Siis saab elu igavikuks kui on ära mindud

Siis saab elu igavikuks 

kui on ära mindud 

läbi puude, läbi tuule 

kuulen Tema kutset 

tunnen tule kuuma hingust 

tumma veretukset 

siis saab elu igavikuks 

kui on ees need uksed.

See Doris Kareva luuletus on nii ilus. Kuid kahjuks ei ole see hea tuju luuletus.

Täna sain ma kirja, kus ma sain teada, et Arne on surnud. Inimene, kes mulle siis kui ma Norras elasin, oli justkui isa eest.
Ma olen nii talle kui Brittile tänu võlgu, et ma täna olen just see, kes ma olen. Nende juures elamine on mind väga palju mõjutanud. Just tänu nendele õppisin ma hindama kunsti ja kunstiajalugu, ma õppisin hindama toitu. Just nende juures elades sai alguse mu huvi söögitegemise ja toidumaailma vastu. Tänu nendele õppisin ma ära norra keele. Tänu nendele sain ma Lillehammeri Høgskole's õppida. Tänu nendele oli mul Oslo ülikooli ajal olemas kodu. Tänu nendele sai Norrast ja Lillehammerist mulle teine kodu.

Alati kui me kohtusime ütlesin ma neile, et ma ei oska neid kuidagi tänada kõige eest, mis nad minu heaks teinud on. Alati vastasid nad, et suurim tänu ongi see, et ma olen täna see, kes ma olen. Viimati ütlesin ma, et loodan oma Norra elust kunagi ühe korraliku raamatu kirjutada. Et neid tänada.

Ma vaikselt kirjutan seda raamatut. Tänuks neile. Mälestuseks Arnest.

Nad on minu teine perekond. Ma mäletan nii hästi, kui soojalt nad mind oma perekonda vastu võtsid. Kohmetut breketitega tüdrukut lillelises kleidis. Juba esimesest hetkest tekkis meie vahel side. Juba esimesest hetkest alates olin ma nende Eesti tütar. Arne oli mulle isa.


******************
Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud.  Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ma teab, et ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi.
„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.
„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.
„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“
„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult
"Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“
„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt
„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.
„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.
„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel.
„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“ 
Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ 
See oli meie ainuke "tüli".