Tuesday, July 1, 2014

Siis kui Marek ütleb, et ta on magamata

 Mõnikord ma ikka mõtlen, et mehed on juhmid. Sealhulgas ka minu oma. Millegi muuga ei oska ma Mareki väljaütlemisi seletada.

Idal on praegu käsil mingi imearmas periood, kus ta üldse ei taha magada. Eriti muidugi öösel. Ja kui ei maga tema, siis ei maga ka meie. Ta nagu paneks meid proovile, et kaua me jaksame magamata elada. Mingi eriti twisted mäng. Nii ei ole vist väga imekspandav, et me oleme kergemini ärrituvad ja pahurad.

Ühel hommikul püüdsin ma peale kella viiest äratust meile saata. Mul oli vaja ära saata kaks meili. Nende kirjutamine oleks normaalses olekus võtnud viis kuni kümme minutit, aga Idal oli ilmselgelt just siis vaja ronida trepiastmele või pistikute juurde, nii et ma pärast iga sõna jälle arvuti tagant püsti pidin tõusma. Mõte läks kaheksakümmend kaks korda sassi.
Ma  otsustasin Idat endal süles hoida. Talle ei meeldi kui tema vabadust piiratakse ja ta andis sellest häälekalt märku. Mina ei teinud väljagi, hoidsin ühe käega Idat ja teise käega kirjutasin. Rööprähklemine, iga koduperenaise argipäev! Muidugi oleks ma võinud neid meile ka veidi hiljem kirjutada, aga kell viis hommikul ei ole midagi eriti mõistliku peale hakata, ära oli need vaja saata ja pealegi muutub Ida iga ärkvel oldud tunniga veel aktiivsemaks. Nii ma siis istusin protestiva Idaga arvuti taga ja kirjutasin.

Korraga vajus magamistoast välja mossis Marek ja ütles, et andku ma laps talle. Ise oli sellise näoga, et kas sa ei saa siis midagi teha kui ta nutab. näed ju et ma magan. Me jonnisime natuke üksteisega nagu ikka ja lõpuks käratasin ma: "Mis sul viga on?"
Marek vaatas mulle otsa nagu oleks ma idioot, sest kuidas ma ometi aru ei saa, mis tal viga on ja vastas siis eriti hädiselt ja vaevatult: "Ma olen magamata!"
Mul oli tunne, et mu pea plahvatas. Öelda mulle, et ta on magamata?!


Jah, ma pean Marekile au andma, et öösiti tõuseb tõepoolest tema ja silitab Idakese uuesti magama, aga see ei tähenda, et mina samal ajal unes üksiksarvi näeks. Ka minu magamine jääb magamata. Pealegi olin ma just Tartust tulnud, kus Ida oli mind üleval hoidnud. Mitte Marekit. Tema oli meieta Ussipesas. 
Ahjaa, kas ma juba mainisin, et Ida ei ole selline laps, kes paigal püsiks või omaette mängiks. Kohe kui ta (peale magamata ööd) kell viis või kui ta otsustab armuline olla ja kell kuus ärkab, kohe pärast seda hakkab ta nagu väike tank mööda elamist ringi rallitama. Ei mõtle nii, et jah, kallis ema, joo rahulikult oma kohv ära, ma nii kaua mängin oma vispli ja laulva koera ja rongi ja Sudocreami purgiga
Ja kui nüüd päev otsa tal niimoodi järel turnida, siia lisada veel paar magamata ööd, siis on väsimus ja tüdimus ja ärrituvus kerge tulema. Ometigi tundub, et meestel on ikka alati raskem. Ma järeldan vaid, et mehed on juhmid. Ka minu oma. Mõnikord. 

2 comments:

  1. Ma lihtsalt pean kirjutama, et varsti läheb VEIDIKENE paremaks! :) Minu tütar sai nädala jagu päevi tagasi 2 aastat vanaks. Ja ütleme nii, et ca 3-4 kuud pole ta enam igapäevaselt ärganud ( nagu kellavärk) kell 05.55 vaid veab ca 07.00ni välja. Aga sama aktiivne on siiani. Kell kukub ja tegutseme! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Äratus kell seitse! Paradiiiiiiis!

      Delete