Kunagi ammu, siis kui ma noor ja ilus ja sale olin, jäi mu mälupilti üks jalutuskäik Trondheimis.
Nagu mul ikka kombeks on, uitasin ma ühel kaunil sügispäeval mööda linna ringi ja sattusin kogemata Bakkelandi linnaossa. Ma kahetsesin, et mul ei olnud kaasas fotokat ja nutitelefonidest polnud siis veel lōhnagi.
Kümme aastat olin ma neid tillukesi nukumaju, mis mind tookord lummasid, kandnud vaid mälupildis ja see linnaosa oli mind kummitama jäänud.
Täna vōtsin ma sama jalutuskäigu uuesti ette. Pilt oli just selline nagu ma mäletasin. Täpselt sama muinasjutuline. Nukumajad seisid samas kohas. Akende ees lehvisid pitskardinad. Ukseesiseid kaunistasid lillepotid. Valged toolid, lauad. Kohvikruusid ja pleedid. Kusagilt tungis ninna värskete kardemonirullide lōhn.
No comments:
Post a Comment