Friday, May 24, 2013

Emotsioon nr 20

Täna hommikul  teksade peale kleiti (st nüüd küll pigem pluusi, mis varem oli kleit olnud, aga nüüd puusadest allapoole ei mahu) venitades oli mul tunne, et "  inside of me, inside of me, there is a thin person just screaming to get out". 
Mul oli tunne, et ma ei mahu iseenda kehasse ära. Veider?  Ma tean. See on viimasel ajal mu keskmine nimi.

Päeva mõte



Thursday, May 23, 2013

Emotsioon nr 19

Kas kõigi lasteootel naistega juhtub nii, et nad hakkavad mingil hetkel rääkima õnnistatud olekust, kõhubeebidest ja kasutama muud sarnast arusaamatut slängi? Kas see juhtub lihtsalt kõigiga niimoodi kontrollimatult? Ja sealt edasi tuleb juba kogu see "me lähme nüüd beebuga kakale"-jama?
Ma ise küll pean end suht ajudega naisloomaks ja olen siiani kindel olnud, et ei muutu perekooli-kanaks, aga kui see muutus on vältimatu? Nagu kaalutõus.
Ma ei taha...

Liiga palju saiakesi?

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et mida inimesed küll mõtlevad? Noh, et kui näevad mind  järjekordset saiakest pugimas. Täna sain ma sellele küsimusele vastuse.
Facebook'i tekkisid täna pildid ühest üritusest, kus paarile olen mina ka peale jäänud. Mõnda aega hiljem helises mu telefon. Helistajaks oli üks sõbranna, kellega me mõned aastad polnud suhelnud. Mina olin kogu aeg ära, tema sai lapse, siis ma ei viitsinud telefonile vastata ja nii ta läks.
"Ma vaatasin, et sulle võib õnne soovida," alustas ta oma kõnet.
"KUST sa nüüd seda nägid?" tegin mina end põnevaks, kuigi teadsin ju väga hästi kust.
"Vaatasin neid FB pilte ja ühe pildi järgi mul tekkis kahtlus, aga no õnnitleda veel poleks julgenud, aga siis ma vaatasin edasi ja mõtlesin, et Johanna Maria ei lubaks endale kunagi sellist kõhtu niisama! Ju siis ikka võib õnne soovida..."

M.O.T.T. Nüüd ma siis tean, mida teised mõtlevad.

Wednesday, May 22, 2013

Emotsioon nr 18

Ma söön päevas rohkem kui kogu Aafrika kokku. Samal ajal kui teised naised söövad lõunaks pooliku päevaprae, millest poole moodustab kapsasalat, suudan mina ilma suurema probleemita ära süüa mehise lasanjetüki.
Paari tunni pärast oleks ma võimeline seda protseduuri kordama.

Autot kellelegi?




Kui ma oleks tiba noorem ja ägedam ja ei elaks Ussipesas, kust talvel saab välja vaid tankiga ja mul oleks ülearused 7000 eurot tagataskus, ostaks ma Crossu ise ära. Aga ma ei ole noorem ja ägedam ja elan Ussipesas ja kõik mu "ülearune" raha on planeeritud muuks otstarbeks (kusjuures me ei räägi enam sellistest eluks vajalikest asjadest nagu kingad ja päikesepuuder!).

Lisainfot Crossu kohta saate siit: http://www.auto24.ee/used/1065539

Mehed on lillekesed ehk kuidas Janek hambaarstil käis

Niisiis. Janek pidi minema hammast välja tõmbama. Kaks päeva varem hakkasin ma kuulma kui õudne see on, kuidas ta kardab ja kuidas see nii valus on, et ta kindlasti minestab ning teda kanderaamil koju tuleb tuua.
Hamba väljatõmbamise hommikul kui mind Janeki hirm juba natuke naerma ajas (kuid ma ei saanud ka päriselt naerda, sest pidin kaastundlik olema) oli ta lausa paanikas, hambaarsti ukse taga oli ta lausa värisenud ja elu oli silme eest läbi käinud.

Veerand tundi pärast hambaarsti aega helises mu telefon. Ma olin kindel, et nüüd ütleb Janek, et ta lõi põnnama ja tühistas aja. Selle asemel oli teisel pool toru aga ootamatult rõõmus Janek, kes teatas, et hamba välja tõmbamine oli lapsemäng ja et ta läheb rõõmuga uuesti arsti juurde.
Nojah. Ma ju olin talle kogu aeg rääkinud, et see ei tapa. Aga kas ta kuulas? Muidugi mitte.

Õhtul kui Janek koju tuli, puges ta diivanile kerra ja teatas, et täna ei tohi ta pingutada. Peab rahulikult olema. Ma ei tea, kas ta ootas ka midagi rohkemat (kangelasteo medalit vms), aga igaks juhuks panin talle ka pleedi peale. Et toetav olla. Et ta ei pingutaks. Ja ei öelnud, et ma arvangi, et hamba välja tõmbamine ongi tiku-taku asi, sest after all kunagi lähitulevikus poeb minu seest terve inimene välja. Ma sain aru, et mehed on lillekesed, keda pärast hambaarsti külastamist tuleb toetada. Mitte nende üle nalja teha.

Tuesday, May 21, 2013

Emotsioon nr 17

Ma ei mäleta asju. Ma küsin ühte ja sama asja kaheksa korda üle. Ma räägin ühte ja sama asja kaheksa korda. Ma teen ebaratsionaalseid asju. Ma lähen köögikapi pealt võtma hügieenilist huulepulka ja jõudes magamistuppa tuleb mulle meelde, et ma ei pidanud voodilinu vahetama hakkama, vaid tahtsin hügieenilist huulepulka. Mu mälu on reaalselt seitse sekundit.

Monday, May 20, 2013

Ussipesa idüll

...ehk kummikutes ja alusseelikus väikest sorti elevanti meenutav maaproua tegi suvele ukse lahti:)




Neli nippi, mis ma nädalavahetusel õppisin


Nipp nr 1 - kuidas peenrad korda saada: külla tuleb kutsuda meheema. Mu peenar ei ole kunagi varem nii ilus ja korras olnud. Või siis tegelikult peaks ütlema, et mul polegi varem peenart olnud, mul olid lihtsalt erinevad lilled umbrohu sees.

Nipp nr 2 - kuidas triikimist ootavad triiksärgid ilma triikimata triigituks saada: külla tuleb kutsuda ema. Kortsus pluusid tuli panna uuesti pesumasinasse ja emal õigesti kuivama panna. (me kõik teame, et ta on alla andnud, et mulle selgeks teha, kuidas triiksärke õigesti kuivama panna, sest ma ei saa ju sokkidegagi hakkama.)  Ausõna, tund aega hiljem olid särgid "triigitud".

Nipp nr 3 - kuidas korrastamist vajav silt ilma liigse vaevata korda saada: külla tuleb kutsuda sõbranna koos mehega.  Samal ajal kui rasedad päikest võtsid, oli sõbranna mehel silt puhastatud ja värvitud. Nagu uus.

Nipp nr 4 - kuidas vältida nõude pesemist: paar korda tuleb jätta oskamatu mulje. Ja nii ei lubagi Janek mind enam kraanikausi lähedale. Mulle sobib.  (Huvitav, kas ta hakkab ka nõudepesumasina saabumisel minu (nõudepesumasinas) pestud nõude puhtust üle kontrollima?)

Mulle tundub. et nädalavahetusel sai nii palju ära tehtud. Nii kerge vaevaga. Ilmselt tuleb natuke kasuks ka mu uus "haigus":D

Friday, May 17, 2013

Päeva mõte ehk Johanna Maria Prangel in a nutshell


Emotsioon nr 16

Ma tean, et ei tohiks netis surfata ja igasugu asju lugeda, aga kuna mu üheks kõige suuremaks hirmuks tuhandete muude kõrval on venitusarmide teke, siis ikka läksin uurima, et kuidas neid vältida. Ei oleks pidanud. Nüüd on mul veel suurem hirm. Sest hoolimata suurest ja korralikust kreemitamisest ja niisutamisest võivad nad ikkagi tekkida? Et kui ikka tahavad tekkida, siis tekivad. Ja minult ei küsi keegi! Ma ei taha! Ma tahan, et mu kõht näeks ka pärast välja nagu Evelin Võigemastil! Mitte kaalust allavõtnud elevandi ja sebra ristsugutisel.

"Sa oled ju rohkem norrakas kui mõni norrakas!"

Kuna ma eile ühelt oma Norra koostööpartnerilt sellist lauset kuulsin, siis ei jäägi muud üle kui norraka kombel täna 17. maid tähistada. Bløtkake'st ei ole ma kunagi suurt hoolinud, kuid "korraliku norrakana" peaks siiski oma elu esimese 17.mai-koogi teo täna ette võtma. Et vääriliselt tähistada.

Oma esimest 17. maid mäletan ma niimoodi:


Lõpuks ometi oli kätte jõudnud mai, mida ma olin viimased kuu aega pikisilmi oodanud. Mitte 17.mai pärast, sellest ei osanud ma veel midagi oodata. Britt ja Arne olid otsustanud mulle üllatuse teha ning mu ema ja õe meile Norra külla kutsunud.  Kuigi Norras veedetud peaaegu aasta oli täis olnud nii palju erinevaid sündmusi, et tõsine koduigatsus oli mind vaevanud vaid ühe korra, jõulude ajal, oli mul selle üllatuse üle eriliselt hea meel. Miks nad olid külaskäigu planeerinud just nii, et ka 17.mai sisse jääks, selgus  veidike hiljem.

Ma olin kuulnud Norra iseseisvumispäevast, 17.maist, aga ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kujutasin ette, et see on lihtsalt üks natukene pidulikum päev, kui lipud heisatakse ja võib-olla süüakse koos perega pidulik õhtusöök. Holmenkolleni nädalavahetuses oleks pidanud mulle juba piisav vihje olema, et ükski Norra suursündmus ja püha ei möödu vaikselt. 17.mai hommikul kui me kolmekesi emale ja õele Oslosse vastu sõitsime magas terve Norra veel rahulikult, teel olid vaid üksikud autod, ka Oslo bussijaam oli suhteliselt inimtühi. Istusime Britti ja Arnega ooteterminalis ning ootasime peagi saabuvat bussi samasuguse elevusega nagu ma olin oodanud kohtumist Harald V-ga. Lõpuks nad saabusid. Õe kartus, et me omavahel enam eesti keeles suhelda ei oska osutus asjatuks, oli näha, et ta tundis selle üle kergendust, aga norra keele vestlussõnastik oli tal sellegi poolest kindlalt pihku surutud. Britti ja Arnega kohtumisest jäi mulje nagu ei kohtuks ema ja õde nendega esmakordselt, vaid oleksid terve elu üksteist tundnud. Kallistamisel ja pisaratel ei paistnud lõppu tulevat.

Enne Lillehammeri poole teele asumist, tegime me lühikese jalutuskäigu Oslo peatänaval Karl Johanil kuningalossini. Hommikusest vaikusest ei olnud enam jälgegi, kõik majad olid ehitud norra lippudega ja tänavad olid paksult rahvast täis, suurem osa neist rahvariietes, norra lipukesed käes lehvimas.
„Kahju, et me peame hakkama Lillehammeri poole sõitma, sest 17.mai tähistamine Oslos on omaette vaatamisväärsus,“ ütles Britt kahjutundega.
„Küllap ka Lillehammeris on sama kena,“ vastas ema.
„Jah, seda küll, “nõustus Britt, „aga pikim  lasterongkäik toimub just Oslos, kus umbes 100 000 inimest koguneb linna keskusesse, et pidustustest osa saada. Rongkäigus osaleb ligi 100 kooli ja orkestrit rongkäik möödub kuningalossist, kus kuninglik perekond rahvast tervitab.”
Ma ei osanud mõista, miks kuningapere tervitamine nii ilus oleks võinud olla. Alles hiljem sain ma aru, et ilmselt oli see seotud norralaste uhkusetundega. Nad ei väsinud kunagi mainimast, et nende kuninglik perekond on nii „oma“, nii „üks neist“. 

/.../ 

Kodus riietas Britt end kõige ilusamatesse rahvariietesse, mida ma kunagi näinud olin.
„Sa oled nii kaunis,“ kiitis ema. Ma usun, et Britt teadis ka ilma kiituseta, et ta nägi oivaline välja, suursugune ja uhke, aga tänas ema viisakalt. Bunader, norra rahvariided, nägid tõepoolest imekaunid välja. Eriti kenad olid sinna juurde kuuluvad hõbeehted. Et me ema ja õega ka paremini norrakate sekka sulanduks, sättisime me endile rinda norra lipuvärvides rosetid, õde sai juustesse lipuvärvides paela, ja otseloomulikult olid meil kõigil käes lipud. Rahvamassi sees tungeldes leidsime me endale peatänava ääres seisukoha, et võimalikult lähedalt tervitada mööduvat lasterongi ja russetog’i.

Lasterongkäik meenutas laulupeo rongkäiku. Rõõmsad ja heatujulised tillukesed ja suuremad lapsed lauldes ja tantsides liikumas. „Hurra, hurra, elagu 17.mai!“ kõlasid igalt poolt rõõmsad hüüded. Ma sain teada, et rongkäike korraldatakse igas Norra linnas ja külas, igal koolil on rongkäigus oma esindus ja orkester. Tavaliselt koosneb kooli esindus rongkäigus vanema astme õpilastest, kes kannavad kooli ametlikku loosungit või lippu, ja neile järgnevatest õpilastest suurte Norra lippudega ning kooli orkestrist, millega kaasa lauldakse. Orkestrile järgnevad ülejäänud õpilased, kes lehvitavad pisikesi Norra lippe ning isetehtud loosungeid. Osalema kutsutakse ka lähedalolevaid lasteaedu. Rongkäigu möödudes liituvad pealtvaatajad sageli ametliku rongkäigu lõpuosaga ning liiguvad koos sellega tagasi kooli. Iseenesest mõistetavalt lauldi rongkäigus Norra hümni „Ja, vi elsker dette landet“.  Lisaks sellele sain ma teada, et konstitutsioonipäeva tähistatakse isegi igas välismaa linnas, külas või asulas, kus on vähemalt kaks norrakat.

„Tegelikult sai ju asi alguse sellest, et 17.mail 1814 sai Norra endale põhiseaduse,“ alustas Britt ajalooga, „ põhiseadus muide  kehtib siiamaani ja on üks vanemaid siiani kasutusel olevaid maailmas.“ Ja lisas siis ohates: „Viimase kahe aastasaja jooksul ei ole kehtinud see vaid Teise maailmasõja ajal 1940-45, kui Norra oli okupeeritud.“ 
„Konstitutsioonipäeva tähistamise traditsioon sündis tudengite spontaanse algatusena. Sel ajal oli Norra Rootsi valitsemise all ning Rootsi kuningale oli 17. mai tähistamine vastumeelne. Paaril aastal 1820, aastatel keelas kuningas Karl XIV Johan Konstitutsioonipäeva tähistamise, sest ta pidas pidustusi protestiaktsioonideks ja lausa mässuks Rootsi võimu vastu, alles 1829. Aastal kuningas leebus ning hakkas tähistamist lubama,“ jätkas ta meie harimist Norra ajaloo teemal. Tema silmis ja hääles oli kuulda uhkust, palju suuremat kui siis kui ta mulle Maihaugenist oli rääkinud.  „Pärast 1864. aastat oli Konstitutsioonipäeva tähistamine juba tavaks muutunud. 


/.../
Ma imestasin, et ta seda kõike nii täpselt teadis, kuid ilmselt oleks täpselt sama palju une pealt rääkida osanud mulle iga norrakas, kellelt ma oleks küsinud 17.mai ajaloo kohta. 


Mu 7-aastane õde, ei saanud meie vestlusest,  kaasavõetud norra vestlussõnaraamatust hoolimata,  ühtegi sõna aru. Ma püüdsin talle küll vahepeal tõlkida, millest me omavahel rääkisime, aga loomulikult oli norra ajalugu tema jaoks veel natuke liiga palju.  Arnest sai õe päästeingel.
„Kas sa tead, mis nüüd edasi saab?“ küsis ta õelt inglise keeles. Õde vaatas mulle paluvalt otsa.
„Kas sa tead, mis nüüd toimuma hakkab?“ tõlkisin ma talle Arne küsimuse ja jäin ise ka huviga vastust ootama. Mis siis nüüd juhtumas oli?

„Kuna 17.mai on eelkätt laste pidu, siis on see  päev, millal lapsed tohivad süüa asju, mida neile muidu keelama kiputakse. See on nagu üks vahva sünnipäevapidu,“ selgitas ta. „Jäätist, limonaadi ja vorstikesi võib süüa täpselt nii palju kui ainult jaksad.“  Õe silmad läksid õnnest särama.  Nii veider kui see ka pole, on neil tõepoolest selline traditsioon, et sel pidupäeval koosnevad kõik toidukorrad  nii suurtel kui väikestel jäätisest, kommidest, limonaadist ja vorstikestest. Jäätis jättis mind suhteliselt külmaks, kuna ma ei ole suur magusasõber. Küll aga kasutasin ma ära võimaluse ära süüa tervelt kolm vorstikest. Lompe sisse keeratuna muidugi.  Me vaatasime ära kummalise russe-tog’i, sinistesse ja punastesse tunkedesse riietunud abiturientide traditsioonilise koolilõpu tähistamiseks peetava rongkäigu ja suundusime koju. Et õhtust süüa. Mis selles, et kõht oli jäätisest ja lompedest täis. Õhtusöögilaud oli kaetud norra lipuvärvides, isegi laual olev lillebukett oli kokku seatud just punastest ja valgetest lilledest, vaasi ümber sinine pael. Britti õpetusel õppisin ma salvrätte pidulikuks lauakaunistuseks voltima. See oskus püsib mul siiamaani. 

Ilusat 17. maid!



Thursday, May 16, 2013

Emotsioon nr 15

Ma leidsin lõpuks ometi endale sobiva arsti. Arsti, kes mind mõistab, kes mind kuulab, mulle nõu annab ja ei küsi kogu aeg, et "kuidas siis eelmine rasedus oli" ja ei maini, et "abort läheb ka raseduse alla", kuigi ma olen x+1 korda öelnud, et ma ei ole kordagi varem rase olnud. Ma ei tea, kas ma kuidagi olen sellist nägu, et oleksin kogenud rase ja et seekord lihtsalt mängin lolli ja teen näo nagu ma ei teaks sellest värgist midagi?

Ja mitte vähem tähtis ei ole ka see, et selle arsti juures ei maksa ülevaatus ja kõhulepatsutus 50 eur/ 8 minutit eest. Ma saan aru, et mõnes ringkonnas võib olla elulise tähtsusega käia erakliinikus ja maksta vereproovi andmise eest 125 eur-i, aga ilmselgelt ei kuulu mina sellesse ringkonda*.
Selle raha eest, mis ma kolme-nelja kuuga olen erakliinikus maha visanud, oleks ma ammu juba Michael Korsi kella saanud (mul hakkab füüsiliselt valus, kui ma selle summa peale mõtlen).

*eelmisel nädalavahetusel viskasin ma ühe seltskonnas lihtsalt naljana õhku lause, et "ahh, mul on raha nii palju, et ma ei oska sellega midagi peale hakata" ja uskuge mind, ühtäkki tekkisid mulle külje alla uued "sõbrad". Ei tea, mis siis oleks saanud, kui ma oleks öelnud, et tegelikult on mul arve peal vaid 100 euri:D

Monday, May 13, 2013

Emotsioon nr 14

Okei, kogu selle kaalu kogumise juures on üks  hea, või pigem äge asi. Mul on esimest korda elus buubsid. See on ka kõik, mis asja juures head on!
Juurde olen ma võtnud kümme kilo, tagantpoolt võiks mind sassi ajada väikese elevandiga. Mul on selline tunne, et mind vaadates mõtlevad inimesed, et "kuule naine, sa oled end ikka tiba käest ära lasknud, oled sa kindel, et sa peaksid seda saiakest sööma", sest ma ei näe veel välja nagu päris rase, aga on näha, et ma olen korralikult kosunud. Sellest, et pidin poest nr 42 püksid ostma, ma ei hakka rääkimagi.
Ja eile avastasin ma, et mul on raseda jalad. Sellised paksud ja matsakad. Nagu korralikul maanaisel.
Väidetavalt on see alles algus:S


Friday, May 10, 2013

Emotsioon nr 13 ja FIFTY SHADES OF BAD WRITING


Leidsin ühe tõeliselt hea arvustuse kõige populaarsemale (on see ikka veel populaarne?) raamatule.
http://katastrophiccuriosity.blogspot.ca/2012/08/fifty-shades-of-bad-writing-those-of.html

Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba öelnud, aga minu meelest on see üks maailma kõige absurdsemaid raamatuid. Halvasti kirjutatud ja puha.  Noh, samas natuke oli (esimene osa) haarav ka, ses mõttes, et ma tahtsin ikka edasi lugeda ja teada saada, et kuna ja kus nad siis jälle end alasti kisuvad, üksteist hammustavad ja piitsutavad ja kaua nad jõuavad. Teisalt aga olen ma nõus Janekiga, kes (kui ma talle paari lõiku ette lugesin) küsis: "Miks see raamat sul on? Ja miks sa selle peale 17 eurot raiskasid?"
Teise ja kolmanda osani ei ole ma jõudnud. Esimesest osast oli küll.

Nüüd aga siis hoopis veidrama tähelepaneku juurde. Ma olen juba viimased kolm ja natuke rohkem kuud nuputanud, et miks ümberringi kõik lapseootel on. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks ja kellega ma ei räägiks. Kas see on mingi viirus? Või mis juhtus, et ühtäkki kõik otsustasid rasedaks jääda? On see lihtsalt kokkusattumus, et lapseootel naised hakkasid mulle rohkem silma pärast "Viiekümne halli varjundi" ilmumist? Mingi loogika selles justkui oleks, aga et ka mina? Meie? Ei. See on lihtsalt kokkusattumus.
(Raamatut lugesin ma muidugi jaanuaris. Koos elame me juba seitse aastat. Just funny facts.)



Püha Evelin again

Kas ei oleks kuidagi võimalik Evelini postipakiga Abu Dhabisse saata? Nii et me mõnda aega temast mitte midagi ei kuuleks. Kui siis ainult seda, et ta on kaduma läinud?
Ma sellest riideskandaalist isegi ei viitsi kirjutada, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma ärritun ja teate ju küll, et minu "konditsioonis"...
Igatahes mul oleks hea meel, kui vähemalt mingi aeg me Püha Evelinist ja tema tegudest mitte midagi ei kuuleks. Ei tema raamatust, leivateost, retseptidest üldse, heategudest, lintide läbilõikamisest, lemmikluuletajatest, -jumestajatest ja -juuksuritest ega uutest imetegudest.

Kui teda pakiga kuhugi kaugele saata ei õnnestu, kas siis vähemalt saaks seadust muuta nii, et rahvas saaks presidendile abikaasa valida. Sellest võiks isegi telesaate teha. "President otsib naist" vms. Televaatejate telefonihääletuselt saadud raha annetatakse Evelini lemmikheategevuseks.

Thursday, May 9, 2013

Täna...


...tahaks ma lihtsalt öelda: "head värdjad, meisterdage endale vildist munad, mida pigistada kui jälle hood peale tulevad".
Ilmselgelt võib sellest välja lugeda, et mul on paha tuju.  Ma saan aru, et tegelikult ei tohiks, aga asjad ja olukorrad ärritavad mind. Mind ärritab Janeki töökoht, see tekitab mus stressi ja ma lähen vihaseks. Üks osa minust tahaks, et Janek lihtsalt astukski sealt minema, võtaks oma "Tiugu ja Kandle" (loe: Sirts-Siresääre, kellega nad viimased aastad nagu sukk ja saabas koos on, nii et ma juba hakkan Siresääre peale kadedaks minema*) jätaks Bumsteri võtmed lauale ja astuks selg sirgus minema.
Teine osa minust aga kardab, et mis siis saab kui ta tõepoolest seda ka ühel ilusal päeval teeb. Seda ma ju ka ei taha. Ma ei taha, et ta tööl oleks ja ma ei taha, et ta tööl ei oleks. See ärritab mind. Kust leida "Tiugule ja Kandlele" uus töökoht?  Nii et ma saaks ka rahulik olla. Sest  minu "konditsioonis" ei tohi ju ärrituda...

*kuna inimesed aeg-ajalt ikka kipuvad minust valesti aru saama, siis igaks juhuks ütlen, et loomulikult pole ma Siresääre peale tegelikult kade. Me lihtsalt lõõbime, et ta veedab Janekiga tunduvalt rohkem aega kui mina ja Mangi horoskoop ennustas kaljukitsele "sügavamaid tundeid inimese vastu, kes on ammune sõber" vms.

Wednesday, May 8, 2013

Päeva mõte


Emotsioon nr 12

Arsti juures jõuab mulle esimest korda kohale, et mu sees elab tegelikult ka keegi. Nagu päriselt. Päriselt päriselt. Vahepeal olin juba jõudnud mõelda, et olen kogu selle raseduse lihtsalt välja mõelnud, et leida mingi vabandus oma suurenevale kõhule ja kaduvale keskkohale. Aga nüüd tehti mulle see puust ja punaselt selgeks. Seal on keegi. Öösel ei saa ma magada. Kogu see värk muutus korraks liiga reaalseks. Hirm tuli.

Ahjaa...Janeki arsti juurde kaasa võtmine oli vist viga. Õhtul teeb ta statement'i: tema enam minuga ei seksi. "Ever?" küsin ma. "Vähemalt mõnda aega," vastab ta. "Selge," võtan ma teadmiseks.

Tuesday, May 7, 2013

Aastaid, palju aastaid hiljem



Kunagi ammu, siis kui ma noor ja ilus ja sale olin, jäi mu mälupilti üks jalutuskäik Trondheimis.
Nagu mul ikka kombeks on, uitasin ma ühel kaunil sügispäeval mööda linna ringi ja sattusin kogemata Bakkelandi linnaossa. Ma kahetsesin, et mul ei olnud kaasas fotokat ja nutitelefonidest polnud siis veel lōhnagi.

Kümme aastat olin ma neid tillukesi nukumaju, mis mind tookord lummasid, kandnud vaid mälupildis ja see linnaosa oli mind kummitama jäänud.
Täna vōtsin ma sama jalutuskäigu uuesti ette. Pilt oli just selline nagu ma mäletasin. Täpselt sama muinasjutuline. Nukumajad seisid samas kohas. Akende ees lehvisid pitskardinad. Ukseesiseid kaunistasid lillepotid. Valged toolid, lauad. Kohvikruusid ja pleedid. Kusagilt tungis ninna värskete kardemonirullide lōhn.

Friday, May 3, 2013

Üheteistkümnes emotsioon

Juba siis kui ma veel ei teadnud, kas ma lapsigi tahan, teadsin ma, mis ma  lapsele nimeks panen kui see peaks poiss olema. Tüdrukunime eelistused kipuvad muutuma, aga see, et poisi nimeks saab Oskar, oli selgemast selgem. Ma teadsin seda ikka väga pikka aega tagasi. Ja siis out of the blue, otsustasid ühtäkki kõik emad oma poegadele hakata Oskar nimeks panema. Kust nad selle peale tulid? Miks? Miks sai Oskar korraga nii populaarseks? Miks, ma küsin miks? Misjaoks nad niimoodi tegid? Misjaoks?
Ma ei saa ju oma lapsele enam Oskar nimeks panna. Et ta käiks ühes klassis koos üheksa teise Oskariga. Mis ma siis nüüd tegema pean? Mul ei ole tagavaranime. Või siis natuke nagu on ka, aga mul on kahtlane tunne, et ma ei suuda Ernst Joosep ise ka välja hääldada. Vähemalt pärast nelja klaasi veini. Mis saab ju varsti (loe: tundub nagu saja aasta pärast) jälle tavapärane olema;)
Jääb vaid loota, et tuleb tüdruk. Mu tüdrukunimed ei ole veel kõige populaarsemaks muutunud. Veel on lootust.

Thursday, May 2, 2013

Puhkus Roomas

Ma olen nii kergesti mõjutatav. Piisas mul vaid eile näha "Puhkust Roomas" kui juba tänaseks on mul  kaks lennupiletit Rooma ostetud. Lihtsalt niimoodi. Mitte-minulikult spontaanselt. Või siis pool-spontaanselt.

Esiteks pidin ma ikka täpselt välja uurima, kuna Janekil puhkus on, sest ikka kipub nii olema, et kui ma midagi romantilist ja spontaanset tahan ette võtta, peab tema tööl olema.

Ja teiseks olin ma tegelikult juba viimased kolm kuud kiununud, et "nüüd tahan ma veel endale elada, seniks kuni järgmised 18 aastat pean mõtlema vaid mähkmetele, sipupükstele, klassiekskursioonidele, juuksepikendustele, esimesele autole".
Samas kui mu enda pealt vaadata, siis ei pruugi see kõik lõppeda 18 aastaga.  Ma võin küll 32 olla, aga ikka helistan ma emmele, sest palgapäevani on veel liiga palju aega või et tahaks nii neid kingi, et laena mulle raha. Kuna ma ka praegu ei tea, millise raha eest ma täpselt nende piletite eest maksan, siis tõenäosus on, et emme võib järgmise kuu alguses oodata järgmist kõne: "ma ei saa kuidagi aru, kuhu see kuu raha läks, aga palgapäevani on veel 1-3 nädalat aega, kas sa saad mulle summa x laenata";)

Igatahes. Mul on hea meel, et ma pool-spontaanne olin. Ussipesalased lähevad ilma uudistama!

Päeva mõte