Friday, September 21, 2012

Admiral P - Kallenavn



Jah. Just nii. Kui ma esimest korda seda lugu kuulsin, mõtlesin,et norrakad on ikka täiesti lolliks läinud. Halvemat lugu ei tundunud olemas olevat.  Nelja päeva jooksul kuulsin ma seda autos sõites raadiost nii palju kordi, et see hakkas mulle meeldima ja jäi kummitama. Lõpuks avastasin, et keerasin raadiot aina kõvemaks kui see laul parasjagu tuli  ja laulsin kaasa. Laul kummitab siiamaani.

Money is the reason we exist. Everybody know it. It's a fact. Kiss-kiss!

Ohmygodohmygodohmygod...pärast Buduaari turgu on mul kole tahtmine Hugo jaoks Gucci kandekott osta, soovitavalt brilludega kaunistatud. Aga kas neid nii suurtele koertele tehakse? Või tulevad need vaid "chihuahua-mõõtudes"?

Seriously. Iseenesest on  kasutatud riiete turud ju vahvad, aga kui sellest üritatakse teha "Fashion Event Of The Year", siis on see natuke piinlik. Või noh, võib-olla ei ole ka. Lihtsalt see ei olnud minusuguse "hipi" teetassike.

Samas tuleb tunnistada, et natuke naljakas oli ka. Ja üles tunnistada, et kaks ostu sai siiski tehtud:S  Ohhhh! Tundub, et viga pole üldse mitte Buduaari turus, vaid minu "lõhestunud isiksuses".

Thursday, September 20, 2012

Puhas reklaam;)

Kõik, kellel vähegi isu Gustavi imemaitsvate kondiitritoodete järgi, siis teil on võimalus oma maitsemeeli hellitada!

Gustavi meespere pakub klientidele head-paremat täna kell 17.00-19.00 Laagri Comarketis ja Homme kell 16.00-18.00 Tallinna Kaubamaja Toidumaailmas.

Maitseelamuste kütid seavad oma sammud Tallinna poole!


Wednesday, September 19, 2012

The Algus



/.../
Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud. „Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu. 

„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps. Ma hakkasin teda juba uskuma. Aga kas ma tõepoolest sain olla nii rumal, et päevad sassi ajasin.Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina. 
„Ei,“ raiusin ma vastu. „Ma olen täiesti kindel, et Heily ise kutsus mind tänaseks!“ Mingil kummalisel põhjusel oli tütarlaps nii kindel, et mina olin eksinud. Mina olin ka kindel. Selles, et tema eksis. Me vedasime kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud. 

Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. 
/.../


 PS: Ärge siis unustage "Dinner for Schmucks" TV 3-s sel reedel:)

Parima sõbranna auhind

Ma olen juba mõnda aega püüdnud anda endast kõik, et võita "Parima Sõbranna Auhind".
Niisiis unustan ma juba mitmendat korda näiteks ära oma sõbrannade sünnipäevad. Või noh...tegelikult ei unusta, need meenuvad mulle lihtsalt päev või kaks hiljem.

Nii ka see kord. Ma teadsin hästi, et Proua Roosil on sünnipäev 18. kuupäeval. Tõe huvides tuleb küll tunnistada, et ma ei olnud enam päris kindel, kas see on september või oktoober. Aga mul oli kaval plaan  -  ikka helistan ja kui selgub, et kuu aega liiga vara helistan, ongi mul põhjus järgmisel kuul uuesti helistada. Sest teada ju on, et liiga tihedalt ma helistama ei kipu. Parim tõestus on ju see kui ma avastasin, et mu sõbranna lapse sai ja ma isegi ei teadnud, et ta lapseootel on.

No vot. Ja nii oligi mul Proua Roosi sünnipäev tegelikult meeles. Aga kõige pealt helistamiseks liiga vara hommikul, siis korraks läks meelest, siis sai telefon tühjaks, siis mõtlesin, et tee peal helistan, siis juba, et võiks ju lausa läbi minna, kuna ma Tartust tulin ja Proua Roosi elukoht koduteele jääb, siis keerasin ma juba teisele teele, siis panin telefoni laadima, siis läks jälle meelest ja tuli uuesti meelde kui oli juba liiga hilja helistamiseks. Uuesti tuli sünnipäev mulle meelde järgmise päeva lõuna ajal.

Ja ma mõtlen. Kas ma tõesti ei ole juba "Parima Sõbranna Auhinda" välja teeninud?

Monday, September 17, 2012

"Vihkan-armastan-suhe"... jälle!


Jälle kord olen ma jõudnud Norraga "vihkan-armastan-suhtesse". Ma kohe kuidagi ei taha neil hommikuil, kui varahommikuse Oslo lennuki peale on vaja jõuda, voodist üles saada. Ja kohe kuidagi ei taha üldse Norra minna. Tahaks hoopis kodus olla. Aga...Nii kui ma kohale jõuan, olen jälle rahul. Mulle meeldib lugeda hommikusi lehti ja vaadata hommikusöögilauas, kuidas norrakad oma juustuvõileibu mugivad, mulle meeldib isegi norrakatega ühes rütmis hommikustes ummikutes tiksuda, mulle meeldib, et kohtumistel võetakse mind alati vastu kui "one of us", mulle meeldib kuulata, kuidas norrakad salaja oma valitsust ja poliitikat kiruvad, mulle meeldib! 

Seekord kihutasin ma kolme päevaga läbi ligi tuhat kilomeetrit. Ühel ja teisel pool fjordi, mägedest üles ja mägedes alla, mööda teid, mis olid sobivad vaid jalgratastega liiklejatele ja ei oleks eeldanud vastusõitvaid veoautosid, teeparandusi, vaadates ühel pool teed alla kuristikku ja teisel pool teed kukkuvate kivide eest hoiatavaid märke. Võimalik, et punktist A  punkti B oleks ka mõnda sirgemat teed pidi saanud, kuid mina usaldan ju alati marsruudi valimisel oma ustavat gps-i:)




GPSi kasutamine õigustas end. Sest oletame, et oma peaga oleks ma suutnud valida otsema ja sirgema tee. Sellisel juhul oleks ma paljust ilma jäänud. Pärast tunniajast kihutamist (ma ise oleks ilmselt 30-ga sõitnud, aga kuidagi piinlik oli veoautole jalgu jääda ja nii olin ma hambad ristis sunnitud sõitma vähemalt 70ga) kitsastel teedel, jõudsin ma lõpuks linnakesse, mis tundus olevat inimtühi. Selline vaikne ja unine, aga hingematvalt kaunis. Nagu "Vale pööre", ainult selle vahega, et mind ei rünnanud kusagilt ootamatult välja tormanud inimsööjatest metslased, vaid linna ainsad inimesed (jah, nad olid siiski olemas!) istusid pleedidesse mähituna tänavakohvikus, jõid kohvi ja ei pannud mööduvat autot tähelegi...



Muidugi on ka asju, mis mulle Norras ei meeldi. Mulle ei meeldi, et seal alati vihma sajab (vt eelmist postitust) või on lumi maas. Juba siis, kui vähemalt kalendri järgi veel suvi peaks olema. Seriously wtf?



Ja kui ma neljapäeva hilisõhtul surmani väsinuna ja tibake tülpinuna lennujaamas istusin, sai mulle korraga selgeks, et mulle on hakanud ka norrakad meeldima. Nad on naiivsed, aga siirad. Ühtäkki, ei tea kust, potsatas mu kõrvale võhivõõras naisterahvas, kes pidi mulle lihtsalt mainima, et mul on jalas "maailma kõige ägedamad sokid, tegelt ka". Ta oli mu sokkidest nii vaimustuses, et paariks sekundiks arvasin ma, et peaks oma sokid talle kinkima. Aga, noh, then again, need olid mul hommikul kella seitsmest saati jalas olnud. See ei oleks tema suhtes aus olnud. Kuid kompliment oli vahva, kas pole? Pole siis ka ime, et norrakad mulle järjest rohkem meeldima hakkavad;)



Tuesday, September 11, 2012

Minu murfoloogia:

Mida fänsim on kohtumispaik, seda suurem on tõenäosus, et ma jään paduvihma kätte ja jõuan lõpuks sihtpunkti, nähes välja nagu  vaene kodutu Ida-Euroopa sugulane.

Ei tasu vist lisada, et otseloomulikult jään ma ka vähemalt pool tundi hiljaks. Kuid see ei ole minu süü, ausalt! Kas mina olen süüdi, et Oslos alati sajab? Et Oslo kesklinn on üles kaevatud? Et GPS hoolimata minu püüdlustest teda eksitada, mind neli korda järjest samasse üleskaevatud tupiktänavasse tagasi viib? Et ma lõpuks vihastan, esimesse sihtpunkti lähedal olevasse parklasse auto õra pargin, jalgsi paduvihmas sihtpunktini liigun ja avastan siis, et parkimise eest sai tasutud vaid nii palju, et heal juhul saaksin kohtumisel 25 minutit olla? Kui ma just ei taha hiljem kojameeste vahelt 100eurost trahvi leida.
Ei saa ju mind kõiges selles süüdistada?

Aga selle eest tean ma nüüd moodust, kuidas Oslo kesklinnas tasuta parkida. Selleks tuleb vaid autosse nähtavale kohale jätta oma visiitkaart tekstiga "kohtumine saatkonnas".  Muidugi tuleb kasuks kui mõni saatkond tegelikult ka lähedal on. (Ja noh vähem kahjuks ei tule ka see, kui teil tõepoolest sinna asja on).
Aga fakt on fakt! Tasub proovimist. Julgeid? Anyone?

PS: Ma võiks teinekord ise proovida helistada, et "teate,  mul pole küll teie juurde asja, aga tahaks shoppama minna ja ei viitsi parkimise eest väga maksta, ega teil pole ju midagi selle vastu, et ma auto teie juurde pargin justkui oleks meil kohtumine või midagi" . Et testida, et mis mulle selle peale kostetakse või midagi, you know.

Friday, September 7, 2012

Sügisene kappide puhastus - tehtud! Sügislaat -käidud!

Kui mu riietekapis olevad hilbud ja jalanõud oskaksid rääkida, siis kaebaksid nad teile kindlasti, kuidas nad juba  aastaid päevavalgust pole näinud ning kuidas nad päevast päeva peavad kuulama mu vingumist, et mul midagi pole selga panna. Kui nad oskaksid rääkida, ütleksid nad kindlasti, et neil on sellisest virelemisest kõrini, kuidas see pole kellegi elu ja kui väga nad loodaksid, et keegi neist rõõmu tunneks.

Nemad aga ei oska rääkida ja mina olen kade. Ise ei kanna, aga ära ka ei raatsi anda.

Täna oli aastaid kapis seisnud riietel ja jalanõudel lõpuks ometi pidupäev. Mina tegin südame kõvaks ja nemad nägid päevavalgust! Said kapist välja ja liikusid autopagasnikusse. Selleks, et homme Tuula laadale jõuda. Lootuses ja ootuses, et äkki...

No vaatame. Laadad ja kirbukad on mulle alati meeldinud. Siiani pigem ostleja ja vaatlejana. Aga kuidas läheb müüjana? Võib-olla siis osutub laat õnnetutele riietele edukaks ja nad leiavad uue omaniku.


*******

No nihh...Laadal käidud. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis ka suurem osa "kappide sügispuhastuse aktsiooni" käigus päevavalgust näinud riidetestki läinud.  Läksid teised nagu  soojad saiad! Uue omaniku leidsid isegi kingade hoidmiseks kaasa võetud punutud korv ja istmepingiks kaasas olnud valge laud. Seesama vana ja väsinud laud, mis eelmisel aastal valge värvi ja salvrättide abil uue näo sai. Veidike liialdades võib öelda, et  ma oleks võinud selle peale isegi oksjoni korraldada (note to myself: mõte järgmiseks korraks;))

Vihm üritas küll kõigest väest üritust segada, aga edutult.Ja lõppude lõpuks ega ma siis suhkrust ole ning milleks siis need kummikud ja vihmakeebid välja on mõeldud. Kuigi tuleb tunnistada, et koju jõudes olid kuum piparmünditee ja soe pleed mu kõige paremad sõbrad ning mul on siiski kahtlane tunne, et väikesel külmetusel õnnestus kõigest hoolimata kontide vahele pugeda.

Ma ei oleks osanud elu seeski arvata, et selline tilluke külalaat täiesti toredaks ja (halvast ilmast hoolimata) nii rahvarohkeks ürituseks osutub. Mul on hea meel, et kohale minna otsustasin. Sai kappi ruumi juurde, erinevate inimestega suhelda ja ühtlasi ei saanud Janek mind kodus kavala manipulatsiooni abil tööle rakendada;)
Kõige vahvam kogu laada juures oli aga see, et see andis mulle jälle mõtteid ja kinnitust, et üks pikka aega mu peas keerelnud mõte ei pruugi üldsegi paha mõte olla.

ps: laadalt ei lahkunud minagi tühjade kätega. Janek hoidis muidugi peast kinni, et ma jälle lilli olin ostnud, aga ausalt...nendest lilledest ei olnud võimalik lihtsalt mööda minna, nad olid kõik nii ilusad, et ma oleks tahtnud kogu selle kirju krüsanteemimere ära osta. Ma olin niigi tubli ja suutsin end taltsutada. Aga köögis aknalaual ilutseb nüüd kirju tšillitaim!



Pullimunad: Saksad käisid Supelsakstes

Selline uus toidblogi on internetiavarustesse tekkinud. Soovin uutele tegijatele tuult tiibadesse & teravat kahvlit või nüri nuga (mina ei tea, mida toidukriitikutele ja - blogijatele soovitakse).
Hoiame tegemistel silma peal:)

Pullimunad: Saksad käisid Supelsakstes: Käisime mööda Eestimaad ringi ja tahtsime, et meid meeletute maitseelamustega pikali lüüakse. Jõudsime oma teel Pärnusse.  Pärnus on pa...

Tuesday, September 4, 2012

Vanad mõtted veidike teises kuues

Mul on kahtlane tunne, et mõned ideed ja parimad mõtted ei teostu kohe, sest neil on vaja veel laagerduda, et siis veel paremana uuesti päevakorda tõusta. Võib olla isegi, et teostuda.

Ja "kogenud kirjanikuna" tegin ma juba esimesed sammud teostuse poole. Mul on tunne, et ma pole täna õhtul ainuke, kes pastaka pihku haaras, arvuti taga vaikselt klõbistab ja/või ajusid ragistab...

Ma kohe tunnen üle pika aja, et ma ei ole pärast pingsat tööpäeva väsinud:)

Ohhh, nii tore on jälle veidike salapärane olla!

Monday, September 3, 2012

Anna kannatust!

See, et asjad Norras tagurpidi käivad, aega võtavad ja veidrana tunduvad, ei tohiks mind enam ammu üllatada. Aga...
1. selleks, et ühte internetikeskkonda sisse logida, pean ma sisestama kaks parooli - ühe pin-koodi kirjast ja teise, mis sms-iga tuleb.
2. mobiilinumber, millele sms tuleb, ei ole aga mu isiklik, vaid endine töönumber. Pole viga mõtlen ma, muudan siis telefoninumbri ära! Elementaarne! Kuid...
3. kasutaja mobiilinumbri vahetamiseks pean ma olema sisse logitud. Sisselogimiseks on mul vaja pin-koodi, mis tuleb sms-iga mobiilinumbrile!



Järg:

4. Saan sammukese edasi. Pean sisestama pin-koodi kirjast pinkoodi ja salasõna. Salasõna olen ma unustanud. Tahan seda muuta. Loomulikult tuleb muudetud salasõna vana töökoha meililiaadressile. Alguses tagasi!
5. Helistan kasutajatoe telefoninumbrile. Lootuses, et saan niimoodi oma telefoninumbri ära muuta. Loomulikult mitte. Ainuke võimalus on minu vana kasutaja kustutada. Olgu, väga hea, sobib!
6. AGA see tähendab, et pean tellima ka uued pinkoodid, mis saadetakse VAID tavalise postiga. Ma alles täna võtsin uute pinkoodidega ümbriku postkastist välja. Nüüd pean ma need uuesti tellima. Asjaajamine venib jälle vähemalt nädalakese. 

Sweet!