Genie. NB! Nõrganärvilistele ei soovita

Ma ei tea, mis mul viga on. Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis mind paeluvad kohutavad lood ja kannatused. Ärge pidage mind kohe psycho'ks, ma ei mõtle seda nii, et ma mul on keldris seina külge kinni aheldatud inimene, keda ma meelelahutuse eesmärgil piinamas käin või et ma naudiks vaadata mingeid perversseid videosid ma pean silmas selliseid teistmoodi lugusid ja kannatusi. Samal ajal ise kartes igasugu vägivalda. Ma ei oskagi seletada.

No näiteks II maailmasõda. Ma loen ja uurin suurima huviga koonduslaagritest, põgenemistest. Mu vanaonu rääkis kunagi loo sellest, kuidas ta sõja ajal tänu puudulikule keeleoskusele mahalaskmisest pääses. Kõik vangid rivistati üles ja paluti ette astuda neil, kes olid Saksa sõjaväes. Onu ei saanud küsimusest aru ja jäi seisma. Need, kes sammu ette astusid, lasti järgmisel hetkel maha. Teised "pääsesid" koonduslaagrisse. Ma kuulasin ta lugu ja olin lummatud. Auschwitzi koonduslaagrit külastades kuulasin ma huvi ja õudusega lugusid sellest, kuidas inimesi piinati, ma kõndisin mööda "pesuruume", endal kananahk ihul ja vastikusetunne kurgus, ja mõtlesin, miks ometi. Mõned lood ajasid mu südame pahaks ja ma pidin korraks eemalduma ja end koguma. Üks mu lemmikfilme on "Schindleri nimekiri", viimase aja kohutavaimast ning samal ajal suurepärasest raamatuelamusest olen ma kirjutanud siin.  

"Imelisest ajaloost" (kas see ajakiri ikka ilmub veel? peale Ida sündi ma loobusin tellimusest) lugesin ma alati suure huviga nö ebameeldivaid lugusid, samamoodi vaatan ma dokumentaare. Endal süda paha, vastikus kurgus, üks osa minust isegi ei taha neid lugeda ja vaadata, vannub end maapõhja, samal ajal kui teine osa minust kohe nagu peab mõnd sellist lugu lähemalt uurima. 

Sel nädalal lugesin ma VG+ist lugu "Lastest, kes elasid kui loomad". Pealkiri ütleb juba iseenesest, et midagi head sealt tulla ei saa. Aga juba olin ma artikli lahti teinud ja lugesin. Siinkohal ütlen ma, et nõrganärvilistel ei soovita ma edasi lugeda. 

Fotograaf Julia Fullerton Batten on taaselustanud lood lastest, keda vanemad on väärkohelnud või kes on üles kasvanud koos (mets)loomadega. Mul läks lugedes süda pahaks. Ma ei suuda mõista, kuidas keegi suudab midagi nii kohutavat korda saata. Ma ei suuda ette kujutada, mida need lapsed tundma pidid. Ma ei suuda mõista, miks ma neid lugusid loen, kui ma tean, kuidas need mulle mõjuvad. Ma ei tea isegi, miks ma neid lugusid teistega hiljem jagan. Ma ei tea. Aga jagan. Siin on lugu  Geniest. 

Genie isa arvas, et ta tütar on vaimselt alaarenenud ja nii veetis Genie kõik päevad pott-tooli ja ööd voodi külge aheldatuna.  Kui ta püüdis rääkida, sai ta väärkohtlemise osaliseks.  Aasta aasta järel elas ta nii, et ei saanud korrakski oma käsi liigutada. Kui Genie oli 13-aastane (!!!), otsustas ta ema lõpuks tütrega majast põgeneda. Tütar ei osanud hästi liikuda, sest ta ei olnud kunagi oma jalgu kasutanud, kandis mähkmeid, ei osanud rääkida ning kratsis end kogu aeg üle terve keha. Inimlapse asemel meenutas ta rohkem (mets)looma, kes küünistas, nuuskis ja sülitas. Mu meelest on see üks kõige kurvemaid ja kohutavamaid lugusid, mida ma üldse lugenud olen. Geniest ei saanud kunagi enam päris "normaalset" inimest. 

Ma lugesin seda lugu ja otseloomulikult pidin ma sellest rohkem teada saama. Nii ma leidsingi You Tube'ist selle klipi: https://www.youtube.com/watch?v=VjZolHCrC8E&app=desktop . 

Kui kedagi Genie lugu veel rohkem huvitab, siis temast on tehtud ka film "Mockingbird Don't Sing".