Friday, February 28, 2014

Halvim restoran ja halvim raamat

Ma mossitasin ära ja mõtlesin, et põrgusse! 

Äripäeva restoranitesti (punktide) järgi on Diip üks Eesti halvemaid restorane, kuid ometi jagub meil kliente ja jagunud on ka kiidusõnu ning mitte vähe. Me oleme saanud ka absurdset kriitikat, kasvõi seda, et me pole peresõbralik restoran, sest meie juurde on võimatu lauda saada, aga...me ei pane ju Diipi kriitika pärast kinni. Me jätkame, püüame end parandada, panime peitu kaheldavaväärtusega prügikasti, mis tegelikult oli mõeldud lillevaasina (minu laiskuse tõttu püsis see lilledeta ja nii sinna pabereid visatigi, kuigi Marek oli mulle teinud mustmiljon etteheidet, et kuna need lilled siis tulevad) ja lepime teadmisega, et me ei saagi kõigile meeldida. Mõne jaoks jääme me ikka halva toiduga iseloomutuks restoraniks. Midagi pole teha. Kõigile ei saa meeldida. 

Ja nii mõtlesin ma ka Brutselee kohta. Et põrgusse! Mis siis, et üks kirjastus ütles, et see käsikiri ei kuulu tippude hulka. Ma ei püüagi ju olla lastekirjanduse Tammsaare. See on minu hobi, minu moodus pingeid maandada. Ma ei jäta raamatut pooleli, vaid viin alustatu lõpule. Eile otsustasingi ma ära, mis paberile raamat tuleb ning nädalavahetusel on Mareki kord joonistama hakata. Tahab ta või mitte:) 

Vot nii. Mossitamine ei vii kuhugile. 


50 shades of white;)

Thursday, February 27, 2014

Ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil elu taga nutmas



Eile sattusin ma kogemata lugema üht blogipostitust, kust mulle jäi silma lause:
"Ma ei kujuta veel ette oma elu mähkmemeres, päevas viis korda titte randmel hoides-kraanikausis peput pesemas, teiste titemammidega rohelisest kakast rääkimas, ilma rinnahoidjata täisoksendatud diivanil sorakil juustega reede õhtul nuttes, et mis mu elust saanud on."
Eks ma saan aru, et tegu on üle võlli keeratud lausega, aga tegelikult titemamma stereotüüp ju selline olema kipubki. 

Mähkmemeri, roheline kaka ja pepu pesemine on tôepoolest asjad, millest ka mina ei osanud veel mônda aega tagasi undki näha, kuid on nüüd veidral kombel muutunud nii argisteks, et tunduvad lausa loomulikuna. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma raiusin, et mina küll mähkmeid ei suuda vahetada, kuid nüüd teist nägugi ei tee kui mähkmed vahetamist vajavad. 

Kust aga  tuleb see "sorakil juustega ilma rinnahoidjata" titemamma stereotüüp?  Noh, et sada protsenti aus olla, siis ega jah, ei saa ma juuksurisse/maniküüri/pediküüri/kosmeetikusse enam minna just täpselt siis kui pähe tuleb ja nii ikka tuleb ette, et mu küüned-juuksed on välja kasvanud ning kulmud veidike korrast ära, aga seda kõike tuli ette ka varem, sest ma lihtsalt olen nii laisk ja ootan alati viimase minutini
See aga ei tähenda, et ma kodus pead ei saaks pesta ja juba neljandat kuud rasvast nõretavate juustega mööda ilma ringi lehviks. Lapse sünniga ei kadunud kodust ära peeglid ja ma ikka heidan mõnikord praegugi sinna pilgu ning püüan väga "sorakana" mitte kodust välja minna. Muidugi ei tähenda see, et ma end "40 minutit" sätiksin, aga saate aru küll. Ja kui ei saa, siis minu "sorakas/mitte sorakas- aga-julgen-inimeste-ette-sattuda"- välimus on selline nagu sel pildil. Ma ise arvan, et inimesi ma päris surnuks ei ehmata. Tähtsamate ürituste jaoks panen ikka põsepuna ka palgele. 

Oma riietusstiililt olen ma mugavamaks muutunud. Mitte et see oleks võimatu, aga ma ei kujuta hetkel ette kõrgetel kontsadel tippimist, ühes käes sajakilone turvahäll ja teises kott miljoni beebiasjaga. Nii et jah, on muutunud see, et hetkel ei lippa ma  uksest välja "daamilikult" tillukese ridiküliga või kõrgetel kontsadel, aga rinnahoidja panen ma ikka selga. Ma isegi ei saa aru, millise loogika järgi peaksid emad ilma rinnahoidjata käima. Ma julgen öelda, et imetaval emal peaks see isegi suht võimatu olema. Kui tegu pole just mingi ekstreemökoemaga, kelle jaoks kõik "vabalt voolata" võiks, sest see on nii loomulik. Tavaline titemamma paneb vist ikka aluspesu selga. Ega ma ka ei tea muidugi täpselt, aga mulle tundub nii. 

Oma tutvusringkonnas ei tea ma ka ühtegi ema, kelle kodud laste pärast oleks täis oksendatud. Või et nad vaataks, et ah näe laps oksendas diivanile, aga ma ei korista seda ära, sest ta võib ju uuesti oksendada ning vaatavad seepe edasi. Sest lisaks sellele, et kõik titemammad muutuvad automaatselt laiskadeks, vaatavad nad ka ära kõik telekast tulevad seriaalid. Manhattani Tuhkatriinust Rosamund Pilchnerini. Ja kui nad parasjagu seda ei tee, siis nad nutavadki patja, et elu on nüüd täiesti pekkis. Mina ju ka teadsin, et "ei-mina-ljapsi-taha", aga nüüd kui see väike väänik siin diivanil mu kõrval laliseb, siis ei nuta ma sugugi kadunud elu taga.  Võib olla on põhjus selles, et ma olen juba "väga vana" ega  saanud last kuueteistaastaselt, et mis siin vanamutil ikka enam nutta, elu on niikuinii ju läbi. Et nüüd ongi vaid veel mõned lapsed valmis vorpida, kaalikas maha panna ja püreesuppi keeta.  Või nutta, et  ei saa enam reedeti väljas käia. Ah jaa, ega ma väga klubides käija enam väga niikuinii ei olnud. Ilmselt kui ma nüüd ikka väga tahaks, siis küll käidud ka saaks. Selleks ongi välja mõeldud vanavanemad ja tädid-onud;)
Väga paljudel üritustel saab aga täitsa edukalt käia ka lapsega. Selle asemel, et Tartus kõik õhtud kodus istuda, käisime me Idaga kõiki Maitsev Lõuna-Eesti ürituse pop up restorane külastamas. Lukku end just juua ei saa, aga olgem ausad, ka see aeg on natuke möödas, kus iga laupäev tuumapohmelli tuli põdeda. Seda võib teha ka neljapäeviti. Pärast kolmapäevast veinijoomist. Kui laps  on magama pandud;) *

Jah, olen nõus, et eks need magamata ööd ikka jätavad näkku oma jälje, mõni kord on olemine rohkem, mõnikord vähem väsinud ja ma võitlen ikka oma kuue ülearuse kiloga, virisen ikka, osaliselt ka niisama moepärast, et olen "vana ja väsinud maanaine", aga sorakil juustest, rinnahoidjata käimisest ja täisoksendatud kodust on asi ikka päris kaugel. Või teie, kes te mind tunnete/näinud olete, palun öelge mulle, kui ma mingis eluvales elan, siis ma püüan end kokku võtta. 

Kust selline arusaam tuleb, et titemammad sellised on? Mina ei tunne ühtegi sellist sorakat naist.  Kas teie päriselt ka tunnete või on see lihtsalt mingi linnalegend noorte tüdrukute hirmutamiseks. Et vaata, et sa jumala eest last ei saa, sest siis muutud sa selliseks ja selliseks? Päris kaval. 
Mina tean titemammasid, kes näevad väga kobedad välja, kobedad ja kordades stiilsemad, kui "moeblogijad", kes New Yorkerist või Shein...-st (see miski imeodav Hiina netipood vms) retuusid ja kampsuni ostavad ning end siis tõelisteks trendsetteriteks peavad. Muidugi ei saa me kõik Fotballfrue'd välja näha, ega peagi ju. Ttemammade maailm ei jagunegi  vaid kaheks: fotballfrued ja sorakad maanaised. Sinna vahele jääb ikka terve hunnik täiesti tavalisi normaalseid naisi, selliseid nagu nad olid ka enne lapse saamist. 

*mitte et ma iga kolmapäev end lukku jooks, vaid nii teoorias. Just saying. 




Wednesday, February 26, 2014

Matusteetiketi feil ja koosolek või "koosolek"

Ma jõudsin krematooriumi juurde üsna varakult ja mõlgutasin päike käes igasugu tobedaid mõtteid, et pisaraid tagasi hoida. Näiteks mõtlesin ma selle peale, et miks tundub ebasobiv teha FB check-in "Tartu krematooriumis" ning meenutasin, kuidas me vanaema juures Dagnega alati tahtsime Taneli eest ära joosta, nii põnev oli end peita punasesõstrapõõsaste vahele ja siis itsitada kui Tanel meid mööda hoovi taga otsis. Vaikselt hakkas surnuaeda rahvast kogunema. Pepe märkas mu käes üksikut roosi. "Kaks õit peab olema," ütles ta.
F....kkkkkk! tahtsin ma hüüda, ma olin alati teadnud, et matustele tuuakse paaris arv lilli, aga mingil põhjusel hakkasin ma lillepoes kahtlema ning olin ühtäkki kindel, et matustele tuuakse paaritu arv lilli. Ega ma ju ometi ei saanud müüja käest järele ka küsida. Nii ma siis nüüd olin seal oma totaka ühe roosiga. Kusagilt polnud lilli juurde ka võta, aga ma keeldusin krematooriumisse sisse minemast ühe õiega justkui siis hõigates: "Hei, vanaema, ma pole sind küll kümme aastat  näinud ja kahetsen, aga näe, siis on sulle üks õis. Palju õnne"
See ei sobinud! Minu üksik roos leidis koha kellegi härra Augusti haual. Sisse läksin ma lilleta. Mõnus matuseetiketi feil.
Ka peielauast hüppasin ma püsti kohe kui praad oli söödud, jättes ilmselt võõramatele inimestele mulje kui äärmiselt ebaviisakast inimesest, aga midagi ei olnud teha. Mul oli ju veel vaja jõuda Diipi koosolekule. Ütlen ausalt, et kui ma selle koosoleku pärast oleksin jätnud matusele minemata, siis ma päriselt ka oleks neile inimestele pommi alla pannud, sest see "koosolek" väärib absoluutselt Aasta Koosoleku tiitlit.

Kõik algas sellest, et meie kätte sattus tegelikult poolkogemata meie suurima sõbra advokaadi poolt saadetud kiri. Kiri, mis oli mõeldud meile, kuid saadetud kõigile teistele, peale meie. Meie suurim sõber tahtis sellega meile koosolekul vastu pead virutada. Õnneks leidus mõistlike inimesi, kes selle meile edasi saatsid, nii et ka meie saime teada, milles meid jälle süüdistati.
Vahemärkusena tuleb mainida, et suurima sõbra kaebuse peale külastas meid samal päeval ka vet.amet. Maja seinas olevatest avadest levivat tema juurde häirivad toiduhaisud. Avadest, millest tuleb õhk sisse, mitte ei lähe välja. Ka vet.ameti inimene muigas.
Samal ajal kui me ootasime korteriühistu liikmete tulekut, tutvusime me kõik koos advokaadi "märgukirjaga", milles meil paluti likvideerida sada tuhat erinevat viga. Marek helistas sellele advokaadile, et küsida, millele tuginedes see kiri on kirjutatud, et kas advokaat ikka on mõõtmiste ja nuusutamiste tulemuste raportitega tutvunud. Loomulikult ei olnud. Tema kiri oli kirjutatud tuginedes meie suurima sõbra sõnadele. Ma ei suuda mõista, mis mõte on paluda advokaadil saata kiri, milles välja toodud etteheited kõik on kirjalike raportitega, mis on kättesaadavad kõigile, lihtsalt ümber lükatavad. Milleks? Meie suurim sõber ise koosolekule ei ilmunud. Hiljem saime teada, et ta räägib nii ühistu juhatusele kui maja haldurile, et meiega ei ole võimalik suhelda, kuigi meil on olemas isegi omavahelised kirjavahetused, millele suurim sõber alati ise on vastanud viisakalt "aitäh" või "super". Kuid see selleks. Koosoleku nael alles tuleb.

Kohale ei ilmunud ÜHTEGI korteriühistu juhatuse liiget. Põhjus: tänu meie suurimale sõbrale olid nad nüüd segaduses, nemad ei saa enam millestki aru ja ei näe mõtet tulla. Nad ei saa aru, neil on küsimused, aga nad ei tule kohale koosolekule, kus oleme ootamas meie, pinna omanik, maja haldur ja kinnisvaravahendajapoolne ehitusekspert. Me oleme seal selleks, et selgitada. Me oleme seal koos kõikide jooniste, raportite ja projekti dokumentidega, et näidata, et selgitada, aga nemad ei vaevu tulema. Nad elavad samas majas, nad arutavad omakeskis, et kõik on nii segane, kuid kohale nad ei tule. Nad loevad advokaadi kirja, kuid ei ole KUNAGI avanud ÜHTEGI meie poolt saadetud dokumenti.
Nad ei näe, et kunstlikult tekitatud  müra  (mis oli nii õudne, et restoranis ei saanud rääkida ning oleks tohtinud viibida vaid kõrvaklappidega) mõõtmise tulemused on tugevalt alla lubatud ülemist piiri. Nad ei tutvu ventilatsiooniprojektiga, mis selgelt ja faktidega lükkavad ümber kõik meie suurima sõbra väited. Ja nad arvavad, et me hakkame lammutama ja ehitama, sest mina sõnastasin ühe kirja valesti, kuid nad ei ava dokumenti, mis on manuses. Siis nad näeksid, et allkirja on vaja selleks, et kinnitada, et ühistu üldkoosoleku protokoll on valesti sõnastatud. Ning kurat võtaks, kui juba norida, siis meie kliendid ei saa suitsetada terrassil, mida pole veel isegi olemas.
Nad on nii ülbed, et nad ei anna isegi teada, et nad ei vaevu tulema. Mina torman ebaviisakalt ära peielauast, meie rendipinna omanik tuleb kohale Soomest, me kutsume kohale eksperdid, kõik ilma asjata. Nad keelduvad kohtumast ning saadavad maja halduriga edasi info, et kui üks juhatuse liikmetest annab allkirja, siis annab teine ka. Mis mõttes? Kuhu me oleme sattunud? Keskkooli? Põhikooli? Lasteaeda? Kuidas saab inimestele selgitada ja nendega suhelda, kui nad ei taha kuulata, vaid nende eesmärk ongi lihtsalt kaevata. Kaebamise või kiusu pärast. Meie suurima sõbra eesmärk on meid minema ajada, sest üha rohkem hakkab tunduma, et ta on sellest pinnast ise nii huvitatud. Sellest ka kogu see vimm meie vastu.

Ma olen siiamaani püha viha täis. Ja imetlen Britt Idat. Ta oli näljane, üleväsinud ja ilmselt tajus närvilist õhkkonda, kuid pidas kannatlikult vastu. Alles koduteel hakkas ta autos nii meeleheitlikult nutma, et pisarad jooksid mööda põski. Mul oli temast nii kahju, et ta idiootide pärast kannatama pidi. Ta ei olnud seda kuidagi ära teeninud.

Vot nii möödus meie koosolek. Aasta Koosolek. Kuna lisaks minule oli ajaraiskamise ja valetamise pärast püha viha täis ka üüripinna omanik, siis nüüdseks oleme me jõudnudki punkti, kus tema advokaat paneb kokku vastust nii meie suurimale sõbrale kui ühistule.
Palun selgitage mulle, rumalale, miks on vaja asju niimoodi ajada? Miks mitte sõbralikult kohvitassi taga?



Kuidas ma maailma kõige nõmedam naine olen

Iga kord kui ma olen kodust ära olnud ja tagasi jõuan, tundub mulle, et meil on maailma kõige ilusam kodu. Seekord aga tundus kodu kohe eriti ilus. Esiteks säras see nagu prillikivi, iga viimne kui nurk oli puhtaks nühitud, põrandad läikisid, vaibad olid kohevad, akende ees valged pitskardinad. Kuigi väljas oli kottpime oli maja nii valgusküllane. Ja soe. 
WC-s ootas mind aga tõeline üllatus. Te vaadake vaid! Mis te siis arvate, kas ma tundsin end maailma kõige nõmedama naisena? Ikka ja jälle oskab Marek mind üllatada, kuid ikka ja jälle ma krigisen. Krigisen, et mu mees ei üllata mind. Vot selline naine olen mina. Ja selline mees on mul. 


Üllatusi oli majas muidugi veel. Juba varem näidatud riidepuu Ida kleitidele. Oi, ma olen rahul. Lisaks sellele ka kaks vahvat ümbrikku. Üks neist oli mind juba ammu kodus ootamas, aga kuna seal olid peal juhised, et seda ei tohi avada enne 14.02 kl 14.02, siis seisis ta kenasti riiulil ja ootas oma aega. Mul oli see plaanis Tartusse kaasa võtta ja juhiste järgi avada, kuid sahmimise käigus ma loomulikult unustasin. Eile pärast maailma kõige absurdsemat koosolekut, millest ma hiljem kohe eraldi pean kirjutama oligi need vahva lahti teha. 

Kõige muu kõrval sain ma hakkama veel ühe asjaga, mida ma lubasin mitte kunagi teha. Ma vandusin, et kavatsen alumise korruse mänguasjavabana hoida, kuid täna hommikul lõpuks murdusin. Nii tüütu oli neid kogu aeg üles tagasi vedada ning ülemisel korrusel ei viitsi ma ka kogu aeg olla. Elu käib rohkem ikka all korrusel. Nii ongi meil täna hommikust elutoa nurgas mänguasjakorv. Mida ei pidanud siia kunagi tekkima. Läks teisiti. Nagu saja muu asjaga on juba läinud:)



Tuesday, February 25, 2014

Mehed ja naised ON eri planeetidelt vol2 ehk meie mõistmatu maailm



Esmaspäeva hommikul olin ma nukker, nukker ja ega ma seda siis Mareki eest varjanud, kordasin ikka palju ma teda eelmisel päeval ootasin, aga seekord päriselt ka ilma tagamõtteta. Lihtsalt nukrutsesin minulikult. 
Kella kolme paiku sain ma Marekilt sõnumi, et pangu ma küülik tulele. Rõõmsalt vaatasin ma aknast välja ja lootsin seal Marekit näha. Ei olnud. Helistasin. Selgus, et ta hakkas Tallinnast sõitma. Et meiega paar tundi koos olla ja siis tagasi sõita. 
Muidugi oli mul hea meel, sest Marek muidu pole seda sorti üllatuste vend, aga... Isegi mina sain aru, et sellisel sõidul pole ju mõtet. 
"Keera ringi!"palusin ma. "Sul pole mõtet kuus tundi sõita, selleks et kaks tundi siin olla." 
Marek solvus. "Ma ei saa sinust aru! Sa ju ise tahtsid!" 
Muidugi ma tahtsin, aga no milleks niimoodi aega ja raha raisata mõtlesin ma. Eile mõtlesin ma risti vastupidi. Me oleks peaaegu uuesti tülli läinud, sest mina käskisin Marekil ringi keerata, tema aga tahtis Tartusse tulla. "Sest muidu sa jäädki mulle nina alla hõõruma, et ma ei taha teiega koos olla!" 
Ma ei saanud väga vastu vaielda, sest tõenäosus selleks on tõepoolest olemas. Isegi kui ma ei taha võib selline lause üle huulte lipsata. Igatahes püüdsin ma Marekile selgeks teha, et päriselt ka pole mõtet tulla, mida tema loomulikult ei uskunud. Ei saa seda talle just ette ka heita. 
Vahepeal oli ta juba Kosele jõudnud ja lubas seal korraks peatuda, et mõelda, kas sõidab edasi või tagasi, sest ma ikka peaaegu suutsin talle selgeks teha, et pole mõtet. Eelmisel päeval oleks ma seda ootamatut spontaansust taevani imetlenud ning rõõmust lakke hüpanud, nüüd olin ma peaaegu pahandamas, et ta nii rumalalt käitus...

Ometigi oli ta kaks tundi hiljem Tartus. Mul oli hea meel, väga hea meel, aga ma ei suutnud ikka mõista, mis loogika teda eelmisel päeval kodus hoidis ja nüüd ühtäkki sõitma sundis. Ma olin esmaspäeval palju vähem mossis kui pühapäeval. 
"Ei sõida sa kuhugi tagasi," otsustasid vanaema ja emme Mareki eest. Vanaema helistas isegi onu Tarmole, et paluda neil Hugot hoida. Marek oli juba nõus, kui talle tuli meelde, et kõik võtmed said ju meiega Tartusse.
Nii ta paar tundi hiljem koju tagasi sõitiski.
    
Terve see paar tundi lagistas Ida kõva häälega naerda, demonstreeris, kuidas talle pool Sophiet ja kõik ühe jala viis varvast suhu mahuvad ning keeras end küljelt küljele ja kõhuli. Vanaema tegi pannkooke. 

Täna lähme meie ka koju:)

Monday, February 24, 2014

Diy mähkmetort

Ma olen neid ikka imetlenud, aga pole viitsinud end kokku võtta, et järgi teha, kuigi neid kellele selline kook "küpsetada" on olnud viimasel ajal vähemalt kuus. Kujutate ette, mu lähitutvusringkonnas on eelmise aasta jooksul sündinud kuus paari kuu, isegi paaripäevaste vahedega last!
Nüüd sai isaks üks meie vahvatest töötajatest ning ma mõtlesin, et on viimane aeg proovida. Dagne eeskujul toksisin youtube'i sisse "diaper cake" ja seal see õpetus oligi. Tundus päris lihtne, nii et isegi minusugune kobakäpp peaks hakkama saama. 

Ja teate, mis? Saingi. Isegi tulemusega olen ise rahul. Ilus ja praktiline: 



Nüüd on mul tordiküpsetamine käpas. Mul on tunne, et ma saan selle aasta sees veel vähemalt ühe sellise valmis vorpida. Mul on selline kaval sisetunne, et keegi mu tutvusringkonnast on lapseootel. Mulle tundub nii. Naised muudavad ju teatud harjumusi, kui sellised uudised peres on:)

Must-valge Eesti. Sinimustvalge varjundiga.


Eesti sünnipäeva tähistamist alustasin sellega, et ostsin kell kümme hommikul vanaemale sussid ja vanaisale Bocki. Õllega sulandusin kenasti massi. Nii minu ees kui taga olid pidused mehed oma pudelitega. Olid oodanud kannatlikud täpselt kella kümneni.

"Oih, kas see õlu on ka teie oma?"küsis müüja imestunult. Noogutasin. 

Poeukse ees istuvale kerjusele andsin oma viimased mündid.  Las ostab ka pidupäeva-Bocki.

 


Põikasin teel vanaema juurde läbi ka Vasula "keskusest".  Siin ei andnud midagi märku sellest, et oli pidupäev. Mulle meenus lapsepõlves nii naljakas tundunud salm: "Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber poe, vaatab aknast sisse, naine peseb tisse".  Vanasti olid vähemalt pidulised oma Bockidega poe taga. Nüüd ei olnud ei joodikut ega poodi. Pood oli kinni. 



Maale jõudes hüppas Kenny oma massiivsete käppadega mulle selga. Ma sain poriseks.  Vanaema andis talle pidusöögiks konti. Kennyl oli hea meel. 

Päike paistis ja kogu hall maa justkui säras pidupäeva auks.



Linna tagasi sõites nägin perekonda jalgratastel. Lastel olid käes sini-must-valged lipud. Ma ei jõudnud pilti teha. Lihtsalt vaatasin. Ilus oli. 

Selle pildi näpsasin Toomase FBst. Ta vast ei pahanda. 



Britt Ida Loviisa sai ka neljakuuseks. Tõstame pidupäeva puhul teetassi ja igatseme koju. Õhtusöögiks ostetud küülik läks sügavkülma. Tartlased ei söö küülikut.



XOXO! Et päev poleks liiga maavillane ja kodukootud:)


Sunday, February 23, 2014

Mehed ja naised ON eri planeetidelt

Ma olen juba väga pikka aega Tartus olnud, lihtsalt juhtus nii, et üks üritus ja teine ning tundus, kuidagi totakas edasi-tagasi sõita, et küll ma selle nädala ära kannatan. Pühapäeval saab juba koju. Oma koju. Tegime pühapäevaks ja esmaspäevaks plaane ning ootasime mõlemad Marekiga seda pikisilmi.
 No ja siis juhtus ju nii, et vanaema suri ära. Ma teadsin, et Diibi pärast matusele minna ei saa ja väga rohkem selle peale ei mõelnud, olin lihtsalt pahane Diibi suurima sõbra peale. Marek aga ikka hakkas rääkima, et ehk ikka peaks, siis hakkas sama rääkima emme, siis hakkasin ise mõtlema, et äkki ikka kuidagi jõuaksin mõlemale poole.
Leppisimegi Marekiga kokku, et enne kui pühapäeval sõitma hakkan, uurin isalt, mis kell matus on. Selgus, et jõuangi mõlemale poole. Ja siis hakkas pihta.

Mina mõtlesin, et kuna ma koju minna ei saa, aga tahaks ju Marekiga veidikegi aega koos veeta, Diibi-väliselt, eriti kuna homme on ka puhkepäev, et ma siis organiserin tema siia. Onu Tarmo ja tädi Merle olid nõus koera hoidma ja nii ma siis õnnelikult Marekile teatasingi, et Hugo hoidjad on olemas, et olgu nüüd tore mees ja istugu bussi peale ning sõitku siia. Tema aga polnudki nii vaimustuses minu ideest,  sest temal oli lisaks meid kodus ootavatele üllatustele planeeritud ka kodu otsast lõpuni puhtaks teha, aknad ja kõik see jama, nii nagu ta ikka koristab kui ta koristab. Põhjalikult. Nojah. Ometigi sain mina aru, et tema koristab siis kergemalt kodu ära ja tuleb.
Nii ma teda muudkui ootasin. Vaatasin kella ja mõtlesin, et noh nüüd ta küll on juba bussi peal ja varsti helistab. Siis aga sain tädi Merlelt teada, et Marek ei olevat veel nendega suhlenud. Lootusetu romantikuna lootsin ma, et see on kokkumäng. Et mind üllatada. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, et mina võin ju romantik olla, aga peaksin nüüdseks juba teadma, et Marek on praktik. Praktilised inimesed ei viska luuda nurka ja ei istu plaanideväliselt bussile.
Kella viieks andis ta mulle teada, et "eks ta siis jääb koju". Tema oli solvunud, sest ta oli palju vaeva näinud ja nüüd polnud kedagi koju tulemas. Kuigi teadis seda.
 Ja pahane, et ma teda Tartusse organiseerima hakkasin, kuigi tema oli öelnud, et ei viitsi siia tulla ja et ma seda ei kuulnud. Mina kuulsin küll, aga arvasin, et ta pidas silmas koosoleku jaoks, mis meil plaanis oli. Sellel, nagu me kokku olime leppinud, poleks antud hetkel mõtet olnud. Tema oli aga selge sõnaga öelnud, et ei viitsi sõita, et tahab puhata. 
Mina olin pahane, sest olin ilmaasjata oodanud.
"No ja, mis see point on, et ma nüüd õhtul veel sõitma hakkaks," mossitas Marek teisel pool telefoni. Mis point sel on, vihastasin mina. Kuidas saab üldse midagi nii lollakat küsida? Selleks, et koos olla. Selleks, et romantiline olla. Selleks, et...Selleks, et.. No kurat, kas alati peab põhjus olema. Kuhu jääb spontaansus?

Nii me tülli läksimegi. Tema ei mõistnud, et ma ei saanud aru, et ta tahab puhata. Mina ei saanud aru, miks Tartus ei saa puhata. Me saaks terve päeva koos olla, puhas luksus. Oleks saanud lapse emmele jätta ja Toomemäele jalutama minna. Kuhu me muidu kunagi ei jôua.
"Kas sa saad aru, et ma pean hiljemalt homme Tallinnas tagasi olema?" jauras Marek. Kus on probleem, ei mõistnud mina. Bussid ei sõida ainult Tallinnast Tartusse, vaid, mõelda vaid, sõidavad ka teistpidi.
"Miks sa ise koju ei tule?" küsis Marek korraga. Sellest loogikast ei saanud enam mina aru. Mina olingi plaaninud koju sõita täna ja matusteks tagasi sõita, aga Marek ise arvas, et see on ikka eriti totakas. Ja nüüd korraga tundus see nii mõistlik. Igatahes jaurasime me tükk aega veel.
"Miks sa karjud?" küsis Marek.
"Sest ma tahan karjuda," vastasin mina.
"Miks sa tahad karjuda?" küsis Marek.
"Sest ma olen vihane," vastasin mina.
"Miks sa oled vihane?" küsis Marek.
"Sest sa pole romantiline," vastasin mina.
"Miks sa siis ise ei ole ja bussi peale ei istu?" küsis Marek.
"Kui mul poleks last, oleks ma juba ammu bussi peal olnud," vastasin mina.
"Eks ma siis istun autosse ja arvesta, et ma olen kell üheks seal!" vihastas Marek ja viskas toru ära. Ma ei mõistnud seda. Ma helistasin tagasi. Me jaurasime edasi, kuidas mina tahtsin head ja kuidas tema tahtis head, aga kuidas mõlemad olid vihased ja/või solvunud.
Mina jäin solvunuks. Mulle ei meeldi üdini praktilised inimesed. Ka kogu selle aja, mis me telefoni teel maurasime, lootsin ma sisimas, et Marek on tegelikult juba teel siia. Kuigi ma teadsin, et ei ole.
 Mõnikord ma mõtlen ise asju välja ja siis solvun kui see nii ei lähe nagu mina ootan. 
Marek jäi solvunuks, et ma ei kuulnud, et ta puhata tahab. Kodus. Mitte Tartus. Ma kuulsin seda kui väga ta meid igatseb ja mõtlesin, et seda igatsust saab ju leevendada Tartusse sõiduga.

"Eks mul ei jää muud üle kui, et ma siis pean sôitma hakkama!" vihastas Marek. 
"Kuhugi sa enam ei tule!"vihastasin  mina,"nüüd kui me tülli läksime, ma enam  ei taha!"
"Siis ma jään elu lôpuni seda kuulma, et ma teist ei hooli." 
"No siis jääd."
"Eks ma siis pean/ma ei taha enam"-dialoog kordus veel kolm-neli korda.
 "Nojah, eks siis teisipäeval näeme," lõpetasime me kõne.  Nojah. 
Me mõlemad tahtsime head, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.Me mõlemad olime solvunud. 


*siis kui ma veel arvasin, et Marek tuleb, tegin ma talle ka tillukese üllatuse:( aga paras "match" oleme me ikka. Süttime kergelt, pôleme leegiga ja kustume kiiresti.



Friday, February 21, 2014

Roosamanna üledoos ja maitsev Lõuna-Eesti

<a href="http://www.bloglovin.com/blog/4724469/?claim=jspr4yvdzsp">Follow my blog with Bloglovin</a>
 Täna tegime titemammadega uue kohtumise, kogu tänase päeva halbade uudiste juures kulus üks doos vadistavate, krigisevate ja ilastavate beebidega ära, nad on ainukesed, kelles ei ole (veel) grammigi kurjust, nende silmades, olgu need siis kas naeratavad või korraks pisarates, on vaid puhas siirus. See kulus ära. 
(Muude halbade uudiste juures lugesin ma tänasest Äripäevast ka Diibi arvustust, mis oli 98% negatiivne, muidugi tegi see nukraks. Kriitika olevat edasiviiv jõud, aga minu arvates oli see juba õel. Või olen ma nii hellaks muudetud?)
Igatahes tulid Anary ja Dagne oma preilidega külla ja pooleteiseks tunniks olid mu muremõtted kadunud. Ja miks ka ei oleks pidanud. Kõigepealt tõi Anary kaasa kotitäie omatehtud pähklivõiküpsiseid, mida ma siiani oma üüratutes puusades tunnen ja siis tuli Dagne roosamanna üledoosiga. Ahhh, kus mul on hea meel, et mul on tütar. Muidu jääks ma kogu sellest roosast maasikavahust ilma. No vaadake vaid! Mu pärast öelge muretult nagu Dagne, et no paned youtube'i sisse "how to crouchet a bunny blanket" ja muudkui vehid siis tädi järgi heegeldada, mina ei oska ja ei viitsi. Mul on hea meel, et teised viitsivad:)


Lisaks sellele oleme me Britt Idaga eelmisest neljapäevast külastanud Maitsev Lõuna-Eesti ürituse raames Tasku keskuses kõiki pop-up restorane. Alguse sai üritus Maitseelamuste Koja ja värske Peipsi kalaga. Mekkis hää. Lihtne, aga hää. Kõrvale pakuti Veinivilla Natuke Ulakate Tüdrukute Veini. (Muideks, kui keegi soovib, siis mul on mõned pudelid seda huvitava nime ja maitsega veini müüa. Kirjutage mulle kui huvi on.)
Britt Ida magas pool restoranikäigust maha. 


Reedel oli Tasku keskuses oma toite pakkumas naiselik ja üdini romantiline Noir. Pavlova viis keele alla.


Täna ahvatlesid külastajaid Werner oma tuntud headuses ja maalähedaselt äge Mr Jakob. 
 Ei saa keegi Werneri  kookide ja trühvlite vastu. On kohe ilusad ja head.


Mr. Jakob pakkus lisaks heale toidule ka silmailu. Meil tekkis kohe mõte, kuidas Diip ja Mr. Jakob võiksid koostööd teha. Sellest võiks tulla üks huvitav projekt. Kui kõik hästi läheb, siis saaks see toimuma juba kevadel.


Homme on jäänud veel Meat Marketi pop up ja ongi see vahva üritus läbi. Kuldkliendid püüavad kohal olla, kuigi see võib osutuda keeruliseks, sest homme on Vanemuises ka tore balletiüritus, kus esineb minu lemmik baleriin Laureen. No vaatame, võib olla õnnestub meil kahes kohas olla.


 Mu meelest on jube vahva, et selliseid üritusi korraldatakse. Ainuke, mis mind kurvastab on see, et Eesti inimene on arg ja häbelik. Ta ei julge peatuda ja uurida, millega tegu. Ta kõnnib pea maas mööda ja piilub siis eemalt, et mis imelikku üritust nüüd siis keset kaubanduskeskust peetakse. Selle asemel, et peatuda ja nautida head toitu. 
Ma siiski loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad inimesed heast toidust lugu pidama ja juba järgmisel samalaadsel üritusel on eemalt piilujaid vähem ning peatuvaid inimesi rohkem. Veelkord, suurepärane ettevõtmine. Mul on hea meel, et ma just praegu sattusin Tartus olema. 



Inimesed ei ole sugugi ilusad ja head. Nad on õelad ja pahatahtlikud.

Niisiis saime me teada, kuhu koer maetud on. Miks inimesed, kes peaksid allkirja andma puuduvale paberile, seda teha ei taha.
Diibi kõige suurem sõber on asunud ähvarduste teele. Ta ähvardab meid ja seega ma eeldan et ka teisi, mitte-ametlike vahenditega. Sellepärast ilmselt inimesed korraga restorani vastu ongi.  Kas me peaks pöörduma politseisse? Sõna sõna vastu.

Eks ta nägi, et kaebused ei vii kuhugi, et need on põhjendamata ja seepärast ta ähvardabki. Restoran peab oma uksed sulgema, vahet ei ole, mis meetmetega, Diibi suurim sõber on sellest teinud oma elu eesmärgi. 

Ma teen ennatliku järelduse ja julgen hetkel ilma faktideta öelda, et ta on valmis ära ostma ameteid, et need võltsiks erinevate mõõtmiste tulemusi. Teisipäeval selgub palju. 

Ma ei ole vihane. Ma olen äärmiselt kurb.

Siis kui on liiga hilja...

 Mul on terve see nädal olnud selline sisetunne, et keegi sureb ära. Õudne ja reedele justkui üldse mitte paslik sissejuhatus, eks? Aga ma päriselt ka olen nii tundnud. Eile sain ma õhtul isalt teada, et suri tema ema. Ehk minu vanaema.
Ma muutusin kurvaks. Ilmselt mitte selle pärast, et ta suri. Vanainimesed surevad, ja mõnikord võib sellel kurval sündmusel olla ka natuke kergendust pakkuv pool, eriti kui tegu on voodihaige vanainimesega, kes enam kedagi ära ei tunne ja lihtsalt on. Kaine mõistus ütleb, et see oli kergendus talle endale. Teine osa aga kurvastab ja tunneb kaasa - ta oli ju ikkagi ema ja vanaema - kellelegi üks kalleimaid inimesi maailmas. Temaga seostuvad helged mälestused ja ilusad hetked, haigus oli vaid üks väike osa ühest pikast eluteest.
Pärast seda kui ma suureks sain, ei olnud ma isapoolse vanaemaga väga lähedane. Ma ei tea, miks, aga kui lapsepõlv otsa sai, siis ma enam ei suhelnud temaga. Ei pidanud vajalikuks vist. Viimati nägin ma teda küll umbes kuu aega tagasi ukse vahelt voodis lamamas, kuid enne seda ei olnud ma teda näinud üle kümne aasta.

Ja ma muutusin kurvaks põhjusel, et ma jäin hiljaks. Mul hakkas südames magus-valusalt kripeldama just nagu siis, pea neli aastat tagasi, kui ma tema majast mööda sõitsin. Mulle meenusid jälle kord jänesepuurid, puuriidad, punasesõstrapõõsad, „kanakuut“-kasvuhoone ja kollased aiatoolid, punane telefon, mingil põhjusel aukartustäratav elutuba, veider naabrimees, kirikunõlv, kiigemägi. Ja kommentaarid, mida mulle tookord kirjutati: "Oh rumalakesed... Ai ai ai, vanaema ju ootas teid, sest nädal tagasi ta ju ise hakkas sinust ja su mehest rääkima ja soovis väga näha... Ühinen Heily arvamusega, et kui ma siiski tookord oleks...Aga neid kollaseid toole pole enam, suur tuba on palju väiksem, naabrimeest pole, sõstrapõõsad on sissekasvanud... ka kasvuhoone sisse langenud..." või "mine kiiresti tema juurde. Siis on liiga hilja kahetseda, kui on võimalik minna ainult tema juurde surnuaiale"

Neli aastat tagasi oli mul veel võimalus temaga suhelda, kuid mingi kummaline jonn keelas mul uksele koputamast. Siis kui ma lõpuks "suureks sain" ja plaanisin teda külastada, sain ma teada, et ta on haige. Ma keerasin jälle ümber, sest ma kardan haigeid vanainimesi. Ma loobusin võimalusest. Ja nüüd kui ma tõepoolest oleksin olnud valmis, oli korraga liiga hilja. Ma olin jäänud liiga hiljaks. Ma olin liiga kaua jonninud, teadmata isegi miks, ja liiga kaua oodanud. 


Ja siis ma vihastan. Vihastan inimeste peale, kes tahavad minu laulurästast tappa, lihtsalt kiusu või jonni pärast.  Mul oleks veel võimalus minna matusele, aga ma ei saa, sest samal päeval püüame me Diibis inimestele selgeks teha, et meil ei ole mitte mingeid kavatsusi toimivat restorani hakata ümber ehitama, miks me peaksimegi seda tegema??? Ma ei saa sellest koosolekust loobuda, sest sellest sõltub nii palju. Need inimesed võtavad mult kiusu pärast ära võimalusel oma vanaemale head aega öelda. Lihtsalt selle pärast, et neil on võim. Kas ei ole see ebaaus? Ma püüan uskuda, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, aga kuidas ma saan.
Mul jääbki oma rumala jonni ja kadedate inimeste kiusu pärast vaid võimalus minna  tulevikus surnuaeda. Nii nagu keegi anonüümne inimene mulle neli aastat tagasi siia samasse blogisse kirjutas.

Öeldakse, et elu on lühike.  Elu ei ole lühike, elu on piisavalt pikk selleks, et eksida ja oma vigasid parandada, armastada ja olla armastatud, mitte jonnida ja oodata. Elu on ettearvamatu. Kui tädi Helju suri, siis päeval ei viitsinud ma ta kõnele vastata, mõtlesin, et küll ma helistan õhtul tagasi. Ei tahtnud oma toimetusi pooleli jätta. Õhtul sain ma ise telefonikõne. Tädi Helju oli surnud. Ma jäin hiljaks. See kripeldab mul siiamaani sees. Nüüd lisandub sellele uus kripeldus.  Ma jäin uuesti hiljaks.


Siis saab elu igavikuks
kui on ära mindud
läbi puude, läbi tuule
kuulen Tema kutset
tunnen tule kuuma hingust
tumma veretukset
siis saab elu igavikuks
kui on ees need uksed.

(Doris Kareva)



Thursday, February 20, 2014

Tappa laulurästast!

Sattusin seekord Tartusse õigel ajal - emme ja Tilluke Delisa plaanisid teatrisse minna, emme loovutas oma pileti mulle. Etteruttavalt võin öelda, et oi kui hea meel mul selle üle oli ja oi kui paljust heast ta ise ilma jäi. "Tappa laulurästast" on üks minu uutest lemmikutest, lükkas esilemmiku troonilt isegi "Samm lähemale".

Ma olen seda raamatut väga pikka aega tahtnud lugeda, aga suhtusin sellesse kuidagi eelarvamusega (kas pole veider suhtuda raamatusse, mis räägib eelarvamustest, eelarvamusega), sest must mees, valge naine, vägistamine, kohus ja 1930- aastad Ameerika lõunaosariigis olid märksõnad, mis andsid aimu, kuidas lugu minema võiks hakata ja lõppeda. Tundus nii etteaimatav. Nii ta lugemata jäi.

Aga etendusest. Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Keda huvitab saab selle vabalt guugeldades ka kätte. Kohe kui etendus algas tuli mulle millegi pärast silme ette Bullerby - õnnelik lapsepõlv, muretud mängud ja mängulised mured. Olgu selleks siis soov saada jalgrrrrrratas või ähvardus isa kiuste natukeseks ära surra. Ma vist lapsena kiusu pärast just ära pole surra lubanud, aga kodust ära olen ma lubanud joosta küll. Me kõik  oleme.
Kuna ma raamatut lugenud pole, siis väga ei julge ka sõna võtta, aga saan aru, et lavastaja ei ole püüdnudki kogu raamatut lavale ümber tõsta, vaid on keskendunud sellele, mis tema arvates on kõige olulisem edasi anda. Ta on keskendunud armastusele - lapse ja vanema armastusele, venna ja õe armastusele, sõpradevahelisele armastusele, esimesele armastusele, ligemesearmastusele. Seda kõike läbi lapse silmade. Armastuse vahele tuleb tihti täiskasvanu ja rikub kõik ära. Eelarvamuste ja ülekohtuga. Appi tuleb fantaasia ja seesama lapselik süütus, millest ma nii tihti jauran. Seesama lapselik süütus ja vahelesekkumine päästab etenduses süütu süüdi mehe omakohtu käest. Ka igapäevaelus, täiskasvanute maailmas aitab tihti just lapselikkus olukorra päästa. Kuid tihti on lihtsam vooluga kaasa minna, õiglus sõltub tihti ühiskonna tõekspidamistest ja üldsuse arvamusest, vähe tehakse otsuseid, selle põhjal, et "süda oleks sirge ja saaks teistele silma vaadata".
Täiskasvanutel oleks lastelt palju õppida. Kui me vaid targemad oleks ja oskaks õppust võtta.

Ma nautisin kogu etenduse näitlejate oskust lapsi mängida. Andres Mähar pole mulle väga meeldinud, ilmselt rikkus "Kalevipojad" ta minu jaoks ära, tundus selline paras pervert. Võtan oma sõnad tagasi ja palun näitlejalt selle kriitika eest vabandust. Näitleja, kes oskab nii siiralt last mängida, peab olema hea näitleja;) Liisa Pulk on klass omaette. Võrratu. Ma tundsin end tema koerpoiss Nirksilmas ära. Maria Soomets ei ole ka mu lemmiknäiteljate hulka kuulnud, kuid veidike veidra Dilli osa mängis ta vahvaks. Hannes Kaljujärv ja Liina Olmaru olid samuti väga head, andes siiarlt edasi advokaadi ja majahoidja sõnumi väärtustada kõike inimlikku.

Nüüd tahan ma raamatut lugeda. See tundub täis olevat tarkuseterasid, mida igapäevaselt endal meeles pidada, mulle tundub et saab nutta, naerda, samastuda. Hetkel on mul tunne, et Diip on laulurästas. Laulurästast tappa on patt, sest ta ei ole meile midagi paha teinud, ta vaid rõõmustab meid oma lauluga. Ärge tapke meie laulurästast!

See oli täpselt minu masti teater. Veidike kiiksuga, ilus ja mõtlemapanev. Soovitan vaatama minna. Soojalt.



Hääd sõbrad, aidake jälle!

KIIRE! Otsime oma meeskonda töökat ja puhtust armastavat nõudepesijat.Täistööaeg ja palk täiesti korralik.Huvi korral kirjutada järgmisele e-posti aadressile: toomas@diipresto.eu või helistada telefonil 566 96 052.
Restoran kah täitsa korralik: https://www.facebook.com/diipresto?ref=hl
Aidake hädast välja! Ei taha veel üht peavalu juurde:)

Tujuparandajast abikaasa

Vähemalt Marek suutis mu tuju veidike paremaks teha. Peene preili peened kleidid, mida ma kohe kuidagi ei raatsi kummutisse peita, said endale riidepuu. Selleks oli vaja vaid üht kuivand kadakaoksa, valget värvi - meie maja lemmik vahend asjade uuendamisel - ja nööri. Seal ta nüüd ripub. Minu asi on sinna pärleid kleepida, ikka kuumaliimipüstoliga -meie maja teine lemmikvahend asjade uuendamisel:) 

Wednesday, February 19, 2014

Mul läks tuju pahaks


Just nüüd kui ma mõtlesin, et koju minnes hakkan Marekit ahistama, et ta mu Brutseleele pildid ära joonistaks ning olin paberit valimas, läks mul kogu Brutselee tuhin üldse üle.  Ma ei taha seda enam kaante vahele saada.
 Igaks juhuks kirjutasin ma ka paarile kirjastusele, et noh äkki ikka kellelgi on huvi...Viiest neli muidugi ei suvatsenud üldse midagi vastata, aga viies vastas: "et neid ei huvita, et nemad saavad konkursi kaudu piisavalt käsikirju, mida avaldada, ja et minu lugu ei ole küll nõrgimata hulgas, kuid kindlasti mitte ka tippude hulgas".
Tegelikult ei tohiks ma ju mossitada. Aus vastus. Ma ei oska kirjutada. Isegi blogi on alati ju täis kirjavigu ja mingit suvalist sousti. Aga ikka mossitan.

Võib-olla isegi mitte Brutselee pärast, aga mul on lihtsalt äärmiselt nukker tuju. Probleemid Diibi ümber ei ole ikka veel lõppenud. Kõik dokumendid on korras, välja arvatud üks volitus, mida me ei teadnud, et vaja on. Ma ei olnud ausõna ehitusseadust läbi lugenud. No ei ole selline ajaviitekirjandus, et enne magamaminekut loen veidike. Selgus, et üks volitus on on puudu. See võib meile probleeme tekitada. Kuid inimesed, kes sellele volitusele alla peaksid kirjutama, ei tee seda põhimõtteliselt. Lihtsalt. Ma ei tea, kas kiusu pärast või miks, aga ei tee. Ometigi peaks me ju olema tõestanud, et ei ole mingi suvaline techno-klubi, kelle südamesoov on iga hinna eest inimeste igapäeva elu segada. Kui on olnud probleemid, siis me oleme need püüdnud ka koheselt kõrvaldada. Meilegi on kogu see restoranindus uus asi. Me püüame kogu hingest ja südamest, kuid ikka on meie teel takistused. Üks tobe allkirjata paber. Ja kõik selle pärast, et me ei olnud ehitusseadust lugenud ega osanud seda volitust kohe küsida.

Nende probleemide valguses oligi Brutseleega tegelemine minu moodus oma stressi maandada. Nüüd aga läks mu tuju Brutselee pärast kah ära. Kuidas ma siis oma stressi maandama peaks? Pean vist jooma hakkama. Vahet ju pole, sest stressi tõttu on piim niikuinii otsa saanud. Kas kell 10 oleks väga imelik vein lahti teha? Või oleks viisakas ikka lõunani oodata? Kuigi...kusagil ju juba on lõuna.

Tuesday, February 18, 2014

Hullud vanaemad

Vanaema ei tahtnud maalt koju tulla. Et temal on seal veel nii palju toimetada. "Aga kui sul on mingid plaanid ja last on vaja hoida, siis ma tulen,"lisas ta kohe. Ei, mul ei olnud plaane, kuid ma mõtlesin kui õnnelik inimene ma olen. Ma võin lapse südamerahuga vanaemale hoida jätta. Kui palju on 82-aastaseid vanaemasid, kes on nõus neljakuust lapselast hoidma? Nii et silm ka ei pilgu. Samal ajal koob lapselapsele sokid ka valmis.


Ja siis on Heily vanaema, kes lihtsalt võtab kätte ja koob Diipi mõned linikud. Vaid mõned. Sips ja tehtud. 



Neil pole probleem lapselapsi hoida, linikuid ja sokke kududa, muru riisuda, peenraid kaevata. Hullud vanaemad! Mina ei viitsi süüagi teha.. Oskan, aga alati ei viitsi. Vanaema ütleb selle peale, et viska viisud maha:)

PS: kui palju te selliste linikute eest maksaksite? Me läksime meestega vaidlema. 

Giveaway

Tüng! kui lootsite, et midagi superägedat välja loosin. Ei loosi ma midagi, hoopis mõlgutan mõtteid.
Ma üldiselt blogide giveawaydest osa ei võta, see tähendab et polegi võtnud, aga eile mõtlesin, et "kaotaks süütuse", sest tasuta šokolaadimassaaž kõlas nii ahvatlevalt. Läksin siis mina lootusrikkalt ka sinna blogi lehele, et osaleda ja vihastasin end surnuks. Või no mitte päris surnuks.
Nimelt tuli selleks, et loosimises osaleda laikida kahte lehekülge FBs, nii blogi oma, kus kink välja loositakse, ja salongi oma, kes kingituse välja pani. Ma loobusin. Seda blogi loen ma küll aegajalt, päris vahva on vahelduseks ilu- ja elu- ja titeblogidele, aga oma lemmikblogiks ma seda ei pea, seepärast pole ma ka selle FB lehekülge laikinud. Ja kuidas ma saan laikida salongi, millest ma alles esimest korda kuulen? Ma saan muidugi aru, miks seda tegema peaks, sest tasuta kinke pole ju olemas ja selleks, et mul oleks kasvõi teoreetiline võimalus võita pean ma olema valmis ühe ilusalongi ilu-uudiseid vastu võtma. Ma ei viitsi. Ja sellepärast jäi mulle ka "giveaway-süütus" alles.

Muidugi oleks ma võinud mõlemat lehekülge laikida ja siis pärast loosimist mõlemat lehte annlaikida, nii nagu ma varem tegin. Aga nüüd ei viitsi ma enam isegi suvalisi lehti laikida, sest tõenäosus, et õnn minu õuele kukuks on väiksem kui vikerkaare teisest otsast rahapada leida. Seega laigin ja sheerin ma FBs ka asju väga harva. Vaid siis kui ma midagi ikka väga väga väga tahaks ja see toode/teenus/inimene/loom/ mulle tegelikult ka meeldib.
Üks päev just puhastasin oma FB meeldimisi ja mõtlesin, et mille kuradi pärast mulle meeldib Peenikese Priidu Puidutöökoda? Siis tuli meelde küll, et kunagi ammu loositi seal sheerijate vahel välja aiamaja. Ma enam Peenikest Priitu ei laigi, sest kui ma tookord kui ma ofkoors ei võitnud, maja tellida tahtsin, oli Peenike Priit üleolev ja ebameeldiv. Ma laigin parem mõnda teist puidutöökoda, siis kui ma kunagi jälle otsustan aiamaja tellida ja mulle see ettevõte tõepoolest meeldib. Siis ma laigin ja sheerin. Kui neil FB lehekülg olemas on. Aga igal tootel/teenusel/inimesel/loomal ju on:)

Ma mõtlen, et miks alati peab nendeks giveawaydeks osalemiseks midagi laikima? Tõenäosus, et ma pärast loosimist toodet/teenust/looma/inimest ei laigi, on päris suur. See võiks ju olla valikuline, sest kui ma nüüd tänu loosimisele sellise toote/teenuse/looma/inimese avastan, siis võib ju juhtuda, et ma vabatahtlikult hakkan seda lehte laikima, sest ma tahan edaspidi saada sealse lehekülje reklaami? Kas reklaam niimoodi ei toimiks?

Ah, samas las ta olla. Laikijaid on niikuinii ja see, kas mina midagi laigin/ei laigi ei oma ju tegelikult suures pildis mingit tähtsust. Ei kaota mina, sest ma niikuinii kunagi ei võidagi, ja ei kaota ettevõte:) Lihtsalt tahtsin toriseda.

Natuke teemast välja, aga eile kui ma voodit tegin, küsis ema, et mida ma vuhvutama või midagi sarnast ja lisas siis, et: "Näe, jälle üks vanaema sõna!"
"Kui mul oleks mingi auhind välja anda, siis ma teeks blogis vanaema sõnade äraarvamismängu," vastasin mina selle peale ja "vuhvtitasin" linaga edasi. "Siis ma küsiks inimestelt, et kas nemad teavad, mida tähendab trihnuma ja vuhvutama ja jõbisema."
Aga mul ei ole auhinda. Ma võiks küll välja loosida päeva oma maailma kõige naljakama vanaema seltsis, aga ma ei raatsi. See on liiga suur auhind.

Siiski võin ma teilt küsida, niisama huvi pärast, kas te teate, mida tähendab:
- vuhvutama
- trihnuma
- jõbisema

mis vahe on:
-tsipakesel
-tsutsukesel
-tsortsukesel

kes või mis on:
- nuumajaan
-mutsumoor
-tiitsu

Ma lähen toon vanaema maalt linna, siis tuleb ehk veel huvitavaid sõnu juurde.

Instagrami loosimistest/mängudest võtan ma samuti osa vaid siis kui midagi päriselt ka meeldib. Kuigi tõenäosus võita on ikka sama väike;)

Monday, February 17, 2014

Vestlused, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi elus ei pea vol2

Mitte kunagi miljoni aasta eest ei oleks ma uskunud, et saabub päev, mil ma vastan küsimusele, et kuule teeks playdate'i:"Jah, miks mitte, see on küll hea idee!" 
Hell, ma poleks kunagi uskunud, et keegi mulle sellise küsimusegi esitab. Ma olin ikka rohkem selline pjuudrit-njäokreemi-tüüp. Nüüd aga ütlen ma lausa, et nii vahva oli, et ehk saame sel nädalal veel kokku. Mis mul siin Tartus ikka muud teha kui titemammadega, kes juhtumisi ka mu sugulased on, deitida.

Me ei vestle kingadest ega kottidest nagu vanasti. Me arutame laste mänguasjade üle. 
Me ei joo keset päist päeva šampust, vaid teed. Kõrvale hammustame kooki.
Me teeme kõiki neid asju, mida ma veel aasta tagasi poleks uskunud, et teen. Ma poleks 99,9% vestlustest arugi saanud.   

Ja kõige hullem on see, et meil on tore.

Me  arutleme emapalga ja järgmiste laste üle. Ma teen suu lahti ja ütlen, et kui ma tahaks veel lapsi, siis pigem tulgu nad järjest, et üks magamatus järjest. Ma ütlen selle lause ära ja jään kuulatama. Kes nii ütles? Kes elab mu peas? Kes räägib minu asemel? Tipp ja Täpp? 
Ma saan aru, mida mu suu räägib, aga ma ei suuda uskuda, et see on minu suu. 

Siit teile, mu kallid sõbrad, palve! Kui ma ühel päeval peaksin hakkama rääkima, kuidas ma teist last tahan, siis 1) näidake mulle mu emotsioonide-postitusi, eriti neid 98-100; 2) tuletage mulle meelde kõik need magamata ööd 3) avage pudel head punast veini ja küsige, kas ma ikka tean, millest loobuksin:) 
Kui see kõik ei aita ja ma ikka peaksin edasi maurama, siis viige mind hullumajja või saatke üksikule saarele. I mean it! 
Ma nii igaks juhuks annan need näpunäited ära, sest mu aju käib viimasel ajal kummalisi radasid pidi:D

Sunday, February 16, 2014

Kuidas ma veinipoes müüjale WTF tahtsin öelda

Me käisime päeval vanaemaga poes. Kuna me pidime minema vaid toidupoodi, siis ma ei viitsinud kohe kuidagi end sättida. Keerasin veidi pesemata juuksed krunni, tõmbasin jalga katkised teksad ja mantli ise veel naerdes, raudselt kohtun ma nuüd poes kellegagi, keda pole sada aastat näinud, aga noh mis seal ikka.
Kusjuures tormasingi poes kokku ühe paariga, keda polnud nii umbes kümme aastat näinud. Tere nad mulle ei öelnud, aga ma nägin küll, kuidas nad kõõritasid, et aru saada, kas see olen ikka mina, kes uhkelt Ford Mati suunas astus. Eks nad omaette arutasid, et oeh tal vist väga hästi küll ei lähe, et oli ju kuidagi selline rääbakas. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Supermarketist välja tulles jäi meile tee peale tilluke veinipood, kuhu me sisse hüppasime. Müüja heitis meile mõõtva pilgu ning askeldas arvutis edasi, isegi kõrvaklappe ei võtnud ta kõrvast ära. Vaatasin Uus-Meremaa veine, mis kipuvad mu lemmikud olema ja uudistasin Brasiilia veinide riiulit, kui avastasin keset poodi allahinnatud veinid. Hinnad ikka nii 3-6 euri. Mõtlesin siis prooviks osta ja küsisin müüjalt, mis veinidega tegu on. 

Vastumeelselt tõusis müüja arvuti tagant, vastas mu küsimustele ja ütles, et tema seda veini ei soovitaks. "Mida te siis soovitaksite?" küsisin ma.
"Te soovite midagi magusat, jah?" vastas müüja veidike tülpinult, ehk isegi üleolevalt. Ja ma kihvatasin ning tahtsin talle WTF öelda. Et kas see, et ma niimoodi toidukäru ja katkiste teksastega poodi lendan, tähendab kohe seda, et ma vaid "lamava mehe veini" tean, et kohe võib järeldada, et minuga pole mõtet tegeleda, sest mida ma ikka veinidest tean. 
Nii paningi ma neljaeurose veini käest ning kõndisin Uus-Meremaa veinide juurde, uurides kas neil peale Saint Clair savignon blanci veel sama intensiivseid mustsõstra aroomiga veine on. Poest lahkusin ma 20-eurose veiniga, kuigu mul tegelikult ei olnud plaanis üldse veini ostagi. Ma kohe pidin selle ostma. 

Mind jäi painama üks küsimus. Miks on nii, et kui ma lähen poodi sätituna, on müüjad abivalmid ja sõbralikud, aga kohe kui oled veidike "räsitum" on nad üleolevad ja suhtlevad vastumeelselt. Just nagu arvustades, et mida sa, rott, siit poest otsid? Et osta enne kasukas ja siis tule kõrvarõngaid ja veine ostma! Sama kogesin ma ka hiljuti Goldtime'ist kõrvarõngaid ostes. Ega müüjad väga ei viitsinud minuga tegeleda, enne kui ma tõepoolest ütlesin, et ostan need kõrvarõngad. Esimese hooga tegid nad lausa näo nagu oleksid valesti kuulnud. Et kas tõesti, sina, sellises riietuses, oled võimeline meie poest midagi ostma. Hea, et nad ei öelnud, et tegu on väga kalli poega nagu mulle kunagi mingis poes öeldi.

Alloleval pildil on Norra rikkaim inimene, väärt vähemalt 9,9 miljardit NOKi. Ei tea, kuidas need veini- ja ehtepoe müüjad temasse suhtuksid?

Saturday, February 15, 2014

Kui kole peab olema kui 40minutit enda sättimiseks aega läheb?

Me saime Tillukese Delisaga Tasku popup restoranis kokku ühe tuttava paariga, kes ka olid linna peale tulnud. Istusime, sôime-jôime kôik koos  ning môtlesime siis edasi ühte Tartu restorani istuma minna. 
Tuttava paari naispool tegi suured silmad nagu oleks ma tal palunud end keset kaubanduskeskust paljaks kiskuda vôi teinud ettepaneku Idale keemilised lokid teha. "Mida?"hüüatas ta, "niimoodi sättimata? Ma ei saa!!!"
Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Et mida? Sa oled juba kodust välja tulnud ja sa tahad minna end sättima, et teise restorani edasi minna? See oleks ju sama kui reede ôhtul välja minna ja siis iga kord kui peaks tekkima soov lokaali vahetada, kodust läbi hüpata, et end sättida. 
Meespool aga leidis, et see on täiesti môistlik. "Kaua sul läheb?"küsis ta oma kaasalt,"me siis nii kaua oleme siin."
"40 minutit,"vastas naispool. Ma tegin uuesti suured silmad. 40 minutit? Kui kole peab üks inimene olema kui tal 40 minutit kulub? Eriti kui ta juba on kodust korra välja tulnud.  Miks ta siis alguses koledana rahva hulka ilmus? Oleks vôinud ju kohe end ilusaks sättida. 

Igatahes lahkus ta meie seltskonnast ja naases tagasi poolteist tundi hiljem. Kôrvalasuvast majast. Ja mis kôige hullem. Ta nägi täpselt samasugune välja. Juuksed nii kôvasti hobusesappa tômmatud, et mu enda peanahal hakkas valus. Mingil pôhjusel meenutas ta mulle MiB filmist tulnukat, kes suvalise maaka kesta laenas ning "näo"  kukla taha kokku tômbas. Seda noh: 


Ma saan aru, et ma olen nôme, et niimoodi kedagi arvustan, pole ma ise ka miski Miss Estonia, aga poolteist tundi enda sättimiseks? Selle ajaga jôuan ma Ussipesast linna, pudeli veini ära juua ja kaineks ka saada, olles sealjuures kaunis kah veel;)  vôi vähemalt mitte hoolida sellest, kas ma ikka olen kaunis. Pôhiline on hea seltskond ja alati ei ole kôige olulisem viimse vindini sätitud olla. Spontaansusel on oma vôlu.

Ma ei viitsiks selle paarikesega enam uuesti välja minna. Ilmselt ei lähe ka. Sest esiteks oli provva rumalam kui kapinupp ja teiseks ega nad enam ei ütle mulle isegi tere kui mu blogi peaksid lugema sattuma. 

Ja et keegi ei saaks öelda, et julged teisi kritiseerida, julge ka ennast näidata, siis palun. Hommikul kammisin juuksed ära, panin pôsepuna palgele ning tômbasin selga oma litterseeliku. "Kus sa sellega kûll käima hakkad?" küsis sôbranna Killerkup, kui talle uhket ostu näitasin, "karnevalile lähed vôi?" 

Ei. Seda mitte.  Iga päev minuga on iseenesest nagu karneval! 


Friday, February 14, 2014

I love you with all my butt...


Ma mäletan aegu kui valentinipäev oli niiiiiii tähtis. Nabast tuli veri välja pingutada, et see päev romantiline oleks, noh et näidata kui palju ma kedagi armastan. Seda tuli ilmtingimata teha kingituste, kalli restorani ja jumal teab veel millega. Ei, ärge saage minust valesti aru, mulle meeldib ikka kingitusi saada. Ja lilli. Kamoooon, kellele ei meeldiks, eksju, aga...
Ma ei pea neid saama täpselt 14.veebruaril. "Ma päriselt ka olen kunagi romantiline ja nunnu olnud," rääkisin ma kunagi Marekile. Marek vaatas mulle otsa ja hakkas siis kõva häälega naerma: "Jajah, muidugi!"
Nojah. Ja mis mõte mul oleks siis tuba katta miljonite roosiõite või maeiteamillega, kui me mõlemad hoopis naeraks selle üle ja ilmselt tunneks end pigem ebamugavalt. Pealegi on minu meelest killuke romantikat niikuinii igas päevas peidus. See on peidus õhtuses teejoomises, kaunis talveilmas, uutes padjakatetes, kollases tulbikimbus, soojas vihmasajus, šokolaadikoogis, ruudulistes pidžaamapükstes, uues valamukapis, isegi külmutatud pizzas. See killuke romantikat on meis olemas iga päev, see on pisiasjades meie ümber. Need märkamatult märgatavad pisiasjad hallis argipäevas.

Nii ei näinud ma ka väga probleemi, et ma sel aastal valentinipäeval Marekist eemal olen. "Sa pärast raudselt solvud, kui ma ka Tartusse ei tule," ütles ta telefoni, "ma ju tean küll sind, siis ma kuulen veel pool sajandit, et kuidas ma sulle lilli ei toonud!"
Ma püüdsin teda veenda, et see ei ole nii, aga Marek ei uskunud mind. Hehh, olgem ausad, kui ma tunneks mind, siis ma ka ei usuks. Sest ma võin ju palju öelda, aga see ei välista, et ma järgmisel hetkel kui ma kasvõi FBst loen, kuidas mõni mees üllataski oma naist sellega et kattis toa sajatuhande roosiõie või karvase mõmmikuga, solvun, et miks mulle midagi sellist ei tehta. Et mind üldse ei armastata... Kuigi ma enne olen keelanud midagi sellist teha. Öelnud, et mulle ei meeldi ei karvased mõmmikud ega roosid. Ma olen ettearvamatu. Sinna pole midagi teha.

Ja tegelikult ka, öelge mulle, miks Marek peaks mind rohkem armastama just 14. veebruaril. Kas ta 13 ja 15. veebruaril või 13.märtsil võib mind vähem armastada. Või mina teda. Ma armastan teda iga päev. Ka siis kui ma olen ta peale nii vihane, et mõtlen välja kolida, ka siis kui ma tunnen, et ma ei taha talle mõnda tüli andeks anda, ka siis kui ta mind nii marru ajab, et...Ikka ma armastan teda. Nii 14. veebruaril. kui 24. oktoobril. Selle pärast me juba seitse aastat koos elamegi.




Thursday, February 13, 2014

Rahatu, aga õnnelik

Viimased nädalad on mind kogu aeg peas painanud mõte, et mis saab siis kui mul tõesti load ära võetakse.  Sest see oli ju üks võimalikest karistusest selle avarii eest.
Ma kujutasin ette, kuidas ma üksinda metsas hulluks lähen, ühtegi inimest päevade kaupa peale Ida ei näe ja oskangi varsti rääkida vaid rinnapiimast ja lapse kakast.  Oo õudu, eks!
Täna sain ma siis teada, et load jäävad mulle alles. Ma poleks kunagi uskunud, et suudan olla niiiiiii õnnelik rahatrahvi üle. Nüüd olen ma muidugi totaalselt rahatu, sest olgem ausad, trahv on ikka päris krõbe, aga ma olen õnnelik.
Rahatu, aga õnnelik! Ja sõidan oma uunikumist Fordiga edasi. Ma olen temaga juba nii harjunud, et panin talle isegi nime. Mulle tundub, et ta on Mati. Korralik tubli Eesti mees. Siis kui krõbedate külmadega Mareki auto kuidagi käima ei tahtnud minna, aitas Mati alati meid hädast välja. Ma loodan, et isa ei taha Matit juba tagasi. Muidu ma pean murutraktoriga linna sõitma...

Kallid diibid Diibi sõbrad!

Kui teil on kodus vahvaid raamatuid, mida te raatsiks Diibile loovutada, siis mul oleks selle üle äärmiselt hea meel. Need vôiks olla raamatud, mida te ise ka mônusaks ajaviiteks kätte vôtaksite. 
Meil on nimelt Diibis üks suur raamaturiiul, mis vajab täitmist. Mul endal ei ole kodus nii palju raamatuid ja tegelikult ei tahaks ma koduseid riiuleid päris tühjaks ka jätta...
Saame koos selle riiuli täis?

Beebi moeblogi/OOTD

Marek ütles, et tema mind enam lapsega koos linna ei lase, sest iga kord tulen ma tagasi uute beebiriietega. Aga ega siis mina üksinda, Little Miss Richie Richil  saab ikka asju juurde, nii et kadedaks võtab. Nii need tädid ja onud ja vanaemad ja vanaisad ta ära hellitavad. Näiteks on tal kuus paari jalanõusid. Päris palju, kellegi kohta, kes isegi veel kõndida ei oska;) 

Tal on isegi sussid olemas!!! 
Ja öökull Helju, kes sealt tagant paistab, on Ida uus lemmikmänguasi. Nagu täna selgus. Vestlust jätkus kauemaks. Ma ei tea, kas kull midagi ka vastas, aga Ida vadistas end igatahes Helju kõrvale magama. 


Baby chick. Rohkem polegi vaja öelda. 


No mis mul siis ikka üle jääb kui kõiki neid riideid talle selga proovida.  Ma olen ju sunnitud neid proovima;) 
Ilmselgelt on mul lapsepõlves puudus olnud ühest nukust, keda riidesse toppida. Küll on hea, et Ida veel vastu ei oska hakata.

Aga no kuulge! Rohkem pidusid on vaja. Meil on isegi kuldsed viisud olemas, 
need tahavad Ussipesast välja! 



Nii need kodused päevad mööduvadki. Selle asemel, et midagi kasulikku teha, mängin mina "nukuga". Aga samas...see on nii hea moodus teda ära väsitada. Ma ei jaksa päev läbi mööda tuba temaga ringi rallitada, paigal ta aga istuda ei taha. Niimoodi riietades saab teda väntsutatud siia ja sinnapoole, nii et ta lõpuks ära väsib ja magama jääb.

Ahjaa, see on ju jälle üks neist "mina ei hakka seda kunagi tegema" teemadest. Et ei kuluta raha riietele, mis niikuinii kohe väikseks jäävad. Rong on läinud.


Wednesday, February 12, 2014

Vestlused, mida ma arvsin, et ma mitte kunagi elus ei pea

Mõnikord ma ise ka ei usu enam, mis mu suust välja tuleb, selles mõttes, et oota, kas see olen päriselt ka mina ja et kas ma tõepoolest ütlesin just praegu seda, mida mulle tundus, et ma ütlesin.  
Noh näiteks, et istun sõbrannaga kohvikus ja arutan, et palju sul ühe korraga õnnestub rinnast piima kätte saada. Aa, et 30ml? Oi, no seda on tõesti vähe, ma ikka 60 sain.
Mida? Just-just. Aga see tundub olevat täiesti mõistlik kohvitamise teema. Veel veidram tundub see, et sellest samast teemast annab maurata vähemalt pool tundi.

Ja siis ilmselt titemammade vestlusteemade vana hea klassika - mis värvi on "meie" kaka. Okei, nii hulluks pole asi (veel?) läinud, et me tõepoolest oma ekskremendi värvuse üle arutaks, aga me kõik ju teame seda "meietamist".  Ma päriselt ka olen kuulnud vestlust, kus ema ütles oma paarikuusele lapsele, et lähme nüüd issi sülle kakale ja ma kujutasin õudusega ette, kuidas järgmisel hetkel pean ma tunnistajaks olema vaatepildile, kuidas täiskasvanud naine koos lapsega oma mehe sülle ronib ja... Ma ei pea vist jätkama?
Noh igatahes lapse kaka ja selle värvus annab jututeemat ikka tundideks. See on nagu omaette teadus. Kõigepealt tuleb tuvastada, mis värvi kaka on ja millise konsistentsiga ja alles siis tuleb kõige põnevam osa - selle järgi püüda selgeks teha, mis lapsel viga võiks olla. Muidugi on teoreetiline võimalus, et laps on täiesti terve tavaline beebi, aga guugeldades võib olla kindel, et lapsel on midagi viga, vahet pole millise värvusega kaka ka ei oleks.
Britt Idal on minu diagnooside järgi olnud kõik võimalikud haigused, mis imekombel küll ise üle lähevad, ma lohutan end sellega, et ta on lihtsalt imelaps.  Eile, lugedes rotaviirustest, hakkasin ma loomulikult ka seda kahtlustama. Kuigi, mitte ökoemana, olen ma Britt Ida ka selle vastu lasknud vaksineerida.

Kolmas ja kõige tüütum teema ongi vaktsineerimised. Selles vaidluses on alati kaks poolt - tulihingelised pooldajad ja verised vastased. Jumalauta, kui tüütu see on kui titemammad sel teemal vaidlema lähevad ja mind ka oma vaidlusse kisuvad. Ma ei viitsi sel teemal arutleda, ausõna, aga tundub, et iga vähegi endast lugupidav ema peab olema kas poolt või vastu. Mina olen Britt Ida vaktsineerinud. See peaks ütlema kõik. Mida siin rohkem arutada?

Tissistreik, keele värvus, lisatoidu andmine, laste oskuste ja kaalu ning pikkuse võrdlused on veel vaid mõned näited teemadest, millest pärast lapsesaamist on normaalne kohvitassi taga rääkida. Ja ikka tunde. Ei mingeid "käisin täna poes ja ostsin uued saapad" või "nädalavahetusel sai liiga palju joodud" vestlusi enam. Ikka tissid ja kaka ja muu selline on teemad. Teemad, milledel ma arvasin, et ma kunagi kaasa ei räägi.
Nii veider-veider on see titemammade oma väike maailm. Siin räägitakse nagu võõras keeles, millest mitte keegi teine aru ei saa. Ometigi unustame me selle mõnikord ära ja hakkame ka "tavainimestele" õhinal rääkima, kuidas "me" end kõhuli keerasime nagu oleks see kõige ägedam asi maailmas ja ei mõista siis, miks teised seda vaimustust ei jaga.

Jumal tänatud, et mul on ka Diip ja muud titemammamaailmavälised tegevused,  tänu sellele oskan ma veel ka teistel teemadel suhelda. Vähemalt ma ise loodan nii. Aga see ei välista muidugi, et ma mingil hetkel teiega ei hakkaks lapse kaka värvusest jaurama.