On ju siililegi selge, et minu lemmikrestoran on Diip. Ometigi pean ma tunnistama, et mul on veel üks lemmikrestoran. Leib Resto ja Aed.
Juba esimesest hetkest kui me Aeda (jah, seda peab kirjutama suure algustähega) sisse astusime, olin ma müüdud. See oli nii ilus. Romantiline ja natuke kulunud, šikilt kulunud. Väikesed lauad vanalinna müüride kaisus. Teerajad, lilled, põõsad. Päikesekiired paitasid väliterrassi. Jah, mulle tundub, et neil on Tallinna kõige parem asukoht. Isegi Noa vaade merele ja linnale kahvatus mu jaoks selle kõrval. See oli täpselt minu teetassike. Ainus asi, mis mind kurvaks tegi, olid lambanahad toolidel. Ärge saage valesti aru. Mulle väga meeldisid need. Ma lihtalt tahtsin lambanahku ka Diibi terrassile. Aga see selleks...
Nädalavahetuse ilm ei lubanud kahjuks väljas istuda, niisiis suundusime me sisse. Ma arvasin, et enam paremaks minna ei saa. Sai küll. Sellest hetkest kui me sisse astusime, koheldi meid kui ainsaid kliente. Kuigi kliente oli piisavalt. Me olime maailma nabad. Meile anti teada, et kahjuks saavad nad meile anda "ajalimiidiga laua", sest kahe tunni pärast oli see broneeritud ning juhatati siis naeratuse saatel lauda. Enne kui ma arugi sain, soovitati mulle veine, tutvustati menüüd, soovitati, mida valida, selgitati, mis on menüüs uut. Minusuguse otsustusvõimetu kliendi puhul on see väga oluline. Nii saab palju kiiremini ja lihtsamini. Ma ise ei suuda ju kunagi valida. Isegi kui menüüs on vaid kaks toitu, võtab valimine mul pool tundi aega.
Mulle meeldis, kuidas ettekandjad käisid pidevalt mööda saali ringi, et näha, kas saab midagi juurde pakkuda. Soola, pipart. Veini. Vett. "On veel soove?" Mõnes toidukohas võib selline teenindus tunduda pealetükkiv ja häiriv, siin oli kõik nii tasakaalus. Ettekandjad olid kogu aeg olemas, kuid samas olid nad ka märkamatud.
Me Marekiga ei julgenud lõpuks enam ringigi vaadata. (Me ju kaesime konkurente ja uurisime iga detaili.) Iga kord kui me leti poole vaatasime, pani tähelepanelik teenindaja seda tähele, olles valmis meie juurde tormama.
Kui mulle toodi magustoit, aga polnud veel lusikat toodud, ehmatas üks ettekandjatest ära, naeratas ja vabandas. "Pole hullu, söön silmadega," vastasin ma. Sekund hiljem tõi teine ettekandja mulle lusika ja kahvli, et "ma vaid silmadega sööma ei peaks". Kuidas nad omavahel jõudsid nii lühikese ajaga ka sellist infot vahetada, pani mind imestama. Sellised pisiasjad tegid restoranikülastuse äärmiselt nauditavaks.
"Kas viin edasi teie kiituse kokale?" küsis naeratav teenindaja kui olime söömise lõpetanud. "Absoluutselt," vastasime meie. Jah, mulle tundub, et neil on (vähemalt) Tallinna parim teenindus.
Toitudest sõin mina 51 ºC koha ürdise mahetatrakruubi ja mousseline kastmega. Mahetatrakruup maitses võrratu, kohas oleks võinud olla natuke rohkem maitset. Marek proovis Leibresto põdravorste purustatud kartulite, hapuka köögiviljakompoti ja sibulakastmega. Ma pean tunnistama, et taldrikul ei näinud see just kõige kaunim välja, oli natuke liiga pruun, aga maitset see ei mõjutanud. Hapukas köögiviljakompott maitses hää. Üldse on nii, et meie enda köök on mind ära rikkunud. Isegi kui ma seda ise ütlen (õnneks ei ole ma sugugi ainus), siis Diibi toidud näevad välja nagu väikesed kunstiteosed taldrikul, nii et ma "tavalisel moel" taldrikule asetatud toidule mõnikord ülevalt alla vaatan. Ma tean, et see pole õige, aga ma olen vähemalt aus. Nii oli ka seekord. Aga ausalt, toit oli siiski väga maitsev. Kui Diip poleks mu lemmikrestoran, siis sööks ma seal tihedamini. Hinnatase jäi umbes samasse kanti kui meil. Koha eest küsiti 16 eur, vorstikeste eest 14 eur.
Magustoiduks valisin ma Astelpajutart´i käsitsivalmistatud sorbeega Kopra-Karjamõisa maasikatest ja astelpajust. Oiiiiii, see viis keele alla. Suurepärane kooslus magusast ja hapust.
Poolteist tundi hiljem lahkusime me äärmiselt heade emotsioondega. Jah, mulle tundub, et Leib Resto ja Aed on üks Tallinna paremaid restorane. Lihtne, soe, kodune ja äärmiselt kutsuv.
*pildi näppasin ma nende FB kodulehelt.
No comments:
Post a Comment