Mõnikord olen ma nii imal

Kui Ida jonnituurid ja sellega seotud söödud närvid ning kisa (nii Ida kui minu kui ka Mr.Poppinsi oma) kõrvale jätta, siis on mõned päevad nii ilusad, et ma õhkan "ahhh, elu on lill" ja tunnen järgmisel hetkel piinlikkust, et ma nii imal olen. 

Ehk siis siit tulebki üks imal pildipostitus kui kedagi peaks huvitama postitused stiilis "käisime-tegime".

Reedel oli Ida esimene teatrikülastus. Ma olin tegelikult täitsa hirmul, kuidas see läheb,sest Ida ei olnud lasteaias lõunaund maganud ja teate ju küll, milline on üks (üle)väsinud laps. Kui siia liita veel Ida püsimatus, siis mõtlesin ma õudusega, kuidas ta kesest etendust kisama hakkab, end pikali viskab ja ma ei tea veel mis tsirkust teeb. Minu suureks üllatuseks vaatas Ida rahulikult ja huviga 40 minutit "Sööbikut ja pisikut", naeris ja plaksutas ning oli ideaalne laps. Note to self: ära alahinda last!

Enne teatrisse minekut pidi preili kenasti peegli ees põsepuna palgele panema ja muudkui sättis end peegli ees. Päris naljakas on teinekord vaadata kui asjalik suudab üks kahe-aastane laps olla ja kui tähelepanelikud nad tegelikult on. Ta teab täpselt, mida tuleb määrida huultele, mida põskedele. Siiani olen ma suutnud ta ära petta ja huuli kinnise huulepulgaga värvinud, kuid mulle tundub, et ta on vaikselt kõrva taha pannud, et seal on miski nipp veel:)

PS: Iga kord kui ma vaatan NEXT lasteriideid, tahaksin ma selle poe tühjaks osta. No te vaadake vaid seda kleiti, mis Ida endale sünnipäevaks sai ja öelge, et seal ei ole imeilusad lasteriided müügil!

Vaatan siin muudkui seda ja järgmisi pilte ja mõtlen, et appike kui idülliline elu. Mitte miski ei reeda, et järgmisel hetkel hakkas Ida kisendama kõige hullemat hädakisa ja tundus hommikusöögiks söövat meie närve. Ma isegi ei mäleta, mis ta mureks oli. 

Naljakas, et ma olen kogu aeg naernud nende inimeste üle, kes isadepäevaks lapse pildiga pluuse ja kruuse kingivad, sest noh palju neid ikka vaja võib olla, kuid sel aastal teadsin ma kohe, et Marek saab Ida poolt norrakeelse tekstiga kruusi. Olgu nii imal ja maitsetu kui tahes. Põhjus selleks, et oleks olemas meenutus meie "ilusast elust Norras". Ja üldsegi olen ma muutnud selliste meenete suhtes PALJU tolereerivamaks, sest ma olen mõelnud, et tegelikult võib ju täitsa vahva näiteks 20 aasta pärast pööningult mõnest tolmusest kastist selline kink leida. Võtad kruusi kätte ja meenutad, et "kuule, kas sa mäletad seda Norra isadepäeva kui ..." 

Ja et kink oleks ikka natuke vimkaga, leidsin ma poest sildi vanaaegse tekstiga (mis suure tõenäosusega on olnud kasutusel mõnes kultuurimajas või kusagil mujal, kus tantsiti või lõbutseti või muid sarnaseid "patte" korda saadeti). Tekst sildil ütleb, et "Siin on vanakuri ise valla pääsenud" ning ma pean tunnistama, et see kirjaldab meie kodust olukorda üsnagi tihti päris tabavalt.

Mida teeb Eveliis kui väljas paistab päike ja on imeilus sügisilm? Muidugi veab ta teised pereliikmed õue värsket õhku hingama.

Kuigi oleks ju olnud palju loogilisem, et 936 astet Hoppbakkenist üles oleks jalutanud kepsutanud Marek,  otsustasin ma talle halastada või siis oli mul vaja eputada ning näidata kui "kukepea" see on. Poole peal tahtsin ma verd köhida ja mõtlesin, et mille kuradi pärast mul oli vaja sinna ronida. Nii nagu eelmisel korral, vandusin ma end algul maapõhja ja tippu jõudes olin tõsiselt rahulolev. Järgmine kord ON Mareki kord üles ronida!

Sigrid Undseti muuseumi ees olime me kohal juba enne avamist. Muuseumist võite te pikemalt lugeda siit, ma lihtsalt rõhutan, et see on üks fantastiline muuseum, suurepäras(t)e giididega. Kui satute Lillehammerisse, siis see on koht, kuhu kindlasti tasub minna. Isegi kui te Sigrid Undsetist midagi kuulnud pole;) Aga te ju olete? Ma lihtsalt rääkisin eile ühe sõbrannaga, kes mulle külla tuleb ja ütlesin talle vaimustunult, et siis lähme ju Undseti muuseumi ka. Ta polnud kuulnud midagi ei Sigrid Undsetist ega "Kristiina Lauritsatütrest". Ma tundsin end korraks nagu norrakas, kes "maailmakuulsatest norrakatest, kellest vaid norrakad kuulnud on" jahus. 

Sigrid Undsetist olen ma natuke varem ka siin kirjutanud.