Ilusad pildid ehk suure aia pahupool

Kui me Ussipessa elama kolisime, siis kõige rohkem avaldas inimestele muljet avatus. Suur aed, millel ei paista ei otsa ei lõppu. Ma ise olin ka vaimustuses. Nii vahva oli ühtäkki maale elama sattudes tõmmata kätte roosad kindad ja olla maainimene. Sest nii lihtne see maaelu ju ongi.  Mõnus vaheldus linnakärale. Ja pilte sellest, kuidas tibist maanaine sai, on ikka iga külje pealt. See oli ju nii põnev muutus. Nii teistmoodi. Nii mitteminulik. Paralleelselt oleks ma võinud ka maanaise moeblogi pidada. OOTD postitusi roosade kinnaste ja lilleliste kummikutega oleks tulnud nagu seeni pärast vihma. Kohe mitu aastat järjest.

Aasta hiljem tõmbasin ma jalga kummikud. Nüüd olin ma veel rohkem maanaine. Vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses möödus suurem osa minu ajast oma "putkas" kirjutades, lugedes, chillides, magades, veini juues. Maal elamine, eriti suvel oli lill. Marek lasi mul proua olla.

Ei, ärge saage must valesti aru. Maal elamine on ikka lill. Eriti suvel. Ma ei naudi midagi rohkem kui igakevadist "Ussipesa ametliku avamist". Kui me kõik suvehooajaks korda teeme. Aga...Ilusate piltide taga on metsik töö. Ma tean ideaalis, milline see aed ükskord olema saab, kuid ma ei tea, kuna me sinnani jõuame. See kõik nõuab nii palju aega ja ka raha. Meil pole kumbagi:) 

Mu meelest on võililled ilusad. Aga meie koha nimi on "Ussipesa". See ei ole niisama nimi. Siin kusagil lähedal elavad ka ussid. Ma olen näinud nii rästikut kui nastikut. Mul on tunne, et meie enda kuuri taga elab boamadu. Selleks, et me rahulikult paljajalu murul saaksime käia, tuleb kogu see ilus kollane võilillemeri maha niita. Ja seda on palju. Palju, palju, palju....Nii palju, et mu peenradki ei paista enam välja. Ja olgem ausad, niidetud muru on ikka niiiiii ilus. Kogu "aia" niitmiseks kulub kõigest päev. Ja rohi kasvab nii kiiresti. Liiga kiiresti. 

Selliseid pilte on ilus Facebooki üles laadida. Aga keegi peab ka need peenrad korras hoidma, et oleks, kust lilli korjata.

Hetkel on mu peenar selline. Ma ei viitsi seda rohida. Ausõna. Lisaks sellele, et seal umbrohi vohab, arvab Skype, et see on maailma kõige parem wc. Ma ei tee talle kuidagi selgeks, et see on hoopis minu lillepeenar.

             Hugo kuut ja kuudiesine terrass näeb ju ka ilus välja, eks? 

Aga ka seda terrassi on vaja rohida. See on minu töö. Mu meelest on seda kogu aeg rohida vaja. Alles ma saan selle kõik korda, kui juba ma näen, et umbrohi juba kasvab. 

 Ilusate piltide taga on tihti terve hunnik kola. 

Hugo kuut näeb pärast talve hetkel välja selline. Ma tahan selle homme korda teha. Ida kõrvalt ma ei jõua, aga kuna ta on minust ja Marekist väikesel puhkusel, siis tuleb need päevad ära kasutada ja nii palju kui võimalik on, korda teha.
Jumala eest, ma tahaks lihtsalt pikali visata, veini  juua ja päikest võtta, aga samas tahan ma ka, et kodu ilus välja näeb. Nii ei jäägi mul muud üle kui Hugo kuut korda teha. Marek ei jõua enam kõike üksi. Ei, mitte vanadusest. Diip võtab väga suure osa meie ajast. Ma ei saa enam proua olla kui tema üksinda rabab. Ma pean aitama.

Terrassile said ka mõned lilled istutatud. Sel aastal juba teist korda. Sest esimene kord oli liiga vara. Öökülm võttis kõik meie lilled ära. Iseenesest on Marek sellega harjunud, et tema turgutab meil lilled elule ja mina tapan nad ära. Muidu tapan ma muidugi toalilli, sest ma unustan nad kasta, või noh õuelilli ikka ka, sest ka need unustan ma kasta. Mulle tundub,et nemad saavad vihmaveest ka joonuks, aga unustan ära selle, et mõnikord ei saja vihma terve kuu. Ja nii Marek jälle uusi lilli istutab. 

Pelargoonidest on mul kõige rohkem kahju. See aasta oli esimene aasta, kui nad talve üle elasid (loomulikult mitte tänu minule) ja juba aprillis kenasti õitsesid. Minul oli need esimeste soojade ilmadega vaja õue vedada. Marek hoiatas mind öökülmade eest. Ma ei kuulanud teda. Tulemus on siin. Ma tapsin kõik pelargoonid.

Jah! Elu maal ja suures aias on ilus. Aga et see ilus oleks ja ilus püsiks, see kõik nõuab nii palju aega. Ilusate piltide taga on tihti ka see pahupool. Ilusa maitserohelise kasti tagant paistab maja, mis vajab värvimist. Me peame seda sel aastal tegema. Ma ei tea, kuna me jõuame. Aga me peame jõudma. Kui tahame elada kenas kodus. 

Kuid roosad kindad, mis esimestel aastatel puhtad ja kaunid püsisid,  on mul juba ammu prügikasti visatud. Küünealused on ka mustad.

Ussipesa on küll selleks ajaks ametlikult avatud, kuid kõik pole kaugeltki mitte veel korras. Ja just siis kui ma mõtlen, et puhkaks veidi, karjub Marek: "Kastid vajavad pinoteximist. Marss õue!"