Siis kui on liiga hilja...

 Mul on terve see nädal olnud selline sisetunne, et keegi sureb ära. Õudne ja reedele justkui üldse mitte paslik sissejuhatus, eks? Aga ma päriselt ka olen nii tundnud. Eile sain ma õhtul isalt teada, et suri tema ema. Ehk minu vanaema.
Ma muutusin kurvaks. Ilmselt mitte selle pärast, et ta suri. Vanainimesed surevad, ja mõnikord võib sellel kurval sündmusel olla ka natuke kergendust pakkuv pool, eriti kui tegu on voodihaige vanainimesega, kes enam kedagi ära ei tunne ja lihtsalt on. Kaine mõistus ütleb, et see oli kergendus talle endale. Teine osa aga kurvastab ja tunneb kaasa - ta oli ju ikkagi ema ja vanaema - kellelegi üks kalleimaid inimesi maailmas. Temaga seostuvad helged mälestused ja ilusad hetked, haigus oli vaid üks väike osa ühest pikast eluteest.
Pärast seda kui ma suureks sain, ei olnud ma isapoolse vanaemaga väga lähedane. Ma ei tea, miks, aga kui lapsepõlv otsa sai, siis ma enam ei suhelnud temaga. Ei pidanud vajalikuks vist. Viimati nägin ma teda küll umbes kuu aega tagasi ukse vahelt voodis lamamas, kuid enne seda ei olnud ma teda näinud üle kümne aasta.

Ja ma muutusin kurvaks põhjusel, et ma jäin hiljaks. Mul hakkas südames magus-valusalt kripeldama just nagu siis, pea neli aastat tagasi, kui ma tema majast mööda sõitsin. Mulle meenusid jälle kord jänesepuurid, puuriidad, punasesõstrapõõsad, „kanakuut“-kasvuhoone ja kollased aiatoolid, punane telefon, mingil põhjusel aukartustäratav elutuba, veider naabrimees, kirikunõlv, kiigemägi. Ja kommentaarid, mida mulle tookord kirjutati: "Oh rumalakesed... Ai ai ai, vanaema ju ootas teid, sest nädal tagasi ta ju ise hakkas sinust ja su mehest rääkima ja soovis väga näha... Ühinen Heily arvamusega, et kui ma siiski tookord oleks...Aga neid kollaseid toole pole enam, suur tuba on palju väiksem, naabrimeest pole, sõstrapõõsad on sissekasvanud... ka kasvuhoone sisse langenud..." või "mine kiiresti tema juurde. Siis on liiga hilja kahetseda, kui on võimalik minna ainult tema juurde surnuaiale"

Neli aastat tagasi oli mul veel võimalus temaga suhelda, kuid mingi kummaline jonn keelas mul uksele koputamast. Siis kui ma lõpuks "suureks sain" ja plaanisin teda külastada, sain ma teada, et ta on haige. Ma keerasin jälle ümber, sest ma kardan haigeid vanainimesi. Ma loobusin võimalusest. Ja nüüd kui ma tõepoolest oleksin olnud valmis, oli korraga liiga hilja. Ma olin jäänud liiga hiljaks. Ma olin liiga kaua jonninud, teadmata isegi miks, ja liiga kaua oodanud. 


Ja siis ma vihastan. Vihastan inimeste peale, kes tahavad minu laulurästast tappa, lihtsalt kiusu või jonni pärast.  Mul oleks veel võimalus minna matusele, aga ma ei saa, sest samal päeval püüame me Diibis inimestele selgeks teha, et meil ei ole mitte mingeid kavatsusi toimivat restorani hakata ümber ehitama, miks me peaksimegi seda tegema??? Ma ei saa sellest koosolekust loobuda, sest sellest sõltub nii palju. Need inimesed võtavad mult kiusu pärast ära võimalusel oma vanaemale head aega öelda. Lihtsalt selle pärast, et neil on võim. Kas ei ole see ebaaus? Ma püüan uskuda, et inimesed on tegelikult ilusad ja head, aga kuidas ma saan.
Mul jääbki oma rumala jonni ja kadedate inimeste kiusu pärast vaid võimalus minna  tulevikus surnuaeda. Nii nagu keegi anonüümne inimene mulle neli aastat tagasi siia samasse blogisse kirjutas.

Öeldakse, et elu on lühike.  Elu ei ole lühike, elu on piisavalt pikk selleks, et eksida ja oma vigasid parandada, armastada ja olla armastatud, mitte jonnida ja oodata. Elu on ettearvamatu. Kui tädi Helju suri, siis päeval ei viitsinud ma ta kõnele vastata, mõtlesin, et küll ma helistan õhtul tagasi. Ei tahtnud oma toimetusi pooleli jätta. Õhtul sain ma ise telefonikõne. Tädi Helju oli surnud. Ma jäin hiljaks. See kripeldab mul siiamaani sees. Nüüd lisandub sellele uus kripeldus.  Ma jäin uuesti hiljaks.

Siis saab elu igavikuks
kui on ära mindud
läbi puude, läbi tuule
kuulen Tema kutset
tunnen tule kuuma hingust
tumma veretukset
siis saab elu igavikuks
kui on ees need uksed.

(Doris Kareva)