Miks mina ometi selle peale ei tulnud?

Sel kuul ilmus Andrus Kivirähki järjekordne lasteraamat. "Oskar ja asjad". Ma muidugi ei oska öelda, kas see ikka on lasteraamat, sest mina ei suutnud lugedes itsitamist järele jätta. On ka võimalus, et ma lihtsalt ei olegi ikka päris täiskasvanu.  Aga no ausalt, kui raamat algab sellega, et hernesupi söömiseks tuleb ette kujutada, et see on mulksuv sügav mädasoo, samal ajal kui frikadellisupis ujuvad punaste ja valgete jäämägede vahel  pontsakad merilõvid, siis ajab naerma küll. Lastele pidada ka sellised asjad õudselt meeldima, ütles mu sõbranna, kel vanemate lastega rohkem kogemust kui mul, kui ma talle seda ette lugesin. 

Mulle endale meeldivadki ehk Kivirähki lasteraamatud just sellepärast, et need ei ole sellised tüüpilised ninnu-nännu lasteraamatud.  Suure tõenäosusega on tema edu saladus see, et ta oskab lastele kirjutada keeles, mis neile meeldib. Lasteraamatus justkui ei sobiks ju kasutada sõnu "kaka" või "lollakas", aga Kivirähki raamatus sobib. Ja kusjuures ei ole ju ainult nii, et see meeldib lastele, see meeldib ka vanematele.  

Etteruttavalt ütlengi ma, et raamat on õudselt hästi kirjutatud. Kivirähkilikult. Mulle meeldis. Nii nagu kõik, mis selle mehe sulest ilmunud on. Sellest ajast kui aastal 2000 ilmus "Rehepapp" ja ma selle Tartust Tallinnasse sõidul ühe hingetõmbega läbi lugesin, olen ma Andrus Kivirähki loomingu austaja olnud. "Kaka ja kevade" ilmudes muigasin ma omaette ja ütlesin, et midagi nii nõmedat mina küll lugema ei hakka ja olin kindel, et lõpuks ometi on ka tema midagi halba kirjutanud. Minus rääkis puhas kadedus.  Mitu aastat hiljem sattusin ma siiski ka seda raamatut lugema ja pidin tõdema, et kirevase päralt, see raamat oli suurepärane. 

Aga tagasi Oskari ja tema asjade juurde.

"Oskar ja asjad" on suurepärane reisikaaslane. Sõltumata vanusest.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et lapsena suvel maal vanaema juures olles meeldis mulle ette kujutada, et nii majal, puudel, toolidel, suhkrutoosil ja teistel asjadel on oma lugu rääkida. Mulle ei olnud seal teisi lapsi, kellega mängida ja nii pidin ma kasutama oma fantaasiat. Ma kujutasin ette, et kõik (mängu)asjad ärkavad öösiti kui mina magan, ellu ja seepärast sättisin ma asju enne magamaminekut ikka nii, et keegi ei peaks end üksikuna või mängust väljajäetuna tundma.

Ma ei olnud ainus "veider" laps, paljud mu sõbrad tegid sama. Meil ei olnud kunagi igav, me suutsime välja mõelda maailma kõige põnevamaid mänge lihtsate vahenditega. Ma tean küll, et järgmisi lauseid kirja pannes kõlan ma nagu üks neist vanadest tädidest, kes lapsi põsest armastavad näpistada ja öelda, et meie ajal olid asjad ikka teistmoodi, kuid tõesti. "Oskar ja asjad" peategelane Oskar unustab maale minnes maha oma telefoni, mis  ei ole "niivõrd helistamise kui mängimise jaoks. Tal oli telefonis mitu toredat mängu, millest ta just praegu puudust tundis", ilma telefonita maal suve veetmine kõlab kõige suurema karistusena. Ja mis veel hullem, välja võisid ju ilmuda maalapsed, kes "veavad teda punnimisest hoolimata oma onni. Ning siis metsa ja kalale ja kes teab, mis hirmsatesse kohtadesse veel".  Ees oli ootamas kohutav suvi ilma telefoni ja arvutita. Tänapäeva lapsed ei oska hakkama saada ei telefoni ega arvutita, Isegi mitte päeva. Rääkimata siis tervest suvest. 

Suurest igavusest meisterdab Oskar endale puutükist telefoni. Natuke on piinlik, et ta nii titalike asjadega tegeleb, kuid midagi muud ka maal teha pole. Vanaema piinab teda igavate lauamängudega ning kadunud vanaisa lemmiktoitudega, peale selle ei saa vanaema midagi aru. 

Oskari suureks üllatuseks muutub aga puuklotsist meisterdatud telefon võlutelefoniks, millega saab asjadele helistada ning kõik muutub päeva pealt. Muidugi muutub kui sa ühtäkki saad teada, millest unistab tool nimega Nässu, kellega on abielus hambahari, kellega soovib kohtuda põrandahari, mis teeb rõõmsaks suhkrutoosi ja koorekannu, kuidas saab aidata soome kelku ja kaaneta mannergut, kuidas teha õnnelikuks televiisor ning ravida terveks korv. Ma lugesin seda kõike ja mõtlesin, et miks ometi mina ei tulnud selle peale, et omal ajal asjadele helistada. Ma ei oleks pidanud oletama, mis asjadele oleks meeldinud, ma oleksin saanud seda neilt otse küsida. Ausõna, ma ei tee üldse nalja. Ma olin kade, et ma ei olnud lapsena millegi sellise peale tulnud. Mitte et ma olekski saanud selle peale tulla, sel ammusel ajal kui ma veel laps olin, ei osanud mobiiltelefonist isegi Doc Brown ja Marty McFly unistada. 

Oh, oleks vaid mul selline telefon olnud! Ma oleksin saanud ka rääkida puu otsas tormiga tantsiva upsaka punase õhupalliga, ma oleks osanud hoiduda tikripõõsa all lebavast roostest naelast, kes igavusest ootas jalga,kuhu auk torgata, ma oleks osanud talle soovitada hoopis näitlejaks hakata, ma oleks kuulanud udusulgede edvistamist ning riidekapi lugusid verd armastavast mantlist ning kaklevatest linikutest. 

"Oskar ja asjad" on mingil määral silmiavav raamat. See peaks meid üles äratama unenäost, kus ainus elu toimub Facebookis ja Instagramis, Snapchatis ja Twitteris. Lapsevanematena on meie kohustus aidata oma lastel pealtnäha elututele asjadele elu sisse puhuda, mitte mugavusest minna kergema vastupanuteed ning pista lapsele kätte iPhone või iPad.  Ja endise lapsena ütlen ma, et kõige olulisem on last mitte iga hetk keelata. Meile võib küll tunduda, et kempsus olev söögitool on vale koha peal, kuid võib-olla on tegu maailmaränduriga. Me ei taha ju rikkuda kellegi ümbermaailmareisi? Samamoodi ei pruugi laual olev koorekann olla valel kohal, vaid on lõpuks ometi leidnud õige koha oma elu armastuse kõrval. 

Aga kõige rohkem soovitan ma teil nüüd hakata tähele panema sipelgaid. Võib juhtuda, et ta kannab oma seljas musi. Sipelgad on head sõnumitoojad.

Kui teil tekkis huvi Andrus Kivirähki uue lasteraamatu vastu, siis ühe sellise suurepärase raamatu loosin ma ka teie seas välja. 

Loosimises osalemiseks palun ma teil hakata Apollo Raamatud Facebooki lehe jälgijateks SIIN ning jätta kommentaaridesse oma nimi ja kontaktandmed. Äärmiselt vahva oleks kui te jagaksite kommentaarides ka oma lapsepõlve lemmikmänge/tegevusi. 

Raamatu võitja loosin ma välja 26.11.2015.

Neljatunnine reis pole ammu nii kiiresti läinud.