Ma ei tea, mis mul viga on

Ma olen ühtepidi nii kurb. Juba mitu mitu mitu aastat ei tekita igasugu tähtpäevad minus  "seda õiget"* emotsiooni. 

Näiteks igal aastal enne jõule hakkavad blogidesse ilmuma wishlist'id kingitustega. Või mis, sama on tegelikult ka (laste) sünnipäevade ja isadepäeva ja emadepäeva ja halloweeni ja hingedepäeva ja karjalaskepäeva ja suvise/talvise pööripäevaga. Kogu aeg antakse kellelegi teada, mida nendeks päevadeks vaja osta on. Ma ei saa sellest aru. Kas see on lihtsalt unistamine või tõepoolest vihje kellelegi, et kui sa mulle emadepäevaks Kariibi mere kruiisi ei osta, siis ma suren? Või ma pean jõuludeks saama uue Michael Korsi koti, sest muidu ma suren? 

Samuti hakkab Facebook sel ajal kubisema küsimustest, mida kinkida. Näiteks nüüd isadepäeva ajal. Mina mõtlen, et kui sa ise ei suuda kinki välja mõelda, siis sa kas ei tunne oma isa või äkki pole talle üldse kinki vaja kui sa ei tea, mida tal vaja võiks olla. Ja mis värk on üldse sellega, et beebide/väikelaste emad kaotavad justkui aru, sest nad ei suuda välja mõelda, mida oma mehele kinkida. Isadepäev EI OLE meestepäev. Sinu mees ei ole sinu isa. Kui sa tahad oma mehele midagi lapse poolt kinkida, sest laps veel ei oska, siis see ei pea olema 83 kiirusel töötav akudrell või udupeen kinganööri-siduja, mis ilmselgelt teie kodus täisulikust õnnest veel puudu oli, vaid tee midagi oma lapsega koos. Ma ei tea, kasvõi meisterda kastanimunadest loomad või tee küpsisetorti. Lase mehel kauem magada ja vii kohvi voodisse. Minge koos loomaaeda või vabaõhumuuseumisse. Matkale. Mängige kulli. Padjasõda. Tehke selfisid.  Looge mälestusi. Talletage hetki. Tellige ühisest toredast päevast paberfotod ja kleepike need fotoalbumisse. Tehke kohe eraldi isadepäevaalbum. Miljon asja saab teha. Midagi, mis on palju väärtuslikum kui kallis lõhnaõli. 

Kusjuures, mu meelest on ääretult armas kui laps oma taskurahast näiteks oma isale isadepäevaks (või mõneks muuks tähtpäevaks) midagi ka ostab, kuid siis peab ta olema juba piisavalt vana, et selle peale tõesti ise tulla ja kasutama selleks oma raha. Siis on sellel kingil väärtus. Mitte nii, et naine näeb nüüd reklaami "isadepäeva komplekti soodushind 89,90EUR" ja ostab selle oma mehele kolme-aastase lapse poolt ISADEpäevaks. 

Selline metsik (vaid?) kinkidele keskendumine röövib minult igasugu pühadetunde. Olgu selleks siis isadepäev, sünnipäev või jõulud. Ma küll näietks ootan jõule, sest mulle meeldivad jõulutraditsioonid ning alates Britt-Ida jõuludest on jõulud üks minu lemmikpühasid, kuid ma ei viitsi absoluutselt mõelda (suurte) kingituste peale. Ma pean silmas selliseid suure ja kalleid kingitusi, mille peale terve varandus magama pannakse, pärast krediitkaardi arvet nähes peast kinni hoitakse või jumal hoidku veel hullem, mille nimel laenu võetakse. Teate ju küll neid enne jõule tänanavapilti ilmuvaid sms-laenude reklaame, mis meil kinke osta käsivad, sest muidu jäävad jõulud ära. 

 *Mul on tunne, et õige tunde saavutamise juures on kõige olulisem kui palju sa kulutad kinkide peale ja palju kulutatakse sinu peale, st kui suured ja hinnalised on kingitused.
Igaks juhuks panen ka oma wishlisti kirja, sest vbla keegi tahab isadepäeval mulle üllatust teha: Versace "Chrystal Noir", sest see on mu lemmiktalvelõhn, valged Nike Max Airid, sest need on lihtsalt nii ilusad, uus kosmeetika alates kulmupliiatsist kuni maeiteamilleni, sest mul on kõik otsa saanud ja ma ei ole loomulikult ilus ning  vahvlimasin!