Mis on Eesti kauneim linn? Tartu! Aga keel? Ikka Tartu!

Mõnda aega tagasi läksime me Marekiga vaidlema, et kumb linn on ilusam. Kas Tallinn või Tartu. Mina vana tartlasena raiusin muidugi, et Tartu. Marek ei nõustunud. "Aga kas Tallinnast on tehtud mõni laul, mis ütleks, et see on kauneim linn Eestis?" küsisin ma üleolevalt ning hakkasin ümisema viisi, mida vist iga tartlane une pealt teab. Marek turtsatas ja hakkas selle peale laulma "Tallinn, mu Tallinn, sa tornide linn..."
Ma sain aru, et selle argumendiga ma vaidlust ei võida. Ja tookord jäigi meil välja selgitamata, kumb linn siis kaunim on.

Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. 

Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartuga sõbraks saanud, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all?  „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. 

Ma võin pajatada inimestele „Alle Kuki õlletehasest”, millest rääkis mulle mu sõjaajal Rootsi põgenenud vanaonu; Jänese kaubahoovist, millest rääkis mu vanaema; Nõukogude aja trendikohvikust „Tempo”, kus mu onu muusikavideosid näitas. Iga kord kui ma möödun ühest majast ülikooli lähedal, mõtlen ma, et seal tillukeses tillukeses katusekambris elas kunagi minu vanatädi. Isegi Tartu Lihakombinaadist ja Piimakombinaadist on mul oma lood rääkida. Musumägi, lauluväljak, Tartu Raadio, "Saame kokku", toidutorn, Püssirohukelder... Tartu on minu jaoks täis lugusid.  Ja midagi ei saa ma parata sinna, et kui keegi mainib Mustlas-Antsu, Anne Centrumit ja Sateliiti, hakkan ma muigama. Kui te olete umbes minuvanune ja Tartust pärit, siis võib-olla hakkate teie ka? 

Mis mulle aga Tartu ja Lõuna-Eesti puhul kõige enam meeldib, on see meie "oma keel", mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat. 

Tahate ma õpetan teile natuke meie oma salakeelt? 

Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja .... Ma ei olegi aru saanud, mis sõna teised „putsu“ asemel kasutavad, aga ma olen aru saanud, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis teistel muutub see topiliseks.

Järgmiseks tuleb müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult on  ainukesed normaalsed sõnad  „müre“ ja „puks“. 

Ja nüüd eesti keele kõrgem pilotaaž– „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei olemeetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naerab).

„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada. Marek püüab mulle mõnikord ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitavad tallinlased ja püüa siis  mõistmatutele selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Ka riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

Tartu on aastatega minu jaoks muutunud hoopis teiseks linnaks. Linn täis ajalugu. Lugusid. Mälestusi. Tartu on ilus. Olete te Toomemäel jalutamas käinud? Kuradi- ja Inglisillal? Minge jalutage seal ja te saate aru, millest ma räägin ja miks ma turistidel soovitan külastada Tartut. Eesti kultuurihälli;)