Wednesday, November 11, 2015

Kuidas saada unistuste töökoht?


Ei, see siin pole õpetus, kuidas saada unistuste töökoht, vaid küsimus. Kuidas saada endale unistuste töökoht? 

Ma olen alati olnud natuke laisk ega viitsi kunagi kandideerida töökohtadele, kus tuleb vastata sajale küsimusele, kirjutada motivatsioonikirjad ja teha veel läbi muud katsed. Ma olen arvanud, et vaid elulookirjeldusest piisab. Ma ei tea, kas mul on lihtsalt vedanud, kuid täpselt nii olen ma kõik oma töökohad saanud. Võib-olla on see "ebaadekvaatne enesekindlus" siin kaasa aidanud? 

Täna  hommikul kui ma hommikukohvi kõrvale meilboksi lahti tegin, olid seal uued tööpakkumised CV-keskusest. Ma tegin ühe neist lahti ja võpatasin. See oli minu töökoht! Töö, mida ma tahaksin teha, mida ma oskaksin teha, mis paneks mu silma särama. Vist esimest korda elus kirjutasin ma valmis motivatsioonikirja, vastasin küsimustele, vaatasin üle oma CV, uuendasin seda, vormistasin korrektse kandideerimisavalduse ja saatsin selle teele. Kas pole veider? Mu sisetunne ütleb, et see on minu töö. 
Aga nüüd takistused. Mida arvab tööandja sellest, et ma ei ela selles linnas?  Kuigi tänapäeva sidevahendite puhul on kodukontor aina tavalisemaks muutumas ning tööd saab teha igas maailmanurgas, kas tööandja aktsepteeriks seda, et ma ei ole kogu aeg kohal? Kui ta mind guugeldab, millised järeldused teeb ta minu kohta blogi ja erinevate foorumite põhjal? Siiani on blogi mulle vaid kasuks olnud.  Blogi on mulle mitmel korral just töö kindlustanud. Aga kas ka seekord? Kas mu (töö)kogemused on piisavad? Aga haridus? 

Paar nädalat tagasi saatsin ma oma CV ühele vägagi ambitsioonikale töökohale. Ma ei suutnud ära imestada kui mulle ühel päeval helistati ja sinna vestlusele kutsuti. Ma olin siiralt üllatunud. Ma ei osutunud küll valituks, kuid ma olen siiani hämmingus, et ma olin üks viimaseid kandidaate sellele töökohale. 
Ma mõtlen, et kui mu haridus-ja töökäik oli piisav, et mind tollele vestlusele kutsuti, siis peaks ma kvalifitseeruma sobivaks kandidaadiks ka sellele töökohale, mida ma julgen nimetada "unistuste töökohaks". Ja nüüd ma mõtlen, et mida peaks tegema, et see töökoht endale ka saada. Öeldakse, et "unistustega tasub olla ettevaatlik, sest need kipuvad täide minema".  Ma siis hakkan nüüd sellest töökohast unistama. 

Pöidla hoian ka pihus.





4 comments:

  1. hoian pöialt! lõpuks ometi peale poolt aastat otsinguid algavad ka minul tööpäevad, vahepeal oli juba sari-vestleja tunne :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tean seda tunnet kui muudkui käid ja vestled. Nagu lõputu küünlapäev:)

      Delete
  2. Hoian Sulle pöidlaid ja lisaõnneks varbaid kah!

    Olen küll täiesti võõras, aga hoian Sulle väga pöidlaid ja soovin, et Sul/Teil ikka hästi läheks! :)

    Sa oled minu meelest täiesti supppperkift inimene, imeline ema ja armastav abikaasa!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selliseid kommentaare on nii soe lugeda (ja tore tõdeda, et ma pole ainus, kes end vahvaks peab. ok, tegin nalja. vist). Aitäh Sulle!
      Aga ma ise hoian ka pöidlaid, sest ma tõesti tahaks seda tööd teha.

      Delete