Jälle kord olen ma jõudnud Norraga "vihkan-armastan-suhtesse". Ma kohe kuidagi ei taha neil hommikuil, kui varahommikuse Oslo lennuki peale on vaja jõuda, voodist üles saada. Ja kohe kuidagi ei taha üldse Norra minna. Tahaks hoopis kodus olla. Aga...Nii kui ma kohale jõuan, olen jälle rahul. Mulle meeldib lugeda hommikusi lehti ja vaadata hommikusöögilauas, kuidas norrakad oma juustuvõileibu mugivad, mulle meeldib isegi norrakatega ühes rütmis hommikustes ummikutes tiksuda, mulle meeldib, et kohtumistel võetakse mind alati vastu kui "one of us", mulle meeldib kuulata, kuidas norrakad salaja oma valitsust ja poliitikat kiruvad, mulle meeldib!
Seekord kihutasin ma kolme päevaga läbi ligi tuhat kilomeetrit. Ühel ja teisel pool fjordi, mägedest üles ja mägedes alla, mööda teid, mis olid sobivad vaid jalgratastega liiklejatele ja ei oleks eeldanud vastusõitvaid veoautosid, teeparandusi, vaadates ühel pool teed alla kuristikku ja teisel pool teed kukkuvate kivide eest hoiatavaid märke. Võimalik, et punktist A punkti B oleks ka mõnda sirgemat teed pidi saanud, kuid mina usaldan ju alati marsruudi valimisel oma ustavat gps-i:)
GPSi kasutamine õigustas end. Sest oletame, et oma peaga oleks ma suutnud valida otsema ja sirgema tee. Sellisel juhul oleks ma paljust ilma jäänud. Pärast tunniajast kihutamist (ma ise oleks ilmselt 30-ga sõitnud, aga kuidagi piinlik oli veoautole jalgu jääda ja nii olin ma hambad ristis sunnitud sõitma vähemalt 70ga) kitsastel teedel, jõudsin ma lõpuks linnakesse, mis tundus olevat inimtühi. Selline vaikne ja unine, aga hingematvalt kaunis. Nagu "Vale pööre", ainult selle vahega, et mind ei rünnanud kusagilt ootamatult välja tormanud inimsööjatest metslased, vaid linna ainsad inimesed (jah, nad olid siiski olemas!) istusid pleedidesse mähituna tänavakohvikus, jõid kohvi ja ei pannud mööduvat autot tähelegi...
Muidugi on ka asju, mis mulle Norras ei meeldi. Mulle ei meeldi, et seal alati vihma sajab (vt eelmist postitust) või on lumi maas. Juba siis, kui vähemalt kalendri järgi veel suvi peaks olema. Seriously wtf?
Ja kui ma neljapäeva hilisõhtul surmani väsinuna ja tibake tülpinuna lennujaamas istusin, sai mulle korraga selgeks, et mulle on hakanud ka norrakad meeldima. Nad on naiivsed, aga siirad. Ühtäkki, ei tea kust, potsatas mu kõrvale võhivõõras naisterahvas, kes pidi mulle lihtsalt mainima, et mul on jalas "maailma kõige ägedamad sokid, tegelt ka". Ta oli mu sokkidest nii vaimustuses, et paariks sekundiks arvasin ma, et peaks oma sokid talle kinkima. Aga, noh, then again, need olid mul hommikul kella seitsmest saati jalas olnud. See ei oleks tema suhtes aus olnud. Kuid kompliment oli vahva, kas pole? Pole siis ka ime, et norrakad mulle järjest rohkem meeldima hakkavad;)
No comments:
Post a Comment