Sügisene kappide puhastus - tehtud! Sügislaat -käidud!

Kui mu riietekapis olevad hilbud ja jalanõud oskaksid rääkida, siis kaebaksid nad teile kindlasti, kuidas nad juba  aastaid päevavalgust pole näinud ning kuidas nad päevast päeva peavad kuulama mu vingumist, et mul midagi pole selga panna. Kui nad oskaksid rääkida, ütleksid nad kindlasti, et neil on sellisest virelemisest kõrini, kuidas see pole kellegi elu ja kui väga nad loodaksid, et keegi neist rõõmu tunneks.

Nemad aga ei oska rääkida ja mina olen kade. Ise ei kanna, aga ära ka ei raatsi anda.

Täna oli aastaid kapis seisnud riietel ja jalanõudel lõpuks ometi pidupäev. Mina tegin südame kõvaks ja nemad nägid päevavalgust! Said kapist välja ja liikusid autopagasnikusse. Selleks, et homme Tuula laadale jõuda. Lootuses ja ootuses, et äkki...

No vaatame. Laadad ja kirbukad on mulle alati meeldinud. Siiani pigem ostleja ja vaatlejana. Aga kuidas läheb müüjana? Võib-olla siis osutub laat õnnetutele riietele edukaks ja nad leiavad uue omaniku.


*******

No nihh...Laadal käidud. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis ka suurem osa "kappide sügispuhastuse aktsiooni" käigus päevavalgust näinud riidetestki läinud.  Läksid teised nagu  soojad saiad! Uue omaniku leidsid isegi kingade hoidmiseks kaasa võetud punutud korv ja istmepingiks kaasas olnud valge laud. Seesama vana ja väsinud laud, mis eelmisel aastal valge värvi ja salvrättide abil uue näo sai. Veidike liialdades võib öelda, et  ma oleks võinud selle peale isegi oksjoni korraldada (note to myself: mõte järgmiseks korraks;))

Vihm üritas küll kõigest väest üritust segada, aga edutult.Ja lõppude lõpuks ega ma siis suhkrust ole ning milleks siis need kummikud ja vihmakeebid välja on mõeldud. Kuigi tuleb tunnistada, et koju jõudes olid kuum piparmünditee ja soe pleed mu kõige paremad sõbrad ning mul on siiski kahtlane tunne, et väikesel külmetusel õnnestus kõigest hoolimata kontide vahele pugeda.

Ma ei oleks osanud elu seeski arvata, et selline tilluke külalaat täiesti toredaks ja (halvast ilmast hoolimata) nii rahvarohkeks ürituseks osutub. Mul on hea meel, et kohale minna otsustasin. Sai kappi ruumi juurde, erinevate inimestega suhelda ja ühtlasi ei saanud Janek mind kodus kavala manipulatsiooni abil tööle rakendada;)
Kõige vahvam kogu laada juures oli aga see, et see andis mulle jälle mõtteid ja kinnitust, et üks pikka aega mu peas keerelnud mõte ei pruugi üldsegi paha mõte olla.

ps: laadalt ei lahkunud minagi tühjade kätega. Janek hoidis muidugi peast kinni, et ma jälle lilli olin ostnud, aga ausalt...nendest lilledest ei olnud võimalik lihtsalt mööda minna, nad olid kõik nii ilusad, et ma oleks tahtnud kogu selle kirju krüsanteemimere ära osta. Ma olin niigi tubli ja suutsin end taltsutada. Aga köögis aknalaual ilutseb nüüd kirju tšillitaim!