Ma olen oma Norra raamatuga jõudnud suusatamise osani ja selgus, et ma olen 18 aastat vales elanud. Ma olen muudkui kilganud, kuidas mulle meeldib murdmaasuusatamine (peale seda kui ma selle Norras selgeks sain), kuid tõde on hoopis see, et peale Norras elamist ei ole ma murdmaasuuski rohkem jalga saanud.
Kuna raamatu point on "18 aastat tagasi ja praegu", siis avastasin ma eile end õudusega mõttelt, et ma peaks sel talvel uuesti suusad alla saama. "Kuid mul pole ju suuski," leidsin ma eile vabanduse. Nii nagu ka 18 aastat tagasi, kui mind suuskadele sunniti.
„No nii, Lisa, tuled ka
meiega kaasa suusatama,“ otsustas Knut ühel pühapäeval. Nende
peres oli „Lissüst“ sujuvalt „Liisa“ saanud.
„Kuidas, mul pole ju
suuski,“ vastasin ma naiivselt. Otseloomulikult oli Knutil garaažis
korralik varusuuskade valik.
„Aga ma ju ei oska,“
proovisin ma uut vabandust leida.
„Õpetame,“ lausus Knut
ja tõi suusavarustuse välja. Tund aega hiljem olin ma
täissuusavarustuses Knutiga nende tagahoovis suuskadel seismist
harjutamas.
„Oota, ma ei saa nii
kiiresti,“ podisesin ma mäest, mis Norra ja isegi Eesti mõistes
oli täiesti lame maa, suuskade otsa koperdades üles rühkides.
„Ei, ole midagi,“
julgustas Knut. „Hoia keppe rohkem keha lähedal, mitte ära aja
käsi nii laiali. Püüa nüüd mitte jalgu tõsta, vaid suuskade
peal end libistada ja keppidega end toetada.“
Nii kui ma suusakepid kehale
lähemale liigutasin, kaotasin tasakaalu. „Ma ei saa ju, see on
võimatu,“ torisesin ma end püsti ajades.
„Mis sa ajad, vaata Trulsi
ja Erikut, ei ole ju võimatu.“
„See ei ole sama, nemad on
sündinud ski
på beina, mina näen suuski põhimõtteliselt esimest korda elus!“
Truls ja Erik
kolme-nelja-aastased tulevased suusakuningad olid ilmselgelt lamedal
maal suusatamisest tüdinenud ja justkui minu narritamiseks laskusid
nad siuh ja siuh maja taga olevast mäenõlvast alla. Igavesed
väikesed kiusupunnid!
„Ei ole nemad ka suusad
jalas sündinud, kõik on harjutamise asi. Ja nüüd proovime aga
uuesti, küll see varsti välja tuleb,“ sundis Knut mind uuesti
püsti tõusma ja suuskadel edasi liikuma. „Proovi rahulikult end
libistada ja ära ole nii kange, lase end põlvedest allapoole.“ Ma kujutan ette kui
koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega
vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja
kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine.
Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind
suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest
polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast
päästa.
Ma ei teagi, mis ühel
hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma
oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali
kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin
kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.
„Tubli tüdruk,“ säras
Knut õnnest, „ma ju ütlesin, et sa saad hakkama. Tee üks ring
veel.“
„Mis? Kas ei aitagi?“
Knut raputas pead ja suunas
mind uuesti „rajale“.
„Orjapidaja,“ kisendasin
ma talle kui olin jälle kukkunud. Püüdsin küll haledat nägu
teha, aga Knut oli visa hingega, tema juba alla ei andnud. Ukerdasime
aiamaal terve tubli hommikupooliku enne kui ta lubas mul tuppa
puhkama minna.
****
I have reached the chapter of skiing in my book about Norway and I just realized I've been living in lies for 18 years. I have told everyone how much I enjoy cross country skiing (after I finally learned 18 years ago), but the truth is that after moving to Estonia I have not seen or used cross country skiis since then. For 18 years I have lied to you my friends!
The idea of the book is "18 years ago and now" and I started to think that this means I need to go cross-country skiing again. But what if I can't? What if I don't rememeber? What if I will look ridiculous like the first time when my host father tried to teach me? And I don't have skiis...
I remember how much I hated the first times when we went skiing. I hoped and prayed that snow would have melted by Sundays, but it was a naive wish. I think only 1-3 months are without snow in Norway. One can always find a way to ski in Norway.
Kuidas oli võimalik Eestis üles kasvada ja mitte suusatama õppida? Ma mäletan et meil olid koolis suusatunnid alates 2.klassist kuni keskkooli lõpuni ja ka ülikooli ajal käisime suusatamas.
ReplyDeleteMeil oli suusatamine üsna populaarne ja lisaks kohustuslikele tundidele käisime sõpradega pidevalt ka nädalavahetustel matkamas ja maratonidel. Ma olen küll Sinust vanem inimene ja võibolla siis kooliprogrammid on muutunud, kuigi minu noorem poeg hakkas koolis suusatama juba 1.klassis.
Ma ka ei oska suusatada. Mis siis, et mu vanaema proovis mulle seda õpetada (ja tema oli terve elu suusatanud) ning koolis olid need tunnid kohustuslikud. Ikka ei saanud selgeks ja minu jaoks oli suusatamine ikka tõeline piin (kuigi muidu kehalise kasvatuse tunde ma armastasin).
DeleteMul oli nii hea meel kui arst, mu kõvera selja tõttu, keelas mul suusatada.
Tahtsin just sama küsida, et kuidas oli võimalus terve kooli aja kehalise kasvatuse tundides suusatamisest pääseda? Olen sinuga enamvähem ühevanume ja olin siiamaani veendunud, et Eestis oskavad kõik murdmaasuusatada tänu kooli kehalise tundidele ;)
ReplyDeleteMeil oli kehalise tundides valida, kas jooksed või suusatad. Mina valisin jooksmise. Ja ma ei mäleta küll täpselt, aga mu meelest oli meil mingit "ükt-d" tehes võimalus suusatundidest vabastus saada. Praegu muidugi mõtlen. et jube rumal minust mitte suusatada, sest kehaline kasvatus mulle tegelikult õudselt meeldis, aga no ju see oli siis miski pubeka värk, et suusatada nõme tundus
ReplyDeleteUisutamine oli ka valikus... Ma valisin ka nn jooksmise
ReplyDelete