Ebaadekvaatne ja madalalaubaline ema

Sain eile teada, et selle eest, et Britt oma blogisse riputas üles pildid "cake smashimisest", tõmmati teema kohe Perekooli/Delfisse üles ja kukuti lahmima.
Et kui nõme on selline toiduga mängimine, et selliseid asju teevad vaid alaarenenud emad, et kui nõme  on kui lastega nagu mänguasjadega mängitakse ja mida veel. Ja siis, nagu sellest ei oleks veel küllalt hakati arvustama last. Üheaastast last. 

Ma ei saa kohe vaiki olla. Ida on pontsakas ja suurte kõrvadega, kiilakas kah veel pealekauba. Kas peaksin ootama kohe varsti teemat tema kohta? Kõikide teiste beebiblogijate beebid on ju juba maha materdatud ja ära arvustatud? Ei julgegi enam Idast pilte üles panna blogisse. Jah, mina ka leian, et mõni laps on ilusam ja mõni mitte nii ilus, aga ma ei tuleks kunagi selle peale, et seda kusagil kõva häälega välja öelda. Iga beebi on omamoodi. Omamoodi armas. Ja oma emale kõige ilusam. Siin ei ole mõtet rohkem isegi vaielda. Ja inimesed, kes niimoodi foorumites teiste lapsi arvustavad, no ma ei tea, nende kupli all pole vist suurt midagi.

Teiseks. Mina olen ka siis ebaadekvaatne, madalalaubaline ja nõme ema, sest mina ka mängin Idaga nagu nukuga. Proovin talle riideid selga, pildistan ja oh seda õudust ning häbi tippu, riputan blogisse ka üles. Kui ta kunagi nende piltide pärast tööle ei saa või meest ei leia, eks ma siis lepin sellega, et mulle vanadekodu valimisel võtab ta neid eelnevaid asju arvesse. Seniks mängin ma temaga edasi. Ma ei ole lapsekasvatusekspert, ma ei tea kui väga selline riietega mängimine teda ära rikkuda võib, aga kahjuks ei oska minu kuuekuune laps veel malet mängida, niiisiis on see riietega mängimine meie moodus kodus aega veeta. Kohe kui ta malemängu ära õpib, lõpetame me niisama tilulilutamise. Ida juba peaaegu istub iseseisvalt, kaugel see malemäng siis enam on.

Kolmandaks. Cake smashimisest polnud ma muidugi varem midagi kuulnud, aga tänu erinevatele blogidele sain ka targemaks. Ma olen kindel, et kui Ida oktoobris aastaseks saab, mökerdame me ka terve maja koogiga kokku. Pärlid paneme ka kaela. Ja ma usun, et ka pildid blogisse ülesse. Kas ma peaksin ise lastekaitsesse teada andma, et mul midagi nii kohutavat plaanis on või teeb keegi hea inimene seda minu eest?

Ma ei saa päriselt ka aru, mis inimestel (viimasel ajal?) viga on. Kõike ja kõiki on vaja halvustada. Vahet ei ole keda või mida. Peaasi, et saaks "ära panna" ja kritiseerida. Milleks? Kas nii hakkab kergem? Päev läheb päikeselisemaks?

                                              

Kirsiks tordil lisan selle tänahommikuse pildi Britt Idast. Sinikaga. 

Sest hoolimatu emana ei pannud ma tähele, kuidas laps käputades kukkus. Ja kokkupuutel põrandaga väikese koksu tegi. Kusjuures mina vist ehmatasin rohkem kui tema. Tuleb ikka see maja mullikilesse pakkida.