Mehed ja naised ON eri planeetidelt vol2 ehk meie mõistmatu maailm

Esmaspäeva hommikul olin ma nukker, nukker ja ega ma seda siis Mareki eest varjanud, kordasin ikka palju ma teda eelmisel päeval ootasin, aga seekord päriselt ka ilma tagamõtteta. Lihtsalt nukrutsesin minulikult. 

Kella kolme paiku sain ma Marekilt sõnumi, et pangu ma küülik tulele. Rõõmsalt vaatasin ma aknast välja ja lootsin seal Marekit näha. Ei olnud. Helistasin. Selgus, et ta hakkas Tallinnast sõitma. Et meiega paar tundi koos olla ja siis tagasi sõita. 

Muidugi oli mul hea meel, sest Marek muidu pole seda sorti üllatuste vend, aga... Isegi mina sain aru, et sellisel sõidul pole ju mõtet. 

"Keera ringi!"palusin ma. "Sul pole mõtet kuus tundi sõita, selleks et kaks tundi siin olla." 

Marek solvus. "Ma ei saa sinust aru! Sa ju ise tahtsid!" 

Muidugi ma tahtsin, aga no milleks niimoodi aega ja raha raisata mõtlesin ma. Eile mõtlesin ma risti vastupidi. Me oleks peaaegu uuesti tülli läinud, sest mina käskisin Marekil ringi keerata, tema aga tahtis Tartusse tulla. "Sest muidu sa jäädki mulle nina alla hõõruma, et ma ei taha teiega koos olla!" 

Ma ei saanud väga vastu vaielda, sest tõenäosus selleks on tõepoolest olemas. Isegi kui ma ei taha võib selline lause üle huulte lipsata. Igatahes püüdsin ma Marekile selgeks teha, et päriselt ka pole mõtet tulla, mida tema loomulikult ei uskunud. Ei saa seda talle just ette ka heita. 

Vahepeal oli ta juba Kosele jõudnud ja lubas seal korraks peatuda, et mõelda, kas sõidab edasi või tagasi, sest ma ikka peaaegu suutsin talle selgeks teha, et pole mõtet. Eelmisel päeval oleks ma seda ootamatut spontaansust taevani imetlenud ning rõõmust lakke hüpanud, nüüd olin ma peaaegu pahandamas, et ta nii rumalalt käitus...

Ometigi oli ta kaks tundi hiljem Tartus. Mul oli hea meel, väga hea meel, aga ma ei suutnud ikka mõista, mis loogika teda eelmisel päeval kodus hoidis ja nüüd ühtäkki sõitma sundis. Ma olin esmaspäeval palju vähem mossis kui pühapäeval. 

"Ei sõida sa kuhugi tagasi," otsustasid vanaema ja emme Mareki eest. Vanaema helistas isegi onu Tarmole, et paluda neil Hugot hoida. Marek oli juba nõus, kui talle tuli meelde, et kõik võtmed said ju meiega Tartusse.

Nii ta paar tundi hiljem koju tagasi sõitiski.

    

Terve see paar tundi lagistas Ida kõva häälega naerda, demonstreeris, kuidas talle pool Sophiet ja kõik ühe jala viis varvast suhu mahuvad ning keeras end küljelt küljele ja kõhuli. Vanaema tegi pannkooke. 

Täna lähme meie ka koju:)