Kui Ida koju tagasi tuli, muutus ka Hugo. Alles siis saime aru, et vaene loom oli lapsest puudust tundnud. Muudkui otsis, et kuhu me selle lapse siis nüüd pannud oleme ja oli stressis, sest laps oli kadunud.
Täna mängisid nad jälle koos oma vana head roomamismängu. Hugo liputab saba ja ootab, et Ida lähedale jõuaks, siis eemaldub ja keerab nagu muuseas selja, ootab veidike ükskõikselt ja vaatab siis, kas Ida ikka tuleb järgi.
Skype ja Orkut eelistavad samal ajal mitte Ida nina alla sattuda. Käivad targu selja tagant mööda ja jälgivad kaugusest.
nii armas...
ReplyDeleteVabandust, oma targutamise eest juba ette, aga ei saa mainimata jätta, et trepiväravad peaksite juba õige varsti ette panema. Meil hakkas poiss juba 7 kuuselt elavat huvi trepironimise vastu tundma ja see toimus ootamatult ning päevapealt.
ReplyDeleteSee pole üldse targutamine. Huvi on juba praegu olemas ja eks see piire lähiajal siia majja ka soetada tuleb.
DeleteMeile jõudis arusaamine siis kui poisi keset treppi, 4. astme pealt avastasime, kuidas ta sinna sattus ei märganud keegi, ehmatusest röögatasin, mille peale laps loomulikult pööras üle õla vaatama ja kaotas tasakaalu ning maandus saltoga põrandale.
ReplyDeleteLaps nutma ei hakanud, mina küll...
Ma lubasin lapse või terve maja varsti mullikilesse pakkida:D
ReplyDelete