ning ka lapse peale juba tigedad. Anna oma poolteistaastane laps vanaemale hoida ja tõmba korraks hinge! Kui see võimalus on olemas. Milleks olla kangelasema?
Ma peaks siis olema maailma kõige hullem kanaema, sest mu laps on 2-aastane ja ta pole veel kunagi ühtegi ööd minust eemal olnud. Ometi ma ei tunne ennast absoluutselt mingi kanana :D Elu on lihtsalt niimoodi kujunenud. Mul oli rinnapiimalaps, kes sõi väga sageli. Pumpasin küll välja, aga ega sel moel palju kätte saada ei õnnestunud. Väga pikalt poleks teda seega juba sellepärast saanud hoida jätta.
ReplyDeleteOlgu öeldud, et laps oli paarikuune, kui ma hakkasin end siiski tuulutamas käima, sest see on minugi arvates väga vajalik. Jätsin lapse paariks-kolmeks tunniks mehe hoole alla ja ta sai alati hästi hakkama (saab siiani). Lihtsamaks läks siis, kui laps juba lisatoitu hakkas saama, aga ega siis ka need kogused alguses kuigi suured olnud ja põhiline oli ikka piim. Nüüdseks on ta juba aasta aega rinnast prii, aga ööseks pole teda siiski veel raatsinud kuskile jätta. Ilmselt mängib siin rolli see ka, et pole nagu väga võimalusigi. Vanavanemad on kõik noored ja tegusad inimesed, ega nad nii pikalt nii väikest last väga hoida ei taha. Nad eelistavad rohkem suuremat last, kes on juba asjalikum, räägib natuke, käib potil jne. Seega on hoidmise teema rohkem päevakorda tulnudki just sel aastal, kui laps on juba kahene ja asjalik. Nüüd on meil mehega ka piletid ühele üritusele, mis toimub õhtusel ajal ning selleks puhuks on vanaema meile kutsutud. Eks siis näis, kuidas ta hakkama saab - ma usun, et hästi.
Ja ma pean endiselt oluliseks vähemalt korra kuus käia kas sõbrannaga kohvikus või juuksuris vms, sest aega enda jaoks on tõeliselt tähtis võtta. Lihtsalt need käigud ei ole mul tavaliselt kuigi pikad, selleks ei ole otsest vajadust veel tundnud :)
Nii et ma arvan, et eks igaühel ole oma elu ja omad võimalused. Ma ei arva, et mõnekuune laps (eriti kui on rinnapiimalaps) PEAB tingimata, nui neljaks, olema aeg-ajalt öö või mitmeid öid vanematest eemal, muidu oled loll ja klammerduv kanaema. See on samasugune stereotüüp nagu see, et lapsi ei tohiks hoida anda, sest "väike laps vajab vanemaid" :)) Minu meelest ei ole mitte midagi halba kummaski variandis ja kindlasti ei tee kumbki variant halvaks ka lapsevanemaid.
mul on siiralt hea meel nende rongaemmede üle, kellelon last jätta vanaema või tädi hoolde. kahjuks minul, 4 lapse emal pole seda teha õnnestunud. ma ka tahaksin puhata, käia vetsus või dussi all, ilma et keegi mu jalga kriibiks, nutaks ukse taga. olen väga kade sõbranna peale, kel maailma-super-tore-ema-vanaema lastelastele. ta ema jumaldab ta lapsi, teeb nendega toredaid asju, käib ringi. on lihtsalt olemas!!! mul ema ja isa, mu viimast last nad näinud 1,7a jooksul 5 korda. neid isegi ei huvita!! mulle on öeldud, et igaüks kasvatagu omi lapsi ise :-) eks kasvatangi, saan hakkama. pensionile lähen, küll siis puhkan!!!!
ReplyDelete(imelik lugeda 1 lapsega emadest, kel hirmsasti vaja puhata!! irooniaga öeldud ( andke andeks mu must huumor:-P)
Eks ta ju nii ongi, et inimesed on erinevad. Üks saab ideaalselt hakkama kümne lapsega ja ei vaja mingit puhkust, teine püüab ühega hakkama saada. Mina olen üks neist, kes oma ühe lapsega arvab, et peaksin saama kangelasema auhinna, sest see on niiiiiiiiii suur asi, et mul üks laps on ja ma sellega ikka hakkama ka saan. Teiste abiga:)
Delete