Kuna ma ikka veel pole alla võtnud ja suur osa mu garderoobist on niikuinii selline, et pole vahet kas ma kaalun 56 või 65 kg, tuhlasin ma palavate ilmade saabudes oma rasedariiete seas ja leidsin ühe oma eelmise suve lemmikkleidi. Selle sama valge, mis pildil. (Siiski nii palju olen ma juba kõhnem, et päris sama suur liikuv diivan nagu sellel pildil ma enam sellega välja ei näe.)
Mõeldud tehtud ja kleit oligi seljas. Pärlid panin ka kaela. Noh et oleks vahelduseks naiselikum või midagi. Jõudsime Diipi ja ma kuulsingi komplimente: "oi, kui kena kleit", "nii naiselik", "nii ilus" ja nii edasi. Kuigi ma ei ole kòige parem komplimentide vastuvõtja, on ikka hea kuulda küll kui keegi sind vahelduseks hipsterile ka naiselikuks peab. No jah. Ja siis keerasin ma selja.
"Haahaaahaa," kuulsin ma nüüd naeru.
Mis siis nüüd, mõtlesin ma jälle. Millega ma nüüd hakkama olin saanud? Jälle?
"Kena pesu,"itsitasid töötajad edasi. Ma olin just wc-s käinud ja olin veendunud, et olen kleidi kuidagi aluspükste vahele jätnud ja lippan nüüd palja tagumikuga ringi. Minuga vòiks ka selliseid asju juhtuda.
Õnneks nii hull asi siiski polnud.
Ja siis mulle meenus, et see kleit on tsips läbipaistev. Et sellega ei saa igasugu pesu endale selga panna. Et mõmmide või mummudega. Nüüd mulle tuli meelde küll. Aga kodus ei olnud ma seda tähele pannud. Mul ei olnud see isegi meeles, et seda vaadata.
"Kas Marek siis ei vaadanud sind kui te kodust välja tulite?"küsisid teenindajad. Nalja teete vä, mõtlesin mina. Tuletage meelde seda Valentino kleidi ja Hilfigeri sokkide lugu;)
Nii ma läbipaistva kleidi ja mummuliste trussikutega terve hommikupooliku olin ringi lipanudki. Endal rahulolev nägu peas.
MINUGA juhtub asju. Ka selliseid.
Asjakohane viide:
ReplyDeletehttp://naine24.postimees.ee/2805330/ara-karda-mummulisi-roivaid