Monday, January 31, 2011

Romantiline jalutuskäik


Kuni eilse õhtuni ei teadnud ma, mis mind pühapäeva õhtul kell pool üksteist kõige rohkem vihastada võiks. Nüüd ma tean, et pühapäeva õhtul kell pool üksteist vihastab mind kõige rohkem see kui tahad koju saada, aga ei saa. Sest tee on täis tuisanud. Näha oli, et keegi oli seal juba kinni istunud ja labidaga end välja kaevanud. Üks naaber oligi auto tee äärde jätnud. Lihtne järeldus: järelikult on tee läbimatu. Koju on jalgsi 1,5km. Loomulikult oli mul JÄLLE kord vale riietus. Retuusid. Libeda tallaga saapad. Aga ÕNNEKS olid mul seekord kaasas villased sokid, teksad, karvamüts, sall ja käpikud.

Enne matka kodupoole otsustasime teha kõne külavanemale. Ta ise käskis! "Kui tee on läbimatu, helistage mulle, ärge helistage valda!" Kõne lühikokkuvõte: ise olete lollid, et metsa kolisite ja peate selliste asjadega leppima. Jah, kallis külavanem, ma saangi sellest aru ja olengi leppinud ega ka ei vigiseks kui ma hommikul kell seitse OMA hoovist välja ei saaks! AGA ma vigisen ja vingun, KUI kõik ülejäänud teed ON lahti lükatud, "õige pool" küla lausa nii laialt ja kenasti, et seal võiks paraadi korraldada, kuid mulle öeldakse, et "ilmselt pole traktor sinna kanti veel jõudnud!" Jah, kallis külavanem, ma saan aru, et on reageerimisaeg ja igale poole ei jõuta, aga kas pole kummaline, et "õige pool" küla on lahti lükatud, kuid OTSE ÜLE TEE meie teeni ei ole jõutud? Ja mulle valetatakse. Ma ei salli valetamist.

Aga mis meil siis ikka üle jäi, kui oma kompsud selga võtta, auto hüljata ja kodu poole jalutama hakata. Nagu Teele ja Arno. Seljakotid seljas. Hugo rihmaga käe otsas. Läki-läki silmini peas. Kuu paistab. Tähed säravad. Vaikus. Vaid mõned külakoerad haugatavad võõraste sammude peale (ps: Hugo ei haugata, tema peidab end meie selja taha). Jah, tuleb tunnistada, et on romantiline jalutuskäik keset ööd. Uudne kogemus. Midagi mida me muidu ei teeks. Kahju ainult et see romantika tuli nö pealesunnitult. Kohustuslikus korras.
Kodus ootasid meid nagu ikka kaks kassi. Ja seekord ka tilluke üllatus. Kassidelt. Meile. Ma ei jaksanud isegi vihastada. Olin selleks liiga väsinud. Puhastasin selle lihtsalt ära. Magama saime kell kaks.

Ja veel, kallis külavanem. Kui teel on ees suur lumevall, koristamata lumi (mis sula ja külmaga on muutunud läbimatuks supiks) ja tee selle koha peal meenutab rohkem jalgteed, siis ei ole kasu, et tagantpoolt, metsa vahelt on tee väga kenasti puhastatud. Tee jääb siiski läbimatuks!
Ja õpetussõnad sulle ja su traktoristidele: 1) jätke meelde, milliste kohtade peal lumi kõige kiiremini vaalud tuiskab 2) koristage nende kohtade pealt lumevallid ära, et tuiskav lumi veel rohkem vallide vahele ei koguneks. Noh nii, nagu "õigel pool" küla tehtud on!

Friday, January 28, 2011

Tasuta meelelahutus


Juba ammu on teada, et arstile minnes (veel eriti ilma numbrita) tuleb järjekorras oodata vähemalt tund aega. Sellepärast on mul alati raamat kaasas. Eile aga ei olnud raamatut vaja. Arsti ukse taga ootejärjekorras toimus nii palju huumorit nagu oleks ma mõne komöödia võtteplatsile sattunud.
Näiteks.
Kurja näoga tädi telefon heliseb. Tädi võtab vastu ja karjub telefoni: Kas sa mõtled ka, mida sa teed?
(Nuputan, kellega ta rääkida võiks? Mehega? Lapsega?)
Kurja näoga tädi jätkab: No mõtled ka või? Auto niimoodi sinna jätta lihtsalt?
(Ilmselt räägib mehega, kes pärast tööpäeva otsustas baaris paar õlut teha ja pärast auto baari juurde jättis.)
Kurja näoga tädi: Mis moodi mina siis liikuma pidin saama? Lihtsalt jätsid sinna?
(Raudselt räägib mehega, kes auto baari ette oli jätnud.)
Kurja näoga tädi: Ei, enam pole vahet. Ma sain juba välja.
(Nuputan võimaliku vastuse üle teisel pool toru.)
Kurja näoga tädi: Ma lihtsalt ajasin oma autoga sinu auto eest ära!
(Mismõttes, mõtlen ma. Ilmselt küsis ka teisel pool toru olev inimene "mismõttes")
Kurja näoga tädi: Mis mõttes mismõttes? Otseses! Ma ajasin OMA autoga SINU auto eest ära!
(Teisel pool toru on arvatavasti hämming + segadus.)
Kurja näoga tädi: Noh, mis seal siis on. Mõned tõmbavad autod eest ära. Mina lükkasin eest ära!
(teisel pool pannakse toru ära.)
Kurja näoga tädi (toriseb omaette): Jätab siis oma auto keset teed...
Vot selline tädi! Hummeriga oleks ta teisest autost ilmselt üle sõitnud:)

Aga seagrippi mul pole. Arst ütles. Mitteoriginaalselt lihtlabane gripp.

Wednesday, January 26, 2011

Nüüd on teised ajad, suuremad on majad...


Mul on meeles, et vanasti (siis kui ma veel väike ja armas olin) oli haige-olemine pigem meeldiv kogemus. Kui me sellisest külmetuslaadsest haigusest räägime. Raskemate haiguste kogemused mul õnneks puuduvad (ptüi,ptüi,ptüi). Esiteks juba sellepärast, et kooli ei pidanud minema. Ilma igasugu vabandusi otsimata. Kõik nunnutasid ja poputasid, vaatasid et villased sokid ikka jalas oleks ja tekk kurguni. Tõid küpsiseid ja limonaadi. Tädi saatis onuga haigele lapsele lemmiktoitusid. Mitte et ma päris täpselt mäletaks, aga pakun, et mulgi putru ja marineeritud kalu, võimalik et ka lihapirukaid (isetehtuid, loomulikult). Ilma süümepiinadeta sai lihtsalt vedeleda. Videost "Tuulest viidud" vaadatud. Ja "Tagasi tulevikku" (videolaenutustes ei olnud just kõige suurem valik).

Moodsatel aegadel on asjad teisiti. Omatehtud lihapirukaid ei too keegi. Marineeritud kalast rääkimata. Janek pani mind lausa teise tuppa magama, et ma teda ka ei nakataks:) Mul on olemas küll nii "Tuulest viidud" kui "Tagasi tulevikku", aga teleka vaatamiseks pole aega. Moodsatel aegadel ollakse haige teisiti. Kahe arvuti taga tööd tehes:D
Ilmselt on asi selles, et ma pole enam väike ja armas. Ei, oota. Armas olen ma ju siiamaani! Aga kus on siis marineeritud kalad ja mulgi puder? (Peab vist kruubid keema panema.)

Üks asi pole siiski muutunud. Päev otsa võib olla hommikumantlis. Ja juuksed kammimata. Kui seksikalt kähisev (või on see hoopis mitteseksikalt krigisev?) hääl, valus kurk ja punetav kestendav nina välja arvata, siis tegelikult polegi see halvim viis töötamiseks?
Kui keegi veel marineeritud kalu ka saadaks (Omatehtuid ikka).

Sunday, January 23, 2011

Püha Evelini kiusamine ja Stiilsed Naised










(Eriti stiilse ja väga arenenud kriitikameelega inimesena) pean mina ka Evelini riietuse teemadel sõna võtma. Et kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult arvan ma, et Evelin Ilves on väga ilus naine. Silmatorkava ja ekstravagantse riietumisstiiliga. Ka viimastel päevadel palju räägitud "saunamüts" oli mu meelest koos mantliga komplektina väga lahe ja sobis kandjale hästi. "Taaskasutatud" ballikleit oli kena. Pikk õhtukleit samuti. Kuni Evelin istus.
Ärge saage mu'st valesti aru. Ma ei taha öelda, et inimesed peavad piitspeenikesed olema, minu arvates peaks vanusega olema lausa kohustulik natuke ümaramaks muutumine. Küll aga tuleks osata oma kumerustega "läbi saada". Ärge tulge mulle rääkima, et tegelikult kleidid ei olnud ümber ja vaid pildistamisel jäi selline efekt. Ega ikka ei ole küll nii. Kõik naised teavad, kas kleit on veidike ümber ja kõht vajab pidevalt sees hoidmist või on tegu ebaõnnestunud fotoga. Järgmisena tulete te mulle rääkima, et (muidu väga naiseliku) Kersti Tootsi alati kõhukest ja peput rõhutavad riided on ka just sellisest materjalist, mis vaid pildistamisel kumerused välja toovad. Ma tean, mida ma räägin. Kunagi tahtsin ma ka peenem olla ja pugesin meeleheitlikult 34-suurus rõivastesse. Tulemus oli selline nagu ta olema pidi - mina tundsin end ebamugavalt, riided ei istunud seljas ja keegi peale minu ei teadnud, et ma kannan nr 34 riietust, pigem küsiti mult, kas olen juurde võtnud. Hetkel on mul kapis riideid suurusest 34 kuni 40 - kõik sõltuvalt mudelist ja sellest, kuidas asi seljas istub. Seega, kallid daamid, kitsad riided ei tee teid peenemaks kui te olete. Kandke õigeid suurusi!
Nii minulik, et tegelikult ei tahtnud ma hoopis mitte sellest rääkida, aga sattusin hoogu nagu mulle kombeks.

Nii kui Evelin midagi teeb, kuhugi läheb, kellegagi kohtub, on kõige olulisem teema alati tema riietus. Ma tean üht teist artisti veel, kellega esimese asjana seostuvad tema ekstravagantsed riideesemed. Lady GaGa! Ma ei ütlegi, et see halb on, et inimene oma riietusega silma torkab, kõige hullemad on hallid ja igavad kujud. Aga kas presidendiprouast rääkides peaks esimene (ja ainuke?) asi olema ekstravagantne riietus? Või peaks ta meelde jääma ka millegi muuga? Tõsi, on ka teisi tuntud naisi, kelle riietusstiil (siiani) kõneainet pakub, kuid stiilsusel ja ekstravagantsusel on oluline erinevus. Presidendiprouast peaks me siiski rääkima, kui stiilsest riietujast, mitte kui ekstravagantsest. Seal on suur vahe! Ekstravagantne esileedi mõjub tibake kohatult. Silmatorkav ja kaunis saab olla ka üle pingutamata. Jäädes truuks oma stiilile. Eesti disainereid saab ka vähema ekstravagantsusega tutvustada. Ma olen täiesti kindel, et Evelin Ilvesel oleks tegelikult hea maitse, kui ta julgeks iseendaks jääda ja ei püüaks iga hinna eest erinevate moekunstnike loomingut miksida. Mingil põhjusel on ta "moest sõltuvusse sattunud" ega anna endale aru, et enam ei mõju ta isikupärase ja huvitavalt riietuva naisena, vaid on "kaduma läinud". Minu arvates oleks väga vahva kui rahvuslikus mustris kireva mantli alt tuleks välja midagi sootuks ootamatut - midagi konservatiivset, elegantset ja stiilset. Kahjuks viimasel ajal tundub mulle, et iga kiht on eelmisest veel kirjum ja kirevam, karjuvam ja millegi pärast kokkuvõttes enam ei mõju isegi ekstravagantselt, vaid lausa piinlikult?
Minu tagasihoidliku arvamuse järgi peaks siiski "sellise staatusega" naised olema pigem tagasihoidlikumad ja (palun juba ette vabandust)mitte enam esimeses nooruses daamidel peaks juba "oma mina" välja kujunenud olema.
Mulle näiteks väga meeldib Sienna Milleri (ei haaku kuidagi eelmise lõigu "mitte-enam-esimese-vanusega") riietusstiil, selline boho-chick stiil ongi tema. Punasel vaibal näeb ta alati välja rabavalt stiilne. Miks? Ta jääb iseendaks, kuid austab ka etiketireegleid. Lihtsuses peitub võlu.

Evelini toetuseks tuleb muidugi öelda, et eesti inimene (eriti anonüümne netikommentaator) ei jää kunagi rahule, ta on alati kriitiline ja negatiivne ning leiab alati midagi, mille kallal iriseda. Sellegi poolest soovitan ma Evelinil mitte kõigega kaasa minna, olla tema ise ja võtta eeskujuks aegumatud stiiliikoonid, siis hakatakse "rääkima naisest ja mitte tema kleidist". Ma mõistan, et ta naudib tähelepanu ja tahab silma paista (ma tean, ausalt. ma olen kuke aastal sündinud. see ütleb nii mõndagi.), aga las Lady GaGasid jääda siiski üks.
Mis puutub Rootsi kuninganna Sylviasse, siis nojah...sarjata sai oma maa netikommentaatoritelt temagi.
Avalike elu tegelaste saatus?

(Eriti stiilse ja väga arenenud kriitikameelega) Maria on rääkinud.

*Osa pilte näppasin Õhtulehe lehekülgedelt:)

PS: Aga riigivisiit Rootsi? Selle tähtsus? Ülesanne? Kes sellest räägib? Who cares. See pole üldse oluline. Meile kõigile jäi ju meelde riigivisiidi kõige olulisem osa - Evelini riietus.
M.O.T.T.

Thursday, January 20, 2011

Kes veel ei tea, kuidas kohe 30-aastaseks saava naisterahva tuju heaks teha?


Siis ma annan teile vihje. Tuleb vaid naeratada,öelda: "Ma loodan, et tütarlapsel on ikka piisavalt vanust, et siidrit osta!", küsida dokumenti ja nähes sünniaastat kohmetult punastada. Minu õhtu tegi see igatahes ilusaks:)
Muidugi oleks nii minulik olnud selle komplimendi peale küsida, mida sa söönud oled, maagilisi seeni või? Ja soovitada prillid muretseda. Aga ma olin üheks hetkeks sarkasmi jaoks liiga meelitatud. Aitäh Statoilis töötav meesisik! (Küll on tore, et mul korraks meelest läks, et ma kütusehinna tõttu tegelikult Statoilis enam ei käi.)

Tuesday, January 18, 2011

"Ökovanaema" käis lastega kohtumas








Seekord Johanna Maria enam ei kartnud. Esimene kogemus lastega oli ju väga positiivne. Läks rahuliku südamega kohale ja arvas, et mis seal ikka hullu saab olla. Kerge hirm tekkis Johanna Marias siis kui ta nägi KUI palju lapsi kohal oli. Tervelt kolmest erinevast lasteaiast -Rabarüblikust, Piirist ja Rukkilillest. KUIDAS küll nii paljusid lapsi end kuulama panna? Et nad tomatitega pilduma ei hakkaks või välja ei vilistaks.
Jälle kord aga pidin ma tõdema, et lapsi ei tule üldse mitte karta. Lapsed on vahvad. Osa neist teadis lausa Naabri Kasside nimesid, teadsid, miks ökovanaema loodussõbralik on, mida see tähendab ja olid isegi üht õnnetut sinikat edukalt ökovanaema tarkuste järgi ravinud. Vot sulle siis! Kass Niidi juhendamisel läks raamatu tutvustus üle hiirte püüdmiseks ja loodussõbralike piltide joonistamiseks. Mu ümber kogunes terve trobikond lapsi, kes õpetasid mind joonistama ja joonistasid mulle, et ma nende pildid ka järgmisesse raamatusse paneks. Kui vähegi võimalik on:) Rääkisid oma vanaemadest ja kuidas nemad loodust säästavad, loodusega sõbrad on. Ma olin täiesti hämmingus! Meelitatud ka.
Olen varemgi rääkinud, et mulle meeldivad aplausid. Enamasti olen ma ise see, kes aplodeerib. Mulle endale on aplodeeritud kaks korda (no ma ei pea silmas kooli lõputunnistuste kättesaamist jms). Üks kord Saue valla raamatukogus lastega kohtumisel ja teistkorda nüüd. "Juhhhuu!" pole mulle varem hüütud. Nüüd hüüti. Lilled kingiti ka.
Kogu see kohtumine oli nii armas. Lapsed tulid ürituse lõppedes eraldi head aega ütlema ja uurima, kuna Martini sünnipäev on, kui talle kirjutada, kas ta kirjad saab kätte jne jne. Tänasest päevast on Martini sünnipäev jaanuaris, kas sel nädalal või järgmisel. Lubasin täpselt välja uurida:)
Lisaks sellele leppisin lastega kokku, et suvel tulevad nad Ökovanaemale ja tema Naabritele külla. Ökovanaema leidmisega pole probleeme - Roosile mummulised kummikud jalga ja olemas (sest tema ongi ju minu Ökovanaema!). Probleem tekib vaid sellega, et ei tea, kas ta suveks oma ökotalu saab püsti;) Ja kust leida Martin? Oleks vaja 5-aastast blondi peaga vallatut ja teravmeelset last...Anyone?
Kohtumiselt ära sõites mõtlesin peas juba Ökovanaema järgmise raamatu peale. Vaikselt hakkab mul isegi visoon tekkima, milline see raamat olla võiks. Laste joonistusi on mul tänaseks rohkem kui küll, üks naljakam kui teine. Ja lennuka fantaasiaga nagu ma olen, siis ma juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Roosi ökotalu juurde tekib Ökomaa (nagu Pokumaa). Roosi, löö labidas maasse!
Ahjaa, eriti meeldis mulle see, kui mind lõpuks tänati, et ma ikka kohale tulin. Muidugi tulin. Sellised kohtumised on ju vahvad! Selle peale vangutas lasteaia juhataja pead: "Kirjanikud kipuvad ülbed olema."
Lohutasin teda, et mina pole ju päris kirjanik, ma ikka rohkem harrastuskirjanik, "mängukirjanik". "Mida vähem kirjanik, seda uhkemad nad kipuvad olema," teadis juhataja.
"Eks ma siis ka järgmine kord olen uhkem," naersin ma.
"Ärge olge. Selline siirus annab Teile nii palju juurde. Jääge ikka selliseks!" naeratas juhataja vastu. See tegi südame soojaks.
*Pildid näpsasin Piiri lasteaia kodulehelt:)

Monday, January 17, 2011

Olgu see meile õpetuseks!


Niisiis Ruudolf otsustas katki minna. Ja tahtis uusi varuosasid. Läks parandusse ja jättis meid ööpäevaks metsa autota. Seda te kõik juba teate. Mida te aga ei tea, on see, kuidas Perekond Blondid autota koju läksid.
Üks tore sõber otsustas appi tulla ja oli nõus perekond Blondid koju sõidutama, poole tee peal tegin ma avastuse. Tagavaravõtmed on peidus küll, aga võti, mis peidukoha lahti keerab, on koridoris aknalaual! (ja pärisvõtmed jättis ju hr Blond autosse ja remonditöökotta). Leidlikud poisid arvasid, et küll millegagi ikka peidukoha luku lahti kangutab. Näpitsate või muu sellisega. Olgu, mõtlesin ma skeptiliselt.
Samal ajal kui Janek peidukohta lahti kangutas, seisin mina tuule ja lume ja külma eest majanurga taga peidus. Kassid istusid köögis aknalaual ja vahtisid meie tegevust läbi klaasi. Justkui kergelt parastades - meie peame tihti väljas istuma, kas on hea, ahh, ahh, ahhhh? Janek oli just peidukohta lahti saamas, pärast 10 minutilist pusimist, klopsimist ja koputamist (ma ei tea, kas ta arvas, et keegi avab talle koputamise peale seest ukse nagu selles Skittles'i reklaamis, kes seina sees "hellõu" ütleb). Samal ajal sattus mu pilk koridori aknalauale.
"Janek," alustasin ma arglikult. "Koridori aknalaua peal on ühed võtmed, mis tunduvad nii meie varuvõtmete moodi..."
"Ei ole võimalik", turtsatas Janek, "ma olen alati need tagasi pannud." Sekund hiljem sai ta peidukoha lahti muugitud, tema näost oli näha, et OLI võimalik, et varuvõtmed OLID koridoris aknalaual.
Nii me siis seisime seal tuule ja lume käes, ilma võtmete ja autota. Kas me peame kuuris magama?
Õnneks hakkas sõbral meist kahju ja ta oli nõus meid sõidutama tagasi linna autoremonditöökotta, kust me võtmed kätte saime. Kaks ja pool tundi hiljem olime me tagasi kodus. Seekord saime me tuppa sisse.
Siit õpetus kõigile Opeli omanikele: "Kui teie auto läheb remonti ja seal läheb kauem, kui alguses lubati, siis 1)võtke toavõtmed autost kaasa 2)ärge jätke tagavaravõtmeid aknalauale, majja, sissepoole. Neist ei ole seal kasu.
Tänaseks võtmed enam aknalaual ei vedele. Nüüd on nad Janeki taskus. Selle jope taskus, millega ta Hugoga jalutamas käib. Jope ripub koridoris nagis. Majas. Seespool.

Thursday, January 13, 2011

Hulluks ajav viis

Niisiis...R2 "Aastahitti" vaatasin ma poolenisti magades. Läbi une kuulsin, et telefon helises, aga need, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei viitsi suhteliselt tihti telefonile vastata, rääkimata siis sellest, et ma viitsiks unesegasena telefoni otsima minna. Pärast vaatan, kes helistas. Enne magama minekut kontrollisin telefoni. Ei ühtegi vastamata kõnet. Weird, mõtlesin ma esimese hooga, aga siis tuli meelde, et muutsin "suusabaasi" helina ära, sest iga kord kui telefon helises tekkis segadus, kas heliseb minu või Janeki telefon. Vaatasin Janeki telefoni. KA MITTE ÜHTEGI vastamata kõnet. Oleksin võinud vanduda, et ma kuulsin telefoni helinat, st tuttavat "suusabaasis on tantsupidu..." Kas ma siis tõesti kuulsin seda unes?
Selgus tuli hommikul, kui sain teada, et "Vana klaver" sai "Aastahitil" 5. koha. Hingasin kergendatult, järelikult ei olnud ma siiski eelmisel ühtul hulluks minemas. Imestasin küll, et kuidas see lugu nüüd ühtäkki tabelitesse jõudis, aga sinnapaika see mõtisklus jäigi.
Kuni kuulsin jälle "Suusabaasis on tantsupidu" helinat. Tormasin telefoni juurde. Seekord PIDI see telefon olema, sest olin üksi kodus (Janeki helinaks olen siiski jätnud selle loo) ja telekast ei tulnud "Aastahiti" kordust. Vaatasin köögilaual lebavat tumma telefoni ja kuulsin IKKA tuttavat helinat. No mida hekki? Sekund hiljem sain aru, et helin tuleb "Saku" reklaamist. Niccce!
Tänaseks olen ma peaaegu, et ära harjunud ja ei torma iga kord telefoni haarama kui tuttavat heli kuulen. Küll aga teeb seda nüüd Janek. Eile krabas ta õhtu jooksul kaks korda laualt telefoni:D
Kuidas üldse on nii, et üks igivana lugu korraga niiviisi "uuesti elama" hakkab? Minule sai laul hingelähedaseks selle suve jaanipäeval, lihtsalt lambist, Indrek rääkis, et tema tutvusringkonnas oli sama laul kuumimaks hitiks üheksakümnendatel. 2011 saab sellest ilmselt paljude hetkelemmik.
Kuidas?

Opelil pole kerenumbrit, neil on säilivuskuupäev!


Ja meie Ruudolfi säilivuskuupäev on arvatavasti ammu möödas - seekord suutis ta meid üllatada "kõigest" katkise radiaatoriga. Eriti meeldib mulle Ruudolfi oskus selliseid üllatusi ajastada. Jaanuarikuus, mis on ajalooliselt kõige vähema rahaga kuu. Ja juba teist korda siis kui me hakkame mõtlema kamina ehitamisele. Janek arvas, et talle ei meeldi nimi Ruudolf, sest probleemid hakkasid just pärast auto ristimist. No kui see aitab, võin ma talle mõne mehelikuma nime ka panna. Sylvester? Arnold? Chuck?
Mina arvan, et Ruudolfile ei meeldi kaminad. Või ei meeldi talle kui meil hästi minema hakkab, sest ma võin vanduda, et eile kui ma maja ees Hugot pissitasin, vaatas Ruudolf mulle ülbelt irvitades otsa.
Ahjaa, Hugo leidis ka siiski, et oleks jälle aeg plehku panna:(

Wednesday, January 12, 2011

Konservatiivne? Mina? What?


Täna õhtul tegi Hr Abikaasa avastuse, mis lõi mind ausalt öeldes pahviks. Vaatasime "Meeleheitel koduperenaiste" uut hooaega, kui tundsin et keegi mind silmanurgast põrnitseb.
"What?" plahvatasin ma lõpuks.
"Ma arvan, et sa oled liiga konservatiivne," lausus Hr Abikaasa.
"Whaaaat?!?" kortsutasin ma kulmu.
"Noh, sa käid nii konservatiivselt riides. Kõik asjad on tumedad ja korralikud ja... Ei mingit särtsu!"
"WHAT?" kortsutasin ma veel rohkem kulmu.
"Ei-ei, ära saa valesti aru, sul on lahedaid riideid ka," üritas Hr Abikaasa asja siluda.
"Ahah, et mul on lahedaid riideid KA, aga enamus on..." norisin mina.
"Ei, mitte seda, aga vanemaks saades võiks ikka rohkem särtsu lisada oma garderoobi," selgitas Hr Abikaasa oma vaatenurka.
"Et sa tahad siis öelda, et ma olen vana ka juba?" kortsutasin ma VEEL rohkem kulmu.
"Ei taha, lihtsalt, kus on su lahedad vabaajariided? Kottpüksid, sellised lahedad saapad, noh tead sellised...(järgnes selgitus, millised on lahedad vabaajasaapad, mis mul olema peaks jne...)."
"No ma ju ostsin endale uue mantli," püüdsin ma end (halli värvi) mantliostuga õigustada, õnneks saab hallile mantlile "särtsuks" juurde tuunida Roosi kingitud värvilised kootud lilled.
"Jaah, see oli sinu puhul täitsa üllatav," noogutas Hr Abikaasa tunnustavalt.
Ma ei osanud midagi rohkem teha, kui ohata. Ma nüüd ei teagi, kas peaks hakkama pärleid ja musti sviitreid välja vahetama? Zenja Fokini poole pöörduma? Või on Hr Abikaasal kätte jõudnud keskeakriis:D
(Aga...ilmselgelt ei teinudki ta nalja, kui ta poes mulle mustade saabaste asemel roosasid näitas:DDDD)

Ja üleüldse olen ma viimasel ajal kuulnud päris palju, et ma olen liiga kodune, vaoshoitud...nüüd siis lisandus ka konservatiivne. Ei tea, kas peaks Heily juubelil aluspesu väel laual tantsima:D

Monday, January 10, 2011

Suusabaasis oli (tantsu)pidu!



Härra Abikaasal oli nädalavahetusel sünnipäev (ikka sammuhaaval 40 lähemale:D). Istusime rahulikult toas ja ootasime külalisi, kui helistas Tilluke Delisa.
"Tulge KOHE välja, meil on teile üllatus!" kamandas ta olematu häälega telefoni. Olime segaduses. Me ei olnud ju isegi kindlad, et T.D üldse tuleb. Juba see oli üllatus. Aga mis üllatus meid siis veel ootas? Pakkisime end kribinal-krabinal kokku ja jooksime õue. Seisime ja vaatasime nõutult/ootavalt pimeda metsa poole. Korraga saabus õue kabriolett, katus all (KESET TALVE!!!!) muusika põhjas, tšikid poolenisti autost välja rippumas, lisaks sellele kaenlas süntekas, mida Janek ammu endale oli soovinud. Ah, et siis selline üllatus! No sellise naljaga saavadki hakkama vaid Tilluke Delisa ja Maili, keegi teine lihtsalt pole nii pöörane.
Kas teil on sellised kabrioleti ja süntesaatoriga üllatavad tšikid olemas? Janekil on!
(Kuna mu suhted fotoaparaatidega on suhteliselt nutused, siis ei õnnestunud mul grand entrence'ist eriti pilte saada, aga uskuge mind - mällu on see küll nüüd igaveseks sööbinud!)
Süntesaator elutoas tähendab nüüd aga muidugi seda, et Hr Abikaasa hakkab ilmselgelt sellega mu närve sööma. Minu sünnipäevaks lubas ta ära õppida "Vana klaveri" mängimise. ps: esimese katsetuse järgi võiks küll arvata, et ta ei pidanud silmas selle aasta sünnipäeva;)
Üllatusi tuli aga veelgi. Olime küll Kullerkupuga eelnevalt suhelnud, et äkki ta astub ka läbi, aga ega ma väga ei uskunud ega oodanud. Kuid Kullerkup tuli. Ja tõi kaasa kõige lahedamate ehetega karbi, nii et kõik naiskülalised hulluks läksid ja kukkusid oma eurosid raiskama. Te ei kujuta ette KUI PALJU ilusaid ehteid seal oli. Ja hinnad ka nii soodsad - 6.50, 12, 17.50, 24.... Seda et 24 raha tegelikult üsna palju oli, sain ma aru alles nüüd pangaülekannet tehes:)
Kuna Ruudolf (meie imeline auto) oli aga samal õhtul oma iseloomu näitama hakanud, siis ei julgenud ma endale soetada rohkem kui ühed Alice Imedemaa Kassi kõrvarõngad. Õhtu edenedes hakkas Kullerkupul mu'st nii hale, sest ka ühed teised kõrvarõngad olid NII MINA ja ta lihtsalt otsustas need mulle kinkida. Kas pole armas? Kas teil on sellised kõrvarõngaid kinkivad sõbrannad olemas? Minul on!
(Huvitav, kuna ma ise ka sama heaks sõbrannaks hakkan kui mu sõbrannad mulle on?)
Viimaseks üllatuseks oli onupoeg Sven - kes lausa jalgsi, läbi pimeda metsa, lumes sumbates, kingipakk kaenlas, rebaste-kitsede-huntide-karude-hirvede eest põgenedes sünnipäevale saabus. (Mina küll ei oleks viitsinud tulla,aga tema tuli!).

Ma ei hakka õhtu highlight'e lahti kirjutama, sest alati on kohapeal kõik sada korda naljakam kui pärast edasi rääkides. Või siiski... Aliase mängust ikka tuleks kirjutada:
"Teie kord on seletada!" hüüdsin ma onu Indrekule.
"Mida ma seletama pean?"
"Kokamütsi!"
"Ahah. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas..., "alustas ta T.D-le seletamist.
"Eiiii! Sa pead kaardi pealt "kokamütsi" seletama!"
"Ahah. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas...," proovis ta uuesti.
"Ei!!! Vaata, mis sõna kaardil kokamütsi juures on ja seleta seda!"
"Ahah. Et kokamütsi? Selge. Pikk, torbikukujuline, peas, selline vaht on otsas...." jätkas ta jonnakalt selgitamist.
Rohkem ma vaielda ei viitsinud. Indrek ja T.D said visaduse eest 1 sammu edasi astuda.
Ja seda saime me ka teada, et "see, mida lauamängus veeretatakse, numbrid on peal, 1st 6ni" on trühvel!
Õhtu lõppes (of koors!) sellega, et KÕIK autod tuli hoovist ja lumest välja lükata, sest me oleme Janekiga ilmselgelt midagi jälle ära sõnunud, sest kui pool talve oli meie tee puhtam kui Tallinna kesklinn, siis nüüd on metsast sisse ja välja saamine tsirkus omaette, puhas õnnemäng. Traktor ju enam ei viitsi käia. Ja viimati kui käis, lükkas lumekoristamise asemel hoopis sügavad-sügavad jäljed maasse, et sõiduautiga kinnijäämine oleks ikka garanteeritud. Igaks juhuks olin ma lausa kõigile külalistele hädaabi-ööbimiskohad välja nuputanud, tekid-padjad mõttes ära jaganud (viimased oleks pidanud leppima pleedide ja tugitooliga), sest mine tea...Meestel aga jõudu oli ja kõik said kenasti välja lükatud. Kuigi mul on natuke kahju ka. Oleks ju olnud vahva kõik pead-jalad koos segasummasuvilas ööbida. Ning hommikul üksmeeles end välja kaevata.
Kas teil on olemas sellised sõbrad-sugulased, kellega oleks lausa lust koos lumevangi jääda? Meil on!
Arvatavasti kipun ma end juba kordama, aga see oli jälle üks neist üritustest, kus ma tundsin kui paljude vahvate SÕPRADEGA meid õnnistatud on. Aeg-ajalt ma lausa imestan, et millega mina küll nemad ära teeninud olen:)
Pidu suusabaasis lõppes poole nelja paiku. Mulle tundub, et järgmine pidu võib olla minu sünnipäev? (Tartu-watch out! Püssid pealinnast ja metsast are coming to town...)
Enne magamaminekut sain ma Emmelt pahandada, et ma JÄLLE liiga vähe süüa olin teinud;)
"Et sa ka ei õpi," vangutas ta pead.
Järgmiseks peoks teen ma 10kg kartulisalatit ja 5kg liha:)

Friday, January 7, 2011

"Too too tool sealt" on päriselt ka lause!



Varastasin Itinurgast: http://itnurk.com/voorum - lihtsalt pidin, sest liiga naljakas oli:)
Ja äratundmisrõõmu oli ka nats. Sündinud ja kasvanud Tartus, kasutan sõnu nagu "too", "pürst", "nall", "puks", "putsu", väidan ikka veel, et "Too too tool sealt" on päriselt ka lause, tean kes on "mutsumoor" ja kolisin aastaid tagasi Pealinna. Mis te arvate siis mitu korda mind vähemalt esimestel aastatel niiviisi vaadati:D

Thursday, January 6, 2011

VG soovitab Tallinna vanalinna külastada - AGA...mis pildil valesti on?


TALLINN, ESTLAND - og en rekke andre reisemål verden rundt. Her er VGs reiseredaksjon sine heteste tips for 2011!
Har du fremdeles ikke avlagt Tallinn et helgebesøk, er 2011 en fin anledning: Da blir Tallinns hovedstad europeisk kulturhovedstad med mer enn 1.000 ulike arrangementer og festivaler.
Halvannen flytime unna Oslo er det fremfor alt Tallinns gamleby som lokker, med smale brosteinsgater, kunsthåndverk-butikker og en broket flora av barer og spisesteder.
Vinterstid serveres varm toddy fra boder i gatene, rundt torget og oppe i «øvrebyen», og året rundt kan du finne varmen og roen i en av byens mange spa.
I 2011 forvandles Tallinns gamle havn til kulturarena: En nedlagt kraftstasjon blir senter for kreativ musikk, et tidligere fengsel blir konsertarena, og en gammel sjøflyhangar fra 1917 blir nytt maritimt museum.
Containere på havna skal huse butikker - og en ny havnepromenade skal korte veien mellom sentrum og Tallinn sentrum.

Mina nägin pildil hoopis Tartu raekojaplatsi;)))

Tuesday, January 4, 2011

Chalice'i asemel külatsimman


29.12 oli see kauaoodatud kuupäev, mil minu kabujalakesed liikusid elu esimese külasimmani suunas. Samal ajal toimus Cafe Truffe's Chalice'i aastalõpukontsert gurmeeõhtusöögiga. Olgu mainitud, et Eesti muusikamaastikul kuulub Chalice mingil kummalisel põhjusel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kuigi ma ei taha tunnistada, et minust andekamaid inimesi on olemas, siis pean hambad risti tunnistama, et lisaks Roone Roostile on minust-andekamate-inimeste-listi lisandunud ka Jarek ja Tanel Jan (kui nii edasi läheb, siis varsti on see list LIIGA pikk). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult on niimoodi, et mind on õpetatud kokkulepitud plaanidest kinni pidama ja ma isegi ei mõelnud korraks, et võiks mingi ettekäände leida, et maapeo asemel "kolmkend,da-da-da-daa-da, kolmkend" nautida, vaid lihtsalt tundus nii naljakas situatsioon, et need üritused ühele kuupäevale sattusid ja valik just selline sai tehtud. No ja postituse pealkirjaks tundus ka sobivat:D

Ja nüüd palun ma juba ette andeks oma lemmikkokalt ja ka andekalt lauljalt, sest ma julgen väita, et õhtusöök ja simman Kuigatsis ei jäänud Tartu üritusele karvavõrdki alla. Pigem ma julgen lausa väita, et Kuigatsi üritus rokkis sada korda kõvemini. Siinkohal sügav kummardus õhtusöögi võõrustaja ees, kes oma toitudega suutis isegi Tillukese Delisa sibulat sööma panna. Õhtusöök andis tõelise gurmee mõõdu välja. Plaksutan käsi ja jagan Maikile välja oma "Michelini tähe".
Veidike ette rutates annan külabändile sooja soovituse järgmiseks korraks ära õppida "Suusabaasi" laul. Mis sellest, et peale meie seltskonna võib-olla keegi teine seda lugu ei tea, aga siis me saame uhkusega öelda, et just meie õhtusöögi seltskonna viibimine peol jättis nii tugeva mulje, kustumatu jälje, et meie auks otsustati oma repertuaari lisada ka selline "tundmatu" lugu.

Aga simman...niisiis. Olgem ausad, ma olen selle nimega üritustesse alati väga korraliku eelarvamuse ja isegi ehk kerge üleolekuga suhtunud. Noh, seal saab ju alati keegi peksa ja inimesed on imelikud ja....
Inimesed ei olnud imelikud, vaid sõbralikud, lauad olid kaetud, saal kaunistatud, eeskavad ja võistlused, nohmittejustminumaitsejärgimuusika, aga ometigi oli selles kõiges midagi, mis mind (arvatavasti ka esimest korda elus) vabatahtlikult jalga keerutama pani. Lausa kella neljani hommikul. Ilmselt põhjustas selle nii lõbus seltskond kui joodud vahuvein. Liiga palju joodud vahuveini. Aga Janek ju käskis;) Või siis ka see, et JÄLLE öeldi mulle, et "sa oled ju nii kuri" ja ma tahtsin seda arvamust kummutada? Ma pole kunagi (vist?) nii palju naernud, ma pole kunagi (vähemalt väga pikka aega) nii palju tantsinud, kui seda ikka saab tantsimiseks nimetada ja ma pole kunagi varem olnud õnnelikum, et mul on au ja rõõm olla osa nii vahvast seitsmeliikmelisest õhtusöögi seltskonnast (meil hakkab jaanuarist juba kolmas hooaeg!). Julgen ausalt väita, et simmanid ei ole üldsegi imelikud. Vaid lõbusad.
Okei, õhtu edenedes siiski keegi saigi peksa, sest mingid "lapsed" (kuidas 30-aastane vanamutt ikka kaklevaid 20-aastasi kutsuma peaks) arvasid, et õige pidu ikka kakluseta ei lähe kohe mitte ja mõned "tibid" pildusid tillukesele Delisale kurje pilke. MIKS inimesed arvavad, et kui neil on feikpäevitus ja kärsatatud juuksed, siis on neile lubatud rohkem kui teistele ja kui see ei peaks sobima kokku sellega mida nemad õigeks (?) peavad, siis juhtub see, mida Võsareporter oma saates näitab.
Lisaks õhtu highlight'ile, kus tilluke Delisa arvas, et lõvikostüümis tantsiv Maiki on Friikartulimees, mainin ära vaid:
1)Nibin-Nabin Tanstulõvi tiitli, mille T.D suutis endale saada. Kuigi julgen öelda, et T.D oma partneriga oleksid väärinud Päris Tantsulõvi tiitli, sest däämn! kus nad jaksasid jalga keerutada.
2)"Aasta reklaami" auhinna, mille minu (turundusinimesena võin ma ju suurema osa aust endale nabada:D) "Lumehangede-Tiim koos kuuma tüdruku ja miauaga" endale krabas. Without any doubt! Nagu teistel oleks üldse võimalustki olnud:D ja
3)T.D ja minu gok-wanilik moenõu jagamise - "Ole nii hea ja teinekord ära teksadega enam kunagi tosse jalga pane!"
4)lilla jänesemask läks korraks meelest. Sry! Lilla jänesemask, mille ma jõulukingiks sain rokkis ka.
Rohkem lihtsalt ei jaksa. Kui kõik kirja panna, tuleks sellest üks väiksemamahulisem romaan;) Ja üleüldse "what happens in Kuigatsi, stays in Kuigatsi", kui uudishimu jäi kripeldama, siis tuleb lihtsalt ise järgmisel üritusel kohal olla ja oma silmaga kaeda. Janek pangu end kohe aegsasti järgmiseks jõulutralliks valmis! (Ja igaks juhuks tehku trenni ka, võib ju juhtuda, et keegi tahab ikkagi kaklema hakata, võõras mees ju ikkagi võõral territooriumil, mis sellest, et "Maiki seltskonnast")

Õhtu lõppes sellega, et...oot ma ju ei mäletagi täpselt, kuidas õhtu lõppes, aga selle eest mäletan ma täpselt, kuidas algas järgmine hommik.
Kui ma oma silmakesed lahti suutsin teha ja printsessi-linade vahel ringutasin, ei saanud ma kohe kuidagi aru, MIKS T.D magab poolenisti ühe tillukese printsessi nukumajas, tema kõrval šampusepudel kaisus Maiki. Miks? Ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Nii naljakas oli. Mulle. Tillukesel Delisal nii naljakas ei olnud. Tema oli öö otsa poolenisti mitte maganud, sest kartis tillukese printsessi nukumaja ära lõhkuda. Mulle oli see naljakas juba seetõttu, et kunagi käis mu peast läbi mõte kirjutada järg Ibseni "Nukumajale" ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas ma kirjutangi sellest, et T.D Nukumajas magas. Oleks ju modernselt sürreaalne romaan?
Edasi nägin ma peeglit - vastu vaatas mitte ilus vaatepilt, sest loomulikult oli mul (tegelt kõigil teistel ka) läinud meelest maha võtta meik. Siis oma saapaid ahju otsas, kadunud kamspunist ei hakka üldse rääkima;) (praeguseks on see küll õnneks juba leitud, ma kujutasin ette, kuidas pean emmele seletama, et tema kampsun kuhugi külamajja jäi:D). Ja kõige lõpuks šampusepudeliga Maikit. Mis tähendas seda, et (vist) esimest korda elus algas peojärgne hommik šampuse joomisega. Mitte kohviga, nagu tavaliselt.
Selline juhhei oligi. Pole siis ime, et aastavahetus tuli pere seltsis, vaikselt ja rahulikult. Minuliku(ma)lt.

Üks kummaline koht see Kuigatsi:) Aga aitäh õhtusöögilistele seda mulle tutvustamast ja mind "kastist väljapoole" mõtlema panemast! Uute kohtumisteni juba õige pea!

Monday, January 3, 2011

Kas see on rumal...


Nagu blogi pealkiri viitab. Olen rumal? Võib-olla olengi. Mis sellest, et ise end õige targaks pean. Ja vanamoodne ja aeglase mõtlemisega olen ehk ka. Mul ei ole piinlik öelda, et esimesed kokkupuuted euroga ajasid mind pead kratsima. Mitte et ma euro vastu oleks. Lihtsalt inimesena, kellel matemaatikaga soojemad suhted alati puudunud on, võtab harjumine aega.
1. Vaatasin oma pangaarvet. Olemasolev summa pani muigama. 22 raha! (selline tunne, et aastavahetusel oleks nii korralik pidu peetud, et kõik säästud sai ära kulutatud, mäletamata muidugi, ja arvele olid jäänud viimased 22 krooni. Kass!). Läheb veits aega enne kui aru saan, et 22 eur ei võrdu 22 eek:D

2. Käisin pangakontoris pangakaarti järel. Teller naeratas ja ütles, et äkki muudaks nüüd maksete ja ma ei tea mille veel limiiti ilusa ümmarguse summani:"Kas 1300 eurot sobiks? Pärast konverteerimist jäi selleks muidu naljakas 1276 eurot." Kehitasin õlgu ja naeratasin ka. Ikka sobib, ma niikuinii hetkel ei tea palju 1300 või 1276 eurot on:)

3. Läksin Janeki sünnipäevakringlile järele. Maksin kaardiga. Kokku läks 20,82. Selge. Oli seda palju või vähe? Ma ei tea. Tean vaid, et olen kuldkaardi omanik, kelle arvel on 1,18 raha:D

4. Tahtsin poes sularahas ja kroonides maksta. Arve oli 4,79. "Kas sajast kroonist tuleb välja?" olin ma sunnitud abi paluma. Tuli.

5. Mu rahakotis on nüüd segamini eurosendid ja ajaloolised sendid. Ma olen alati sentidega veidike hooletult ringi käinud (ju ma seepärast polegi veel jõukaks saanud, sest kes senti ei korja see ju krooni ei saa)ja seepärast puudub mul korralik sendisahtliga rahakott. Nüüd pean ma endale sellise soetama. Arvatavasti hakkab mu rahakott suuresti vaid sentidest koosnemagi. Hetkel on seal lisaks muule metallile ca 1,5 eurot. Niisama hooletult auto võtmelaekasse enam neid ei viska ju. Või just peaks? Et siis viimases hädas, enne palgapäeva sente igalt poolt kokku kraapides õnnelikult naeratada?

6. Ja õhtul tuleb veel poodi minna. Kuna mu arvel on vaid 1,18 raha, siis tähendab see kroonisularahas maksmist, mis omakorda tähendab, et tagasi saan ma jälle hunniku sente, mida mul pole kuhugi panna, mille ma omakorda hooletult kuhugi ära poetan ja siis imestan, et kuhu ma oma raha kaotanud olen.

Õnneks pole ma ainuke rumal. Kahjurõõm on ikka see kõikse suurem rõõm. Isegi lahtise peaga Janek oli eile matemaatiliste tehetega jännis. Tsips. Ja täna kui käisin kringli järel, tellisid minu ees süüa noormehed, kes maksid kroonides aga vahetusraha pidid tagasi saama eurodes. Nii kaua kuni teenindaja püüdlikult õigeid rahasid kokku otsis, otsustas üks noormees, et ta ei tahagi tegelikult neid sente tagasi. Pole kuhugi panna ka, ühmas ta, krabas oma toidu ja lahkus. Jättes teenindajale 0,42 senti. Huvitav, kas ta 6,57 krooni ka oleks teenindajale jätnud?

PS: Need, kes kardavad nüüd, et ma "aasta elamusest" ei kirjutagi, ärge muretsege. Küll see tuleb! Lihtsalt tänased eurokogemused vajasid välja kirjutamist.

Ahjaa...Head uut aastat ka:)