Inimesed on nii imelikud!

Ma olen ikka mõelnud, et inimesed on imelikud. Näiteks. Seisan mina siin messil ja pakun inimestele moosi, mööduvad eestlased, nad ei tunne mind, nad suhtlevad teistega, aga mitte minuga. Mulle  vaatavad nad ülevalt alla. Nad ei suhtle tavalise tootedegusteerijaga. Nad on selleks liiga peened, et pööbliga suhelda. Heidavad üle oma prilliraami mulle üleoleva pilgu ja liiguvad edasi. 

Need on esimest tüüpi imelikud inimesed. "Kuninglikust soost". 

Teised inimesed, minu tuttavate tuttavad, pole mind kunagi väga teretanud. Pole vajalikuks pidanud. Nüüd ühel päeval olid nad Diibis söömas. Kui ma neist möödusin, hüüdsid nad ülevoolavalt "tsau". Nagu oleks me vanad tuttavad, parimad sõbrad. Ma sain aru küll. Nüüd kui meil on oma ettevõte, oleme me ka ühtäkki edukad. Ja isegi ägedad. Meile võib "tsau" öelda. Me oleme one of them. 

Need on teist tüüpi imelikud inimesed. Edukad, kes suhtlevad edukatega. 

 Ja siis on kolmandat tüüpi imelikud inimesed. Need kõige imelikumad. Need on inimesed, kes tahavad sult raha laenata, sest nad arvavad kui sul on restoran, siis oled sa järelikult edukas ja edukatel inimestel on raha. Nad ei tea, et ühe väikese restoraniga ei saa miljonäriks ja et algus on päris raske. Me ei vea raha kartulikottidega koju. Olgu, ma tean, mis tunne see on, kui hädasti on raha vaja ja mind on ka sõbrad raskel hetkel aidanud. Ma ütlen, et ma saan ühe tillukese summa laenata, aga et rohkem mul tõesti ei ole, sest meil on hetkel endalgi raske. Ma tunnen, et ma olen inimest aidanud, nii nagu ma saan. Ma olen nö tasunud oma võla tolle korra eest kui mind aidati. Aga siin see lugu ei lõppe. "Äkki saaks veel?"küsivad nad. Mul hakkab kahju. Ma luban, et ühe tillukese summa uuel kuul ma veel leian. Oma toidurahast. Aga ka siin lugu ei lõppe. Juba enne kui ma olen selle summa saanud ära kanda, saabub uus telefonikõne. Võib-olla ma ikka saan summat suurendada. 300euroni. Ja ma mõtlen, et see on juba nahhaalsus. Ma olen seletanud, et meil ei ole hetkel kerge, et me ei ole tänu restoranile miljonärid, aga et ma natuke ikka aitan, kuid rohkem tõesti ei saa. Sellest seda tüüpi inimesed aru ei saa. Ma  ei tea, mida teha. Ma ei taha halvasti öelda. Ka ma ise olen laenanud ja olnud tänulik kui mind aidati. Nüüd aga tunnen ma end halvasti. Ma olen mõelnud, et kui mul oleks võimalus, siis ma vist isegi aitaks, aga mul ei ole. Mul tõesti ei ole raha! Ja ma tunnen end halvasti, sest ma pean seda over and over üle seletama. Ma ei taha. Need kolmandat tüüpi imelikud inimesed ahistavad mind:(  Ma mõtlen, et need on ühed imelikud inimesed. 

Neljandat tüüpi imelikud inimesed on need, kellest ma juba kirjutasin ühes postituses, aga kogemata kustutasin ma selle postituse täna hommikul ära. Need on inimesed, kes on uhked, et nad "aitavad" ettevõtetel Skandinaaviasse uksi avada. Küsivad raha ja soovitavad, et "vaadake netist". Mulle meeldiks ka sebida, aidata, toimetada, aga mul puudub "varasem samasugune töökogemus". Mis sellest, et ma valdan keelt ja tunnen turgu. Minust ei saa neljandat tüüpi inimest.

Mina olen oma tüüpi imelik inimene.