Ma ei ole kunagi sellest loogikast aru saanud

Aeg-ajalt ikka jälle tõuseb kusagilt üles teema kriitika talumisest ja sellest, et blogijad ei tohi viriseda kui keegi nende kohta midagi negatiivset ütleb, sest "nad ise on oma elust meelelahutuse teinud" (jaada-jaada, teame-teame, eilne uudis). Samas aga kipub blogijatele endile kehtima teine reegel. Kui blogija on negatiivne, kedagi kritiseerib või oma arvamust tibake teravamalt avaldab, siis lendab platsi seltskond Blogi Etiketi- ja Eetikakoolist (BEE) ning hakkab tegema ettekirjutusi, kuidas blogijad peaksid vaid lilledest ja liblikatest kirjutama, voolima kunstnikerdustega esmaabikappe ja kuduma rahvusmustriga labakuid. Jumal hoidku kui nad peaksid arvustama või kritiseerima kellegi olemust, välismust või uut rahvuslikku lennufirmat. 

Näiteks kritiseeris üks blogija (temaliku huumoriga) Grete Kleini mõõdukaid kulme. Minu arvates ei olnud need kulmud muidugi üldse midagi koledat, aga ma sain point'ile pihta. Sellest hoolimata leidus inimesi, kes arvasid, et sellise postituse taga saab olla vaid puhas kadedus. Ehk siis kui meil pole kõigil üks maitse ja me selle välja ütleme, siis automaatselt on põhjuseks kadedus. 

Mulle näiteks ei meeldi absoluutselt alloleval pildil olev "disainerkleit". Need kleidid meenutavad mu meelest iluvõimlejatrikood ja ma täiesti siiralt ei saa aru, kellele selline välimus (ekstra rõhutatud büstiga) meeldida võiks ning kes midagi sellist vabatahtlikult kannaks, kuid nagu ma aru olen saanud, siis on inimesi, kellele meeldib. Mulle ei meeldi. Maitsed on erinevad. Aga kui ma selle nüüd välja ütlesin, siis kas ma olen automaatselt kade? Sest ma ise olen nii lamedarinnaline, et pikali olles ei saa aru, kas ma olen selili või kõhuli ning ma ei saaks nii peenikeseks isegi siis kui vaid apelsinimahlas niisutatud vatti sööks. Või kuna ma olen blogija, siis ma peaksin oma arvamuse endale hoidma või kiitma, sest nii on BEE arvates korrektne. Samas minu kui blogija suuri hambaid ja kõveraid jalgu ning halba riietusmaitset võib iga inimene vabalt kommenteerida, sest "mina olen meelelahutus".
BEE ütleb mulle, et ei ole cool kedagi üldse kritiseerida, ei ole cool kellegi kohta teistmoodi arvata, ei ole cool erineda, sest me peame olema kõik üks imearmas kokkuhoidev blogijate pere ning näitama oma blogis vaid ilusaid asju (newsflash: elu ei koosne VAID ilust, et ilu hinnata, peabki olema ka mõõne, langusi ja tagasilööke*)

Ma ei ole sellest loogikast kunagi aru saanud. Selles mõttes, et kui mind ajab mõni roosamannavahu blogi "vikerkaari oksendama", siis sinna pole ju midagi teha ja kui kedagi teist häirib minu või mõne teise blogija "negatiivsus", siis ka sinna pole midagi teha. Erinevad blogid, erinevad inimesed, erinevad lugejad. Vähemalt nii peaks olema.
Ja jumala eest, kui minu üks päev on hallimast hallim, nii et eluisu on ka otsas, üks probleem ja mure ning häda ajab teist taga, siis ma ei suuda sundida end vikerkaartest ja ükssarvedest kirjutama. Samas järgmisel päeval võin ma olla imalamast imalam ning tunda rõõmu niidetud muru lõhnast. Eile vaatasime me Idaga jõulutänava avamise rongkäiku ja mul tuli pisar silma kui väikesed päkapikud lehvitades mööda tänavat marssisid. Ma jäin mõtlema, et mitte väga kaugel pole aeg kui Ida niimoodi marsib ja meile lehvitab.
Minu päevad, tujud ja arvamused on erinevad. Ma ei vihka (mulle tegelikult ei meeldi üldse see sõna, see on mu jaoks liiga räige) kogu aeg ja kõiki. Mõnikord aga küll. BEEle võib see minu poolest mitte meeldida.

*Kui tõesti leidub inimesi, kelle elu vaid lust ja lillepidu on, siis selle inimese peale olen ma küll natuke kade.