Esiteks. Kuidas püsivad normaalsena need naised, kes päevast päeva ongi üksi lapsega kodus. Ilma teiste inimestega suhtlemata? Mulle tundub, et kui ma peaksin rohkem kui paar päeva Idaga vaid kahekesi kodus püsima, läheks ma hulluks. Ja kui lapsi on veel mitu?
Teiseks. Kuidas saavad hakkama üksikemad? Üksikemad mitme lapsega? Tegelikult ka. Kuidas on võimalik last (lapsi) kantseldada, kodus korras hoida ja ennast korras hoida? Ma olin juba sellest frustreeritud, et pidin üheaegselt jälgima, et Ida end vastu trepinurka ära ei lööks või mõnd juhet suhu ei pistaks ja kohvi tegema. Ma ei saanud kellelegi hüüda "kuule, vaata teda korraks".
Kolmandaks. Kuidas on võimalik püsida normaalsena, saada hakkama kodus lapse (lastega) ja teha tööd? Ma kaks päeva püüdsin. Täna hommikuks tunnen ma end nagu zombie. Mu pea lõhub, mu silmad valutavad ja ma ei tunne oma keha. Ida ei ole mul lasknud grammivõrdki magada põhmõtteliselt kaks ööd. Kui ma arvasin, et esimene öö oli hull, siis täna öösel sain ma ta kõige pealt magama kell kümme ( tund aega hiljem kui tavaliselt ja suure sõjaga), esimest korda tegi ta silmad lahti kolmveerand kaksteist, siis kell üks, siis kell kolm, siis kolmveerand neli , siis pani kõik mu närvid proovile ja püsis pool tundi üleval, jäi lõpuks kell veerand viis magama ja tegi silmad lõplikult lahti viis minutit enne kella kuut. 5.55, inimesed!
Ma olin püha viha täis, aga ei saa päriselt ka ta peale vihastada, sest juba ta naerab mulle näkku kõige suuremat hambutumat naeratust, nii et ta kõrvad tunduvad eriti suured ja no kuidas ma sellise tuutu peale vihastan. Ma tunnen, et ma olen läbi nagu läti raha. Magamata. Väsinud. Ma ei saa ka päeval magada, sest mul on Diibiga nii palju asju korda ajada.
Ja-jaa, ma tean, et ma olen ilmselt lihtsalt ära hellitatud, sest saja tuhande teise naise jaoks ongi see täiesti tavaline kantseldada kaheksat last, hoida kodu korras, käia tööl ja olla veel normaalne. Mu oma sõbrannade seas on selliseid supernaisi, kes lisaks kõigele eelloetule käivad veel koolis, trennis, huviringides ning võtavad endale vabatahtlikult igasugu üritusi ka korraldada. Mina ei suudaks. Mis ei suudaks! Ma ju ei suudagi.
Ma ei saa ühe lapsegagi hakkama. Ja siis te küsite, miks ma ei taha teist last. Või kolmandat. Või neljandat. Mida ma siis veel peale hakkaks kui mind rohkem kui üks hull kätepaar hommikul kell kuus näost küünistama hakkaks või rohkem kui üks jalgade paar kõhtu peksaks. Oi ei...
Ma tõepoolest imetlen neid naisi, kes igapäevaselt kõige sellega hakkama saavad. Ja eriti neid, kes üksi hakkama saavad. Mina ei ole üks neist. Mina olen hellik. Kui ma peaks rohkem kui kaks päeva TÄIESTI ÜKSI saama hakkama ÜHE lapse, magamatuse, kodu koristamise ja tööga, siis saaks must päriselt ka alkohoolik.
Wait, aga kuna need naised, kel on rohkem kui üks laps, kuna nemad juuksuris, maniküüris või pediküüris käivad? Kohe kui Marek tagasi on, lähen ma šokolaadimassaaži, mis Heily mulle kinkis. Küll on hea, et ma olen seda pidanud nii kaua edasi lükkama. Nüüd on täpselt õige aeg!
Tegelikult hu küsimus ei ole teises lapses, vaid selles, miks Ida iga tunni tagant üles ärkab ja ise uuesti magama jääda ei oska. Et kuidas seda talle õpetada. Ilmselt tal ju suurt nälga nii tihti ei ole? Võtab ta lutti? Oskab ta ainult magama jääda nö täiskasvanu abil, kui sina juures oled? Võibolla tasuks sul juba mõnda unekooli raamatut konsulteerida, Tikri blogis on üks hästi populaarne postitus selle kohta....
ReplyDeleteLapsed ja uned on erinevad, aga 7-kuune, kes iga tunni tagant ärkab ja öösel vaid 8 tundi kokku magab on suht ekstreemne ikkagi.
Üldiselt, sulle lohututseks - tegelikult see iga ongi kõige raskem (vanematele), kui beebi juba mobiilne, aga arusaamist veel kohe üldse ei ole. Varsti läheb kergemaks. Ausõna!
Mina olen väga rahul, et minu peaaegu-aastasel on suurem vend. Kõige lihtsam on väiksega on siis, kui suur vend (ja veel parem kui tema sõpru veel ka) on läheduses. Siis on nii palju vaatamist, et juhtmed mõnda aega ei huvitagi. ;)
Nälga tal ei ole, aga lutti ka ei võta. Õhtul jääb ta üldiselt oma voodis magama, küll jonniga (mõni kord suurema, mõnikord väiksemaga), aga ikka jääb. Vahepeal magas kenasti ikka üheksast neljani ja siis ärkas kell kuus, aga viimased kaks ööd (ja tegelikult terve see nädal, v.a emadepäevakink) on ikka väga ekstreemsed olnud.
DeleteIse mõtlesin, et võib olla ta olekski tahtnud üksi oma voodis magada, aga ma võtsin enda juurde magama? Vist pean jah natuke neid unekooli asju vaatama. Muidu lähen küll peast hulluks kui ta nii jätkab.
Üldiselt on ju nii, et mida rohkem rutiini, seda lihtsam magamisega. Meil näiteks need väljaspool, vanaemade jt. juures, magamised löövad asja veidi sassi. Kõige lihtsam on, et kui oma kodus ja oma voodis ja kindlal kellaajal (7-8 vahel õhtul magama siis). Eks kõik lapsed ju ärka öösel teatud aja tagant üles, kogu trikk on ju selles, et laps ilma kõrvalise abita (sülle võtmine, kiigutamine, silitamine jne) oskaks uuesti magama jääda. Need unekooli raamatud liigitavad luti ka tavaliselt kõrvalise abi alla, mis pidavat sügavat und pigem segama. Meil on mõlema lapsega olnud küll nii, et lutt on ketiga magamiskoti küljes ja öösel ärgates küll nihverdatakse ja võibolla ka veidi jorisetakse, aga siis leitakse lutt ja pannakse see ise suhu ja jäädakse uuesti magama. Osad lapsed muidugi üldse lutti ei taha, neil on tihti mingid une-tekid-lapid, mille abil end rahustatakse.
DeleteJa eks see ole kõikide lastega nii, et rahulikumad faasid vahelduvad rahututega (kas siis hammaste tulek segab või on lihtsalt järgmine kasvufaas). Kella 9-4 ni magamine on ju täitsa mõistlik juba! Loodan, et leiate oma rütmi ruttu tagasi!
Kindlasti leiame:) varem oli tal ka oma unelapike, mis aitas magama jääda, aga sellest "kasvas välja". Küll me uue imenipi leiutame:)
DeleteMeil on abiks olnud see, et lasta võimalikult kaua magamiskotis magada (vanemat kuni 2,5 aastani lausa), sest tekk ju nihverdatakse öösel pealt ära ja siis on külm ning see äratab üles. Lisaks ei see magamiskotti üle pea tõmmata ja sellega muud "tsirkust" teha ;)
DeleteMeil magamiskott tundub, et monikord ajab närvi, teinekord aga tõesti aitab rahulikumalt magada. Või on se magamiskotist üldse tingitud? Ehk oli lihtsalt parem öö:)
DeleteMina kasutan oma lapsel soojemat tudukombet - siis ei pea tekki peale panema, see häirib teda jubedalt ja ajab üles.
DeletePakkisin ka Ida täna magamiskotti. Kui ma pool neli teda vaatama läksin, mõtlesin, et midagi on valesti. Kott oli seljast kadunud. Täielik Houdini:)
DeleteTuttav teema. Minu laps on kahene ja ta pole oma elu jooksul veel ühtegi ööd ilma ärkamata maganud. Kuni aastani oli asi päris hull, siis oligi tavaline ärkamine iga paari tunni tagant (tollal ta veel sõi ka öösel). Nüüdseks ärkab keskmiselt 1-2 korda öö jooksul, hammaste tuleku ajal on asi hullem. Olen kuulnud, et osad lapsed hakkavadki nii 2-3-aastaselt korralikult magama. Eks siis ehk maksimaalselt aastake on mul veel kannatada :) Ma ei tea ise ka, kuidas jaksan. Mõnikord, kui ta ainult ühe korra ärkab, õnnestub mul üsna ruttu edasi jääda magama, ja siis nagu polegi nii hull.
ReplyDeleteSee ei ole nüüd sinu hirmutamiseks kirjutatud :) Ma saan aru, et päris igapäevaselt ju Britt Ida ikka niimoodi ei trallita? Kas tal ei või mõni hammas tulemas olla? Meil on uned alati sel ajal kõige hullemad. Kui nii, siis soovitaksin Calgeli - see igemegeel on meil alati abiks olnud.
Mulle tundus juba, et kolmekuuselt hakkasid tal hambad tulema:D Ma muidu olen Calgeliga määrinud suht kogu aeg igemeid, nüüd viimasel ajal pole viitsinud, ei ole tundunud, et on põhjust. Aga vbla sinna see koer maetud ongi. Ise olen loll, et magada ei saa ja lapsel ka ei lase:D
ReplyDeleteKuigi ta pigem on sellise rahutuma unega ikka. Nii et ega ma suurt lootust ei hellita. Loodan siiski, et selline ekstreemsus lõppeb ära enne kui ta 3-aastaseks saab:)
Mõistan täielikult. Mina sain sellest trallist totaalsed unehäired. Prageu laps 7-aastane ja tundub, et jääbki üksikuks lapseks. Mul on väga hea meel, et ta mul olemas on, aga rohkem vist küll ei suuda seda läbi teha.
ReplyDeleteKurb mõelda, et tänapäeva naised nii nõrgad on. Istuks ainult massaažis ja käiks juuksuris, maniküüris või pediküüris. Kas see on siis kõige tähtsam? Ma arvan, et sa ei ole ära hellitatud või kui oled, siis mitte sellepärast ei taha sa lapsi vaid pigem sa oled see beibe tüüpi inimene kes ei ole loodud lihtsalt emaks. Mul on väga kahju sinu armsast lapsest, aga kurat püüa ometi rohkem.
ReplyDeleteNoh, ma ei tea... Ega ma hästi aru ei saa, miks sul Idast kahju on. Ega ma teda vähem armasta kui valin mõnikord nõrk olla ja luban endale veidi hala.
DeleteEi ole sa nõrk! Halamine, vingumine on kõik lubatud. Emotsioonid tuleb endast välja elada, mitte truu eestlasena sisemusse ära matta ja murekoorma all elada, püüdes näida jube vapper naine. Ja kui oledki veidi nõrk- kes keelab?:) Idal on vedanud, et sa oskad omale teadvustada millal on liiga palju ja võtadki puhkust ja aega endale, et siis jälle vaadata, et laps pead vastu treppi ära ei lööks ja juhtmeid suhu ei pista. :) Tubli oled!
DeleteMina olen 100% nõus! Mul on juba 2.5 aastane ja olen alates tema esimesest elukuust olnud kindel, et tema omale õdesi-vendi ei saa.
ReplyDeleteEhk siis kunagi, kui esimene juba päris suur on ja teise lapsega kaasa aidata oskab ja saab :)
No ega ei olegi ju nii, et üks laps on kuidagi halb või vale ja ainult mitu last on hea. Olen ise üksik laps ja täitsa rahul sellega.
DeleteEmana tuleb tunnistada, et tekkis peale esimese lapse sündi muuhulgas selline abstraktne ja egoistlik hirm - kui mul on üks laps ja temaga midagi juhtub, siis seda ma küll üle ei elaks.
Nüüd on kaks last ja olen väga rahul sellega - ja ei oleks ette arvanudki, et teise lapsega tegelikult ikka hoopis lihtsam on kui esimesega. Nii enda kogemuse pärast kui ka lapse iseloomu pärast, Minu jaoks oli see õige otsus.
Ma ju polegi midagi sellist väitnud. Igale inimesele oma. :)
DeleteMul on praegu väga hea laps. Ta pole kunagi öösel üleval olnud, kõik asjad tulid ilma jonnita, ei gaase, ei mdagi. Ideaalne! Kuid ikkagi ei taha ma teist. Armastan oma tütart maa põhjani, lihtsalt ma ei ole valmis seda aega, mis ma hakkan just tagasi saama, uuesti ära andma :).
Sp räägingi, et ehk ca 5 aasta pärast juba oleksin valmis ja saaks laps ka beebi kasvatamises kaasa lüüa. Never say never :)
Ma tegelikult ei mõelnudki konkreetselt sind, vaid üldisemalt ;)
DeleteVaadates oma tutvusringkonda, eks ta nii olegi - osad saavad kohe teise (ja mõnikord ka kolmanda) lapse otsa, n.ö et saab ühe soojaga selle mähkimise - tissitamise aja kaelast ära. Ja teistel siis pikem vahe lastel, et jõuaks vahepeal ka n.ö ise olla. Eks ole mõlemal variandil oma head ja vead, Ma ise pigem esimene variant, sest päris aus olles on need esimesed 2 aastat ikka väga pingelised, ükskõik kui "tublid" need beebid siis ei ole. Päris toredaks läheb ikka alles 3. eluaastal, kui hakatakse sinuga inimese kombel rääkima ja näeb juba paremini, mis iseloomuga laps on. Lisaks juurde veel kõik need pärlid, mis kõne arenedes tulema hakkavad. Mulle meeldib see aeg tunduvalt rohkem kui beebiiga, kus ollakse lihtsalt armas, aga väsitav ;)
Jaa, seda muidugi. :) Igaühele oma ;).
DeleteMa loodan, et saate varsti rahulikumalt magada. Ise olen samuti 4,5 kuud esimest korda ema aga mind õnnistati musterbeebiga, esimesed 3 elunädalat sõi 2 korda öö jooksul, edasi vaid korra ning nüüd juba 1,5 kuud magab terve öö. Magama läheb kell 20.30 ja siis sööb kuskil kella 6 ja 7 vahel ning enamasti magab edasi kella üheksani. Eilne soe ilm häiris päevaseid unesid ning preili jäi ööunne kell 18,45 ning ärkas hommikul 6.50. Kuna ma olenn terve elu olnud varajane ärkaja siis mind see ei häiri. Ausalt öeldes ei kujutaks ma seda öist trallitamist ettegi, läheksin vist hulluks. Müts maha sinu ees!
DeleteMina ei ole ka eriline kodus istuja tüüp ning läksin ka esimese lapse kõrvalt üpris kiiresti tööle tagasi ning palkasin päevaseks ajaks hoidja. Jah maksan nii suur osa oma palgast ära, aga lihtsalt sobib see kodu-töö-kodu ning laupäeviti kodu-kool-kodu rutiin paremini 24h kodus istumine. Mõni võib mõelda küll, et issand, mis ema ma selline olen aga laps on rahul, et saab vaheldust ning rõ⌡msa emmega on õhtul palju lõbusam jalgpalli mängida kui vinugus ja väsinud emmega. Poiss hetkel aasta ja 2 kuune ning saab endale Novembris juba väikse õe või venna. Stressi ei ole ning idee 3-4st lapsest ei tundu endiselt õudusunenäona.
ReplyDeleteKas sa selle peale pole mõelnud, et kui sul on mitu last, siis sa ei pea nendega väga tegelema? Näiteks mängima nendega ei pea. Tavaliselt saavad mitme lapse pered iseseisvamalt hakkama, sest pole seda ninnunännutamist jne. Ja tööl on ju just ülilihtne käia, sest pm lapsehoidja on olemas.
ReplyDeleteKuigi jah, paljud tänapäeva vanemad on ise kahjuks memmekateks ära läinud, mõni ahhetab juba, kui vanem ei saada enda esimese klassi last iga hommik käekõrval kooli.
Mu kõige suurem mure ongi, et vot juuksurisse ja massaaži ei jõua ja selleks ajaks kui K kodus on, ei ole ma ka suuteline seda kunagi ette planeerima. :( Kõige muuga saan hakkama.
ReplyDeleteÜldiselt aga on asi harjumuses. Kui üksi ära harjud ja elu natuke teistmoodi ümber korraldada, siis saab hakkama küll ideaalselt. Muidugi on heaks boonuseks ka laps, kes palju ei nuta.. ja ei ärka. :D
Päeval on Ida täielik ideaallaps, aga no juuksurisse ikka koos temaga ei lähe:) ja täna kui oli vaja ühest ja teisest poest terrassimööblit kokku osta, ühest linna otsast teise sõita, edasi ja tagasi, siis ütleme nii, et laps teeb need tegevused keerulise(ma)ks. Ja lisada sinna magamatus... Ning et ka laps väsib lõpuks ära ja muutub virilaks, siis ongi paras kompott koos.
Deletemul 4 last, jah just 4.
ReplyDeletesaan hakkama väga hästi. vahest on küll kopp ees ja sahk taga, üldiselt saan hakkama. närvid ka vahest läbi, siis mees saab mu käest. aed korras, suur 250 ruudune maja korras, peenrad kaevatud. söögid valmis, pesu pestud-triigitud. saan veel netis ka iga päev istutud, siis kui pesamuna magab. (sel ajal võiks rohida, kui ta magab) õhtuti loen raamatuid. ok, kosmeetikus, pediküüris ma tõesti pole eales käinud. juuksuris käin iga kuu, lasen värvi pähe panna ja juba jooksen torbik peas sealt minema. mu meelest puhas ajaraiskamine seal istumine. aga olen nõus, mõni lihtsalt ei saagi hakkama, midagi pole teha!! vana-vanaema ütles kunagi, et igaühele antakse täpselt nii palju, kui ta jaksab kanda. oi,koera jalutamise unustasin mainimata jätta, kooli ka :-) tööle ma minna ei saa, selleks hetkel aega tõesti pole, pole ka pesamuna jätta kuskile, ega raatsi ka.
terv.i
Respect! Päriselt! Ega ta vist nii ongi, et kõigile nii palju kui jaksavad:)
ReplyDeleteKui mul oleks olnud üks laps, siis oleks ikka elu täielik lill olnud. Võta titt kaenlasse ja mine kuhu tahad. Isegi kui see üks laps on kehv magaja, siis on teda ikkagi üks ühik, mitte kaks. Sul ei karju keegi kunagi sünkroonis ning sa ei pea tundma süümepiinu, et miks ma võtan sülle just selle nutva lapse ja teisel lasen nutta. Mul on kaksikud - kahte turvahälli kaenlas väga kaugele ei kanna. Terve aasta olini nendega kodus kui vang. Loen siit, et inimesed kurdava, et ei saa massaaži. No täielik huumor ikka. Mina unistasin, et saaks õhtul mõnikord ILMA lasteta poeskäigu tehtud. Ööd olid hirmsad - esimest korda sain ennast välja magada siis, kui nad olid 2-aastased. Esimese aasta olin põmst magamata, aga õnneks on see meelest läinud. mõtlesin õudusega nende emade peale, kellel on kolmikud ja kadestasin neid, kes oma ainsama titega ringi lehvisid.
ReplyDeleteNüüd on mu lapsed 5-aastased ja elu on ikka täielik lillede lill juba aastaid. Nad mängivad koos, aitavad üksteist, lohutavad kui vaja. Ok, teevad palju sigadusi ka, aga see käib asja juurde. Kõik saab laste kõrvalt tehtud, ka üksikemana. Ehk et ikkagi on nii, et kui neid on rohkem, siis alguses võib olla keeruline, kuid kõik see tasub ära. Päriselt ka.
Nii nagu keegi ütles, kõigile antakse just nii palju kõi jõuad. Mina jõuan nii palju:) Ja no kuulge, ega ma nüüd päris enesetappu ka tegema ei hakka, et massaazi ei saa eks, need, kes mind tunnevad, need teavad, et nii tibi ma ka ei ole. Ma muidugi ise arvan, et pole üldse tibi, aga no see on juba teine teema.
DeleteJah. Ma sain ka täna kõik tehtud. Kõik mööblipoed ja ehituspoed ( et saaks Diipi välja mõned lauad ja toolid) said läbi käidud, riidepoed ka (ei, ma ei käinud endale shoppamas, tulekul on kuumad ilmad ja teenindajatele oli vaja midagi lahedamat selga). Ida kaenlasse ja jälle edasi, autosse ja autost välja, Linna ja Ussipessa ja linna ja tagasi(kokku pmst 160 km). Koosolekud said peetud ja arved makstud. Kodus sai isegi toit valmis tehtud ja blogis/FB-s "halatud". Ja koduteel sain homseks Diipi nurmenukke ka korjatud suure kimbu.
Muidugi saab hakkama kui vaja, aga see ei tähenda et ma ei tohiks väsinud olla, eriti peale magamata ööd. Peale kahte magamata ööd. Vaid sellepärast, et mul üks laps on. Ja kui siia lisada, et sellised tempokad päevad on ka Idale väsitavad, nii et ta lõpuks paratamatult virilaks muutub (jumal tänatud, et ta nii kannatlik ja tubli laps üldse on), siis ongi paras kompott. ellne kompott, et ma julgen öelda, et see oleks minu jaoks raske kui peaksin kogu aeg kõige sellega üksi hakkama saama. Õnneks ei pea. Ma olen selle üle tänulik!
Minu arust on aeg-ajalt väike pirin ainult terviseks :)
ReplyDeleteSiis jõuab edasi rabeleda.
Mul on 2 last, töö põhimõtteliselt 24/7. Väiksem saab alles aastaseks. Puhkasin viimati üle 5 aasta tagasi. Nädalas olen mõned päevad üksikema. Mul on hobid. Mõnikord on silme eest must, aga üldiselt on nii, mida rohkem teed, seda rohkem jõuad.
ReplyDelete