Ma kujutasin ette, kuidas ma üksinda metsas hulluks lähen, ühtegi inimest päevade kaupa peale Ida ei näe ja oskangi varsti rääkida vaid rinnapiimast ja lapse kakast. Oo õudu, eks!
Täna sain ma siis teada, et load jäävad mulle alles. Ma poleks kunagi uskunud, et suudan olla niiiiiii õnnelik rahatrahvi üle. Nüüd olen ma muidugi totaalselt rahatu, sest olgem ausad, trahv on ikka päris krõbe, aga ma olen õnnelik.
Rahatu, aga õnnelik! Ja sõidan oma uunikumist Fordiga edasi. Ma olen temaga juba nii harjunud, et panin talle isegi nime. Mulle tundub, et ta on Mati. Korralik tubli Eesti mees. Siis kui krõbedate külmadega Mareki auto kuidagi käima ei tahtnud minna, aitas Mati alati meid hädast välja. Ma loodan, et isa ei taha Matit juba tagasi. Muidu ma pean murutraktoriga linna sõitma...
Ma ei luba sul murutraktoreid halvustada:D Need on tglt väga šikid ja neid annab ägedalt tuunida ja neile annab lahedat lisavarustust panna ja üldse, kui sul on õiged kummikud ja päikseprillid olemas, siis muud muret ei olegi mu meelest :)
ReplyDeleteEt ärge siis imestage kui kevadel Diibi ees murutraktorit näete:D litterseeliku panen kah selga!
ReplyDeletema tegelt tahaks sind murutraktoriga linnas kohata, eriti talvel...
ReplyDelete